Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 118

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 27. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2303 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla 5. augusti 2015 kä

§ 180, 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD VASTUTUSOTSUS

2. juunil 2015 registreeriti Tallinna Vanglas A.E.u märgukiri (tl. 28), mida alustas sõnadega "kaimar, ma ei adu praegu, kas sa spetsiaalselt mängid lolli või pead mind napakaks" ning milles kasutas samuti sõnastust "Kuidas sa väidad mulle, et ma ei ole nimeliselt välja toonud ühtegi ametnikku, kui kõik nimed on olemas? milles su tegevuse point seisneb?"
3. Tallinna Vangla inspektor kontaktisik andis
4. augustil 2015 käskkirja nr 5-2/1035, määrates A.E.ule distsiplinaarkaristusena 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise. Käskkirja kohaselt rikkus A.E.
5. juuni 2015 registreeritud märgukirjas eelnimetatud sõnastust kasutades Tallinna Vangla direktori
6. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1, mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistujatega suhtlemisel järgima üldtunnustatud viisakusreegleid. Käskkirjas tuuakse raskendava asjaoluna välja see, et teo toimepanemise ajal oli A.E.ul 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kolm suhtlemiseeskirjade rikkumise eest.
7. A.E. esitas käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla
8. septembri 2015 vaideotsusega nr 515/15/22552-3 (tl. 10) rahuldamata jättis. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
9. A.E. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla
10. augusti 2015 käskkirja nr 5-2/1035 ja
11. septembri 2015 vaideotsuse nr 5-15/15/22552-3 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et karistus on määratud pärast aegumistähtaja möödumist, kuna tema andis nimetatud märgukirja vanglateenistusele kinnises ümbrikus üle juba
12. juunil
13. Kaebaja on seisukohal, et märge "juristid" on tema märgukirjale tehtud enne selle registreerimist
14. juunil
15. VASTUSTAJA SEISUKOHT
16. Tallinna Vangla vaidleb A.E.u kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. Vastustaja selgitab, et kinnipeetavate pöördumised jõuavad Tallinna Vanglas esmalt üksuse pädevate ametnikeni, kes esmakordse pöördumise sisuga tutvuvad ning otsuse langetavad, milline vangla üksus pöördumist lahendama peaks, misjärel edastab üksus pöördumised kantseleile registreerimiseks ja tööülesannete suunamiseks. Ka selgitab vastustaja, et vanglal ei ole märgukirja sisuga kohustust tutvuda kohe, vaid sellele vastamiseks ette nähtud 30-päevase tähtaja jooksul. Vastustaja hinnangul ei saa rikkumisest teadasaamiseks seega lugeda märgukirja üleandmist vanglateenistujale või märgukirja registreerimist, sest nende toimingute tegemisel märgukirja sisuga ei tutvuta. Vastustaja leiab, et märgukirja üleandmisest vanglateenistujale hakkab kulgema vangistusseaduse (VangS) § 64 lõikes 41 nimetatud 6-kuuline tähtaeg. Vastustaja märgib, et Tallinna Vangla jurist M. Raiendik tutvus A.E.u märgukirjaga sisuliselt esmakordselt
17. juulil 2015, millest hakkas kulgema karistuse määramise ühekuuline tähtaeg.
18. Vastustaja leiab, et kaebaja tegu vastas distsiplinaarsüüteo tunnustele, arvestades, et vangla kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kohustuslik suhtlemisel kasutada teie-vormi ning A.E.u märgukirjas kasutatud väljendid on lugupidamatust üles näitava iseloomuga. Vastustaja peab ka määratud karistust proportsionaalseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et A.E.u kaebus tuleb rahuldada. Vaidlusalune käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna esiteks on Tallinna Vangla kaebajale distsiplinaarkaristuse määranud pärast vangistusseaduse (VangS) § 64 lõikes 41 sätestatud ühekuulise tähtaja möödumist ning teiseks ei nähtu, et karistuse määramisel oleks arvesse võetud rikkumise raskust. Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka asjas tehtud vaideotsus.
20. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Käesoleval juhul seisnes kaebajale süüks arvatud rikkumine ebaviisakuse väljendamises vanglale adresseeritud kirjalikus avalduses (märgukirjas). Vaidlust pole selles, et kaebaja märgukiri on Tallinna Vanglas registreeritud
21. juunil 2015 ega selles, et enne märgukirja registreerimist on Tallinna Vangla Neljanda üksuse juht Raido Kerner teinud avaldusele märke "juristid". Vaidlus on selles, milline päev tuleb lugeda rikkumisest teadasaamise päevaks VangS § 64 lg 41 tähenduses.
22. Rikkumisest teadasaamiseks VangS § 64 lg 41 tähenduses tuleb lugeda rikkumise koosseisu kuuluvatest olulistest faktilistest asjaoludest teada saamist, mitte arusaamist sellest, et nimetatud faktilised asjaolud täidavad distsiplinaarsüüteo koosseisu. Vanglal kui asutusel iseenesest ei saa olla mingit teadmist, vaid selle teadmise kandjaks saavad olla vanglateenistuse ametnikud. Tulenevalt VangS §-s 133 sätestatud vanglaametniku üldisest teavitamiskohustusest tuleb kinnipeetava distsiplinaarsüüteost teada saamise päevaks lugeda päeva, mil mõnele selle teavitamiskohustuse kandjaks olevale vanglaametnikule saavad teatavaks süüteo põhilised faktilised asjaolud. Konkreetsest faktilisest asjaolust teadasaamine ei ole aga paljudel juhtudel objektiivselt kontrollitav. Üldjuhul tuleb isik lugeda asjaolust teada saanuks hetkel, kui vastav asjaolu oli talle nähtav või muul moel tajutav ning mõistlikult käituvana pidi ta selle asjaolu esinemisest aru saama.
23. Kui vaidlusaluseks asjaoluks on teatud väljendusviisi kasutamine kirjalikus tekstis, siis on sellest asjaolust teada saamise hetkeks selle teksti lugemise hetk. Samas seda, kas või millal adressaat (või vangla puhul ükskõik milline VangS § 133 kohaselt teavitamiskohustuslik ametnik) tegelikult teksti läbi loeb, ei ole võimalik enamasti tõsikindlalt kunagi tuvastada. Seaduses sätestatud ning õiguste tekkimise või lõppemise seisukohast oluliste tähtaegade kulgemine peab olema seotud objektiivselt kontrollitavate asjaoludega. Seetõttu leian, et kirjaliku avalduse sisust teada saamise päevaks tuleks üldjuhul avalduse saamise päev, sest siis tekib saajal võimalus avalduse sisuga tutvuda. Kuivõrd märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MVS) § 7 kohaselt tuleb avaldus registreerida hiljemalt selle saamise päevale järgneval tööpäeval ning ka avaldusele vastamise tähtaeg hakkab eelnimetatud seaduse § 6 kohaselt kulgema avalduse registreerimisest arvates, siis saab lugeda, et avalduse sisu on organile teatavaks saanud avalduse registreerimisest. Avalduse saamise ja registreerimise vaheline aeg ongi ette nähtud selleks, et haldusorgan saaks läbida protseduurid, mis on vajalikud avalduse registreerimiseks ja selle sisuga tutvumiseks.
24. See, et adressaadi nimel kirjaliku avaldusega esimese toimingu teinud ametnik ei pidanud vajalikuks või võimalikuks avalduse sisuga kohe tutvuda või et tal ei olnud ka seadusest või ametiülesannetest tulenevalt kohustust seda teha, ei ole oluline. Siinkohal tasub analoogia korras mõelda ka dokumentide kätte toimetamise regulatsioonile ja õiguslikele tagajärgedele – nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses on seaduses sätestatud tähtaegade kulgemine sõltuvuses üldjuhul vastava dokumendi kätte toimetamisest. See tähendab seda, et isiku õiguste realiseerimise tähtaeg (nt. kohtule kaebuse esitamise õigus) või kohustuste täitmise tähtaeg (nt. haldusaktiga pandud kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg) hakkavad kulgema hetkest, kui vastav dokument on isikule kätte toimetatud, ilma et oleks vaja hiljem asuda uurima ja kontrollima seda, kas isik selle dokumendiga sisuliselt tutvus või kas ta sellest õigesti aru sai. See käsitlus lähtub sellest, et dokumendi kätte toimetamisega on haldusorgan teinud kõik, et isikule dokumendi sisu teatavaks saaks. Sarnaselt sellega on kinnipeetav, esitades vanglale kirjaliku avalduse, teinud endast kõik võimaliku, et avalduse sisu vanglateenistusele teatavaks saaks. Selles osas erineb vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud süütegu oluliselt paljudest teistest võimalikest distsiplinaarsüütegudest, mille puhul ei tee süüteo toimepanija ise midagi selleks, et tegu vanglateenistusele teatavaks saaks või midagi selleks, et süütegu varjata. Seega on kirjaliku avalduse registreerimise hetkeks võimaliku süüteo sisuks olevad faktilised asjaolud vanglale nähtavad ning tuleb lugeda, et vangla on neist teadlik, ilma et oleks vaja kontrollida seda, kas või millal mõni ametnik tegelikult avaldust luges. Sellega, et märgukirjale vastamiseks on aega 30 päeva, ei ole puutumust märgukirja sisust teada saamisega. MVS §-s 6 reguleerib seda, millise aja jooksul tuleb vastata, mitte aga seda, millal tuleb lugeda, et avaldus on haldusorganile esitatud või millal on haldusorgan selle sisust teada saanud. On tõsi, et haldusorgani ametnik, kelle ülesanne on avaldusele vastata, ei pea avaldusega tutvuma kohe selle saamisel. Samas, vangla, olles teadlik sellest, et distsiplinaarsüüteo eest saab karistuse määrata ühekuulise tähtaja jooksul ning ka sellest, et süüteoks võib olla ebaviisakas väljendumine vanglale esitatud kirjalikus avalduses, peab avalduste sisu selles valguses piisavalt varakult kontrollima või siis riskibki sellega, et karistuse määramise tähtaeg möödub ning end halvasti ülal pidanud kinnipeetava mõjutamiseks paremale käitumisele tuleb kasutada muid meetmeid.
25. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et A.E.u avaldus registreeriti Tallinna Vanglas
26. juunil
27. Vaidlust pole ka selles, et üksuse juht Raido Kerner oli kõnealust avaldust näinud ja sellele oma resolutsiooni märkinud hiljemalt
28. juunil
29. Seega tuleb vangla lugeda kaebaja avaldusest ja selle sisust teada saanuks sel päeval. Mis puudutab seda, kas R. Kerner resoleerimisel avalduse läbi luges või mitte, siis juba eeltoodud põhjustel pole see oluline. Samas on raske mööda vaadata tõsiasjast, et üks väljenditest, mille kasutamist kaebajale distsiplinaarsüüteona ette heideti, sisaldus avalduse esimese lauses. Selle tähelepanuta jäämine on väheusutav ka siis kui ametnik kirja lõpuni ei lugenud.
30. Kuigi käskkiri tuleb tühistada karistuse määramise aegumistähtaja möödalaskmise tõttu, pean täiendavalt vajalikuks märkida, et käskkirjas esineb ka oluline põhjendamispuudus. Vaatamata sellele, et käskkirja kohaselt on karistuse määramisel hinnatud süüteo raskust, ei selgu sellest tegelikult üldse, millise hinnangu distsiplinaarkaristuse määraja süüteo raskusele andnud on. Nõustun käskkirjas esitatud seisukohaga, et kaebaja väljendas end kõnealuses avalduses ebaviisakalt, ent konkreetsetel asjaoludel ei saa seda hinnata muul moel kui kerge rikkumisena. Kaebaja väljendus ei olnud solvava iseloomuga, selles ei olnud kasutatud vulgaarseid või ebatsensuurseid väljendeid, tegu ei olnud agressiivse väljendusega, see ei olnud suunatud kinnipeetavate hulgas vanglateenistuse autoriteedi õõnestamisele ja selles ei vaieldud vastu kohatul moel vanglateenistuse antud korraldustele. Väljendid "kas sa mängid lolli" ja "milles su tegevuse point on" ei ole viisakate killast, ent kuivõrd kaebaja pöördumise ajendiks oli oma varasemale avaldusele vanglateenistuselt saadud ebaadekvaatne vastus (mida vangla oma
31. juuli 2015 vastuskirjas nr 5-18/15/12467-8 (tl. 44) ka möönab) ning mingit usutavat kahjulikku tagajärge selline ebaviisakus kaasa ei toonud ega saanudki tuua, siis ei saa rääkida eriti tõsisest rikkumisest. Mis puudutab avalduses sina-vormi kasutamist, siis leian, et olukorras, kus vangla direktor on ise möönnud, et suhtleb kinnipeetavatega ka sina-vormis ei saa kinnipeetava poolt kirjalikus avalduses sina-vormi kasutamist ei eraldivõetuna ega koosmõjus teiste asjaoludega samuti märkimisväärselt suureks rikkumiseks pidada.
32. Haldusasjas 3-3-1-3-15 tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena, kuna kinnipeetava ebaviisakas käitumine ei sea iseenesest ohtu vangla julgeolekut ega takista vanglaametnike tööd sellisel määral, et oleks alust kvalifitseerida sellist üleastumist raske rikkumisena. Nimetatud kohtuasjas käsitles Riigikohus seejuures juhtumit, kus kinnipeetav karjus ametniku peale sõnadega "sina ei tule mulle oma arvamust peale suruma, seda infot stendi peal ei olnud". Karjumine on iseenesest agressiivsuse väljendus, lisaks sellele nähtub Riigikohtu otsusest, et seal käsitletud kinnipeetav hakkas karjuma selleks, et seada kahtluse alla talle antud korraldus. Leian, et A.E.u kirjalikus avalduses kasutatud väljendite mõju ei ole oma raskuselt võrreldav eelkirjeldatud karjumisega, vaid on sellest märksa leebem. Samas ei saa VangS § 63 lõikes 1 esitatud distsiplinaarkaristuste loetelu valguses 7 päevaks kartserisse paigutamist käsitada leebe karistusena. Käskkirjas on põhjendatult viidatud kaebaja varasemale karistatusele distsiplinaarsüütegude eest ning distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada, ent seejuures ei saa varasem karistatus olla karistuse liigi ja määra valiku põhiargument. Eraldi võetuna ning muude kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise korral noomitust vääriva süüteo puhul ei saa varasem karistatus tingida 7-päevaks kartserisse paigutamist ilma, et see oleks karistuse määramisel hästi põhjendatud. Käesoleval juhul selliseid põhjendusi käskkirjast ei nähtu.
33. Tallinna Vangla vaideotsus eraldivõetna kaebaja õigusi ei riku. Samas on kohtupraktikas asutud seisukohal, et haldusakti tühistamise korral võib kaebaja sellekohase taotluse alusel õigusselguse huvides tühistada ka vaideotsuse.
34. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Käesolevas asjas 15. septembril 2015 tehtud määrusega on kaebaja menetlusabi korras vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulununud 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest.

§ 118lg 2 kohaselt tuleb vastav summa mõista vastustajalt välja riigituludesse.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik