sätteid. Pooled olid üksmeelel selles, et korteriomand XXXXXXX XXX XX-XXX on poolte ühisvara. Samuti, et korteriomandi väärtus on tulenevalt eksperdi hinnangust 63 500 eurot. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et pooled elavad eraldi 2014.a. novembrist ning et ühisvaraks olevas korteris elab kostja. Kohus leidis, et hageja nõue tuleb rahuldada ja korteriomand XXXXXXX XXX XX-XXX, mille väärtus on 26.05.2015 seisuga 63 500 eurot, tuleb jagada kostja omandisse. Hageja palus jätta Swedbank AS-iga 15.10.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-212920-EV tuleneva laenukohustuse rahalise kohustusena kostja omandisse. 13.02.2015 seisuga on laenujääk 20 975 eurot. Kostja poolt esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt tasus SE ajavahemikul 14.
lg 2 p 3 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, kuna kinnistu on soetatud ME lahusvara arvelt, milleks on ME ema poolt 22.11.1995 kingitud EVPd (rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastad) 11 100 krooni. Kohtumenetluses leidis tõendamist, et kinnistu on soetatud poolte abielu ajal Harju Maavanema 28.05.1998 korralduse nr 1750 alusel, mille kohta oli 25.09.1998 sõlmitud ostu-müügileping. Nimetatud korralduse nr 1750 p. 2 ja 4 kohaselt oli AÜ XXX aluse maa maksumuseks määratud 9700 krooni, mis kuulus erastaja poolt tasumisele erastamisväärtpaberites 4850 krooni. Kinnistusraamatusse on kinnistu kantud 31.03.
Lähtudes eeltoodust ei ole alust kinnistu jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. SE hindas kinnistu (968 m2) väärtuseks 16 000 eurot, mis põhineb kinnisvaraportaali City24 sarnaste kinnistute müügipakkumistel XXXXX külas XXXXX vallas Harjumaal: 1500 m2 17 900 eurot; 720 m2 15 000 eurot; 859 m2 15 000 eurot; 685 m2 16 500 eurot. ME avaldas kohtuistungil, et ta ei nõustu kinnistu väärtusega 16 000 eurot ja et kui SE hüvitab 8000 eurot, siis temagi poolest. Samal kohtuistungil hindas ME kinnistu väärtuseks 10 000 eurot ning 03.08.2015 menetlusdokumendis taotles ME kinnistu väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist. Kohus jättis 24.08.2015 määrusega rahuldamata ME taotluse asja arutamise uuendamiseks. Kohus lähtus menetluses esitatud nõuetest ja tõenditest ja leidis, et kinnistu väärtuseks on põhjendatud pidada poolte poolt pakutud väärtuste keskmine suurus, milleks on 5 13 000 eurot ((16 000+10 000):2) ning pidas põhjendatuks jätta kinnistu turuväärtusega 13 000 eurot ME omandisse. Vastuhageja palus jagada sõiduauto Mazda 6 reg.märk XXXXXX ME omandisse. SE hindas sõiduauto väärtuseks 2000 eurot, mis põhineb veebiportaali auto24 sarnaste autode müügipakkumistel. ME taotles sõiduauto Mazda 6 väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist. Kohus jättis 24.08.2015 määrusega rahuldamata ME taotluse asja arutamise uuendamiseks. Kohus lähtus menetluses esitatud nõuetest ja tõenditest ning nõustus, et sõiduauto Mazda 6 väärtuseks on põhjendatud pidada SE poolt pakutud väärtust 2000 eurot. SE ei tõendanud sõiduauto Mazda 6 kuulumist poolte ühisvara hulka. Inchcape Motors Estonia OÜ/Esma Auto ja AE vahel 30.06.2007 sõlmitud käsirahalepingu nr 250407 p 1.1 kohaselt sõlmisid pooled ostu-müügi lepingu, mille järgi müüja kohustus müüma ja ostja ostma sõiduauto Mazda 6 hinnaga 225 000 krooni. Käsirahalepingu nr 250407 p 1.2 leppisid pooled kokku, et ostja annab üle ja müüja võtab vastu 5000 krooni käsiraha, mille ostja tasub müüjale müügilepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks. Käsiraha tasumine toimub ostja poolt müügilepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete arvel. Käsiraha tasumine AE poolt on tõendatud Inchcape Motors Estonia OÜ orderi kviitungiga nr 7288. ME esitas väljavõtte oma arvelduskontost ajavahemikul 01.07 - 05.07.2007, millelt nähtus, et HCNNB kandis 02.07.2007 ME arvelduskontole 219 236,83 krooni ning et ME tasus 05.07.2007 Inchcape Motors Estonia OÜ-le 220 000 krooni selgitusega „Mazda 6, aut, 2004A, EA“. Nimetatud konto väljavõttega leidis tõendamist, et 30.06.2007 sõlmitud ostu-müügilepingu täitmiseks on AE nimel teinud 05.07.2007 makse ME selle rahaga, mille temale 02.07.2007 kandis arvelduskontole HCNNB, kes väidetavalt oli AE elukaaslane. Seega on sõiduauto Mazda 6 ostu-müügilepingu 30.06.2007 sõlminud AE, samuti on ta nimetatud lepingu alusel tasunud ostuhinna 225 000 krooni. ME hagivastuse kohaselt oli sõiduauto Mazda 6 alates sõiduki soetamisest AE valduses ja kasutuses ning kohtuistungil vastas ME, et ta ei tea, kelle käes auto praegu on. SE avaldas, et AE elas Rootsis ja ei kasutanud autot ning et auto oli SE valduses. Kohtule esitatud sõiduauto Mazda 6 tehnilise passi ja autoregistri andmetel on registreerimistunnistus välja antud 13.03.2015, s.o pärast poolte abielu lõppemist ning sõiduauto Mazda 6 omanik on SE. Kohus nõustus SE-ga selles, et omandiõigus ei lähe üle registreerimistunnistusega, kuid leidis, et SE ei tõendanud, millal ja millistel asjaoludel omandas tema sõiduauto Mazda 6 AE käest, kui 30.06.2007 ostu-müügi lepingu kohaselt on sõiduauto Mazda 6 ostjaks ja seega omanikuks AE. Kohtu hinnangul ei kuulu sõiduauto Mazda 6 poolte ühisvara hulka, mistõttu seda ei saa jagada ja SE nõue tuleb jätta rahuldamata. SE palus hüvitada temale pool tema poolt tasutud korteriomandi küttekuludest ja hoolduskuludest (hooldustasu, lift, maja remondikulu, üldelekter, heakord, haldustasu), s.o 541,87 eurot.
kohaselt, ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut.
kohaselt, kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.
lg 1 kohaselt, tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.
lg 3 kohaselt, lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.
p 3 ja § 66 p 2 kohaselt lõppes poolte varaühisuse varasuhe poolte 6 abielu lahutamise kohtuotsuse jõustumisega 26.02.
, kuivõrd kostja poolt tasutud majandamiskulud ei ole varasuhte lõppemise aja seisuga ühisvaral lasunud (täitmata) kohustused
§-de 37 lg 11 ja 38 mõistes, pealegi otsusest nähtuvalt kinnitas kostja ise nende arvete tasumist. Järelikult varaühisuse lõpu seisuga puudus tasumata kohustus, mida jagada. Kohtul ei olnud ka alust kostja vastuhagi vastavat nõuet rahuldada seetõttu, et kostja ei ole vastavat nõuet kohtule esitatud seaduses sätestatud korras. Nõue kuulus ühisvara jagamise nõudest eraldi lõivustamisele, kuid kostja ei olnud sellelt nõudelt riigilõivu tasunud. Analoogselt eelneva põhjendusega ei nõustu apellant sellega, et maakohus mõistis hagi piiridest väljudes hagejalt kostja kasuks välja laenulepingu alusel tasutud laenumaksed 442,14 eurot. Kohus käsitles kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtet, mille kohaselt lähtus ta otsuse tegemisel juba tasutud laenumaksetest ajavahemikul 01.03 - 03.08.2015, s.t jutt on perioodist pärast poolte varaühisuse lõppemist. Kuivõrd kohtuotsuse loogika kohaselt tuli ühisvara jagamisel jätta laenukohustus kostjale, siis ei tule hagejalt midagi hilisema perioodi eest välja mõista. Apellandi arvates tasumata laenujäägi, mille kohus otsustas kostjale jagamise tulemusel jätta, pidi kohus
§-de 37 lg 11 ja 38 järgi kindlaks määrama varaühisuse lõppemise aja seisuga. Seega mingit tähtsust ei saanud olla teadmisel, kas ja kui palju kostja pärast varaühisuse lõppemist seda kohustust üksinda täitnud on. Kohus määras poolte ühisvaraks olnud laenukohustuse jäägi kindlaks vale aja seisuga. Otsusest ei nähtu, millistel põhjendatud kaalutlustel rahuldas kohus kostja taotluse ja võimaldas tal tasuda hagejale hüvitist jagamise tulemusel enamsaadud ühisvara eest kolme kuu jooksul osamaksetena, kuigi kostja ise oli palus selleks kahte kuud. Kostja ei olnud oma kehva materiaalse olukorra tõttu suuteline isegi ilma menetlusabi saamata menetluses osalema, mistõttu kohus pidi eeldama, et kostja ei ole suuteline sellist otsust täitma. Osamaksete määramise korral oleks otsuses vajalik määrata kindlaks ka osamaksete tasumise tähtpäevad ning osamakse suurused, mida kohus antud juhul ei teinud, sellega kohus rikkus TsMS § 442 lg 5. Kohus pidi ka arvestama reaalseid riske, sh oht jääda osaliselt või täielikult ilma väljamõistetud hüvitisest, mis kaasnevad hageja jaoks kostja taotluse rahuldamise korral. Täiesti mittevajalik oli kohustada kostjat andma oma nõusoleku AÜ XXX kohta omanikukande muutmiseks, kuivõrd kinnistusraamatu kehtiva kande kohaselt ongi ME selle kinnistu ainuke omanik. 8 SE apellatsioonkaebus Kostja palub osaliselt tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jagada hagis esitatud vallasajad poolte vahel võrdsetes osades nii, et kumbki pool saab vallasvara väärtuses 2507, 68 eurot, jagada sõiduk Mazda 6 poolte vahel võrdsetes osades niiviisi, et jätta sõiduk Mazda 6 hageja ME ainuomandisse ning kohustada ME-t maksma kostjale hüvitist, mis võrdub sõiduki poole turuhinnaga, s.o. 1000 eurot, jagada suvila AÜ XXX, lähtudes kostja poolt tõendatud suvila turuväärtusest niiviisi, et jätta suvila hageja ME ainuomandisse ning kohustada ME-t maksma kostjale hüvitist, mis võrdub suvila poole turuhinnaga, s.o. 8000 eurot. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Hageja poolt hagis välja toodud vallasajade väärtus oli kokku 5015,36 eurot. Hageja palus jätta SE omandisse kõik neid esemed ning mõista kostjalt välja rahaline hüvitis. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles osas, et vallasasjad asuvad korteris, kus elab SE ning et ME ei ole kasutanud nimetatud esemeid 2014.a novembrist. SE teavitas kohut ning hagejat, et tal ei ole vaja neid asju ning pakkus välja kaks võimalust vara jagamiseks – 1) hageja võtab endale kõik loetletud asjad ning tasub kostjale kompensatsiooni; 2) asjad jagatakse esemete kaupa nii, et kumbki pool saab vallasvara väärtuses 2507, 68 eurot. Kostja pakkus nimetatud varianti selleks, et vähendada protsessuaalseid kulutusi. Hagis on öeldud, et esemete hinna suurus on määratud enamasti soetamise seisuga ja seega on arusaadav, et praegusel ajal need asjad ei maksa nii palju, kuna sellised esemed kaotavad ruttu oma turuväärtuse. Kuna rahalist kompensatsiooni rakendatakse siis, kui ei ole võimalik vara jagada, siis asjade suhtes seda rakendada ei saa. Kohus ei selgitanud, miks ei sobi alternatiivne asjade jagamise meetod, mis on pakutud kostja poolt. Kohtu hingul ei tõendanud SE piisavalt sõiduauto Mazda 6 kuulumist poolte ühisvara hulka. Sõiduauto tehnilise passi ja autoregistri andmetest tuleneb, et SE on sõiduki Mazda 6 omanik. Sõiduk on alates soetamisest 2007.a registreeritud SE nimele ning seda kasutas ka SE. AE elas Rootsis ja ei kasutanud autot. Auto asus SE valduses. Anastassia nõuded isa vastu ei ole seotud ühisvara koosseisuga. SE hindas AÜ XXX kinnistu väärtuseks 16 000 eurot, mis põhineb kinnisvaraportaali City24 sarnaste kinnistute müügipakkumistel XXXXX külas XXXXX vallas Harjumaal. Apellant ei esitanud taotlust kinnistu väärtuse kindlaksmääramiseks ekspertiisi läbiviimiseks, kuna hageja ei vaidlustanud SE poolt pakutud suvila turuväärtust õigeaegselt. Hageja ütles kohtuistungil, et suvila hinnaks ei ole mitte rohkem kui 10 000 eurot. Sellisel viisil hageja antud väide on paljasõnaline. Seoses sellega jääb arusaamatuks, mille alusel määras kohus suvila AÜ XXX turuväärtuse suuruse. SE esitas informatsiooni suvila turuväärtuse osas, mis põhineb turu analüüsil, juba 2015.a märtsis. Kui hageja ei oleks olnud nõus esitatud suvila turuhinnaga, siis ta oleks pidanud esitama taotluse ekspertiisi määramiseks. Apellant leiab, et kohus pidi lähtuma kohtuotsuse tegemise ajal suvila turuhinna osas kostja poolt esitatud tõenditest. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused tulevad jätta rahuldamata. 9 Maakohtu otsus vastab perekonnaseaduse abikaasade ühisvara jagamise sätetele ja maakohus on tõendid hinnates ning asjaolusid ja poolte soove kaaludes, s.o. otsust põhjendades järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist ainult ühe abikaasa poolt pärast nende varaühisuse lõppemist kuni ühisvara jagamiseni saab ühisvara jagamisel arvestada vastavalt
sätetele, mille kohaselt ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarneselt muu varaga. Selline nõue oli SE poolt esitatud, mistõttu ei ole õige hageja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus väljus hagi piiridest. Mis puutub mõlemas kaebuses väidetud suvila väärtuse ebaõigesse hinnangusse kohtu poolt, siis ringkonnakohtu hinnangul olukorras, kus kumbki pool ei ole esitanud asja tundva isiku hinnnagut suvila tegeliku väärtuse kohta (ega ole seda esitanud ka apellatsiooniastmes) ja poolte endi hinnangud ei ole kattuvad, oli maakohtu TsMS § 233 lg. 2 tulenevalt diskretsiooniõigus hinnata suvila väärtust (mis omab tähendust õiglase hüvitise määramisel) ise, lähtudes mõlema poole hinnangu keskmisest. Ringkonnakohus märgib, et kostja esitatud City24 müügikuulutused ei väljenda tehingute toimumist ja nende väärtust. TsMS § 445 lg. 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise tähtaja. Hageja apellatisoonkaebuse väide, mille kohaselt kostja ei ole suuteline temalt välja mõistetud hüvitist tasuma, on asjakohatu argumenteerimaks maakohtu otsuse põhjendamatust osas, millega kohus otsustas võimaldada kostjal väljamõistetud hüvitist tasuda kolme kuu jooksul osamaksetena. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et põhjendus, mille kohaselt korteris olevad ühisvara hulka kuuluvad koduse majapidamise ja sisustuse esemed tuleb jätta sellele, kellele jäetakse korter ja kes seda ka fakiliselt ka pärast poolte lahkuminekut kasutama jäi, vastab hageja taotlusele ja sellega on eitavalt vastatud ka kostja taotlusele nende esemete jagamiseks poolte vahel. Ringkonnakohus ei näe kaalukat põhjust selles osas maakohtu kaalutlusotsustust muuta. Poolte apellatsiooniastmega seotud meneltuskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere Ulvi Loonurm Tiit Kollom 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.