← Eesti

3-14-152/42

Obsah (6)§ 212§ 213§ 62§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18.11.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-15

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Juri Antonov pöördus 02.12.2013 koostatud kahju hüvitamise taotlusega Tallinna Vangla poole. Taotluse kohaselt palus ta Tallinna Vanglal hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 6000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.08.2010-03.04.
  2. a, millega alandati tema inimväärikust. Kaebuse kohaselt seisnesid inimväärikust alandavad tingimused ebapiisava eluruumi tagamises koostoimes ebapiisava jalutamisvõimalusega õues ning igasuguse füüsilise- ja vaimse tegevuse puudumisega.
  3. Tallinna Vangla jättis 03.02.
  4. a otsusega J. Antonovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  5. J. Antonov esitas 12.02.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega ajavahemikel 10.08.2010-31.01.2012 ja 07.02.2012-03.04.2012, millega alandati tema inimväärikust, ning justiitsministri 30.11.
  6. a määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSkE § 6 lg 6 v.r) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas 20 kuud ülerahvastatud kambrites 23 tundi ööpäevas. Kaebaja oli kuude kaupa sunnitud istuma või olema pikali, puudus kambriväline tegevus (ei saanud liikuda ega tegeleda spordi või füüsilise tegevusega), puudus privaatsus. Sellistes tingimustes viibimisega pidi kaebaja kannatama füüsilist ja hingelist valu ning oli pidevalt stressis ja pinges.
  7. Tartu Halduskohus jättis 24.07.
  8. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus leidis, et mõistet „kambri põrandapind“ tuleb määratleda ruumi külgede pikkuse korrutisena. Õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et kinnipeetava kohta ettenähtud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed, sealhulgas WC ja pesemiskoht. Vangla esitatud andmete kohaselt oli vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind kaebajale tagatud kogu kaebuses nimetatud ajavahemiku vältel ning kõigis kambrites, kus ta viibis. Tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.
  9. a otsusest asjas 3-4-1-9-14 ei ole ka käesolevas asjas võimalik tugineda väitele VSkE § 6 lg 6 v.r põhiseadusvastasusest. Sellest tulenevalt leidis halduskohus, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja neid õigusi, mis seonduvad õigusaktidega kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Kaebaja viibis kogu Tallinna Vanglas veedetud ajast (üks aasta seitse kuud ja 23 päeva) vaid 111 päeva kambrites, kus ühe isiku kohta olevat põrandapinda oli koos WC aluse pinnaga vähem kui 3 m². Kõige pikemalt tuli kaebajal viibida sellistes tingimustes 46 päeva järjest. Teised sarnased perioodid 2 olid kuni 16 päeva. Kohus möönis, et kasinates elamistingimustes kinnipidamine võib mõjutada isiku seisundit ja põhjustada talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi, kuid antud juhul ei olnud need mõjutused niivõrd olulised, et vääriksid rahalist hüvitamist. Kuna kaebaja ei viidanud taotluses vanglale elamistingimustest tulenevatele terviseprobleemidele, siis ei saa ta nüüd kohtumenetluses kaebust enam laiendada. Kohtu arvates ei olnud alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  10. Kaebaja esitas 25.08.2014 Tartu Halduskohtu 24.07.
  11. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 5.
  12. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud põhjendused, jätnud kogumata ja arvestamata kaebaja poolt taotletud tõendid, on ebaõigesti kohaldanud põhiseaduse § 10, § 11, § 14, § 18, § 25, § 26, § 28 ja § 123, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3, vangistusseaduse (VangS) § 4¹ lg 1 ja § 45 lg 1, VSkE § 6 lg 6 v.r ning Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumile esitatavad nõuded“ punkti
  13. VSkE § 6 lg 6 v.r on vastuolus EIÕK art-ga 3 ja seda täpsustava Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga ning tuleb jätta kohaldamata. Kaebaja palub ringkonnakohtul arvestada kõigi oma varasemate põhjendustega. 5.
  14. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et WC tuleb arvestada kambripinna hulka, et kaebajale oli tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind, ning et 2,5 m² suurune isiklik ruum ei ole inimväärikust alandav. Halduskohus ei ole arvestanud kambrites olevat vaba põrandapinda (mööblialune pindala oli 7 m²) ning WC ruumi pindala mõõtmisel ei ole arvestatud WC ruumi seinte aluse pindalaga. WC ruumi pindala tuleb mõõta mitte WC seinte sisepinnast, vaid välispinnast. 5.
  15. Kaebaja elamistingimused olid lukustatud kambris viibimise ajal samasugused nagu EIK-i kohtuasjas Tunis vs. Eesti. Avatud tingimustega kambris, kus oli neli tundi päevas kambri uks avatud ning üks tund nädalas sai külastada spordisaali, ei olnud olukord parem, sest koridor, kuhu neljal tunnil päevas sai minna, oli vaid 15 m pikk ja 2 m lai, ning seda tuli jagada veel 50-60 kinnipeetavaga. 5.
  16. Pikaajaline ruumipuuduses viibimine kahjustas kaebaja tervist. 5.
  17. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana mõõtmetega joonise Tallinna Vangla 18 m² suurusest kambrist.
  18. Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus ei ole uurimisprintsiipi rikkunud ning halduskohtule on otsuse tegemiseks vajalikud andmed esitatud, kohus on otsuse tegemisel neile tuginenud ning oma otsust ka piisavalt põhjendanud.
  19. Vastusena ringkonnakohtu kohtunõudele märkis Tallinna Vangla, et kaebaja viibis kogu Tallinna Vanglas oldud perioodil suletud osakondades, kus oli võimalik viibida väljaspool kambrit üks tund päevas jalutuskäigul olles. Kaebaja ei osalenud tööhõives ega käinud koolis. Täiendav liikumisvõimalus väljaspool kambrit oli käimine kokkusaamistel ametnike ja lähedastega ning seda toimus regulaarselt. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  20. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 24.07.
  21. a otsus tuleb tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt.
  22. Ringkonnakohus kontrollib kõigepealt mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduste täidetust (I), teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (II), võtab seisukoha kaebaja muude väidete osas (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
  23. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt palus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites perioodidel 10.08.2010-31.01.2012 ja 07.02.2012-03.04.2012, millega alandati kaebaja inimväärikust.
  24. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna leidis, et Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel ei ole alust pidada õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks.
  25. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebaja kinnipidamine kambrites, kus ühe isiku kohta oli alla 3 m² põrandapinda, on vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seda täpsustava EIK praktikaga ning tema kahjunõue oleks tulnud rahuldada, sest teda hoiti Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes.
  26. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 10.08.2010-03.04.
  27. Tallinna Vangla esitatud andmete alusel oli kaebaja 10.08.2010-08.12.2011 vahistatu staatuses ning 09.12.2011-03.04.2012 süüdimõistetu. Vastustaja vastuses kaebusele esitatud andmete alusel (kambri pind koos WC aluse pinnaga) luges halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 10 tuvastatuks, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas 111 päeva kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, jättes esitamata põhjendused, miks ta leiab, et õige ei ole kaebaja seisukoht, et WC ja mööbli alune pind tuleb kambripinna hulgast välja arvata. Samuti ei ole halduskohus põhjendanud, miks ta on kaebuse lahendamisel võtnud aluseks kambri põrandapinna suuruse ühe kinnipeetava kohta koos WC aluse pinnata, kuigi Tallinna Vangla oli esitanud andmed kambrite põrandapindade kohta nii koos WC aluse pinnaga kui ka ilma WC aluse pinnata.
  28. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kambri põrandapinna arvutamisel tuleb WC alune pind kambri põrandapinna hulgast välja arvata. Ringkonnakohus leiab, et kambris asuva WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, sest WC ei ole kasutatav väljaspool selle otstarvet. Ka EIK on 19.12.
  29. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12) ning 09.01.
  30. a otsuses asjas Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus nr 5747/10) võtnud ühe kinnipeetava kohta kambris olnud ruumi suuruse arvutamisel aluseks kambri pindala ilma WC aluse pinnata ja jaganud selle kambris viibinud kinnipeetavate arvuga. Seda, et kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta tuleb arvutada kambri pindalast ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka jõustunud kohtuotsustes haldusasjades nr 3-13-70245 (p 12) ja 3-13-70099 (p22), 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15). Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata ka WC 4 seinte alla jääv pind, sest ka viimati viidatud kohtuotsustes haldusasjades nr 3-13-70245, 3-13-70099, 3-14-50845 ja 3-13-70129 on ringkonnakohtud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel arvanud kambri pindalast maha vaid WC aluse pindala.
  31. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinna hulgast tuleb maha arvata ka mööblialune pind. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse 26.10.
  32. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Mööblit on EIK arvesse võtnud vaid täiendava argumendina olukorras, kus leidis, et kambris oli ruumi vähe (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs. Eesti (p 46) ja Jevšnik vs. Sloveenia (p 21)). Kuna kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda, ei tule sellest välja arvata ka mööbliesemete vahelisi alasid ja tühikuid, nagu leiab kaebaja.
  33. Seetõttu tuleb kaebajale tagastada ka apellatsioonkaebusele lisatud joonis Tallinna Vangla kambri kohta.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusele lisatud joonis Tallinna Vangla kambri kohta ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna sellel kajastuvad andmed kambris mööbli alla või mööbliesemete vahele jäävate alade kohta, mida ringkonnakohtu arvates ei tule kaebajale kambrites võimaldatud isikliku ruumi suuruse arvutamisel arvestada.

  1. Kui võtta aluseks vastustaja esitatud andmed kaebaja paiknemise kohta kambrites ning nende suuruse ja seal viibinud kinnipeetavate arvu (tl 73-78), lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid mööblialust pinda mitte, on kaebaja viibinud kokku 48 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m² ning 106 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vahemikus 2,5-3 m². Kaebaja viibis kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda järgmistel perioodidel. Kaebaja viibimisel kambris nr 215 perioodil 12.08.2010-13.08.2010 oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,94 m², kambris nr 216 perioodil 25.11.2010-09.01.2011 2,55 m², kambris nr 416 perioodil 09.02.2011-24.02.2011 2,61 m², kambris nr 217 perioodil 19.12.2011-27.12.2011 2,46 m², 28.12.2011 2,95 m², 04.01.2012-12.01.2012 2,46 m², kambris nr 140 perioodidel 13.01.2012-17.01.2012, 19.01.2012-30.01.2012, 27.02.2012, 01.03.2012-06.03.2012, 08.03.2012, 13.03.2012, 15.03.2012-18.03.2012 2,35 m² ja 18.01.2012, 31.01.2012, 08.02.2012-26.02.2012, 28.02.2012-29.02.2012, 07.03.2012, 09.03.2012-12.03.2012, 14.03.2012, 19.03.2012-23.03.2012, 27.03.2012-02.04.2012 2,82 m² ning kambris nr 125 25.03.2012 2,67 m².
  2. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Kuna kaebaja viibis kokku 48 päeva 5 Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele.
  3. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid vastustajal on kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid. EIÕK puhul on tegemist Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus on jätnud arvestamata EIK praktikast tulenevate seisukohtadega.
  4. EIKi praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
  5. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.
  6. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.
  7. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
  8. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66).
  9. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud jätma VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata selle vastuolu tõttu EIÕK art-ga 3 ning seda täpsustava EIK praktikaga. VSkE § 6 lg 6 sätestas vaidlusalusel perioodil väiksema põrandapinna kinnipeetava kohta, kui EIK oma lahendites on järjepidevalt EIÕK art-ga 3 kooskõlas olevaks pidanud.
  10. Samas on EIK 12.03.
  11. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi.
  12. Samuti on Riigikohus pidanud vajalikuks seoses kambri põrandapinnaga isiku väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisele hinnangu andmisel arvestada isiku tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi antud perioodil. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 leidnud, et 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski niivõrd väike pindala, mille puhul saab inimväärikust eeldada, sest kambri vähest põrandapinda on võimalik kompenseerida muude meetmetega. Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et VSkE § 6 lg 6 v.r ei olnud põhiseadusega vastuolus, kuid tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  13. Halduskohus on viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-9-14 ka märkinud, et tuleb hinnata kaebaja liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimused sel perioodil, kuid 6 halduskohtu otsusest ei nähtu, et ta oleks seda teinud. Kaebaja liikumisvõimaluste osas on halduskohus vaid märkinud, et kuna kaebaja oli suurema osas vaidlustatud perioodist vahistatud ning ei ole väitnud ega tõendanud, et ta õppis või töötas, oli õiguspärane, et teda hoiti vahi all viibimise ajal lukustatud kambris ning võimaldati talle vaid vähemalt tunnine jalutuskäik värskes õhus.
  14. Vastustaja andmetel viibis kaebaja 10.08.2010-08.12.2011 Tallinna Vanglas vahistatuna ning 09.12.2011-03.04.2012 süüdimõistetuna. VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kuigi kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidetest on võimalik aru saada, nagu oleks kaebaja osa Tallinna Vanglas viibitud ajast paiknenud avatud tingimustega kambris, kus tal oli võimalik neli tundi päevas viibida väljaspool kambrit ning kord nädalas ühe tunni vältel kasutada spordisaali, vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud andmed ning muud toimikus olevad materjalid seda väidet ei toeta. Tallinna Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kogu Tallinna Vanglas viibitud perioodil suletud osakondades, kus oli võimalik väljaspool kambrit viibida üks tund päevas jalutuskäigul. Tallinna Vangla esitatud andmete alusel kaebaja tööhõives ei osalenud ja koolis ei käinud. Kuna kaebaja ei ole Tallinna Vangla esitatud andmetele vastu vaielnud, loeb ringkonnakohus need asjaolud tõendatuks.
  15. Järelikult pidi kaebaja viibima kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², vähemalt 23 tundi ööpäevas. Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju.
  16. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 154 päeva kambrites, kus oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga
  17. Lisaks sellele olid 48 päeva osas kaebaja kinnipidamistingimused ka vastuolus VSkE v.r § 6 lg 6 regulatsiooniga.
  18. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
  19. Ringkonnakohus leidis eelpool, et käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna Tallinna Vangla hoidis kaebajat 154 päeval 23 tundi ööpäevas kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m², mis on EIK praktika kohaselt vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav. Riigikohtu 7 15.03.
  20. a otsuse asjas nr 3-3-1-93-09 p 11 kohaselt saab EIK praktikast tulenevalt pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning EIKi seisukohtadest saab lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
  21. Kaebaja on küll lisaks ebapiisavale põrandapinnale esitanud ka väiteid kambrivälise tegevuse vähesuse, jalutusvõimaluste ebapiisavuse ning tekkinud terviserikete kohta, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist eraldiseisvate nõuetega mittevaralise kahju hüvitamiseks, vaid nimetatud väidetega soovib kaebaja tõendada seda, et ruumipuudus ületas inimväärikuse alandamise mõõtme. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju suurust, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  22. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2), kuid kaebajal tuleb tõendada, milles seisneb talle õiguste rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju ja osutada, millist RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust on rikutud.
  23. Nagu eelpool sai viidatud, tuleb EIK praktika kohaselt ülerahvastatust pidada olukorras, kus isiku kohta on kambris põrandapinda vähem kui 3 m², sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist, eriti kui muude tingimuste kompenseeriv mõju seda ei välista. Kuna käesolevas asjas kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda kinnipeetava kohta alla 3 m² ning kaebajal tuli viibida kambris vähemalt 23 tundi ööpäevas, siis piisab antud asjas mittevaralise kahju tekkimise tõendamiseks asjaolude tõendamisest, et kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Nimetatud asjaolu on ringkonnakohtu arvates piisavalt tõendatud.
  24. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et kambrite ülerahvastatus oleks olnud kantud vastustaja soovist põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui on kaebaja kinnipidamisasutuses viibimise paratamatuks osaks. Sellele vaatamata on ringkonnakohus siiski seisukohal, et kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja teadlik tegevus ning tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4).
  25. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud Tallinna Vanglale vanglas viibimise ajal pöördumisi, millest nähtuks, et seoses ebapiisava põrandapinnaga tekitatakse talle mittevaralist kahju. Vastustaja viitab seega sellele, et kaebaja ei ole rakendanud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning vastusest kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida. II
  26. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  27. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt 8 kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  28. a otsus nr 3-3-1-7811, p 15). EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.
  29. a otsus asjas Mets vs. Eesti (avaldus nr 38967/10), p 31).
  30. Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 154 päeva ulatuses, mis kujutab EIK praktikast tulenevalt iseenesest EIÕK art 3 rikkumist. Sellest 154 päevast tuli 48 päeval viibida kaebajal ka kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², mis oli vastuolus vaidlusalusel ajal kehtinud siseriikliku õigusega.
  31. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5-3 m². Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuse perioodiga, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², vaid tegemist oli seitsme erineva perioodiga, millest lühemad olid ühe- kuni kahepäevased perioodid ja pikimatest üks 45 ja üks 46 päevane periood. Samas on kaebaja Tallinna Vanglas viibitud aja sees ka 332 järjestikkustest päevadest koosnev periood, mil kaebaja ei viibinud kordagi kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m². Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, kuna kaebajale oli tagatud iga päev üks tund jalutamist värskes õhus, samuti ei nähtu kaebusest, et rikutud oleks muid kinnipidamistingimusi. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks pidada silmas, et kaebajale seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetav hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on isiku õiguste riive väiksem, kui alusetult kartseris viibimise korral.
  32. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 202 eurot (48x2+106x1). III
  33. Apellatsioonkaebuses esitatud muude väidete osas märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus otsuses põhjendanud, miks on kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks jäänud rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väide on põhjendamatu, sest kaebaja taotlust täiendavate tõendite kogumiseks ei ole jäetud rahuldamata. Kaebaja on 02.07.2014 esitanud halduskohtule taotluse, milles on palunud, et halduskohus nõuaks Tallinna Vanglalt välja kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning 9 kõik andmed (tõendid), mis puudutavad kaebaja viibimist Tallinna Vangla kambrites nr 215, nr 216, nr 416, nr 452, nr 352, nr 217, nr 140 ja nr 125 (mitu isikut viibis kambris, kambri pindala ilma WC ja mööblita). Tartu Halduskohus on 04.07.2014 edastanud kaebaja taotluse vastustajale ning vastustaja on kaebaja taotletud dokumendid kaebaja kambrites viibimise kohta esitanud, samuti märkinud, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus on kohtule juba varasemalt esitatud. Seega on kaebaja taotletud tõendid esitatud ning asja materjalide juures olemas. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud arvestamata kaebaja esitatud õiguskantsleri märgukirja ja selles tuvastamist leidnud faktilised asjaolusid. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaebusele lisatud õiguskantseri märgukirjaga ei saa tõendada käesolevas asjas vaidluse all olevaid asjaolusid, kuna õiguskantsleri märgukirjas ei käsitata kinnipidamistingimusi konkreetselt sellel ajal ja nendes kambrites, kus viibis kaebaja. Seega ei ole kaebusele lisatud õiguskantsleri märgukiri käesolevas asjas käsitatav tõendina. IV 39.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt tuleb kaebuse osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 118

lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Riigilõivu suurus, mida kaebajal oleks tulnud 6000 euro suuruse nõude pealt tasuda, oleks olnud 180 eurot. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebuse 3,37% ulatuses, tuleb vastustajalt apellatsioonimenetluses riigituludesse välja mõista 6,07 eurot. 40.

§ 109

lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Kaebaja oli vabastatud 180 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest ka kaebuse esitamisel. Seega tuleb vastustajalt ka esimese astme kohtumenetluses välja mõista riigituludesse samuti 6,07 eurot, kokku seega 12,14 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Agu Timmi Madis Ernits Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.