Obsah (7)

§ 212§ 213§ 41§ 49§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Tšernavski esitas 11.12.2013 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega kambris viibimisega. Tallinna Vangla andis 30.01.2014 1 J. Tšernavskile 10-päevase tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. J. Tšernavski kõrvaldas puudused 10.02.
2. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt viibis J. Tšernavski Tallinna Vanglas 04.04.2012-20.10.2012, mil oli paigutatud kambrisse, kus oli oluliselt vähem kui 3 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ning 7,5 kuu jooksul ruumikitsikuses viibimine põhjustas talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Tal tekkis nahahaigus psoriaas, psüühilised häired ning unehäired. Suvisel ajal oli olukord eriti halb. Esinesid sagedased peavalud, nõrkus, õhupuudus.
3. Tallinna Vangla jättis 17.04.
4. a otsusega J. Tšernavski taotluse rahuldamata.
5. J. Tšernavski esitas 21.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 10 000 eurot seoses õigusvastaste ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas 7,5 kuud ning oli sel ajal paigutatud kambrisse, kus oli põrandapinda oluliselt vähem kui 3 m² ühe kinnipeetava kohta. Puudus piisav liikumisruum, kaebajal ilmnesid tervisehäired. Eriti halb oli olukord suvel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on ruumi ebapiisavus iseseisev alus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamiseks.
6. Tartu Halduskohus jättis 28.10.
7. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks. Halduskohus leidis, et vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetava kohta kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m² suuruse põrandapinna hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed, sealhulgas WC ja pesemiskoht. Kohus tegi kindlaks, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebuses nimetatud ajavahemiku vältel ning kõigis kambrites, kus kaebaja viibis. 229 päeval viibis kaebaja kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli 0,2 kuni 0,37 m² vähem kui 3 m² ühe kinnipeetava kohta. Kasinates elamistingimustes kinnipidamine võis mõjutada kaebaja seisundit ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust, et need mõjutused olid niivõrd olulised, et see vääriks rahalist hüvitist. Tervisekaardile märgitud andmed ei anna alust arvata, et kaebaja viidatud terviseprobleemid on tekkinud Tallinna Vangla elutingimuste tulemusena. Samuti ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal kurtnud kinnipidamistingimuste üle ning on seega jätnud kasutamata kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8. Kaebaja esitas 27.11.2014 Tartu Halduskohtu 28.10.
9. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja mõista välja õiglane kahjuhüvitis. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 5.
10. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel analüüsinud kaebaja esitatud seisukohti. Kohtuotsus ei ole põhjendatud ja seaduslik. 5.
11. Halduskohus on ebaõigesti kambri põrandapinna hulka arvanud mööblialuse pinna, sest seda pinda ei saa kinnipeetav liikumiseks ja igapäevasteks tegevusteks kasutada. Kaebaja liikumisvabadus väljaspool kambrit oli minimaalne. Peale selle ei vastanud valgustus nõuetele, pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, puudus vastav ventilatsioon. Kitsas ruumis viibimise tõttu tekkisid tervisehäired. 5.
12. EIK praktika valguses oli Justiitsministri 30.11.
13. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) kuni 31.12.2013 redaktsioonis kehtinud (VSkE v.r) § 6 lg 6 osas, mis võimaldas pidada kinnipeetavat kambris, kus talle oli ette nähtud 2,5-3 m² põrandapinda, inimväärikust alandav ja seega vastuolus EIÕK art-ga 3 ning põhiseaduse § 18 esimese lausega. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m² põrandapinda isiku kohta. 2
14. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb mööblialune pind välja arvata. Sellist seisukohta toetab ka EIK praktika. EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kaebaja ei ole väiteid, et valgustus ei vastanud nõuetele, pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, puudus ventilatsioon ning seetõttu tekkisid kitsas ruumis viibimisest terviserikked, varasemalt haldusmenetluses välja toonud. Seega ei olnudki kohtul võimalik selles osas seisukohta võtta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.
15. a otsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE v.r § 6 lg 6 põhiseadusvastasust. Tallinna Vangla tegevus oli kooskõlas siseriikliku õigusega ning seega puudub vastustaja tegevuses õigusvastasus. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, kus talle oli tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind. Väidetava mittevaralise kahju põhjuseks on käesolevas asjas üksnes väidetav ebapiisav põrandapind ning seega on tegemist sarnase juhtumiga, nagu asjas nr 3-4-1-9-
16. Vahistatutele ja kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes. EIK lahendites väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal kinnipidamistingimuste üle kurtnud. Vastustaja leiab, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 28.10.
18. a otsus tühistada.
19. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses pidanuks halduskohus kaebust lahendama (I), kontrollib seejärel mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduste täidetust (II), teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
20. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt palus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et pidi 7,5 kuu vältel Tallinna Vanglas viibima kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², mille tagajärjel tekkisid kaebajal tervisehäired. Vangla esitatud andmete alusel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 04.04.2012-20.11.
21. Kaebaja on küll vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märkinud, et viibis Tallinna Vanglas kuni 20.10.2012, kuid ringkonnakohtu arvates on kaebaja selles dokumendis kuupäevaga eksinud ning koostoimest teiste vanglale ning kohtule esitatud dokumentidega on aru saada kaebaja tahe nõuda mittevaralise kahju hüvitamist kogu Tallinna Vanglas viibitud perioodi eest ehk perioodi eest 04.04.2012-20.11.
23. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et kambri valgustus ei vastanud nõuetele, pesu tuli pesta ja kuivatada kambris ning puudus vastav ventilatsioon. Kuna kaebaja ei ole nimetatud asjaoludele tuginedes nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses menetluses, ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust VangS § 1¹ lg 8 kohaselt. Riigikohus on selgitanud, et halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud 3 kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.
24. a määrus asjas nr 3-3-1-68-08, p 9). Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses tuginenud kambri valgustuse ja ventilatsiooni puudulikkusele ning sellele, et pesu tuli pesta ja kuivatada kambris. Kaebaja on alles 30.09.2014 halduskohtule esitatud täiendavas seisukohas märkinud, et kaebaja tervisehäired olid lisaks kitsastele oludele tingitud ka halvast valgustusest, ventilatsioonist ja vähesest värskest õhust. Kui laiendatakse nõude eset, st asjaolu või toimingut, mille suhtes kohtult volituse rakendamist palutakse, ei ole

§ 41lg-te 1 ja 2 kohaselt tegemist enam sama nõudega.

Kuna kaebaja viitas kambri valgustuse ja ventilatsiooni väidetavale puudulikkusele ning sellele, et pesu tuli pesta ja kuivatada kambris pärast seda, kui halduskohus oli 21.05.2014 esitatud kaebuse oma 18.06.2014. a määrusega menetlusse võtnud, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul kaebaja 30.09.2014. a täiendustes märgitut käsitleda

§ 49

lg 1 mõistes kaebuse muutmisena, kuid seda saab teha üksnes juhul, kui kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav. Arvestades seda, et kaebaja ei ole kambri valgustuse küsimusele, pesu pesemist ja kuivatamist ning kambris vastava ventilatsiooni puudumist käsitlevatele väidetele tuginedes nõudnud Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist kohtueelses menetluses, siis ei ole sellise nõude esitamine alles halduskohtule lubatav ja seega pole lubatav ka kaebuse sellisel viisil muutmine halduskohtumenetluses. Halduskohus ei ole nimetatud asjaolule aga enne vaidlustatud otsuse tegemist tähelepanu pööranud ja on seega ilmselt seadusevastaselt lubanud hüvitamiskaebuse sellist muutmist, tehes 28.10.2014 otsuse, millega esitatud hüvitamiskaebus jäeti siiski tervikuna rahuldamata. Kuna eelnimetatud osas on kaebajal kohtueelne menetlus läbimata ja see selgus pärast kaebuse menetlusse võtmist, tulnuks kaebus 30.09.2014 halduskohtule esitatud täiendavas seisukohas märgitu osas (kaebaja tervisehäired on lisaks kitsastele oludele tingitud ka halvast valgustusest, ventilatsioonist ja vähesest värskest õhust ning sellest, et pesu pidi pesema ja kuivatama kambris) jätta

§-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, millega jäeti esitatud hüvitamiskaebus kambri valgustuse nõuetele mittevastavusega, pesu kambris pesemise ja kuivatamise vajadusega ning vastava ventilatsioon puudumisega tekitatud mittevaralise kahju nõudes rahuldamata ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab J. Tšernavski kaebuse eelnimetatud osas läbi vaatamata. II

1. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna leidis, et Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel ei ole alust pidada õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Halduskohus leidis, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja neid õigusi, mis on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele, samuti, et tegemist ei saanud olla kaebaja poolt väidetud oluliselt väiksema kui 3 m² suuruse põrandapinnaga, sest 26 päeval oli kambris, kus kaebaja viibis, ühe isiku kohta 2,73 m², 139 päeval 2,8 m² ja 38 päeval 2,63 m².
2. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebaja kinnipidamine kambrites, kus ühe isiku kohta oli alla 3 m² põrandapinda, on vastuolus EIK praktikaga ning tema kahjunõue oleks tulnud rahuldada, sest teda hoiti Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kambri põrandapinna hulgast tuleb välja arvata ka mööbli alla jääv pind. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Vabariigi Valitsuse 26.10.
4. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest 4 (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et EIK on 19.12.
5. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12) arvanud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel mööbli aluse pindala ruumi pindalast maha. Viidatud otsuse p-s 46 on EIK ühe kinnipeetava kohta kambris olnud ruumi suuruse arvutamisel võtnud aluseks kambri pindala ilma WC aluse pindalata ja jaganud selle kambris viibinud kinnipeetavate arvuga. Samuti on EIK 09.01.
6. a otsuses asjas Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus nr 5747/10) lähtunud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatisest. Mööblit on EIK viidatud otsustes arvesse võtnud vaid täiendava argumendina, kui ta leidis, et kambris oli ruumi vähe. Kaebaja viidatud EIK 07.04.
7. a lahendist asjas Branduse vs. Rumeenia (avaldus nr 6586/03) ei tulene eeltoodust erinevat seisukohta.
8. Seega on halduskohus kambri põrandapinna suuruse osas õigesti leidnud, et see on ruumi külgede pikkuse korrutis. Küll aga tuleb EIK lahendi kohaselt asjas Tunis vs. Eesti võtta kinnipeetavate isikliku ruumi suuruse leidmisel kambri põrandapinna suuruse osas aluseks kambri põrandapinna suurus ilma WC aluse pinnata. Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses märkinud, kas ta lähtus kambri pindalast koos või ilma WC aluse pinnata. Tallinna Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud andmete alusel saab järeldada, et halduskohus ei ole kambri pindalast WC alust pindala maha arvanud. Seega on halduskohus kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti võtnud aluseks kambri põrandapinna koos WC aluse pinnaga. Seda, et kambri põrandapinna suurust ühe kinnipeetava kohta tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12), 3-1370099 (p 21); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23), 3-14-51413 (p-d 22 ja 23). Tallinna Ringkonnakohtu
9. augusti
10. a otsus asjas nr 3-13-70099 on Riigikohtu halduskolleegiumi 08.10.
11. a määrusega nr 3-7-1-3-582-15, millega Riigikohus ei võtnud Tallinna Vangla kassatsioonkaebust menetlusse, ka jõustunud.
12. Kaebaja paigutamist Tallinna Vanglas iseloomustab kokkuvõtvalt Tallinna Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud andmete alusel koostatud tabel. Tabel: Kambri nr 328 331 79 kuupäevad 04.04-15.04, 23.04-06.05 16.04-22.04 07.05 08.05-09.05, 14.05-18.06, 21.06-15.09, 25.09-08.10 10.05-13.05, 19.06-20.06, 16.09 09.10 17.09-24.09 Kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ilma Päevade WC-ta (m²) arv 2,5 26 5 3,0 5,01 2,57 7 1 139 3,08 8 7,9 8 140 10.10, 12.10-16.10, 18.10-18.11 11.10, 17.10, 19.11 20.11 2,35 38 2,82 3 3,52 1 Seega viibis kaebaja kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambripinda alla 3 m² kokku 206 päeva, sh 38 päeval oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m².
13. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja kinnipidamine kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta ruumi alla 3 m² ei olnud inimväärikust alandav. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga.
14. VSkE v.r § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla vaidlusalusel perioodil tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Tallinna Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud andmete alusel viibis kaebaja 38 päeval kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla VSkE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Ringkonnakohus on seisukohal, et 38 päeva osas, mil vangla ei ole kaebajale taganud kambris ühe kinnipeetava kohta VSkE v.r § 6 lg-s 6 miinimumtasemena sätestatud 2,5 m² põrandapinda, on vangla rikkunud nimetatud sättest tulenevat kohustust ning vangla tegevus oli sellest tulenevalt õigusvastane. Seega ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et vangla tegevus oli kooskõlas siseriikliku õigusega.
15. Kaebaja on viibinud 168 päeva kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5-2,99 m². EIKi praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
16. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.
17. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.
18. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
19. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.
20. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 leidnud, et 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski niivõrd väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada, sest kambri vähest põrandapinda on võimalik kompenseerida muude meetmetega. Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et VSkE § 6 lg 6 v.r ei olnud põhiseadusega vastuolus, kuid tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. 6
21. Vastustaja andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 04.04.2012-01.10.2012 vahistatuna ning 02.10.2012-20.11.2012 süüdimõistetuna. VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud, õppinud või oleks tal muul viisil olnud tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit muul ajal, kui tund aega päevas värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja kinnipidamistingimused ning liikumisvõimalused oleksid muutunud pärast seda, kui 02.10.2012 jõustus tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus. See, et vastustaja andmetel oli kambrites tagatud piisav valgustatus ja küte, sundventilatsioon, magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss, igal kinnipeetaval oma voodikoht ja voodiriided ning vahistatutel mõningane meelelahutus, võimalus lugeda raamatuid ja ajalehti, saada pakke, kanda isiklikke riideid, ei korva ringkonnakohtu arvates asjaolu, et isik pidi viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju.
22. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 206 päeva kambrites, kus oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga
23. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse § 123 lg-st 2 vastuolu korral siseriikliku õigusega selle ees ülimuslik.
24. Kaebaja väidab, et ülerahvastatud kambris viibimisest tekkisid tal ka terviseprobleemid (nahahaigus, psüühilised häired, unehäired, kaalulangus, suvisel ajal õhupuudus, peavalud, nõrkus). Kuna kaebaja on nii vanglale esitatud kahjunõudes kui ka kohtule esitatud kaebuses tuginenud väitele, et tema kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², oli inimväärikust alandav, ei ole ringkonnakohtu arvates tegemist eraldiseisva nõudega mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise eest. Seega on kaebuse kohaselt RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvedest antud juhul rikutud inimväärikuse austamise nõuet ning tervisekahjustuste tekkimise väidetega tõendab kaebaja talle kahju tekkimist, mille eest ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju suurust, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
25. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2), kuid kaebajal tuleb tõendada, milles seisneb talle õiguste rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju ja osutada, millist RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust on rikutud.
26. Kaebaja väitel tekkisid tal ruumikitsikuses viibimise tulemusena nahahaigus psoriaas, psüühilised häired ning unehäired. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on tõendatud, et kaebajal esinesid Tallinna Vanglas viibitud perioodil nimetatud tervisehäired, kuid eluliselt ei ole usutav, et nimetatud tervisehäired tekkisid kaebajal ainuüksi asjaolu tõttu, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m². Samuti nõustub ringkonnakohus 7 halduskohtuga, et kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu kandeid, mis tõendaksid kaebaja väiteid suvisest palavusest tulenenud peavalude, nõrkuse ja õhupuuduse kohta. III
27. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
28. Ringkonnakohus leidis eelpool, et käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna Tallinna Vangla hoidis kaebajat 206 päeval kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m², mis on EIK praktika kohaselt vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav. Riigikohtu 15.03.
29. a otsuse asjas nr 3-3-1-93-09 p 11 kohaselt saab EIK praktikast tulenevalt pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning EIKi seisukohtadest saab lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
30. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et kambrite ülerahvastatus oleks olnud kantud vastustaja soovist põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui on kaebaja kinnipidamisasutuses viibimise paratamatuks osas, kuid ringkonnakohus on siiski seisukohal, et kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja teadlik tegevus ning tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4).
31. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole rakendanud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus osutab vastustaja vastuses kaebusele märgitud seisukohale, et kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes, nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna vastustaja seisukoha kohaselt ei oleks kaebaja saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada vanglat tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav.
32. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
33. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
34. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).
35. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitise summas 10 000 eurot väljamõistmist. Apellatsioonkaebuse kohaselt nõuab kaebaja õiglase hüvitise väljamõistmist.

§ 49

lg 3 p 2 kohaselt ei loeta rahalise nõude suurendamist või vähendamist kaebuse muutmiseks. 8 29. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5-2,99 m². Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuse perioodiga, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², vaid selle perioodi vahel oli ka kuus 1-9 päeva pikkust perioodi, mil kambris oli ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m² põrandapinda, sealhulgas üks 8 päeva pikkune periood, mil kaebaja viibis ühekohalises kambris, kus oli põrandapinda 7,9 m². Samas arvestab ringkonnakohus ka sellega, et periood, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², moodustas kaebaja Tallinna Vanglas viibitud kogu perioodist 89,2%. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, kuna kaebajale oli tagatud iga päev üks tund jalutamist värskes õhus, kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja seisukohtadele, et kambrites oli magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss, igal kinnipeetaval oma voodikoht ja voodiriided ning vahistatutel mõningane meelelahutus, võimalus lugeda raamatuid ja ajalehti, saada pakke ja kanda isiklikke riideid. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks pidada silmas, et kaebajale seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetav hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev. Ringkonnakohus on seisukohal, et mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral on isiku õiguste riive väiksem. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 244 eurot (38x2+168x1). IV 30.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus ka kohtukulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Tartu Halduskohus on 02.06.

1. a määrusega vabastanud kaebaja täielikult 300 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jätkas 10.12.
2. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi andmist riigilõivu tasumise kohustusest vabastamisega. Kuna kaebaja palus apellatsioonkaebuse kohaselt kohtul mõista kaebaja kasuks välja õiglane kahjuhüvitis, oli kaebaja riigilõivuseaduse § 60 lg 3 kohaselt vabastatud 250 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustuses. 31.

§ 118

lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. 32. Kaebaja oli apellatsiooniastmes vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest 250 euro ulatuses. Seega tuleb

§ 118

lg 2 kohaselt mõista Tallinna Vanglalt apellatsioonimenetluses riigituludesse välja 250 eurot, sest juhul, kui kaebaja ei nõua apellatsioonimenetluses enam konkreetset summat, vaid palub kohtul mõista tema kasuks välja õiglane kahjuhüvitis kohtu äranägemisel, ei sõltu kaebaja poolt tasumisele kuuluv riigilõiv (või riigilõiv, mille tasumisest on kaebaja vabastatud) enam nõutavast kahjusummast, vaid on kõigil juhtudel sama – 250 eurot. 9 Halduskohus vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest 300 euro ulatuses. Kuna ringkonnakohus rahuldas halduskohtule 10 000 euro nõudes esitatud hüvitamiskaebuse 244 euro, s. o 2,44 % ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

§ 118lg 2 kohaselt riigituludesse välja mõista ka 2,44 % 300-st eurost, s.

o 7,20 eurot, kokku seega 257,20 eurot. Arvestades seda, et kaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus 292,80 euro suuruse riigilõivu (300-7,2=292,80) Eesti Vabariigi kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/