Obsah (13)

§ 424§ 423§ 168§ 162§ 173§ 174§ 477§ 138§ 144§ 175§ 176§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Hannes Olev Kohtujurist Viktor Bome Määruse tegemise aeg ja koht 09. märts 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-13-46156 Tsiviilasi XXX hag

-i § 168 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kostja esitas kohtule seisukoha hageja hagi tagasivõtmise avalduse osas. Kostjal ei ole vastuväiteid hagi tagasivõtmise osas. Kostja palub jätta kostja menetluskulud hageja kanda ja esitas oma menetluskulude nimekirja. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED Tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi

) § 423 lg 1 p 2 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi.

§ 424

lg 1 kohaselt võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Harju Maakohtu menetluses on XXX hagi AS XXX vastu kahju hüvitamise, kommentaaride kustutamise ja hageja õiguste rikkumisest hoidumise nõudes. Hageja on esitanud kohtule taotluse hagi tagasi võtmiseks. Hageja põhjendab hagi tagasivõtmist asjaoluga, et kostja on www.XXX.ee meediaportaalist 02.03.2013 artikli „Ringkonnakohus põllumajandusministri eksnõunikul pistise võtmises süüd ei leidnud“, 14.05.2013 artikli „Ministri eksnõunik astus uuesti kohtu ette“ ja 03.09.2013 artikli „Harju Maakohus mõistis põllumajandusministri eksnõuniku XXXi korruptsioonis taas õigeks“ juurest hagiavalduse esitamise järgselt eemaldanud hageja hinnangul hagis kirjeldatud ebakohased kommentaarid ja on hoidunud ka hageja õiguste rikkumistest edaspidi. Sellega on kostja hageja hinnangul hagiavalduses esitatud nõuded olulises osas juba rahuldanud. Menetluskulud palub hageja jätta

-i § 168 lg 4 alusel poolte endi kanda. 2 2-13-46156 Kostja esitas kohtule seisukoha hageja hagi tagasivõtmise avalduse osas. Kostjal ei ole vastuväiteid hagi tagasivõtmise osas. Kostja palub jätta kostja menetluskulud hageja kanda ja esitas oma menetluskulude nimekirja. Tulenevalt eeltoodud asjaoludest jätab kohus

§ 423lg 1 p 2 alusel hagi läbi vaatamata.

Menetluskulud

§ 168

lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja on seisukohal, et kostja on hagiavalduses esitatud nõuded olulises osas juba rahuldanud, mistõttu palub menetluskulud jätta

§ 168lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostja leiab, et ei esine alust menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks ja palub jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Kohus leiab, et tsiviilmenetluse üldreegliks on

§ 168kohaselt, et hagi tagasi võtmisel kannab hageja kostja menetluskulud.

Üldreeglist on tehtud erandid, mis aga antud juhul kohtu hinnangul ei kohaldu.

§ 168

lg 4 sätestab erandi menetluskulude kandmise kostja poolt hagi tagasi võtmise puhul olukorras, kus hageja võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus märgib, et hagis on esitatud kolm nõuet: kahju hüvitamine, edasisest rikkumisest hoidumine ning kommentaaride kustutamine. Kahju hüvitamise nõue tuleneb kommentaaride avaldamise läbi tekitatud võimalikust mittevaralisest kahjust. Kostja on kirjalikus vastuses hagile avaldanud, et vaidleb kõigile nõuetele vastu ega tunnista neid. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja menetluse jooksul kommentaarid eemaldas ja edasisest võimalikust hageja õiguste rikkumistest hoidus ning seega täitis kaks hageja nõuet kolmest, kuid nagu kohus eelpool märkis, vaidles kostja siiski kõikidele hageja eelnimetatud nõuetele vastu. Ehk siis kostja on kuni kohtu poolt vaidluse lahendamiseni soovinud hoiduda hageja õiguste võimalikust edasisest rikkumisest ja võimaliku kahju suurenemisest, kuid ei ole esitatud nõudeid kordagi omaks võtnud. Seejuures ei ole kostja kordagi omaks võtnud või rahuldanud hageja mittevaralise kahju nõuet ja kohus oleks pidanud kahjunõude põhjendatuse hindamiseks kohtuotsuses ikkagi sisuliselt hindama kommentaaride avaldamise õiguspärasust ja nende sisu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul väita, et kostja on nõuded pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus märgib, et menetluskulude poolte endi kanda jätmist reguleerib tegelikkuses

§ 162

lg 4 mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et antud juhul ei esine ühtegi alust, miks menetluskulude hageja kanda jätmine oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja soovis vabatahtlikult tulla kostja vastu kohtusse vaidlust pidama ja kostja on vaatamata kommentaaride eemaldamisele jäänud hagejaga eriarvamusele. Hageja otsustas enne kohtu poolt otsusesse jõudmist hagi 3 2-13-46156 tagasi võtta, kuid enne hagi tagasi võtmist on menetluses tehtud toiminguid ja kostjale on vaieldamatult tekkinud kulud hageja poolt initsieeritud vaidluse pidamisest. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb

§ 168

lg 2 alusel kostja menetluskulud jätta hageja kanda.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on

§ 138lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad kostja menetluskulud õigusabikuludest summas 3 000 eurot, mis tuleneb ajakulust 20 tundi ja 5 minutit, tunnitasuga 149.38 eurot/tund (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab, et menetluskulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5).

§ 174

lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel 4 2-13-46156 tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja ei ole antud juhul taotlenud käibemaksu hüvitamist. Hageja ei ole kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, et kostja on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb hagejal kostjale ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Küll aga hindab kohus sisuliselt nii õigusabi osutamisel arvestatud tunnitasu määra kui ka õigusabi osutamisele kulutatud aja põhjendatust ning vajalikkust. Riigikohus on oma 13. novembri 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25 märkinud, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus märgib, et Riigikohtu senises praktikas on õigusabikulude arvestamisel mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-
5. Kohus leiab, et kohtul on diskretsiooniõigus määrata ka Riigikohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasust suurem või väiksem tunnitasu määr, kui see konkreetse kohtuasja asjaoludest tulenevalt põhjendatud on. Kostja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-115-14 (punkt 14) kus on peetud põhjendatuks tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta. Kohus märgib, et kostja poolt viidatud lahendis on Riigikohus punktis 14 öelnud, et „Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
6. novembri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu
8. oktoobri
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13;
10. oktoobri
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-193-13;
12. novembri
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13;
14. detsembri
15. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13).
16. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Kohtud märkisid õigesti, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks 120 eurot tunnis ületav kostja lepingulise esindaja tunnitasu (s.o kuni 153 eurot ilma käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb hagejal hüvitada kostjale lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatu kohaselt
17. a-l advokaadi keskmine tunnitasu 127 eurot 82 senti on aastatega eelduslikult tõusnud.“ Seega ei ole Riigikohus kostja poolt viidatud lahendis imperatiivselt sätestanud, et „põhjendatud tunnitasu on kuni 153 eurot“ vaid selgitanud, et tunnitasu tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi ja et konkreetses käsitletud asjas oli põhjendatud 120 eurot tunnis ületav lepingulise esindaja tunnitasu (s.o kuni 153 eurot ilma käibemaksuta). Käsitletud asjas oli 5 2-13-46156 olnud Riigikohtu hinnangul selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb hüvitada lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus oli lähtunud tunnitasu hindamisel tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Antud tsiviilasjas kohus aga ei leia, et tegemist oleks olnud keskmisest keerukama või mahukama asjaga, milles oleks põhjendatud arvestada 120 eurot tunnis ületavat lepingulise esindaja tunnitasu. Kohus arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel seega tunnihinnana 120 eurot ilma käibemaksuta ja vähendab taotletut vastavalt. Õigusabile kulunud ajaks on märgitud kokku 20 tundi ja 5 minutit. Kohus leiab, et eelnimetatud ajakulu on antud hagis toimunud menetlust arvestades mõistlik ja põhjendatud, mistõttu võib vastavat ajakulu arvestada täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2 410 eurot ([20+(5/60)]*120), mis koosneb kostja õigusabikuludest.

§ 177

lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse kohtule esitanud, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik 6