Obsah (9)

§ 112§ 120§ 11§ 203§ 111§ 110§ 121§ 2§ 28

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 03.02.2016, Tartu Haldusasja number 3-14-53236 Haldusasi Aleksandr Streltsovi ka

) § 121 lg 1 p 1, p 2 ja p 4 ning § 121 lg 2 p 1 alusel.

1. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 16.04.
2. a määruse peale määruskaebuse. Esitatud määruskaebusele lisas määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3. Tartu Halduskohus jättis 02.07.
4. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel, esitatud määruskaebuse käiguta ning andis määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks.
5. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 02.07.
6. a määruse peale määruskaebuse.
7. Tartu Halduskohus võttis 17.08.
8. a määrusega määruskaebuse esitaja määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
9. Tartu Ringkonnakohus jättis 27.08.
10. a määrusega määruskaebuse esitaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 02.07.
11. a määruse muutmata.
12. Määruskaebuse esitaja esitas määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 27.08.
13. a määruse peale.
14. Riigikohus tagastas 04.11.
15. a määrusega nr 3-7-1-3-580-15 määruskaebuse esitaja määruskaebuse, kuivõrd esitatud määruskaebuselt oli tasumata kautsjon.
17. Tartu Halduskohus andis 09.11.
18. a määrusega määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja esitatud määruskaebuselt riigilõivu tasumiseks summas 15 eurot.
19. Tartu Halduskohus tagastas 30.11.
20. a määrusega määruskaebuse esitaja määruskaebuse, kuna määruskaebuse esitaja ei tasunud tähtpäevaks nõutavat riigilõivu.
21. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 30.11.
22. a määruse peale määruskaebuse.
23. Tartu Halduskohus tõlgendas esitatud määruskaebust ka menetlusabi taotlusena riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus jättis 04.01.
24. a määrusega määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning tagastas esitatud määruskaebuse. Seonduvalt menetlusabi taotluse lahendamisega märkis halduskohus, et määruskaebuse esitaja vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulek 89 senti, millest vastavalt

§ 112lg 1 p 1 kuulub maha arvamisele 62 senti.

Samas ilmnes, et määruskaebuse esitamise seisuga oli tema konto jääk 113 eurot ja 17 senti. Halduskohus selgitas, et määruskaebuse esitaja on sooritanud vangla kauplusest oste nimetatud perioodil 58 euro ja 10 sendi ulatuses. Halduskohtu hinnangul oli määruskaebuse esitajal piisavalt raha riigilõivu tasumiseks määruskaebuse esitamisel, mistõttu ei olnud lubatud talle menetlusabi andmine riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Halduskohus leidis täiendavalt, et määruskaebuse esitaja riigilõivude pidevalt tasumata jätmist nii kaebuste kui määruskaebuste esitamisel võis lugeda pahatahtlikuks menetluse venitamiseks. 2 2 Halduskohus asus siiski seisukohale, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja andmine puuduste kõrvaldamiseks. Sellega seonduvalt selgitas halduskohus, et Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et vajadusel peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2009. a otsus 33-1-24-09, p 7; 25.11.2010. a otsus nr 3-3-1-78-10, p 15; vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 09.02.1996. a määrus nr 3-3-1-5-96; 18.09.1998. a määrus nr 3-3-1-24-98, p I; 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 8). Veelgi enam, Riigikohtu halduskolleegium on ühes varasemas kohtuasjas

§ 120

lg 3 halduskohtumenetluse seadustiku vanas redaktsioonis vastanud sätte kohta öelnud, et

§ 11

lg 3 kohaselt tuleb kaebuse tagastamisel üldreeglina anda kaebajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning alles siis, kui määratud tähtajaks ei ole puudusi kõrvaldatud, saab

§ 11lg 3 alusel kaebuse tagastada.

See põhimõte kehtib ka olukorras, kus kaebaja on samade puudustega sama kaebusega

§ 11

lg 7 alusel uuesti pöördunud halduskohtusse.

§ 11

lg 3 sõnastusest nähtuvalt saab sätet kohaldada ka siis, kui on täidetud kaks tingimust – kohus on andnud tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning määratud tähtaja jooksul ei ole puudusi kõrvaldatud. Käesolevas haldusasjas ei ole kohus kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andnud (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.

1. a määrus nr 3-3-1-73-11, p 9). Samas asjas asus aga halduskolleegium seisukohale, et tegemist oli erandliku olukorraga ja puuduste kõrvaldamiseks ei olnud vaja uut tähtaega anda. Lõpptulemusena jättis halduskolleegium konkreetses asjas kaebuse rahuldamata (samas, p 1011). Halduskohus lisas, et ringkonnakohus on 28.03.
2. a määruses nr 3-12-1095 leidnud, et tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa halduskohtu kohustust anda tähtaeg kaebuse puuduste kõrvaldamiseks pidada absoluutseks, mistõttu on kohtul erandjuhul õigus kaaluda ja võtta arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid. Seejuures tuleb arvestada ka menetlusökonoomia põhimõtet ja kaebaja menetlusõiguslikke kohustusi. Samuti on Tartu Ringkonnakohus nõustunud haldusasjas nr 312-498 halduskohtu esitatud põhjendustega puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise vajaduse puudumise ning määruskaebuse tagastamise osas. Seega asus halduskohus seisukohale, et määruskaebuse esitaja on esitanud taotluse määruskaebuselt riigilõivust vabastamiseks põhjendamatult. Halduskohus selgitas, et määruskaebuse esitajal oli käesolevas asjas võimalus tasuda riigilõiv määruskaebuselt Tartu Halduskohtu 16.04.
3. a määruse peale, kuna määruskaebuse esitajal oli piisavalt vahendeid esialgse kaebuse esitamisel, mida tõendab Tartu Halduskohtu 02.07.
4. a määruse jõustumine Riigikohtu lahendiga. Samuti oli määruskaebuse esitajal võimalus eelnimetatud riigilõiv tasuda vahetult enne määruskaebuse tagastamist, kuna määruskaebuse esitaja sai Tartu Halduskohtu 09.11.
5. a määruse riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmise kohta kätte 13.11.2015 ning sel hetkel oli määruskaebuse esitajal vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt vabaks kasutamiseks 123 eurot ja 20 senti. Määruskaebuse esitaja jättis riigilõivu tasumata, mistõttu tema määruskaebus tagastati Tartu Halduskohtu 30.11.
6. a määrusega. Määruskaebuse esitaja esitas 05.12.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.11.
7. a määruse tühistamiseks ning taotles järjekordselt riigilõivu tasumisest vabastamist määruskaebuse esitamisel, samas teades, et menetlusabi taotlus jääb rahuldamata samal põhjusel, mis käesolevas asjas esitatud esialgse määruskaebuse puhul – määruskaebuse esitajal oli piisavalt sissetulekuid ning vastavalt

§ 112lg 1 oli määruskaebuse esitajale menetlusabi andmine välistatud.

Kuivõrd määruskaebuse esitaja oli mitmetes halduskohtusse esitatud kaebustes jäetud riigilõivust vabastamata

§ 112

lg 1 alusel, ei saanud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine olla määruskaebuse esitaja jaoks ootamatu ning määruskaebuse esitaja pidi olema sellest teadlik. Seega oli tegemist põhjendamatu taotlusega. Samuti ei nähtunud määruskaebuse esitaja varasemast käitumisest, et täiendava tähtaja andmisel oleks olnud tõenäoline riigilõivu tasumine. Halduskohus juhtis täiendavalt määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et määruskaebuse esitaja tegevus viitas sellele, et ta ei olnud huvitatud 3 3 asja õigest, kiirest ja võimalikult väikeste kuludega menetlemisest. Seetõttu asus kohus seisukohale, et määruskaebuse esitaja eesmärgiks oli takistada kohtumenetlust pahatahtlikult. Riigilõivu tasumine oli määruskaebuse esitajale seadusest tulenev kohustus ning määruskaebuse esitaja ei olnud seadusega ette nähtud riigilõivu tasunud vaatamata asjaolule, et tal oli alates käesolevas asjas kaebuse esitamisest olnud piisavalt sissetulekuid riigilõivu tasumiseks. Kuna määruskaebuse esitaja rikkus järjekindlalt oma kohustust kasutada menetlusõigusi heauskselt, leidis kohus, et määruskaebuse esitaja kuritarvitas oma menetlusõigusi suure arvu ilmselgelt põhjendamatute määruskaebuste esitamisega. Eeltoodust tulenevalt tagastas halduskohus määruskaebuse esitaja määruskaebuse ning rõhutas, et käesoleval juhul ei jäänud määruskaebuse esitaja menetlusõigused riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmata jätmise tõttu kaitseta, kuivõrd määruskaebuse esitajal on võimalik määruskaebuse tagastamine vaidlustada määruskaebemenetluse korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 14. Määruskaebuse esitaja esitas 13.01.2016 Tartu Halduskohtu 04.01.2016. a määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja palub ennast vabastada riigilõivu tasumisest

§ 112ning riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 3, p 8 ja p 11 alusel.

Lisaks väidab määruskaebuse esitaja, et 0,89 senti tema isikukonto arvel ei saa käsitleda tuluna ning Justiitsministeerium on tahtlikult kandnud talle nimetatud summa üle, et halduskohus saaks kaebuse esitamisel nõuda riigilõivu tasumist. Määruskaebuse esitaja lisab, et halduskohus piirab tema õigusi ja vabadusi ning Eesti rikub Euroopa vangistusreeglistiku § 26 p 11, kuivõrd kinnipeetaval peab olema õigus kulutada osa oma sissetulekust isiklike esemete ostmisele ning pere toetamiseks.

1. Tartu Halduskohus võttis 25.01.
2. a määrusega määruskaebuse esitaja määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 04.01.
3. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus esmalt määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse lahendamisega seonduvat (I) ja võtab seejärel seisukoha määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja andmata jätmise osas (II). I 17. Halduskohtumenetluses sätestab menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused

§ 111

.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi andmise piirangud on sätestatud

§ 112

.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Samas selgitab ringkonnakohus, et

§ 110

lg 1 p 1 ja 4 4 § 111 lg 1 tulenevalt on kohtul õigus kaaluda, kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda või mitte. Kui menetlusabi taotleja suudab oma majanduslikust seisundist tulenevalt menetluskulusid tasuda, siis on üks

§ 111

lg 1 sätestatud eeldus menetlusabi andmiseks täitmata ning menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata

§ 111lg 1 alusel.

Kuna määruskaebuse esitaja vanglasiseselt isikuarvelt nähtub, et tal oli menetlusabi taotluse esitamise seisuga, s.o 05.12.2015 kontol vaba raha 113 eurot ja 17 senti, siis ei näinud halduskohus põhjust määruskaebuse esitajale menetlusabi anda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei olnud põhjendatud, kuna määruskaebuse esitajal oli määruskaebuse esitamise hetkel võimalik ettenähtud riigilõiv tasuda. Seega jättis halduskohus korrektselt määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastamata. 18.Lisaks väidab määruskaebuse esitaja määruskaebuses, et kohtumäärusega on rikutud RLS § 22 p 3, 8 ja

1. Sellega seonduvalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada riigilõivu tasumisest vabastamise sätteid kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses. Esmalt on määruskaebuse esitaja ringkonnakohtu hinnangul enda määruskaebuses ekslikult viidanud eelmärgitud punktidele ning ta peab silmas RLS § 22 lg 1 p 4, 9 ja
2. RLS § 22 lg 1 p 4 kohaselt ei võeta riigilõivu ebaseadusliku süüdimõistmise, ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise, ebaseadusliku tõkendina vahi alla võtmise ja muu alusetult vabaduse võtmise, samuti ebaseadusliku väärteokaristuse rakendamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude läbivaatamise eest. RLS § 22 lg 1 p 9 sätestab, et riigilõivu ei võeta haldusasjas protesti läbivaatamise eest. RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Nimetatud sätted võimaldavad riigilõivu vabastust kaebuse esitamisel halduskohtusse eelpool kirjeldatud olukordades. Käesolevas haldusasjas tagastas Tartu Halduskohus 16.04.
3. a määrusega määruskaebuse esitaja kaebuse

§ 121lg 1 p 1 ja p 4 ning § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel.

Seega ei ole käimasolevas määruskaebemenetluses vaidluse all küsimus, kas määruskaebuse esitaja tulnuks kaebuse esitamisel vabastada riigilõivu tasumisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole määruskaebuse lahendamisel asjassepuutuvad määruskaebuse esitaja väited RLS § 22 lg 1 p 4, 9 ja 12 kohta. 19.Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut täielikult ega osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid võimalused riigilõivu tasumiseks ning ei kohaldu ükski seaduses sätestatud riigilõivu tasumisest vabastamise alus. Käesoleva haldusasja raames on halduskohus korrektselt tuvastanud, et määruskaebuse esitajal oli määruskaebuse esitamise hetkel vanglasisese isikukonto arvel piisavalt raha riigilõivu tasumiseks. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja seaduse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest.

§ 2

lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist määruskaebuse esitaja õiguste ja vabaduste rikkumisega. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.

1. a määrus nr 3314007, p 11 ja 04.06.
2. a määrus nr 3-3-186-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud määruskaebuse esitajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. 5 5
3. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuse esitaja väide, et Eesti rikub Euroopa vangistusreeglistiku § 26 p 11, kuivõrd kinnipeetaval peab olema õigus kulutada osa oma sissetulekust isiklike esemete ostmiseks ning pere toetamiseks. Riigikohus on 12.03.
4. a määruse nr 371361-12 p 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Kulutused, mis on kinnipeetava sissetulekust mahaarvatavad on sätestatud

§ 112lg 1 p 1.

Lisaks on Riigikohus samas määruses täiendavalt märkinud, et kinnipeetava sissetulekutest saab

§ 112

lg 1 p 1 alusel maha arvata eluasemekuludega võrdsustavad elektriseadmete kasutamise kulud ning vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, kuna kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu määruskaebuse esitaja poolt viidatud isiklike esemete ostmiseks ning pere toetamiseks kuluda võivad summad kinnipeetava sissetulekust mahaarvamisele. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et kuivõrd isik ei saa eeldada, et kohtumenetluses osalemine on tema jaoks riigilõivuvaba, tuleb tal sellest lähtuvalt oma kulutuste tegemist planeerida. II 21.Tartu Halduskohus tagastas 04.01.2016. a määrusega määruskaebuse esitaja määruskaebuse, kuivõrd tal oli tasumata riigilõiv ning ei pidanud põhjendatuks määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja andmist riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus selles osas jõudnud õigele järeldusele. Lisaks on halduskohus viidanud asjakohasele kohtupraktikale. Ringkonnakohus juhib täiendavalt määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on määruskaebuse esitaja ainuüksi perioodil 01.07.2015 - 13.01.2016 osalenud ringkonnakohtus üheksas määruskaebemenetluses, kus talle on korduvalt selgitatud määruskaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu ning riigilõivu tasumisest vabastamisega seonduvat. Seega pidi määruskaebuse esitaja olema teadlik riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel. Hoolimata sellest ei ole määruskaebuse esitaja käesolevas asjas riigilõivu tasunud ning on seevastu jätkuvalt vaidlustanud enda riigilõivu tasumisest vabastamata jätmist. Seetõttu on ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et täiendava tähtaja andmine määruskaebuse esitajale riigilõivu tasumiseks ei oleks viinud soovitud tulemuseni, s.o puuduoleva riigilõivu reaalse tasumiseni. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka osas, mis puudutab menetlusõiguste heauskset kasutamist

§ 28lg 1 kohaselt.

Eeltoodud põhjendusi arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul

§ 28lg 1 sätestatud põhimõttest lähtunud.

Seega leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult jätnud määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks andmata. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.01.

1. a määruse muutmata.
2. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits 6 6