← Eesti

3-14-51038/27

Obsah (6)§ 212§ 213§ 201§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil 17.04.2012–28.09.2012 ning süüdimõistetuna perioodil 29.09.2012–31.10.2012, kokku 198 päeva (tl 39). Vahistatuna viibis kaebaja ööpäev läbi lukustatud kambris ning talle oli tagatud värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas. Olles süüdimõistetu, viibis kaebaja Tallinna Vangla vastuvõtuosakonnas, mis oli suletud osakond. Tal ei olnud võimalik kasutada spordisaali ja ta sai jalutada iga päev jalutusboksis 1 tund. Kinnipidamise kestel viibis kaebaja erinevates kambrites (312, 328, 361, 415 ja 140), kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 (ilma tualeti ja mööbli alla jäävat pinda välja arvestamata) (tl 22, 26-27p). Kambrites 312, 328 ja 361 on tualeti pindala 1,43 m2 ning kambrites 140 ja 415 1,73 m
  2. Kambris 140 oli mööblialune pind 5 m2 ning kambrites 312, 328, 261 ja 415 6,5 m2 (tl 39).
  3. 14.01.2014 esitas kaebaja Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 6-6p), milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 17.04.2012–31.10.
  4. Tallinna Vangla andis 05.03.
  5. a kirjaga nr 5-18/14/1325-2 (tl 9) kaebajale 10-päevase tähtaja kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 19.03.2014 esitas kaebaja Tallinna Vanglale täiendavad selgitused (tl 7-8).
  6. 04.06.2014 saabus kohtule kaebaja hiljem täiendatud kaebus (tl 3-3p, 33-33p), milles ta palus Tallinna Vanglalt välja mõista 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest. Kaebuse kohaselt ei ole ta saanud pärast puuduste kõrvaldamist Tallinna Vanglalt enam mingeid kirju ega vastuseid, kuigi kaks kuud on ammu möödunud. Kaebaja sõnul viibis ta perioodil 17.04.2012–31.10.2012 Tallinna Vanglas ebainimlikes elutingimustes, kus talle ei tagatud isiklikku kambripinda, mis vastaks Euroopa Liidu standardile ehk oleks vähemalt 4 m
  7. Tema hoidmine sellistes tingimustes oli Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine ning Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendites öelnud, et sellistes tingimustes viibinud isikule tuleb maksta rahaline hüvitis. 21.07.2014 kohtule saabunud kaebuse täienduses leidis kaebaja, et kinnipeetavatele ette nähtud põrandapinna arvutamisel tuleb kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Isiklik ruum alla 3 m2 on EIÕK artikli 3 rikkumine. Seejuures viitab kaebaja EIK 07.04.
  8. a otsusele asjas Branduse vs. Rumeenia (nr 6586/03), 26.11.
  9. a otsusele asjas Cojoaca vs. Rumeenia (nr 19548/04), 11.02.
  10. a otsusele asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (nr 43589/02), 19.12.
  11. a otsusele asjas Tunis vs. Eesti (nr 429/12) ning 10.01.
  12. a otsusele asjas Ananyev jt vs. Venemaa (nr 42525/07). Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla ei ole esitanud kohtule kambri pindala ilma tualettruumi ja mööbli alla jääva pindalata, mis oluliselt vähendab kambris olevat isiklikku pindala. Samuti on igas kambris tugipost, mis võtab isiklikku ruumi väiksemaks ning mida Tallinna Vangla ei pea oluliseks. Seejuures viitab kaebaja haldusasjale nr 3-13-
  14. 11.07.2014 kaebusele esitatud vastuses (tl 21-24p) palus Tallinna Vangla jätta kaebuse rahuldamata. Ühtlasi teatas Tallinna Vangla, et kuna kaebus võeti halduskohtu menetlusse, lõpetab Tallinna Vangla kahju hüvitamise taotluse menetluse ilma sisulist otsust tegemata. Tallinna Vangla lisas vastusele tabeli kaebaja paigutuste ja kambrite täituvuse kohta (tl 26-27p). Vastuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 198 päeva ning põrandapinda kinnipeetava kohta oli kambrites, kus ta viibis, 2,63–5,47 m
  15. Seega oli põrandapind kooskõlas kuni 31.12.2013 kehtinud justiitsministri 30.11.
  16. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõikega 6, mis sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m
  17. Riigikohus on 20.06.
  18. a otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon ei riivanud kinnipeetavate õigust inimväärikale 2 kohtlemisele ning seetõttu ei olnud see põhiseadusega vastuolus. Kuigi EIK on üldjuhul leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib olla problemaatiline, leidub EIK praktikas ka vastupidiseid näiteid, mistõttu ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et isiku paigutamine kambrisse, kus tema kohta oli alla 3 m2 põrandapinda, oli igal juhul isiku õiguste rikkumine. Tallinna Vangla on seisukohal, et kambripinna suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kogu kambri pinnast ehk kinnipeetavatele ettenähtud põrandapinna arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. See oleks põhjendatud üksnes siis, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa. EIK lahendites on enamasti WC pindala kambripinnast välja arvatud seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida, mis on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eeltingimus. Kui kaebaja leidis, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et ta oleks suuliselt mõne vanglaametniku poole pöördunud. Kaebajale oli 122 päeval tagatud põrandapind vahemikus 2,63–2,87 m2 ning 76 päeval suurem põrandapind kui 3,28 m
  19. Kaebaja ei ole välja toonud, kuidas 0,13–0,37 m2 suurem põrandapind oleks talle taganud inimväärikamad tingimused. Ka juhul, kui kaebajale oleks nende 122 päeva jooksul olnud tagatud 3 m2 suurune põrandapind, ei oleks tal kambris olnud võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebaja inimväärikust riivanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrites kaks laevalgustit ning kaks seinalampi (üks tualetis). Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Vastustaja hinnangul on käesoleval juhul täitmata ka RVastS § 9 lõikest 1 tulenev mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olev kahju põhjustamise süülisus. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid, nagu VSkE § 6 lg 6 muutmine ning uute vanglate ehitamine. Antud juhul annaks kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine vahi all pidamisega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks andnud see, kui ta oleks saanud viibida sellistes kambrites, kus oleks olnud tagatud 3 m2 miinimumnõue.
  20. Tartu Halduskohus rahuldas 03.09.
  21. a otsusega (tl 41-44) kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 1260 eurot. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, oli kaebaja tema Tallinna Vanglas viibimise ajal paigutatud erinevatesse kambritesse, kus 122 päeva kestel oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m
  22. Kohus leiab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kuivõrd tegemist pole ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Käesolevas asjas annab tualeti pindala välja arvamine 3 ainult ühel perioodil ühe isiku kohta täiendavalt põrandapinda vähem kui 3 m2 ja see on 4 päeva kambris 140, kui kambris viibis 5 kinnipeetavat. Seega, kui arvestada kambri pinnast maha tualetialune pind, siis viibis kaebaja kokkuvõttes 126 päeva kambrites, kus põrandapindala ühe isiku kohta oli alla 3 m
  23. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs. Venemaa

(2012)p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs. Eesti
(2013)(p-d 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Antud juhul oli vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
  1. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga
  2. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Vastustaja tegevus on olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et ta oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik ning vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Hüvitise suuruse määramisel võtab kohus arvesse siseriiklikku kohtupraktikat ning asjaolusid, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 126 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a arvatud üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal; kaebaja oli vähemalt 126 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2; ülejäänud ajal oli kaebaja paigutatud kambrisse, mis kohtade arvu järgi ei täitnud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid milles ei olnud maksimaalset võimalikku arvu kinnipeetavaid; vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on halduskohtu hinnangul kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1 260 eurot (rikkumise kestus 126 päeva, hüvitis 10 eurot päeva eest). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  3. 01.10.2014 esitas vastutaja Tartu Halduskohtu 03.09.
  4. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 53-54), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.
  5. a otsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega ning leidis, et olukorras, kus isikule on kambris tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind, tuleb hinnata ka seda, milline oli 4 kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused. Antud juhul ei tuvastanud halduskohus muid rikkumisi kinnipidamistingimustes kui see, et kaebajale kambris kasutada olnud põrandapind jäi alla 3m
  6. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-st 6, VangS § 45 lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.
  7. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) punktist 4 saab järeldada, et „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Samale seisukohale on jõudnud Tallinna Halduskohus 23.12.
  8. a otsuses haldusasjas nr 3-07-
  9. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks (Cenbauer vs. Horvaatia
(2006); Kochetkov vs. Eesti
(2009)). Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Seega võimaldab see kinnipeetavale privaatsust. Vangla tegevus kaebaja paigutamisel oli kooskõlas siseriikliku õigusega. Tallinna Vangla täitis perioodil 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuet tagada kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. VSkE § 6 lg 6 oli kehtiv säte, mida ei ole kohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud. Kuivõrd kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus tema paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei ole olnud õigusvastane.
  1. 17.10.2014 saabus kohtule kaebaja hiljem täiendatud apellatsioonkaebus (tl 60-60p, 69-69p) Tartu Halduskohtu 03.09.
  2. a otsuse peale, milles ta palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjutasu 198 päeva eest summas 15 eurot päev ehk kokku 2970 eurot. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Kaebaja selgitab, et nõustus hüvitisega 10 eurot 126 päeva eest juhul, kui asi lahendatakse kiiresti. Kuna vastustaja venitab hüvitise tasumisega, jääb kaebaja esialgse nõudmise juurde ning palub mõista välja hüvitis 198 päeva eest summas 15 eurot päevas. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et talle tuleb välja mõista hüvitis üksnes 126 päeva eest. Kinnipeetavatele ette nähtud põrandapinna arvutamisel tuleb lähtuda kogu kambri pinnast, kust tuleb maha arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind (EIK 07.04.
  3. a otsus asjas Branduse vs. Rumeenia (nr 6586/03), 26.11.
  4. a otsus asjas Cojoaca vs. Rumeenia (nr 19548/04), 11.02.
  5. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (nr 43589/02), 19.12.
  6. a otsus asjas Tunis vs Eesti (nr 429/12) ning 10.01.
  7. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (nr 42525/07)). Kambri üldpindalast tualettruumi ja mööbli maha arvamine muudab koheselt kõik 198 päeva, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebaja ei nõustu hüvitisega 10 eurot päeva eest. Kaebaja poolt nõutud 15 eurot päeva eest on kaebaja hinnangul proportsionaalne talle tekitatud kahjuga ja samaväärne ka EIK poolt välja mõistetud summadega. EIK seisukohtadest tulenevalt võib siseriiklikult väljamõistetav summa olla küll väiksem kui EIK poolt välja mõistetud summad, kuid mitte oluliselt ning siis, kui menetlusega ei viivitata ja asi otsustatakse kiiresti. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on tahtlikult menetlusega viivitanud ja oleks pidanud menetluse lõpetama juba enne asja kohtusse jõudmist, sest olemas oli jõustunud EIK analoogne lahend ja hüvitise maksmise kohustus oli üheselt selge. 5
  8. Vastustaja palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 77-77p) jätta see rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et talle oleks tulnud mõista hüvitis välja 198 päeva eest. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et halduskohus on EIK lahenditele tuginedes võtnud hüvitise väljamõistmisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas oldud 198 päevast 126 päeval kambrites, kus talle ilma tualetipinnata oli kasutada alla 3 m2 põrandapinda. Kuna ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud põrandapind üle 3 m2 ega ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale, jättis kohus ülejäänud osas hüvitise välja mõistmata. Kuna kaebaja on hüvitise suuruse sidunud menetluse kiirusega, mitte väidetava kahju ulatusega, siis on tegemist alusetu hüvitise saamise sooviga ning seetõttu ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud.
  9. 09.01.2015 saabus kohtule kaebaja taotlus (tl 79), milles kaebaja palub kohustada Tallinna Vanglat maksma talle välja mõistetud hüvitis tema abikaasa arveldusarvele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  10. Ringkonnakohus leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt ja tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p
  11. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 237 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
  12. Esmalt täiendab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tuleneva mittevaralise kahju nõude eelduste osas ja käsitleb nendega seonduvaid apellatsioonkaebuste väiteid (I), võtab seejärel seisukoha hüvitise suuruse osas (II) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused ja menetluskulude küsimuse (III). I
  13. Esmalt käsitleb ringkonnakohus RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tuleneva mittevaralise kahju nõude eeldusi niivõrd, kui see on vajalik halduskohtu otsuse põhjenduste täiendamiseks ja apellatsioonkaebustele vastamiseks. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tuleneva mittevaralise kahju nõude eeldusi, ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

  1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 17.04.2012–28.09.2012 ning kinnipeetavana 29.09.2012–31.10.
  2. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vahistatuna viibis kaebaja ööpäev läbi lukustatud kambris ning talle oli tagatud värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas. Samuti ei ole vaidlust selles, et kinnipeetavana viibis kaebaja Tallinna Vangla vastuvõtuosakonnas, mis oli suletud osakond. Sel ajal ei olnud tal võimalik kasutada spordisaali ja ta sai jalutada iga päev jalutusboksis 1 tund. Järelikult pidi kaebaja viibima kambris vähemalt 23 tundi ööpäevas.
  3. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-st 6 tuleb teha vahet ajavahemikul, mil isik viibis kambris, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2 isiku kohta, ja ajavahemikul, mil isik viibis kambris, kus põrandapinda oli üle 2,5 m2, kuid alla 3 m2 isiku kohta. Kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris 6 ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli isiku hoidmine tingimustes, kus oli isiku kohta vähem kui 2,5 m2 põrandapinda õigusvastane juba seetõttu, et see rikkus asjakohast määrust. Seda õigusvastasust ei saa ka millegagi õigustada, sest tegu oli imperatiivse sättega. Otsuses Tunis vs. Eesti leidis EIK, et kui kaebaja käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest artikli 3 rikkumise tuvastamist (EIKo 19.12.2013, 429/12, p 44). Siiski on EIK hiljem leidnud, et alla 3 m2 põrandapinna korral isiku kohta tuleb arvesse võtta ka muid kinnipidamistingimusi (EIKo 12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 52 jj, 55). Seetõttu saab ja tuleb 2,5 m2 kuni 3 m2 põrandapinna korral isiku kohta võtta arvesse ka muid asjaolusid. EIK järgi on nendeks asjaoludeks eelkõige võimalus viibida õues, loomulik valgus või õhutus, ventilatsiooni olemasolu, küttesüsteemi adekvaatsus, võimalus kasutada tualetti privaatselt ning vastavus põhilistele sanitaar- ja hügieeninõuetele (EIKo 12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57).
  4. Vastustaja on toonud esile, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas loomuliku valgustatuse; kambrites oli sundventilatsioon, magamisruumist eraldatud ja veega WC ja kraanikauss; igal vahistatul oli oma voodikoht (tl 23). Samas on vastustaja veel märkinud, et kaebajal oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja loetletud hüved ei ole antud juhul siiski piisavad kompenseerimaks ruumikitsikuse õigusvastasust. Osaliselt avatav aken, sundventilatsioon ja magamisruumist eraldatud WC on miinimumnõuded, mida vangla on kohustatud igal juhul elutegevuseks tagama. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vabariigi Valitsuse 26.01.
  5. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise; punkt 5 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse; akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8; punkt 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse; õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele; punkt 9 kohaselt peab eluruum olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; vesi peab vastama EVS 663-1995 „Joogivesi“ nõuetele. Samuti ei korva ruumikitsikust kuidagi võimalus laenutada iga kahe nädala tagant raamatuid ega oma magamisase. Küll aga saab eelnimetatud asjaolusid arvesse võtta väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju.
  6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ruumi suuruse kindlaksmääramisel tuleb WC alune pind kambri pinnast maha arvata. Ringkonnakohus on seda vastustajale korduvalt varasemalt selgitanud, viitab neile selgitustele ega pea vajalikuks sellel siinkohal pikemalt peatuda (vt TrtRKo 04.06.2015, 3-13-70129, p 15; 15.10.2015, 3-14-52314, p 22; 29.10.2015, 3-14-51775, p 19). 7
  7. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et mööblialust pinda ei tule ruumi suuruse kindlaksmääramisel kambri pinnast maha arvata. Seda tõlgendust toetab ka EIK praktika, kus EIK on lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit (EIKo 19.12.2013, 429/12 – Tunis vs. Eesti, p-d 9, 11, 46; 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p-d 7, 21, 25). Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja viidatud otsustes (EIKo 26.11.2013, 6586/03 – Branduse vs. Rumeenia, p 49; 26.11.2013, 19548/04 – Cojoaca vs. Rumeenia, p 33; 11.02.2010, 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, 72; 10.01.2012, 42525/07 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 147) ei ole EIK arvutanud mööblialust pinda põrandapinna alt välja, vaid on mööbli olemasolu üldise ruumikitsikuse hindamisel ühe tegurina arvesse võtnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning see nõue ei tulene ka EIK praktikast, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus viitab selles osas täiendavalt ka oma varasemale praktikale (vt TrtRKo 04.06.2015, 3-13-70129, p 15; 15.10.2015, 3-14-52314, p 23).
  8. Järgnevalt teeb ringkonnakohus kindlaks, mitu päeva viibis kaebaja kambris, kus valitses ruumikitsikus. Kuna kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal viibis ta kogu aeg režiimil, mil talle võimaldati vaid 1 tund vabas õhus viibimist päevas, ei ole seetõttu vajalik eristada vahistatuna ja kinnipeetavana Tallinna Vanglas viibitud aega. Ringkonnakohus esitab päevade ja ruumi arvutuse ülevaatlikkuse huvides tabelina: kambri arvespindala tuslik kambri tualeti ilma kambri pind kambri alguskuupäeva- pindala pindala tualetita täitu- isiku 2 2 2 nr päev lõppkuupäev de arv (m ) (m ) (m ) vus kohta 312 17.04.2012 29.04.2012 13 16,6 1,43 15,17 5 3,03 30.04.2012 07.05.2012 8 6 2,53 08.05.2012 10.05.2012 3 5 3,03 11.05.2012 14.05.2012 4 6 2,53 328 15.05.2012 23.05.2012 16,4 1,43 14,97 9 6 2,495 24.05.2012 24.05.2012 1 5 2,99 25.05.2012 30.05.2012 6 6 2,495 31.05.2012 04.06.2012 5 5 2,99 05.06.2012 14.06.2012 10 6 2,495 15.06.2012 05.07.2012 21 5 2,99 06.07.2012 09.07.2012 4 6 2,495 10.07.2012 10.07.2012 1 5 2,99 11.07.2012 23.07.2012 13 4 3,74 24.07.2012 31.07.2012 8 3 4,99 01.08.2012 01.08.2012 1 5 2,99 02.08.2012 20.08.2012 19 6 2,495 21.08.2012 21.08.2012 1 5 2,99 22.08.2012 24.08.2012 3 6 2,495 361 26.08.2012 26.08.2012 16,5 1,43 15,07 1 6 2,51 328 27.08.2012 03.09.2012 16,4 1,43 14,97 8 6 2,495 04.09.2012 07.09.2012 4 5 2,99 8 415 140 08.09.2012 02.10.2012 03.10.2012 05.10.2012 08.10.2012 09.10.2012 11.10.2012 12.10.2012 17.10.2012 18.10.2012 01.10.2012 02.10.2012 03.10.2012 07.10.2012 08.10.2012 10.10.2012 11.10.2012 16.10.2012 17.10.2012 31.10.2012 24 1 1 3 1 2 1 5 1 14 17,2 15,8 1,73 1,73 15,47 14,07 6 6 5 4 5 6 5 6 5 6 2,58 2,35 2,81 3,52 2,81 2,35 2,81 2,35 2,81 2,35 Kokku viibis kaebaja niisiis kambris, kus oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda isiku kohta, 81 päeva, ning kambris, kus oli 2,5-3 m2 põrandapinda isiku kohta, 75 päeva. Kokku on alla 3 m2 põrandapinda isikukohta esinenud niisiis 156 päeval, mitte 198 päeval, nagu on väitnud kaebaja.
  9. Ringkonnakohus märgib, et RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmase õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Erinevalt Tartu Ringkonnakohtu 03.11.
  10. a otsuses nr 3-14-344 väljendatud seisukohast (p 17) leiab ringkonnakohus, et ka see nõue tuleb lugeda käesoleval juhtumil täidetuks hoolimata sellest, et kaebaja ei esitanud Tallinna Vanglas viibides ühtegi kaebust. Ringkonnakohus on seisukohal, et ajavahemike osas, kui kambris oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda isiku kohta, ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi tulutut kasutamiskatset nõuda. 2,5 m2 põrandapinna nõue oli imperatiivselt sätestatud norm, mille täitmise kohustus lasus üheselt vastustajal. Ka Riigikohus on leidnud, et imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saa vangla jaoks olla ootamatu ning seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vangla mõjusfääri (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 15; 18.04.2012, 3-3-1-90-11, p 19). Ajavahemike osas, kui kambris oli 2,5-3 m2 põrandapinda isiku kohta, tugineb ringkonnakohus õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa kannatanult nõuda siis, kui selle kasutamise vajalikkus ei olnud kannatanu jaoks reaalselt võimalik või arusaadav (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52 j). Kaebaja on öelnud, et jättis kaebamise ära, kuna arvas, et eksib selles, et teda koheldakse ebainimlikult (tl 8). Eelpool esitatud tabelist nähtub, et kaebaja paigutati Tallinna Vanglas ümber 5 korda. Enamjaolt paigutati ümber teisi kinni peetavaid isikuid – vastavalt kas suurendades või vähendades kaebaja kambrikaaslaste arvu. Ka ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millisel ajahetkel oleks kaebaja pidanud esmast õiguskaitsevahendit kasutama – kas 30.04.2012, kui kambri pindala langes esmakordselt alla 3 m2, oleks kaebaja esitama toimingu lõpetamise nõude vastavalt RVastS §-le 4, või oleks ta pidanud seda tegema igakordselt, kui kambris tekkis ülerahvastatus. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vastavalt RVastS §-le 4 võib isik nõuda halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste kuludeta; õiguste rikkumise lõpetamise kulud on ülemäärased, kui need ületavad oluliselt isikule õiguste rikkumisega tekitatavat kahju. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et tegelikkuses vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole (tl 23p). Ringkonnakohus järeldab sellest, et kaebamine Tallina Vanglale seoses sellega, et kambrites on ruumikitsikus, oleks olnud tulutu. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ka siis ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi kasutamist nõuda, kui see ei oleks kahju tekkimist vältinud (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 9 2009, lk 52). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebajalt ei saanud käesolevas kaasuses nõuda esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist. Kokkuvõttes tuleb niisiis lugeda see nõue täidetuks.
  11. Vastustaja on veel väitnud, et kuivõrd kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus tema paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei ole olnud õigusvastane. Ringkonnakohus märgib, et ühe või teise avaliku võimu organi akti või toimingu õiguspärasuse hindamisel ei saa tänapäeval lähtuda enam üksnes siseriiklikust õigusest. Riigikohus on selgitanud: „Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
  12. märtsil
  13. a võttis Riigikogu vastu „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse“, mille Vabariigi President kuulutas välja
  14. märtsil
  15. a (…). Seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes“ (RKÜKo 06.01.2004, 3-1-3-13-03, p 31). Sellest tulenevalt on EIÕK formaaljuriidiliselt Eesti õiguskorra osa. On tõsi, et EIÕK art 46 lg 1 järgi kohustuvad konventsiooniosalised täitma jõustunud sisulisi otsuseid igas asjas, mille pooleks nad on ja see konventsiooni säte puudutab vaid konkreetset kohtuasja. Siiski tuleneb EIÕK artiklist 1, et konventsiooniosalised tagavad igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsiooni I osas määratletud õigused ja vabadused. Samuti tuleneb EIÕK preambulist, et konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsused arvestavad, et nimetatud deklaratsiooni eesmärk on tagada selles kuulutatud õiguste üldine ja tõhus tunnustamine ning järgimine, ning et Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada tema liikmete suurem ühtsus ning et üheks selle eesmärgi saavutamise vahendiks on inimõiguste ja põhivabaduste järgimine ning elluviimine. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et avaliku võimu organid peavad oma tegevuses arvestama ka EIK lahendeid ning kohtud võivad hinnata avaliku võimu organi tegevust õigusvastaseks tuginevalt EIK poolt EIÕK sättele antud tõlgendusele.
  16. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus niisiis, et kaebaja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud kokku 156 päeva osas. II
  17. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
  18. Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). 10
  19. Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 156 päeva ulatuses. Sellest 156 päevast tuli kaebajal 81 päeval viibida kambrites, kus ühe kinni peetava isiku kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², mis oli vastuolus vaidlusalusel ajal kehtinud siseriikliku õigusega. Ülejäänud osas võtab ringkonnakohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka ülejäänud tingimusi, milles kaebaja viibis: kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas loomuliku valgustatuse; kambrites oli sundventilatsioon, magamisruumist eraldatud ja veega WC ja kraanikauss; igal vahistatul oli oma voodikoht; samuti oli tagatud võimalus laenutada iga kahe nädala tagant Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused üldiselt adekvaatsed. Samuti arvestab ringkonnakohus RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5-3 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks.
  20. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2970 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5-3 m². Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuse perioodiga, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², vaid tegemist oli nelja erineva perioodiga: 8-, 24-, 61- ja 63-päevase perioodiga. Seejuures oli Tallinna Vanglas viibitud ajast päevi, mil kaebaja viibis kambris, kus oli üle 3 m2 põrandapinda isiku kohta, kokku vaid
  22. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, kuna kaebajale oli tagatud iga päev üks tund jalutamist värskes õhus, samuti ei nähtu kaebusest, et rikutud oleks muid kinnipidamistingimusi. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks pidada silmas, et kaebajale seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetav hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on isiku õiguste riive väiksem, kui alusetult kartseris viibimise korral.
  23. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 237 eurot (81x2+75x1). III
  24. Eelnevast tulenevalt tuleb mõlemad apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt ja tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p
  25. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 237 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 11
  26. Ringkonnakohus rahuldab ka kaebaja taotluse (tl 79), milles kaebaja palub, et Tallinna Vanglalt välja mõistetud kahjuhüvitis kantaks M.T-P. arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX . 30.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt tuleb kaebuse osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 118

lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Riigilõivu suurus, mida kaebajal oleks tulnud 2970 euro suuruse nõude pealt tasuda, oleks olnud 89,10 eurot. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebuse 7,11% ulatuses, tuleb vastustajalt apellatsioonimenetluses riigituludesse välja mõista 6,34 eurot. 31.

§ 109

lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Kaebaja oli vabastatud 89,10 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest ka kaebuse esitamisel. Seega tuleb vastustajalt ka esimese astme kohtumenetluses välja mõista riigituludesse samuti 6,34 eurot, kokku seega 12,68 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.