← Eesti

3-14-50937/68

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 200§ 62§ 118§ 15§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2016, Tallinn Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-14-50937 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla kinnipeetav PJ esitas 21.01.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 87 600 eurot seoses piinavate ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega ning tervise kahjustamisega ajavahemikul 25.02.2011 - 21.11.
  2. Tallinna Vangla andis PJ-le 19.03.2014 kirjaga nr 5-18/14/2205-2 kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja. PJ kõrvaldas puudused 25.03.
  3. Tallinna Vangla jättis PJ kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata.
  4. PJ esitas 27.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tegevusega (inimväärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) ajavahemikul 25.02.2011 - 21.11.2013 tekitatud mittevaralise kahju summas 87 600 eurot hüvitamiseks. Kahjunõue summas 77 600 eurot on seotud väärikuse alandamise ja 10 000 eurot tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamisega. Kaebaja viibis ajavahemikul 25.02.2011 - 21.01.2013 elukambrites, mis olid ülerahvastatud, suviti halvasti ventileeritud ja kuumad. Kambritingimused olid ohtlikud, piinavad ja inimväärikust alandavad. Tallinna Vangla oleks saanud kaebajale kannatuste põhjustamisest hoiduda, saates kaebaja algse plaani kohaselt Viru Vanglasse. Eraldi tõi kaebaja välja viibimised järgmistes kambrites: 22.01.2013 - 25.01.2013 kartserikambris nr 78, mille tingimused olid piinavad ja alandavad; 25.01.2013 - 26.04.2013 koos 2 - 3 kinnipeetavaga kartserikambris nr 402, mis oli ülerahvastatud ning mille sanitaartingimused ei vastanud eluruumidele esitatavatele tingimustele; 26.04.2013 14.08.2013 koos 2 - 3 kinnipeetavaga kambris nr 138, mis oli ülerahvastatud ja halbade sanitaartingimustega ning 14.08.2013 - 19.08.2013 koos kahe kinnipeetavaga kambris nr 121, mille sanitaar- ja olmetingimused ei vastanud nõuetele. Kambrid, milles kaebaja viibis ajavahemikul 19.08.2013 - 21.11.2013 (elukambrid nr 147, 140 ja 218 ning kartserikamber nr 80) ei vastanud eluruumidele esitatavatele nõuetele ja olid ülerahvastatud. Kinnistes kambrites viibis kaebaja ajavahemikel 25.02.2011 - 15.07.2011, 22.01.2013 22.01.2013 ja 25.01.2013 - 30.01.
  5. Ülejäänud aja viibis kaebaja avatud osakonnas. Tallinna Vanglas viibimise jooksul on kaebajal tekkinud mitmed valud ja terviseprobleemid, millega ta on pöördunud meedikute poole. Valude leevendamiseks on kaebajale määratud liikumist ja võimlemist, kuid vanglas puuduvad võimalused ravivõimlemisega tegelemiseks ja sportimiseks. Kaebaja on ebarahuldavate sanitaartingimuste tõttu nakatunud naha- ja küüneseene haigustesse, seejuures küüneseene ravimisest on vangla keeldunud, alavääristades sellega kaebajat. Kaebajal on selja- ja liigesevalud, magamis- ja unehäired, tugev peavalu, tugev kõhuvalu laktoosivaba dieedi mittevõimaldamisest. Vangla on ettekavatsetult piinanud kaebajat sellega, et on keelanud kaebajale meedikute poolt määratud laktoosivaba dieedi 25.02.2011–11.01.2014, kärpides sellega kaebaja toiduratsiooni ja põhjustades kaebajale näljatunnet. Samuti tõi kaebaja välja elektrivarustuse mittevastavuse nõuetele (s.h kunstlik 2

(10)3-14-50937 valgus), loomuliku valguse vähesuse, veelekked läbi lae ning probleemid hiirte, rottide ja muude kahjuritega.
  1. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vangla lähtus nimetatud sättest ja tagas PJ-le vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kaebaja oli ajavahemikul 25.02.2011 21.11.2013 (1001 päeva) paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 413 päeval oli tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 552 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3 m
  2. Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Kaebajal oli võimalik kahju ära hoida õiguskuuleka käitumisega. Kaebajal oli võimalik vältida ka kartserikambritesse nr 78 ja 80 sattumist. Kaebajale olid kartserikambri tingimused teada ja distsipliini rikkudes pidi ta arvestama, et kartserikaristuse korral paigutatakse ta kambrisse, mille tingimustega ta rahul ei ole.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.03.2015 otsusega PJ kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja mõistis Tallinna Vanglalt PJ kasuks välja hüvitise 1100 eurot (resolutsiooni p 2) ning otsustas asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi, isikukood ja sünniaeg tähemärkidega (resolutsiooni p 3). Vastustaja esitatud tabelist kaebaja paigutamise ja kambrite täituvuse kohta (tl 83-92) nähtub, et kaebuses märgitud perioodi hulgas oli ajavahemikke, kus ühe isiku kohta oli vähem põrandapinda kui 2,5 m2, kui ka ajavahemikke, mil põrandapinda ühe isiku kohta oli rohkem kui 3 m
  4. Kohus ei nõustunud vastustajaga, et kambris asuvat (kuid seinaga eraldatud) tualetti peaks kambri põrandapinna määramisel arvesse võtma. Arvates tualeti pindala kambri pindalast maha, ei olnud kogu kaebuses märgitud perioodi osas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda tagatud. Kaebaja kinnipidamistingimused olid ajal, mil talle ei olnud tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, õigusvastased. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK on leidnud, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa, p 145). Lisaks 283 päevale, mil kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2, viibis ta kaebuses nimetatud perioodi jooksul samuti 283 päeva kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli küll rohkem kui 2,5 m2, kuid siiski vähem kui 3 m
  5. Ka kaebaja kinnipidamine ajal, mil talle oli kambris tagatud küll vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kuid vähem kui 3 m2 põrandapinda (283 päeva jooksul), on õigusvastane. 3
(10)3-14-50937 Kaebajat ei ole paigutatud kasutamiseks ja elamiseks kõlbmatutesse kambritesse. Kuigi probleeme on loomuliku valgustuse osas ruumides, kus on trellid ja väike aken, ei nähtu, et nendes kambrites viibimisega oleks kaebajale tekkinud kannatusi või kahjulikke tagajärgi. Kaebajal oli etteheiteid ka kambri temperatuuri osas. Kohtul ei ole alust kahelda, et vangla on vastavad mõõtmised teinud ja need kajastavad tegelikke andmeid. Kaebajale oli tagatud ettenähtud voodivarustus, riietus, hügieenitarbed jms. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja saanuks osad probleemid lahendada vahetult vangla poole pöördumisega. Esitatud teabe ja tõendite pinnalt ei nähtu kaebaja suhtes asjaolusid, mis viitaks tema tagakiusamisele või tahtlikult halbadesse tingimustesse paigutamisele. Kohus nõustus kaebajaga, et vangla ei saa viidata rikkumiste puhul halvale majanduslikule olukorrale. Vanglal tuli teha kõik endast olenev, et põhitingimused oleksid tagatud. Kohus ei nõustunud kaebajaga siiski, et valgustustingimused ei ole tagatud seetõttu, et kaebaja peab kasutatud tehnilisi lahendusi aegunuteks. Õigusnormidest ei tulene vanglale kohustust tagada fluorestsentsvalgus. Kui kambrit valgustab pirn, mis ei ole kaetud kupliga, siis ei tähenda see kambrivalgustuse nõuetele mittevastavust. Kuplita pirn täidab ettenähtud funktsiooni ja kuppel vähendaks vajaliku valgustuse hulka. Kaebaja on märkinud, et kambris 402 oli WC pott valesti paigaldatud. Kaebaja enda ja vastustaja selgitustest nähtub, et isegi kui tekkis leke, siis parandustöid tehti. Kambris 402 esines märtsis 2013. a tualeti äravooluga probleeme, kuid Tallinna Vangla 07.05.2013 vastuskirjast nr 5-18/12047-3 nähtub, et leke kõrvaldati. Parandustööde tegemist kinnitab ka kaebaja. Juhtudel, mil kambris ei olnud sanitaarsõlm eraldatud uksega, ei ole kaebajal jäänud WC kasutamata ja otseselt ei nähtu ühtegi piinlikku situatsiooni, mis oleks ukse puudumise tõttu reaalselt saabunud. Kõigis kambrites, kus kaebaja viibis, oli WC ning ka nn Aasia tüüpi WC olemasolu kambris on eeliseks, sest ebameeldivam oleks viibida kambris, kus WC puudub. Avariiliste olukordade puhul võis esineda halba lehka, kuid avarii korral kaasneb see mistahes ruumis. Kaebaja on kinnitanud, et ta sai ruume hooldada ja selleks olid vahendid olemas. Usutav ei ole, et kambris nr 138, kus kaebaja viibis 109 päeva, oleks kogu selle perioodi jooksul valgunud WC-potist põrandale lehkavat vett või et seda tilkus haisva ollusena laest. See oleks mõjutanud ka muude ruumide õhu kvaliteeti ning takistanud paljude kinnipeetavate tegevust. Reaalne ei ole ka see, et kaebaja magamisnari sai tilkuvast veest kannatada, sest selliseid etteheiteid oleks saanud teha see kinnipeetav, kelle nari oli ülemine. Kambrites oli tagatud õhuringlus, kuna igas kambris oli sundventilatsioon, mida kinnitavad fotodel kujutatud objektid. Kaebaja kinnitas, et kambrites oli võimalik avada õhuluuke. Probleeme võis olla mitmes kambris väikse akna ette paigutatud trellidest, samas ei takistanud kaebaja lühiajaline viibimine neis oludes ühtegi elulist tegevust. Kaebaja välja toodud probleemid närilistega on vastuolulised ja ebausutavad. Regulaarset tõrjet tehakse juba aastaid ja perioodiliselt ning närilistest ei ole vanglale kahju tekkinud. Kaebaja on kohut eksitanud väitega 45-kraadisest temperatuurist vangla ruumides. Kaebajaga seotud kambrites niisugust olukorda ei esinenud. Kaebaja on nõustunud, et vangla võttis suvise palavuse leevendamiseks tarvitusele meetmeid ja kuigi kaebaja leidis, et ventilaatorite jagamine kambritesse ei ole mõttekas, on teised kinnipeetavad sellega rahul olnud. Leevendusvahendite valik on vangla kaalutlusotsus ja kuna konditsioneere eluruumide kohta käivad normid kohustuslikuna ette ei näe, siis ei saa vanglale konditsioneeride puudumist ette heita. Kuumuse leevendamiseks oli ette nähtud lisajalutuskäik ja jalutuskäigu ajaks jook. Vangla aknad olid avatud ja osa klaase eemaldatakse suviseks ajaks, toiduluugid on avatud nii jalutamise ajal kui õhtusel ajal. 4
(10)3-14-50937 Kohus ei nõustunud kaebajaga, et talle oleks meedikud määranud ravivõimlemise just spordisaalis konkreetset inventari kasutades. Venitamisharjutusi ei tehta üksnes spetsiaalse varustuse abil. Kartserikaristuse kandmise ajal toimus kaebaja jalutuskäik jalutusboksides, kus kaebaja jalutas üksi, seega oli ruumi liikumiseks ja võimlemisharjutuste tegemiseks piisavalt. Muul ajal sai kaebaja jalutada jalutusboksides, mille pindala on 14 m2 ja jalutusboksis oli korraga maksimaalselt kuus isikut. Avatud kambrites sai kasutada spordisaali graafiku alusel üks kord nädalas. Avatud kambrites on võimalik viibida 4 tundi päevas kambrist väljas ja liikumine on tagatud oma osakonna piires koridoris. Kohus oli seisukohal, et laktoositalumatusest tingitud probleemid on lahenenud taunitavalt aeglaselt, samas jääb arusaamatuks, miks kaebaja venitas arsti juurde minemisega pärast seda, kui 15.03.2011 vastuvõtul määras arst talle laktoosivaba dieedi, kuid toitlustamises midagi ei muutunud. Ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid, et laktoosivaba toidu mittesaamisel võis kaebaja tervis halveneda või kahjustuda. Toidu osas sai kaebaja kahjuliku tagajärje ise ära hoida või ette näha. Kui arsti poolt on ette nähtud, et kaebaja varvaste küüneseent saab ravida vaid tablettidega, siis vangla saab täita vaid arsti ettekirjutust. Praegu ei ole tekkinud olukorda, mis kinnitaks, et vangla kahjustab kaebajat seeläbi, et jätab ta vastava ravi määramisel hätta. Kahju tekitamist ei saa väita tulevikus saabuva sündmuse läbi. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, et jalaseen tekkis just vangla halbadest tingimustest. Kohus ei näe põhjuslikku seost kaebaja tervise probleemide või tekkinud kahjuga. Kohus oli seisukohal, et kaebaja kinnipidamise tingimused koosmõjus ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust alandavaks (RVastS § 9 lg 1). Asjaolu, et kaebaja ei ole ebapiisava kambripinna tõttu pidevalt enda teise kambrisse paigutamist nõudnud, ei ole talle etteheidetav. Sellise taotluse esitamine ei oleks tõenäoliselt kaebajat edule viinud, kuna objektiivselt olid vangla olud sellised, mis ei võimaldanud kinnipeetavaid soovitud viisil piiratud ruumi tingimustes ümber paigutada. RVastS §-des 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamine poleks ilmselgelt olnud tõhus, kuna vastustaja pidas õiguspäraseks juhinduda kambri suuruse küsimuses siseriiklikust normist. Kohus möönis, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Praegusel juhul on vastustaja tegevus vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja on kaebajat vähemalt hooletuse vormis (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 3) hoidnud süüliselt õigusvastastes tingimustes. Kaebaja õigusi pole rikutud sellisel tasemel, mis õigustaks tema nimetatud summas mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise vastustajalt. Kaebaja nimetatud summa on ilmselgelt ülepaisutatud. Võttes arvesse, et alla 2,5 m2 suurust pinda tuli kaebaja kohta siiski märkimisväärne hulk päevi (283 päeva) ning veel 283 päeva viibis kaebaja kambris, kus isiku kohta oli küll rohkem kui 2,5 m2, kuid alla 3 m2, siis on õigustatud rahalise hüvitise määramine. Hüvitise suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja arvestada tuleb, et sellega ei riivataks õiglust. Kaebajale on tekitatud kahju väärikust alandavate kinnipidamistingimustega eelkõige tingimustes viibimise pikaajalisusega. Põhjendatud ja õiglane on mõista kaebajale inimväärikuse alandamise eest hüvitis välja summas 1100 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. PJ palub apellatsioonkaebuses (täiendatud 11.08.2015, 30.10.2015 ja 11.12.2015) halduskohtu 19.03.2015 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada. 5
(10)3-14-50937 Kaebaja loobus halduskohtu istungil 10 000 euro suurusest tervise kahjustamisega seotud hüvitisenõudest, seega on lõplik kahjunõue 77 600 eurot. Halduskohus on jätnud kohatutele põhjendustele toetudes rahuldamata kaebaja taotlused vastustaja asendamiseks Eesti Vabariigiga, tunnistajate ülekuulamiseks ja 17.02.2015 kohtuistungi ning eelneva (katkenud) kohtuistungi audio/videosalvestiste säilitamiseks. Võttes arvesse kohtupraktikat, ei ole kaebaja kahjunõue liialdatud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ükski kamber, milles kaebaja viibis, ei vastanud eluruumidele kehtestatud nõuetele. Kaebaja tõi kambrid nr 78, 80, 121, 138 ja 402 eraldi välja seetõttu, et nendes kambrites oli olukord erakordselt halb. Halduskohus ei ole süüvinud toimikus olevatesse fotodesse, millest vähemalt kahel on selgelt näha ilma akendeta ruum koos tumedaks tõmbunud nn Aasia tüüpi WC-ga. Akende, elektripistikute, panipaikade ja WC valgustuse puudumine on VangS § 45 otsene rikkumine. Kaebaja ei ole vanglalt nõudnud mingeid erilisi tehnilisi lahendusi. Kaebaja soovib vaid, et valguse hulk ja intensiivsus oleks piisavad ega rikuks silmi. Arvestades vangla jäika positsiooni, on vale halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks saanud paljud probleemid lahendada otse vangla poole pöördudes. Enamik kaebaja pöördumisi on vangla poolt tähelepanuta jäänud. Halduskohtule on loomuliku valguse nõue jäänud arusaamatuks. Kohus on sidunud kaebaja etteheited loomuliku valguse vähesuse osas mitte sellega, et aknad on ettenähtust väiksemad, vaid akna ees olevate trellidega. Vale on kohtu väide, et nälgimine ei põhjusta kannatusi. Kohtu arutlused seoses näriliste, suviste kõrgete temperatuuride ning sportimis- ja liikumisvõimalustega on elukauged ja tuginevad vastustaja seisukohtadele. Kaebaja esitatud tõenditest nähtub selgelt, et ta on laktoositalumatuse probleemiga pöördunud vangla poole alates vanglasse saabumise päevast kokku seitsmel korral, lisaks mitmel korral suuliselt. Vangla toiduratsioonid ei ole nii suured, et kaebaja saaks läbi ainult osaga sellest. Kaebajal oli pidev näljatunne. Olukorda, kus ravi või meditsiinilist ettekirjutust ei täideta või tehakse seda suure hilinemisega, ei saa pidada normaalseks ning see põhjustab kannatusi. Seoses küüneseenega ei saagi kaebajal olla kirjalikke tõendeid teistel kinnipeetavatel selle esinemise kohta, sest tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Kaebaja vanglasse saabudes täidetud meditsiinikaardil on selgelt kirjas, et kaebaja ei põe seenhaigusi. Kinnipeetavale vajaliku dieedi ja ravi keelamine on EIK praktikas võrdsustatud piinamisega. Vangla on tahtlikult kahju põhjustanud (VÕS § 104 lg 5), tekitades kaebajale raskeid vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Kaebaja on teinud vanglale korduvaid pöördumisi tema teise vanglasse üleviimiseks. Vanglale oli tekkiv kahju ettenähtav. 6. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta PJ apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud seeläbi, et on jätnud rahuldamata PJ taotlused vastustaja asendamiseks, tunnistajate ülekuulamiseks ning kohtuistungite audio/videosalvestiste säilitamiseks. Kohus on taotlusi menetlenud ja rahuldamata jätmist kohtumäärustes põhjendanud. Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohtuotsus on erapoolik. Halduskohus on pooli võrdselt kohelnud, kallutatust ühe poole kasuks ei ole otsusest võimalik välja lugeda. 7. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.03.2015 otsus kaebust rahuldavas osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 6
(10)3-14-50937 Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri pindala suuruse arvestamisel välja arvata. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil paiknes (v.a kartserikambrid), on WC kambris ning see on eraldiseisev ruum. Kambrid 78 ja 80 on kartserikambrid, kus WC on kambris, kuid mitte iseseisva ruumina. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebajale oli tagatud alati ühele isikule ettenähtud põrandapinda rohkem, kui VSkE § 6 lg 6 ette nägi, seega oli vangla tegevus kooskõlas siseriikliku õigusega ning kaebajat ei ole inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSkE § 6 lg-t 6 ei ole põhiseadusevastaseks tunnistatud. Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane. EIK ei ole oma lahendites seisukohal, et alla 3 m2 isiku kohta kambris on igal juhul inimväärikust alandav. Ka praegusel juhul välistab muude tingimuste kompenseeriv mõju EIÕK art 3 rikkumise.
  1. PJ palus kirjalikus vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Praeguse asja raames puuduvad kompenseerivad asjaolud täielikult. Kohtupraktikaga kooskõlas ei ole vastustaja väide, et sanitaarsõlme alune pind tuleb arvata põrandapinna sisse. VangS §-st 45 tuleneb, et ühele kinnipeetavale mõeldud minimaalse põrandapinna all tuleb mõista vabaks liikumiseks mõeldud põrandapinda. Ka vastustaja väide pindala arvestamise metoodika kohta on vale. Kuna Tallinna Vangla kambrite WC-d on maast laeni seintega eraldatud ja ilma akendeta, ei saa neid arvata elamispinna hulka. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus lahendab esmalt PJ taotluse tunnistaja ülekuulamiseks (I), seejärel PJ apellatsioonkaebuse (II) ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (III) ning lõpuks jagab menetluskulud (IV). Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kinnipeetava isikliku kambripinna suuruse arvutamisel kambri üldpinnast välja WC-aluse põrandapinna. Sellest hoolimata on halduskohus lõppjäreldustes jõudnud õigele seisukohale, et kaebaja kasuks tuleb Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju suuruses 1100 eurot. Seepärast muudab ringkonnakohus

§ 200

p 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, ning jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata. I 10. PJ on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse endise kinnipeetava AL-i tunnistajana ülekuulamiseks, esitamata ühtegi põhjendust, millist asjaolu ta tunnistaja ütlustega tõendada soovib.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Vastavalt

§ 62

lg 3 p-le 3 võib kohus keelduda tõendi kogumisest lisaks lõikes 2 sätestatule, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Et PJ ei ole kuidagi põhjendanud tunnistaja ülekuulamise vajadust, ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta, kas tunnistaja ütlused võiksid asjas tähtsust omada. Seetõttu jääb PJ taotlus tunnistaja ülekuulamiseks

§ 62lg 3 p 3 alusel rahuldamata.

II 11. PJ apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on põhjendatult keeldunud asjas tunnistajate üle kuulamisest ja eksperdi kaasamisest, kuna kambrite olukord, kus kaebaja 7

(10)3-14-50937 viibis, on asjas esitatud fotodega, kaebaja enda ja vastustaja selgitustega piisavalt tõendatud. Taotlus eksperdi kaasamiseks oli asjakohatu, sest torutööde spetsiifika teadasaamine WC-poti ühendamisel ei oleks kuidagi aidanud kaasa kaebaja kahjunõude lahendamisele.
  1. Halduskohus on üksikasjaliselt võtnud arvesse ja hinnanud kõiki kaebaja poolt toodud etteheiteid Tallinna Vangla elutingimustele. Isegi kui kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited halduskohtu minetuste kohta otsuses oleks õiged, ei tooks see kaasa otsuse tühistamist ega kaebajale suurema kahjuhüvise väljamõistmist, sest kogumis on halduskohus hinnanud tõendeid ja tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
  2. Kaebajale väljamõistetud hüvitise suurus on kooskõlas Eesti kohtute poolt väljamõistetavaga sarnastes vaidlustes. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt.
  5. Vastuseks kaebaja väidetele märgib ringkonnakohus, et liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK praktikaga, kuid liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa, p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31). Ringkonnakohtu hinnangul vastab halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis nendele tingimustele. Asjas tuleb mh arvestada sellega, et kaebajat ei peetud vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites kinni järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa ning sellise kohtlemise kogukestus oli 416 päeva (vt ka ringkonnakohtu põhjendusi otsuse III osas). Õigustraditsiooni puutuvalt on avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Neid asjaolusid, Eesti keskmist elatustaset ja sarnastes asjades väljamõistetud kahjusummasid arvestades ei ole halduskohus ringkonnakohtu hinnangul eksinud kahjusumma suuruse hindamisel. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel saab kaebaja teha vanglale avalduse talle väljamõistetud kahjusumma ülekandmiseks, näidates selles täpsed andmed, kuhu tuleks kahjusumma üle kanda. III
  6. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb WC alla jääv pind põrandapinna hulka arvata. Selles osas on halduskohtu otsus olnud ekslik. Ringkonnakohus tugineb oma hinnangutes Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a lahendile nr 3-3-1-42-
  9. Sellest hoolimata on halduskohus oma järeldustes jõudnud õigele lõppresultaadile.
  10. Tõele vastab, et vaidlusalusel perioodil kehtis VSkE § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjaolu, et vangla järgis PJ kambritesse paigutamisel siseriiklikku õigust, et muuda olematuks seda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema vabas kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, on vastuolus EIÕK art-ga
  11. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse 8
(10)3-14-50937 rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). 17. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:
  1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
  3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33– 36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). 18. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-42-15 p-s 17 viidanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb selles küsimuses muuta. 19. Vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtvast tabelist (I kd tl 84-92) nähtuvalt peeti kaebajat alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga (arvestades kambris olnud WC pinna kambripinna hulka) kambrites kokku 416 päeva, mitte 566 päeva, nagu ekslikult leidis halduskohus. EIK praktika kohaselt tuleb alla 3 m2 isikliku ruumi puhul art 3 rikkumist eeldada. Seejuures on vangla ülesanne tuua kohtumenetluses välja asjaolud, mis lükkavad kõnealuse eelduse ümber. Lisaks sellele on kohtlemise kestus oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla toonud välja selliseid neutraliseerivaid asjaolusid, millest konkreetsel juhul saaks teha järelduse, et hoolimata ruumikitsikusest kambris ei saaks kaebajale mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kaebaja sai iga päev ühe tunni värskes õhus jalutada ning viibida väljaspool kambrit 4 tundi juhul, kui ta viibis avatud osakonnas. Lukustatud kambris ja kartserikambris viibimise ajal oli seegi aeg piiratud. See piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav ruumikitsikuse neutraliseerimiseks, pigem on EIK analoogseid olukordi käsitanud kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana (otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik/Sloveenia, p 23). Sellest ei piisa EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks. On üldteada asjaolu, et Tallinna Vangla kambrid on amortiseerunud ja ebarahuldavate sanitaartingimustega (vt ka pilte I kd tl 108-151). Selles kontekstis ei saa rääkida EIÕK art 3 rikkumise eelduse ümberlükkamisest vangla poolt. Teisalt ei ole kaebaja välja toonud selliseid 9
(10)3-14-50937 erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kahjunõude rahuldamist ka perioodi osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus tema isiklik pind jäi 3 ja 4 m2 vahele.
  1. Ehkki halduskohus on ekslikult arvestanud päevade arvu, mil kaebaja viibis inimväärikust riivavates tingimustes, ei ole kohtu hinnangul väljamõistmisele kuuluv kahjusumma ometi väiksem, kui seda leidis halduskohus. Ringkonnakohtu hinnangul õigustab sellise summa väljamõistmist asjaolu, et kaebaja olukorda halvendas vanglas talle ettenähtud dieedi mittevõimaldamine ja sellest tulenevad vaevused. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus seda asjaolu alahinnanud. Asjaosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on laktoositalumatus ning juba
  2. aastal nähti talle vangla arsti poolt ette vastav dieet (I kd tl 14). Vaidlus puudub ka selles, et seda dieeti ei võimaldatud kaebajal pidada kuni 24.07.2013, mil vangla kinnitusel tagati talle laktoosivaba toit. Seega oli kaebaja ca 2 aasta kestel sunnitud sööma osaliselt talle ebasobivat toitu ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb pidada tõenäoliseks, et see võis kaebajale põhjustada vaevusi, mis õigustavad tema kahjunõude rahuldamise summas 1100 eurot, hoolimata sellest, et halduskohus eksis ruumikitsikuses oldud päevade arvutamisel.
  3. Kuivõrd halduskohus on kokkuvõttes õigesti tuvastanud kinnipidamistingimuste õigusvastasuse ja kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud mittevaralise kahju tekkimise ajal, mil kaebaja viibis kambrites, kus isiku kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja uue otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmiseks alust. IV
  4. Tallinna Halduskohus vabastas 11.06.2014 määrusega PJ maksejõuetuse tõttu kaebuse esitamisel 77 600 eurot suuruselt nõudelt 750 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 28.04.2015 määrusega kaebajale menetlusabi andmist, mistõttu oli ta riigilõivu tasumisest vabastatud ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 750 eurot, mille tasumisest PJ oli menetlusabi korras vabastatud, jääb

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

§ 15lg-te 2 ja 3 ning § 104 lg 10 alusel vabastatud.

Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole pooled ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad poolte võimalikud muud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.