KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Reimo Koort esitas Tartu Vanglale 25.02.2014 kahju hüvitamise taotluse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 60 000 eurot, kuna talle ei ole olnud Tartu Vanglas kinnipidamisel tagatud kambris 3 m² põrandapinda.
2. Tartu Vangla jättis 30.04.
3. a kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi enne 25.02.2011, ja rahuldamata osas, milles see puudutas kinnipidamistingimusi alates 25.02.
5. R. Koort esitas 28.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt talle välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 60 000 eurot seoses õigusvastaste ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega.
6. 26.08.
7. a määrusega võttis halduskohus esitatud kaebuse menetlusse perioodi 01.09.2009-25.02.2014 osas, leides, et kaebaja on eelmenetluse läbinud ka perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas, sest halduskohtu hinnangul jättis vangla viimatimainitud perioodi puudutava kahju hüvitamise taotluse õigusvastaselt läbi vaatamata.
8. Tartu Halduskohus jättis 14.11.
9. a otsusega kaebuse rahuldamata, kuna riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole täidetud. Halduskohus leidis, et Tartu Vangla on kaebaja kahjunõude ajavahemiku 01.09.2009-24.02.2011 osas jätnud õigusvastaselt läbi vaatamata ning luges kohustusliku kohtueelse menetluse selles osas läbituks. Kohus selgitas, et kaebaja kinnipidamine väidetavalt väärikust alandavates vangistustingimustes on jätkuv haldustoiming ning kuna kaebaja oli viibinud Tartu Vanglas alates 01.09.2009 ja viibis seal ka kohtuotsuse tegemise ajal, on kaebajal õigus esitada mittevaralise kahju nõue kogu seal viibitud ajavahemiku eest. Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale märkis halduskohus, et isikliku ruumina arvestatakse kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist, ning et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta. Kui kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on alla 3 m², on see EIK praktika kohaselt iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Kohus märkis, et kambris asuvat WC-d (1,8 m²) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et justiitsministri 30.11.
10. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 8 kohaselt on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Halduskohus leidis, et kuna Tartu Vangla kambrite suurus on u 10 m² ning kambrites on kaks voodikohta, on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m² ja E-hoones 4 m² või 3,95 m², mis on EIK praktika valguses piisav. Kohus märkis, et EIK praktikast tulenevalt, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², sõltub kinnipidamistingimuste artikli 3 nõuetega kooskõla muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalusest, naturaalse valguse ja õhu juurdepääsust, piisava kütte ja muude sanitaartingimuste olemasolust. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi. Kuna antud juhul ei ole kaebaja isiklik ruum kambris alla 3 m², siis ei saanud kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks kinnipidamistingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuna vangistusõigus ei sea nõudeid kohtadele, mis on mõeldud kinnipeetavate jaoks värskes õhus viibimiseks, siis on kaebaja väited jalutusboksi betoonseinte või teiste kinnipeetavate 2 võimalusega jalutada suuremal territooriumil asjakohatud ja ei riku kaebaja inimväärikust. Öötule põlemine kambris, mis on vajalik kinnipeetavate üle visuaalse järelevalve teostamiseks, on halduskohtu arvates paratamatu ebameeldivus, mida kinnipeetaval tuleb taluda. Kuna kaebaja on keeldunud nii õppetööst kui majandusabitööde tegemisest, mis oleks andnud talle võimaluse liikuda väljaspool kambrit, siis on kaebaja ise jätnud kasutamata võimalused hoida ära endale kahju tekkimist. Kohus märkis, et kaebaja toodud seos suvise kambri palavuse ning kambris oleva õhupuuduse vahel on otsitud ja kohatud, kuna ventilatsiooni eesmärk ei ole õhu jahutamine, vaid õhuvahetuse tagamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11. Kaebaja esitas 19.11.2014 Tartu Halduskohtu 14.11.
12. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 6.1 Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuses välja toodud viited, väited, faktid, tõendid ja muud asjaolud. Kohus on langetanud otsuse ilma kaebuses ja 29.09.2014 esitatud täiendavates seisukohtades esitatud väiteid ümber lükkamata. Vajalik on mõistete „põrandapind“ ja „isiklik ruum“ eristamine, mille kohus on samuti jätnud tähelepanuta. 6.2 Halduskohus on jätnud tähelepanuta ka mitmed kinnipidamistingimused, millele kaebaja on viidanud, nt jalutusbokside räpasus ja inventari puudumine ning küsimus, miks kehakultuuriga tegelemine värskes õhus iga päev vähemalt üks tund päevas ei ole tagatud.
13. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastus ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne ei ole õigusakt, mistõttu selles toodud kommentaaridega arvestamine või arvestamata jätmine ei ole otsuse tegemisel määrava tähtsusega. Kinnipeetavale kambris ettenähtud pinna suurust ei saa tuletada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

§ 201lg 4).

Mis puudutab kaebaja väiteid Tartu Vangla E-hoone ja S-hoone tingimuste õigusvastase erinevuse kohta (koridori päevavalgus, jalutusboks ja jalutusväljak), siis selles osas nõustub ringkonnakohus Tartu Vangla 30.04.

1. a vastuses (tl 30) toodud seisukohaga, et kuigi vangla E-hoone ja S-hoone avatud osakondades on tingimused natuke erinevad, s. h on erinevuses ühiskasutatavate ruumide ja jalutamiseks kasutatava väljaku ning jalutusboksi vahel, ei tähenda see siiski seda, et E-hoone tingimused, kus on jalutusväljaku asemel näiteks üksnes jalutusboks, oleksid seetõttu õigusvastased. Samuti on Tartu Vangla eelneva küsimusega seoses põhjendatult viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-20-08, milles samuti leiti, et Tartu Vangla kinnipeetavate erinevates eluhoonetes hoidmine, s. h erineva suurusega ja tingimustega üldkasutatavate ruumide ja jalutusväljakute või jalutusbokside kasutamine iseenesest ei ole õigusvastane ja seda eriti juhul, kui mõlema hoone kinnipeetavatele on tegelikkuses tagatud ühesugused õigused, s. h õigus jalutada ühe tunni jooksul kas jalutusboksis või jalutusväljakul.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu vaidlustatud otsus menetlusnormide rikkumise tõttu aga tühistada osas, milles vaadati sisuliselt läbi ja jäeti kaebus rahuldamata hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 01.09.2009-24.02.2011 ning olenemata perioodist hüvitamisnõudes, mille aluseks olid kaebuses esitatud väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju tekitanud sellega, et E-hoone kambris oli halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; sellega, et vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning sellega, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab R. Koorti hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas ja osas, milles taotleti mittevaralise kahju väljamõistmist Tartu Vanglalt selle eest, et Tartu Vangla E-hoone kambris oli väidetavalt halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; selle eest, et vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning selle eest, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.
3. H KMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. 4 VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.
4. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.
5. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel ja hiljemalt asja sisulisel lahendamisel kontrollida kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kaebuse vastavust (Riigikohtu 17.06.
6. a otsus nr 33141-10, p 12).

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Käesoleval juhul ei ole halduskohus ka otsuse tegemisel tähele pannud, et senini toimikus lk-l 29 olnud R. Koorti 25.02.

1. a kahju hüvitamise taotlus Tartu Vanglale oli esitatud poolikult, mistõttu ei kontrollinud halduskohus ilmselt ka vanglale esitatud kahjunõude aluste ja eseme vastavust halduskohtule esitatud kaebuse aluste ja esemega. Ringkonnakohus nõudis Tartu Vanglalt välja kaebaja kahjunõude tervikteksti (tl 116-117) ja selle võrdlemisel halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuse sisuga selgus, et R. Koort on halduskohtule esitatud kaebuses toonud välja ka sellised mittevaralise kahju hüvitamise alused, mille kohta ta eelnevalt vanglale hüvitamistaotlust esitanud ei ole. Tartu Vanglale 25.02.2014 esitatud kahjunõudes taotles R. Koort vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 60 00 eurot selle eest, et teda on hoitud aastail 2002-2007 ja ka perioodil 01.09.2009 kuni vanglale taotluse esitamiseni Tartu Vanglas kambris, kus isiklikus kasutamiseks mõeldud ruum ühe isiku kohta on alla 3 m 2, mis on aga vastuolus EIK praktikas kujundatud standardiga, mille kohaselt peab kambri pinda olema ühe isiku kohta vähemalt 4 m2 ning alla selle jäävas kambri hoidmine tuleb lugeda iseenesest EIÕK art 3 rikkumiseks. Samas kahjunõudes viitas kaebaja veel ka Tartu Vangla E-hoone ja S-hoone väidetavatele õigusvastastele erinevustele ning sellele, et tema arvates on õigusvastane ka see, kui tema kambris jäetakse öösel põlema öötuli, mis on samuti käsitatav piinamise ja ebainimliku kohtlemisega. Tartu Vangla 30.04.
2. a otsustusega jäeti R. Koorti taotlus osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi alates 25.02.2011-25.02.2014 rahuldamata ja osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi enne 25.02.2011, läbi vaatamata. Halduskohtus 29.05.2014 registreeritud kaebuses on kaebaja aga hüvitamiskaebuse alusena viidanud ka sellele, et Tartu Vangla E-hoone kambris oli halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning sellele, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda. Selliseid hüvitamisnõude aluseid ei sisaldanud aga Tartu Vanglale 25.02.2014 esitatud hüvitamisnõue ja seega ei ole sellistel alustel esitatud hüvitamiskaebuse puhul läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kuna halduskohus lahendas sisuliselt ka sellistel alustel esitatud hüvitamisnõuet, mille osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus tegelikult läbimata, siis on ringkonnakohtu hinnangul tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega.

§ 151

lg 1 p 1 ning

§ 121

lg 1 p 4 alusel oleks halduskohus pidanud halduskohtule esitatud kaebuses toodud uutel asjaoludel esitatud hüvitamisnõude jätma läbi vaatamata. 5

§ 199

lg 3 sätestab, et kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata.

§-st 200 tulenevalt on ringkonnakohtul mittelubatava kaebuse korral võimalik halduskohtu otsus ka vastavas osas tühistada ning jätta kaebus läbi vaatamata osas, millega seoses ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset korda läbinud.

§ 199

lg 1 järgi on ringkonnakohtul õigus tühistada halduskohtu lahend ka apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata.

1. Lisaks eeltoodule on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult vaadanud R. Koorti hüvitamiskaebuse läbi ka osas, mis puudutas ajavahemikku 01.09.2009-24.02.2011 ja millises osas jättis Tartu Vangla talle esitatud kahjunõude RVastS §-st 17 lg 3 tulenevalt läbi vaatamata põhjendusega, et ka selle perioodi osas on ületatud hüvitamistaotluse esitamise 3-aastast tähtaega. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla 30.04.
2. a vastuses toodud sellekohase seisukohaga ja leiab, et eeltoodu tõttu oli kaebajal ka perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 25.02.2014 ning kaebuse kohtule 29.05.
3. Tartu Vangla lahendas R. Koorti kahjunõude 30.04.
4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Asjas on aga vaidlus selles, kas taotlus kahju hüvitamiseks on tervikuna vanglale esitatud 3aastase tähtaja jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama.

§ 47

lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.

1. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Tartu Vangla leidis, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 25.02.
2. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja alates 01.09.2009 viibinud vangla E-hoone kambris ning tema kinnipidamistingimused ei ole seega muutunud, mistõttu saab vangla toimingut lugeda jätkuvaks toiminguks. Oma
3. juuni
4. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti
5. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt ka
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende 6 võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega ja samasugused tingimused ei olnud lõppenud ka vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks, sest kaebaja oli ka pärast 25.02.2014 edasi Tartu Vanglas E-hoone kambris, sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides. Eeltoodut kinnitab ka see, et kaebaja on nii vangla poole kui halduskohtusse pöördunud enne vangistuse lõppemist Tartu Vanglas. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kui lugeda alates 01.09.2009 kaebaja kinni pidamist Tartu Vanglas väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes jätkuvaks toiminguks, siis ka selles osas ei ole kahjunõue vanglae täies ulatuses esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada juba nendes tingimustes viibides ja sellest hakkas kulgema ka kaebetähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Arvestades seda, et kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks Tartu Vanglale 25.02.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 25.02.
8. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule objektiivseid takistusi, mis oleks kaebajal takistanud kahjunõude varasemat esitamist kui 25.02.2014 ning asja materjalidest ei nähtu ka ühtegi tähtaja ennistamise alust. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 01.09.2009-24.02.2011 ja jätab R. Koorti kaebuse nimetatud osas samuti

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

13. Ringkonnakohus märgib veel, et

§ 43

lg 2 kohaselt kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/