Obsah (6)

§ 175§ 176§ 663§ 3401§ 693§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-11-43960 Määruse tegemise aeg ja koht 29.03.2016, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ele Liiv, Indrek Soots Tsiviilasi Swedbank Liisin

§ 175

lg 2 kohaselt ei hüvitata, sest esindaja täitis oma tööülesandeid ja seega ei tekkinud hagejal kohtuvaidluse tõttu õigusabikulude tasumise kohustust. Samuti ei olnud õigusabikulude tekkimine kostjale ettenähtav. Kostja esitas taotluse, et kohus nõuaks välja hageja esindaja töö- või õigusabilepingu ja kontrolliks, kas õigusabi eest on tasutud või kas hagejal on tasumise kohustus tekkinud. Maakohtu määrus ja selle põhjendused

1. 20.02.2015 määrusega rahuldas maakohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 7821,79 eurot, sh riigilõiv 5796,79 eurot ja esindaja kulu 2025 eurot. Menetluskulude avaldus jäi rahuldamata 2 375 euro ulatuses. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kostja taotlused tõendite väljanõudmiseks.
2. Tõendatud on riigilõivu tasumine summas 5796,79 eurot.
3. Hageja on lepingulise esindaja volituste tõendamiseks esitanud kohtule Olavi Järve kõrgharidust tõendava diplomi ja volikirja, millest nähtub, et hageja volitab Swedbank AS juristi Olavi Järvet esindama hagejat muu hulgas Eesti Vabariigi kohtutes. Olenemata sellest, kas Swedbank AS ja hageja kuuluvad ühte gruppi ja kas hageja on Swedbank AS-i tütarettevõte, on nii Swedbank AS kui ka hageja erinevad juriidilised isikud, kellel on oma õigusvõime. Asjaolust, et äriühingud kuuluvad ühte gruppi, ei saa teha järeldust, et nendel ettevõtetel on ühised töötajad. Kostja viitab

§ 175

lg-le 2, millest tuleneb, et menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Nimetatud sättes on mainitud ainult menetlusosalise töötajat, mitte temaga ühte gruppi kuuluva või emaettevõtte töötajat. Hageja esindaja kirjalike ütlustega ning Maksu- ja Tolliameti e-päringuga on tõendatud, et Olavi Järve ei ole hageja töötaja ja hageja ei ole talle väljamakseid teinud, mistõttu käesoleval juhul

§ 175lg 2 ei kohaldu.

Eeltoodust tuleneb, et Olavi Järve vastab

§ 175lg 1 sätestatud lepingulise esindaja nõuetele.

7. Hageja ei pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud (RKTKm nr 3-2-165-13, p-d 16 ja 18) ning seega ei ole oluline, kas hageja esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud. Samuti ei ole asjakohane kostja väide, et talle ei olnud hageja õigusabikulude tekkimine ettenähtav. Kohtuvaidluses tekkivad võimalikud menetluskulud on

-is välja toodud ning nende kulude tekkimisega saavad pooled ka arvestada. Tulenevalt

§ 176

lgst 6 ei ole hageja kohustatud menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama, v.a juhul, kui kohus peab seda vajalikuks. Kuna menetluskulude nimekirjas on kõik vajalikud andmed esile toodud ning kohtul ei ole põhjust nendes kahelda, ei ole menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamine vajalik.

1. Hageja esindaja tunnihind 60 eurot/tund on mõistlik. Hageja menetluskulude nimekirjas on välja toodud õigusabitoimingud 40 tunni ulatuses. Maakohus luges põhjendatuks lepingulise esindaja ajakulu 33,75 tunni ulatuses summas 2025 (33,75x60) eurot. Määruskaebus
2. Kostja palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus mõistis hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 2025 eurot ning teha uus määrus, millega jätta hageja õigusabikulud kostjalt välja mõistmata.
3. Määruskaebuse kohaselt on tõendamata, et hagejal tekkis käesoleva menetluse tõttu kohustus õigusteenuste eest tasuda. Hageja on enda 14.07.2014 seisukoha p-s 2.3 kinnitanud, et hageja lepingulisel esindajal ei ole hagejaga õigusabilepingut ega muid kokkuleppeid. Hageja esindaja on Swedbank AS-i töötaja ja hagejal on kokkulepped Swedbank AS-iga. Nimetatud „kokkuleppe“ kohta hageja ühtegi tõendit ei esitanud. Kulud ei pea olema reaalselt kantud, kuid õigusabikulude väljamõistmise eelduseks on kulude tasumise kohustuse tekkimine. Hageja kuulub Swedbank AS-iga ühte gruppi ning kuna mõlemal ettevõttel on kahepeale üks juriidiline osakond, on juristide tööülesandeks hageja ja Swedbank AS-i esindamine, mille eest töötajatele makstakse töötasu, mitte tasu õigusteenuste osutamise eest vastavalt menetluses tehtud toimingutele. Tuvastada tuleb, millised on Olavi Järve tööülesanded ja millised olid tema ülesanded antud menetluses. Isegi, kui Olavi Järve peaks olema Swedbank AS-i töötaja, siis faktiliselt on hageja esindaja täitnud Swedbank AS-i korraldusel enda tööülesandeid ning 3 temaga seotud kulud tuleks lugeda igal juhul

§ 175

lg 2 kohaselt töötaja kuludeks, mille hüvitamist ei saa nõuda.

§ 175

lg 2 mõttest tulenevalt ei pea esindaja ja menetlusosalise vahel olema sõlmitud kehtivat töölepingut, vaid kulude hüvitamine on välistatud ka juhul, kui esindaja on töölepingu sõlminud menetlusosalise emaettevõttega (või mis tahes teise seotud isikuga) ning tema töölepingust tulenevaks tööülesandeks on ka teiste sidusettevõtete esindamine kohtutes.

1. Õigusabikulude tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (nt asja nr 3-2-1-87-09 p-s 15 ja 3-2-1-154-09 p-s 9). Kuna hagejat esindas kogu menetluse vältel hageja või temaga ühte gruppi kuuluva struktuuriüksuse töötaja, ei pidanud kostja eeldama, et kohtuvaidluse kaotamise korral on hagejal tekkinud menetluskulud, mille kostja peab hüvitama.
2. Välja tuleb nõuda Olavi Järve ja Swedbank AS-i või hageja vahel sõlmitud tööleping või mis tahes kokkulepe, mille alusel Olavi Järve menetluses osales. Lepingute esitamine on oluline, et veenduda, kas hagejal on tekkinud õigusabikulude tasumise kohustus ning kas Olavi Järve on menetluses täitnud enda tööülesandeid. Vastustest sõltub, kas hageja menetluskulud kuuluvad hüvitamisele, sest kui Olavi Järve on hageja töötaja, ei kuulu kulud automaatselt hüvitamisele

§ 175

lg 2 kohaselt ning kui Olavi Järve ei ole hageja töötaja, kuid tema tööülesannete hulka kuulub hageja esindamine kohtumenetlustes, ei ole tegemist lepingulise esindaja kuludega, mille hüvitamist hageja saaks kostjalt nõuda. Samadel põhjustel tuleb andmed välja nõuda Maksu- ja Tolliametilt. Vastus määruskaebusele 13. Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Edasine menetluse käik 14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.08.2015 määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse, sealhulgas taotlused tõendite väljanõudmiseks, rahuldamata.
2. 10.02.2016 määrusega rahuldas Riigikohus osaliselt kostja määruskaebuse ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 määruse osas, millega jäeti muutmata maakohtu määrus kostjalt hageja kasuks õigusabikuluna 2025 euro väljamõistmise kohta, ning saatis asja tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas (millega on koostoimes maakohtu määruse muutmata jätmisega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud riigilõiv 5796,79 eurot ning jäetud välja mõistmata õigusabikulu 375 eurot) ringkonnakohtu määrus jõustus. Riigikohtu määruse kohaselt tuleb kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul

§ 176

lg-t 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks. Vastasel korral ei saa eeldada, et menetlusosalisel oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus. Eelduslikult sai hageja lepinguline esindaja tavapärast kuupõhist töötasu hageja emaettevõtjalt Swedbank AS-ilt, mitte nn projektipõhist tasu nt käsunduslepingu alusel igas tsiviilasjas esindustoimingute tegemise eest. Sellisel juhul ei saa aga ilma arve kohtule esitamiseta mõista hageja kasuks välja menetluskulusid, mille kandmise kohustust ei 4 ole hagejal tekkinud. Asjas on tuvastatud, et hageja ei ole menetluskulude kandmise kohustuse kohta esitanud kohtule ühtegi kuludokumenti, mh nt arvet, mille oleks hagejale esitanud Swedbank AS või hageja esindaja. Õigusabi osutamise eest esitatud arvet saab pidada piisavaks tõendiks kulude tasumise kohustuse olemasolu tõendamisel. Hagejale tuleb anda tähtaeg

§ 3401lg 1 alusel arve olemasolu kohta tõendi esitamiseks.

1. 18.02.2016 määrusega andis Tallinna Ringkonnakohus hagejale tähtaja kuludokumentide esitamiseks vastavalt Riigikohtu juhistele.
2. 09.03.2016 esitas hageja ringkonnakohtule oma seisukoha ning selle lisana õigusabilepingu. Seisukoha kohaselt on hageja ja emaettevõtja Swedbank AS-i vahel kirjalik õigusabileping. Õigusabilepingu p-st 1.3 tuleneb, et hagejal on kohustus tasuda Swedbank AS-ile selle juristide poolt osutatud õigusabiteenuste eest. Seega on hagejal tekkinud kohustus Swedbank AS-ile õigusabi eest tasuda. Nõustuda ei saa Riigikohtu seisukohaga, et praeguses asjas kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul tuleb

§ 176

lg-t 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks, vastasel korral ei saa eeldada, et menetlusosalisel (praegusel juhul hagejal) oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus. Näiteks võib vastavalt AdvS § 61 lg-le 3 esindaja saada tasustatud ka nö tulemustasuga. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13. Kuna menetluskulude nimekiri esitatakse enne kohtuotsuse teadasaamist, ei saa esindaja tulemustasu korral kuidagi olla enda kliendile juba õigusabiarved esitanud. Käesoleval juhul ei ole hageja õigusabikulu näol tegemist tulemustasuga, kuid ülaltoodud näitest tulenevalt ei pea olema menetluskulude nimekirja koostamise hetkeks õigusabikulude arved veel koostatud. Lisaks on Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-64-13 p-s 13 leidnud, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Kolleegium leidis viidatud tsiviilasjas tehtud määruses, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu advokatuuriseaduse § 60 tähenduses). Seega ei sõltu menetluskulude väljamõistmine nende aluseks olevate arvete esitamisest, vaid ainult sellest, kas need on põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 4 tunnistas Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 kehtetuks).

Käesoleval juhul on hageja õigusabikulud nii põhjendatud kui ka vajalikud, ehk siis kõik kriteeriumid on täidetud. Seega ei saa arvete esitamisest või mitteesitamisest mitte kuidagi sõltuda menetluskulude väljamõistmine. Ka ei ole Swedbank AS hagejale arveid koostanud, kuna senine kohtupraktika ei näinud seda ette. Samuti ei näe kohtupraktika arvete koostamise kohustuslikkust ette lepingupoolte vahel, kes ei kuulu ühte kontserni. Hageja ei saanud ette näha, et teda koheldakse teistest isikutest erinevalt. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja menetluskulud välja 5796,79 eurot ületavalt. 5 Käesoleval juhul on pooltel vaidlus selles, kas hageja peab tõendama lepingulise esindaja kulude tasumise kohustuse olemasolu. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et hageja on menetluskulude nimekirjas kõik vajalikud andmed esile toonud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulu 2025 eurot. Ringkonnakohus jättis 25.08.2015 määrusega maakohtu määruse muutmata. Riigikohus tühistas 10.02.2016 määrusega ringkonnakohtu määruse, leides, et piisavalt ei ole põhjendatud järeldust, et hagejal on tekkinud õigusabikulude tasumise kohustus. Muu hulgas selgitas riigikohus, et käesolevas asjas ei oleks õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu tuvastamiseks piisanud ka sellest, et õigusabileping oleks sisaldanud kokkulepet hageja kohustuse kohta tasuda Swedbank AS-le viimase töötaja osutatud õigusabi eest. Riigikohus leidis, et praeguses asjas kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul tuleb

§ 176

lg 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks, kuna vastasel korral ei saa eeldada, et menetlusosalisel (praegusel juhul hagejal) oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus.

§ 693

lg 2 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohus kohustas 18.02.2016 määrusega hagejat esitama Riigikohtu poolt osundatud kuludokumendid. Hageja esitas puuduste kõrvaldamise korras 01.06.2013 sõlmitud koostöölepingu, mille järgi Swedbank AS kohustus osutama hagejale juriidilist teenust ja esindust kohtus (lepingu p 1.1) ning hageja kohustus hüvitama teenuse osutamisega ja sellega otseselt seotud ja/või kaasnevad kulud (lepingu p 1.5). Arvet, mis Riigikohtu seisukoha järgi tõendaks käesoleval juhul õigusabikulude eest tasumise kohustust, esitatud ei ole. Seetõttu ei ole tõendamatuse tõttu alust kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja õigusabikulusid. Hageja väitel ei ole varasemas kohtupraktikas peetud arve esitamist tingimatult vajalikuks tõendiks õigusabi eest tasumise kohustuse tekkimise kohta. Ringkonnakohus leiab, et väide on iseenesest õige, kuid varasemas kohtupraktikas ei ole olnud tegemist selliste asjaoludega, mis esinevad käesolevas asjas (juriidilise teenuse osutamine ema- ja tütarühingu vahel).

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 6