KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Margo Klaar, Tiit Kollom Määruse tegemise aeg ja koht 16.02.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-11508 Tsiviilasi OÜ Internatio

§ 43lg 2 puudutab hagimenetlust, tuleb antud sätet kohaldada koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustikuga (Ts

MS). TsMS-i kohaselt jagunevad nõuded varalisteks ja mittevaralisteks. Varalise nõudega on tegemist siis, kui vaidlusalune hüve on varaliselt hinnatav. Mittevaralisega siis, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata. Antud juhul on tagasivõitmisega taotletava hüve väärtust võimalik varaliselt hinnata. Seda möönab ka hageja ise, sest hagiavalduses on hageja hagi hinnaks määranud 538 000 eurot. Mittevaralise nõude puhul oleks hagihind 3500 eurot. TsMS §-s 132, milles on sätestatud mittevaraliste nõuete loetelu, ei ole tagasivõitmise nõuet märgitud. See ei ole ekslik, sest tagasivõitmise nõue rahuldamise tagajärjeks on kostja 2 I pankrotivara märgatav vähenemine ja hageja vara suurenemine. Seega on kohtu hinnangul alusetu pidada tagasivõitmise nõuet mittevaraliseks ja jätkata vaidlust paralleelselt kostja I pankrotimenetlusega. Riigikohtu praktikas on kohtumenetlus lõpetatud mitte ainult rahalises vaid ka muus varalises nõudes PankrS § 43 lg-le 2 tuginedes. Näiteks nähtub Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2011 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-34-11 p-st 11, et lõpetamisele PankrS § 43 lg 2 alusel kuulub kohtumenetlus mh maksuotsuse tühistamise nõudes. 8. Kohus leidis,

§ 43

lg 2 ei kohaldu mittevaralistele nõuetele, s.t nõuetele, milliste rahuldamine ei tingi pankrotivara vähenemist. Nõuetes, mille rahuldamine tingib pankrotivara vähenemise, kuulub kohtumenetlus PankrS § 43 lg 2 alusel obligatoorselt lõpetamisele. Tagasivõitmise nõude rahuldamine tingib kostja I pankrotivara vähenemise, mistõttu on tegemist varalise nõudega ja seega kuulub menetlus kostja I esitatud hagis lõpetamisele. Hageja väide, et menetlusökonoomikast tulenevalt ei ole alust menetluse lõpetamiseks, on ekslik ja väite toetuseks on kohtupraktikale viidatud valikuliselt. Riigikohus on otsuses 3-2-1-143-10 p 18 sedastanud: „Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on võlgniku vastu varaline nõue, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Seega ei ole kohtule seadusega jäetud diskretsiooniruumi, otsustamaks, kas jätta hagi kostja pankroti väljakuulutamise tõttu läbi vaatamata või mitte.“ Eeltoodu kinnitab, et menetlusökonoomilised kaalutlused ei võimalda jätta PankrS § 43 lg 2 kohaldamata. Kuivõrd 21.10.2015 on välja kuulutatud kostja I pankrot, tuleb PankrS § 43 lg-st 2 tulenevalt jätta hagi kostja I osas läbi vaatamata.

1. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 168 lg 2), kuna antud juhul on hagi läbi vaatamata jäetud PankrS § 43 lg 2 alusel ning see asjaolu ei ole sõltunud hageja tegevusest. Hageja määruskaebus
2. Hageja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määrus osas, millega kohus jättis hagi kostja I suhtes läbi vaatamata.
3. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti PankrS § 43 lg-t
4. Viidatud säte reguleerib juhtumeid, kus pankrotivõlgniku võlausaldaja on enne võlgniku pankroti väljakuulutamist esitanud võlgniku vastu varalise, s.o sätte tähenduses rahalise nõude. Sellisteks varalisteks (rahalisteks) nõueteks on võla-, ühinguõiguslikud- vms hüvitisnõuded, millega võlausaldaja soovib pankrotivõlgnikult tema kasuks raha väljamõistmist (sooritushagi) (RKTKo nr 3-2-1-154-11).
5. Maakohtu viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-143-10 ja nr 3-3-1-34-11 on ebaõiged. Riigikohus ei käsitlenud tsiviilasja nr 3-2-1-143-10 raames küsimust sellest, kas läbi vaatamata jätmisele kuulub ka võlgniku suhtes esitatud tagasivõitmise hagi. Riigikohus ei käsitlenud haldusasjas nr 3-3-1-34-11 küsimust sellest, kas sarnaselt haldusasja läbi vaatamata jätmisega kuulub PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata jätmisele ka võlgniku suhtes esitatud tagasivõitmise hagi. Eelnevalt viidatud Riigikohtu asjade raames oli võlgniku vastu suunatud varaliseks nõudeks rahaline nõue.
6. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kostja vastu varalisi (rahalisi) nõudeid PankrS § 43 lg 2 tähenduses. Hageja on esitanud tagasivõitmise nõude PankrS § 109 ja 110 tähenduses. Tagasivõitmise hagi esemeks ei ole pankrotivõlgnikult rahalise hüvitise vms sarnase hüve saamine, vaid kohtu poolt tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine. Erinevalt varalistest nõuetest, mis kvalifitseeruvad sooritushagiks, on tagasivõitmise hagi näol tegemiks kujundushagiga, millega kujundatakse ümber õigussuhteid. Tagasivõitmise hagi rahuldamise tulemuseks on, et kohus tunnistab 3 tagasivõitmisele kuulunud tehingu kehtetuks ja selle tulemusena langeb tehingu õiguslik alus ära (vrdl RKTKo nr 3-2-1-149-13). Tagasivõitmise hagiga ei nõua hageja kostjalt sooritushagile omast raha või muu hüvitise väljamõistmist.
7. Tagasivõitmine eeldab tehingu kehtetuks tunnistamist kohtu poolt ja see saab toimuda ainult PankrS § 109 – 119 sätestatud korras. Tehingu saab tagasivõitmise korraks kehtetuks tunnistada üksnes kohus. Mh tähendab see, et selline nõue tuleb esitada ja selline hagi kuulub läbi vaatamisele üksnes kohtus. Teisisõnu, kui PankrS § 43 lg 2 järgsete rahaliste nõuete kohtus läbi vaatamata jätmise tulemuseks on, et võlausaldajal tuleb sellised nõuded esitada pankrotipessa ning kõigi võlausaldajate nõuete läbivaatamine, sh kaitmine ja tunnustamine, toimub võrdsetel alustel PankrS §-des 93107 sätestatud korras (vt RKTKo nr 3-2-1-143-10, nr 3-2-1-154-11, nr 3-3-1-34-11), siis tagasivõitmise hagi esitamine pankrotipessa ei ole võimalik. See tähendab, et käesoleva tsiviilasja esemeks olevat nõuet ei ole õiguslikult võimalik selliselt esitada. Samuti ei ole tagasivõitmise hagi – erinevalt muudest PankrS § 43 lg 2 järgsetest rahalistest nõuetest – rahuldamine võimalik PankrS §-de 153jj kohaselt jaotise alusel rahaliste väljamaksete tegemise teel.
8. Kuna tagasivõitmise hagi esitamine pankrotipessa, samuti sellise hagi (nõude) tunnustamine pankrotimenetluse raames ei ole võimalik, ei saa ka võlgniku (kostja) pankroti väljakuulutamine tuua kaasa tagasivõitmise hagi läbi vaatamata jätmist. Vastasel juhul oleks tulemuseks, et võlgniku pankrotistumisel ei ole tema suhtes tagasivõitmise hagi menetlemine üldsegi võimalik: tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada pankrotipessa (tehingu saab kehtetuks tunnistada üksnes kohus), samas ei saaks seda menetleda ka tulenevalt PankrS § 43 lg-st
9. Selline tõlgendus oleks vastuolus PankrS mõtte ja eesmärgiga. Ka on Riigikohus tunnustanud muude kui rahaliste nõuetega hagide menetlemise võimalikkust pankrotivõlgniku suhtes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-163-11).
10. Isegi kui esineks õiguslik võimalus PankrS § 43 lg 2 kohaldamiseks, tuleks see säte jätta menetlusökonoomilistel kaalutlustel kohaldamata. Hageja samasuguse nõude menetlemine uues hagimenetluses ei ole põhjendatud. See tähendaks ainult hageja ja kohtu koormamist ilma, et kaitstaks kellegi õiguslikku kaitset väärivaid huve. Riigikohus on selliselt pidanud võimalikuks menetluste jätkamist olukorras, kus PankrS § 43 lg 2 kohaldub (RKTKo 3-2-1-154-11 p 17). Ka on maakohus jätnud hagi läbi vaatamata üksnes ühe kostja suhtes. Teise kostja suhtes menetlus jätkub. Põhjendamatu oleks lahendada tagasivõitmise hagi kostjate I ja II vastu kahes erinevas menetluses. Kostja I määruskaebus
11. Kostja I palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
12. Hageja palus jätta kostja I määruskaebuse menetlusse võtmata või alternatiivselt läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud kostja I kanda. Kostja I palus jätta hageja määruskaebuse rahuldamata. Kostja II nõustus hageja määruskaebusega, kostja I määruskaebuse osas kostja II sisulist seisukohta ei esitanud.
13. Harju Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas 28.01.2016 ja 02.02.2016 kirjadega vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
14. 08.02.2016 esitas kostja I taotluse Harju Maakohtu 25.03.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamiseks. 4 Ringkonnakohtu seisukoht
15. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kostja I suhtes jätnud hagi ebaõigesti läbi vaatamata. Hageja on õigesti viidanud,

§ 43lg 2 kohaldub vaid rahalistele nõuetele.

Käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja esitanud kostja I vastu varalist nõuet PankrS § 43 lg 2 tähenduses. Antud juhul on hageja esitanud hagi tagasivõitmise korras kinnistu müügitehingute kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistu omandiõiguse tagastamiseks. Tagasivõitmise hagiga ei nõua hageja kostjalt raha või muu hüvitise väljamõistmist. Pankrotivõlgniku vastu pankrotimenetluses esitatakse vaid rahalised nõuded, tagasivõitmise hagi esitamine nõude tunnustamise korras ei ole võimalik. Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada vaid kohus, tehingu kehtivuse üle ei saa otsustada kostja I pankrotimenetluses toimuvas nõuete kaitsmise ja tunnustamise menetluses.

1. Kuna menetlus kostja I suhtes jätkub, puudub alus hagi tagamise tühistamiseks. Hageja määruskaebus kuulub rahuldamisele. Kostja I määruskaebus kuulub rahuldamisele osas, milles kostja I palus maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse tervikuna kostja I kaebuse väidetest olenemata, mistõttu puudub alus kostja I määruskaebuse sisuliseks läbivaatamiseks.
2. TsMS § 173 lg 3 alusel määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel lahendamisel maakohtus. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom 5