Obsah (12)

§ 580§ 1042§ 1018§ 1028§ 285§ 338§ 596§ 603§ 275§ 286§ 279§ 278

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ülle Jänes, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-25097

§ 580lg 1).

Ei ole tõendatud, et omanik ja hageja tegutsesid kinnisasja puhul viidatud sätte mõttes ühise eesmärgiga. Põhjendamata on hageja väide, et poolte ühine huvi seltsingulepingu alusel tegutseda oli parema kvaliteediga elutingimuste rajamine. Hageja ehitas kinnistule autoremonditöökoja, sauna, basseini ja kolmanda korruse. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et viidatud kulutused oleksid tehtud 80-aastase omaniku huvides ning temaga kooskõlastatult ja ühise eesmärgi nimel tegutsedes. Kostja esitas ka pildid, millest nähtus, et erinevalt ülejäänud hoonest omaniku kasutuses olnud ruumides remonti ei tehtud. Seega omanik elas eraldi oma ruumides ning hageja tegi muid ehitustöid oma vajaduste ja äranägemise kohaselt. Omanik kinnitas istungil, et hageja on majas kõik teinud oma äranägemist mööda. Samuti keelas omanik hagejal ülemist korrust peale ehitada, kuid hageja tegi nii, nagu tahtis. Ka hageja 14.03.2012 e-kirjast tulenevalt ei tegutsenud hageja kinnistut arendades ühisel eesmärgil, vaid lähtus oma perekonna vajadustest ja lootusest, et tulevikus jääb kinnistu talle. 13. Maakohus tuvastas, et hageja ja omaniku vahel on üürisuhe, millest võib tuleneda hageja nõude alus. Tsiviilasjas nr 2-07-27702 on jõustunud otsusega tuvastatud, et hageja ja omaniku vahel oli üürisuhe ja üürilepingu ülesütlemine on tühine. Üürilepingu olemasoluga nõustus ka asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatnud ringkonnakohus. Kuivõrd hageja ja omaniku vahel oli üürileping, siis

§ 1042

asjas ei kohaldu (see säte kohaldub olukorras, kus pooltel ei ole lepingulist suhet). Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja nimetanud ühtegi konkreetset kulutust, mis on tehtud õigusliku aluseta, ega selgitanud, miks just see kulutus tuleks hüvitada

§ 1042lg 1 alusel.

Seega ei ole hagejal

§ 1042lg-st 1 tulenevat nõuet.

Asjas ei ole alust kohaldada käsundita asjaajamise sätteid (

§ 1018

jj), kuna hageja ei ole tõendanud, et omanik oleks asjaajamise heaks kiitnud või see oleks vastanud tema tegelikule või eeldatavale huvile. Kohus järeldas hageja kirjast, et hageja tegutses oma pere heaolu, mitte tollase omaniku heaolu silmas pidades. Samuti ei ole hagejal

§ 1028lg-st 1 tulenevat nõuet, mis põhineb kostja alusetul rikastumisel.

Asjas ei ole esitatud tõendeid, et hageja tegi kinnistule kulutusi kohustuse tõttu, mida ei ole olemas või mis on ära langenud. 4 14. Kuivõrd tuvastatud on üksnes poolte üürisuhe, tuleb kohaldada sätteid, mis käsitlevad üürniku poolt asjale tehtavaid kulutusi ning nende hüvitamist. Üürikorterile tehtud kulutuste puhul ei saa esitada nõuet

§ 285

lg 1 ja § 286 lg 1 alusel, sest need sätted kohalduvad juhul, kui leping on lõppenud. Tsiviilasjas nr 2-07-27702 tuvastati üürilepingu ülesütlemise tühisus ning ei ole tõendatud, et pärast selles asjas tehtud otsuse jõustumist oleks hageja või kostja esitanud teisele lepingupoolele korrektse avalduse üürilepingu ülesütlemiseks. Üürilepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ja

-is sätestatut. Nii

§-de 285 ja 286 kehtivuse ajal kui ka enne seda tehtud kulutuste puhul tuleb lähtuda asjaolust, et need muutuvad sissenõutavaks, kui kestvusleping on ülesöeldud. Kuivõrd hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, ei ole see ka aegunud (

§ 338lg-d 1 ja 2).

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 14.04.2014 esitas hageja Harju Maakohtu 12.03.2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Maakohus jättis sisuliselt analüüsimata seltsingulepinguga seotud asjaolud. Kohtupraktika jaatab seltsingu põhimõtete kohaldamist mitteabielulise kooselu korral, kui osapooled on teinud ühiseid panuseid ühiseks vajaduseks vajaliku vara soetamisel või parendamisel. Kuna seltsingulepingu poolteks olid sugulased, ei vormistatud kokkulepet kirjalikult ja juriidiliselt korrektsel viisil. Poolte ühise tahte väljaselgitamisel tuli lähtuda poolte faktilisest käitumisest. Poolte ühiseks eesmärgiks oli seltsinguvara moodustamine, milleks oli omanikule kuulunud vara väärtuse tõus ja selle kaudu ühise kasutuseelise väärtuse tõstmine. Hageja panus oli nii varaline (elamu aluse maa erastamiseks EVP-de andmine ja ehitustööde finantseerimine) kui mittevaraline (ehitustööde teostamine ja korraldamine) ning omaniku panuseks oli elamu seltsinglaste kasutusse andmine ja sellega seotud õiguste teostamise võimaldamine. Seltsing on lõppenud ajast, mil omanik võõrandas ½ suuruse mõttelise osa kinnisasjast (

§ 596lg 1 p 5).

Seega tuleb kostjal hagejale tagastada viimase poolt seltsinguvarasse tehtud panus 75 650 eurot ning maksta välja kasum vastavalt hageja osaluse suurusele (

§ 603lg 3).

Asjaolu, et hageja poolt tehtud ehitustööde teostamine ei ole käsitletav üüritasuna, kinnitas ka omanik tsiviilasjas nr 2-07-27702. Poolte ühine tahe oli elamistingimuste parendamine ja kinnisasja väärtuse kasv. Isegi kui pooled sõlmisid elamu kasutamise osas ka üürilepingu, ei toimunud sellises mahus ehitustööde teostamine ja maa erastamine üürilepingu raames, kuna sellistel tingimustel üürilepingu sõlmimine oleks äärmiselt tavapäratu ja seaduse alusel tühine (

§ 275

, § 301 lg 1) ning ükski mõistlik isik ei oleks samadel asjaoludel eeldanud, et temapoolne panus ei kuulu hüvitamisele. 17. Maakohus leidis ekslikult, et kuna poolte vahel on kehtiv üürisuhe, puudub hagejal õigus nõuda

§ 1042lg 1 alusel kulutuste hüvitamist.

Omaniku alusetu rikastumine toimus eelkõige aastatel 1995–

1. Seega kuulub kohaldamisele TsK
2. peatükk, mitte üksnes

52. peatükk. Hageja tõendas, et tema tegevuse tulemusel kasvas kostja vara väärtus ca 10 korda. Kohus oleks pidanud hindama hageja poolt elamu aluse maa erastamise eesmärgil tehtud kulutusi, kuna nende kulutuste tegemist ei saa käsitleda üüripinna parendamise eesmärgil tehtud kulutustena. Samuti oli ekslik hinnata hageja nõuet üksnes

§ 1018alusel.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et omanik ei kiitnud asjaajamist heaks ja asjaajamine 5 ei vastanud omaniku huvile. Kõik elamus teostatud juurde- ja ümberehitused ja sellega kaasnevad kulutused olid omaniku poolt heaks kiidetud ning vastasid tema huvile (kostja sai endale paremad elamistingimused ning temale kuulunud vara väärtus kasvas oluliselt). Seega isegi, kui kohus leiab, et poolte vahel puudub seltsinguleping, tuleb kostjal hüvitada hagejale tehtud kulutused. 18. Maakohus on ekslikult jätnud hindamata hageja nõude rahuldamise üürilepingu alusel, kuna leidis, et hüvitisnõuet ei ole võimalik esitada üürilepingu kehtivuse ajal. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-163-04 asunud seisukohale, et enne

jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul, olukorras, kus kulutused tehti enne

jõustumist, tuleb kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud seadust, konkreetsel juhul elamuseadust ja TsK-d ning vaidlust ei tule lahendada

§ 286

lg 1 alusel ja üürnikul on õigus nõuda kulutuste hüvitamist ka enne lepingu lõppemist. Riigikohtu otsusest tulenevalt kohaldatakse

§ 286

kulutustele, mis tehakse lepingu alusel peale

jõustumist. Seega tuleb kohtul analüüsida hageja poolt enne 01.07.2002 tehtud kulutuste hüvitamise nõude rahuldamist elamuseaduse ja TsK regulatsiooni alusel. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.12.2014 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
3. Riigikohus tühistas 02.12.2015 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus otsustada hageja kulutuste nõude üle, mis tehti üüritud asja parendamiseks, samuti tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas hageja kandis kulutusi ka väljaspool üürisuhet, ning otsustada eeltoodust sõltuvalt nende kulutuste hüvitamise nõude rahuldamise üle. Kui tuvastatud asjaoludel on hagejal kostja vastu rahaline nõue, tuleb ringkonnakohtul hinnata ka kostja tasaarvestuse vastuväidet.
4. Hageja esitas 21.01.2016 ringkonnakohtule täienduse, milles leidis, et tal on TsK § 477 tulenevalt kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja ja tema lähikondlased kandsid omaniku korraldusel 13.09.2000 oma EVP-d üle Eesti Vabariigile summas 30 900 krooni. Asja omanik sai üle kantud EVP kroonide eest riigilt vastusooritusena 1030 m2 suuruse elamumaa aadressil XXXXXXXX XXX XXX, Tallinn. Seega rikastus asja omanik maa ostuhinna ulatuses summas 30 900 krooni (s.o 1974,87 eurot). Hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada 27.06.2007, mil tal paluti kinnistu vabastada. Hageja lähikondsed on loovutanud oma nõuded hagejale. Hageja lisas, et taotleb TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel jätta hagi läbi vaatamata nõude osas, mis ületab hageja poolt esitatud alusetu rikastumise nõuet.
5. 22.01.2016 esitas hageja kohtule intressiarvestuse, mille kohaselt on ta arvestanud alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt (1974,87 eurot) intressi ajavahemiku 13.09.200008.02.2016 eest summas 1020,45 eurot, mis on tema intressinõude suuruseks. 6
6. 29.01.2016 esitatud seisukohas leidis kostja, et erastamiskulude hüvitamise ja intressi tasumise nõuet ei ole varajasemas menetluses kostja vastu esitatud. Erastamiskulude hüvitamise ja intressi tasumise nõue pole esitatud õige isiku vastu. Kuna tegemist pole üürilepinguga seotud kohustusega, siis need ei ole üle läinud omanikult kostjale. Lisaks palus kostja kohaldada erastamiskulude hüvitamise ja intressi tasumise nõude osas aegumist.
7. Tallinna Ringkonnakohus määras 08.02.2016 istungil, et intressinõue on uus nõue, mida hageja ei saa enam selles menetlusetapis ringkonnakohtule esitada. Erastamiskulude hüvitamise nõue on juba algselt sisaldunud hageja nõudes, mistõttu tuleb seda menetleda. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ja omaniku vahel ei ole sõlmitud seltsingulepingut (enne 01.07.2002 ühise tegutsemise leping), kuna on tõendamata, et neil oli ühine eesmärk. Maakohus on seltsingusuhte kontrollimisel kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ega ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
10. Harju Maakohus rahuldas 07.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-27702 hageja nõude kostja vastu eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks ja tuvastas kohtuotsuse resolutsioonis, et omaniku ja hageja poolt 27.06.2007 allkirjastatud eluruumi (XXXXXXXX XXX XXX, Tallinn) üürilepingu ülesütlemine on tühine (I kd lk 291-297). TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et poolte vahel on üürileping. Pooled ei ole väitnud, et üürileping oleks lõppenud.
11. Hageja 21.01.2016 seisukohast ilmneb, et tema kogunõudest moodustab alusetust rikastumisest tulenev nõue 1974,87 eurot. Ülejäänud osas tuleneb hageja nõue üürilepingust.
12. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt tegi hageja omaniku varale kulutusi aastatel 1991 kuni 2006.

RS § 12 lg 1 sätestab, et enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Vastavalt

RS § 12 lg 2, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne

1. juulit
2. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
3. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuuluvad kohaldamisele vastavalt nii enne 01.07.2002 kehtinud kui alates 01.07.2002 kehtivad üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamist reguleerivad õigusnormid.
4. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses selgitanud, et enne 01.07.2002 kehtinud seadus ei reguleerinud eluruumi üürimise korral üürniku nõuet üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu ei saa hageja nõuda kostjalt TsK § 477 alusel üürileandja nõusolekuta enne 01.07.2002 tehtud kulutuste hüvitamist. 7
5. Üürileandja nõusolekul eluruumide parendamist reguleeris enne võlaõigusseaduse jõustumist (01.07.2002) elamuseadus (ES) ja enne seda elamukoodeks. Kuni 30.06.1992 kehtinud elamukoodeksi § 83 lg 1 kohaselt võivad üürnik ja tema perekonnaliikmed eluruume ning kõrvalruume ümber ehitada ja ümber planeerida ainult korteri heakorrastamiseks ning seda lubatakse teha üürniku, temaga koos elavate perekonnaliikmete ja üürileandja nõusolekul ning kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee loal. Kui üürnik ja tema perekonnaliikmed ei saavuta kokkulepet, samuti üürileandja keeldumise korral võidakse vaidlus lahendada kohtu korras. Alates 01.07.1992 kuni 30.06.2002 reguleeris seda ES §
6. Kuni 15.07.1998 kehtinud ES § 43 redaktsiooni kohaselt võis eluruumi ja abiruumide ümberehitamine üürniku poolt toimuda eluruumi heakorra parandamise või abiruumide ratsionaalsema kasutamise eesmärgil ja seda tohtis teha ainult tema perekonnaliikmete ja üürileandja nõusolekul ning kohaliku omavalitsusorgani loal. Alates 16.07.1998 kehtinud ES § 43 redaktsiooni kohaselt võis eluruumi ja abiruumide ümberehitamine üürniku poolt toimuda eluruumi heakorra parandamise või abiruumide ratsionaalsema kasutamise eesmärgil planeerimis- ja ehitusseaduses ehitise kohta kehtestatud vastavate nõuete kohaselt ja seda tohtis teha ainult tema perekonnaliikmete ja üürileandja nõusolekul.
7. Alates 16.07.1998 kehtinud ES § 376 lg 2 sätestas, et kui üürnik parendab üürileandja loal üürile antud eluruume, võib poolte kokkuleppel tehtud kulusid hüvitada üüri vähendamise või üürist loobumise teel. Enne seda ei kehtinud elamuseaduses ega ka elamukoodeksis norme, mis oleksid reguleerinud üürniku poolt üürileandja loal üüriesemele tehtud parenduste hüvitamist. Seega sai hageja nõuda enne 01.07.2002 üürileandja nõusolekul tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui pooltel oli kulutuste hüvitamise kohta kokkulepe. Hageja ei ole väitnud, et tal oli omanikuga kokkulepe, et viimane hüvitab temale kulutused raha tasumisega. Seega ei saa hageja nõuda raha tasumist ka nende kulutuste eest, mida ta tegi üürileandja nõusolekul enne 01.07.
9. Isegi kui väita, et kulutuste rahalise hüvitamise kokkuleppe puudumise tõttu saaks hageja enne 01.07.2002 üürileandja nõusolekul tehtud kulutuste hüvitamist nõuda TsK § 477 lg 3 või lg 6 järgi, s.o vara alusetust omandamisest või säästmisest tuleneva kulutuste hüvitamise sätete alusel, oleks see nõue aegunud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-163-04 p-s 14 leidnud, et enne võlaõigusseaduse jõustumist tehtud kulutuste hüvitamist on üürnikul õigus nõuda ka enne lepingu lõppemist. (Ringkonnakohus märgib, et muus osas ei ole Riigikohtu eelnimetatud otsuse asjaolud analoogilised käesoleva asjaga, kuna tsiviilasjas nr 3-2-1-16304 oli kulutuste hüvitamiseks poolte vahel kokkulepe.) Ringkonnakohus leiab, et TsK § 477 lg-te 3 ja 6 järgne nõue, mis ei olnud
10. juuliks 2002 aegunud, aegunuks alusetu rikastumisega võrdustatud nõudena

RS § 9 lg 2 ja TsÜS § 151 lg 1 järgi kolme aasta jooksul alates 01.07.

1. Hagi esitati kohtule 06.07.
3. Eeltoodule tuginedes on põhjendamatu hageja nõue üürilepingu alusel enne 01.07.2002 tehtud kulutuste rahaliseks hüvitamiseks.
4. Kulutuste osas, mis tehti üürilepingu kehtivuse ajal pärast 01.07.2002, kohaldub

§ 286

.

§ 286

lg 1 sätestab, et kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist.

§ 286

lg 2 kohaselt, muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamist võib üürnik nõuda üürileandjalt vastavalt käsundita asjaajamise kohta sätestatule.

§ 285

lg 1 esimene lause sätestab, et üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku 8 taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul.

§ 338

lg 1 kohaselt on üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude ning üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud.

§ 338lg 2 teise lause järgi algab üürniku nõuete aegumistähtaeg lepingu lõppemisest.

37. Hageja ei ole tõendanud, et alates 01.07.2002 tehtud parenduste tegemiseks oli tal üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek. Seega ei saa hageja nõuda alates 01.07.2002 tehtud kulutuste hüvitamist

§ 286lg 1 alusel.

38. Nende kulutuste hüvitamist, mis on tehtud alates 01.07.2002 ja milleks ei olnud üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut, saab hageja nõuda

§ 286lg 2 järgi.

Riigikohus on käesolevas asjas tehtud kohtuotsuses leidnud, et üürnik saab ka

§ 286

lg 2 alusel nõuda hüvitist

§ 338lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest.

Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas ei ole tõendatud, et üürileping on lõppenud, siis ei ole

§ 286lg-st 2 tulenev hageja nõue muutunud sissenõutavaks.

Kuna nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, siis ei ole

§ 286lg 2 järgne nõue ka aegunud.

39. Üüritud asjal tekkinud puuduste kõrvaldamiseks pärast 01.07.2002 tehtud kulutuste hüvitamist saab nõuda ka

§ 279

lg 3 alusel.

§ 278

p 1 sätestab, et kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 279 sätestatule.

§ 279

lg 3 järgi võib üürnik puuduse või takistuse ise kõrvaldada ja nõuda selleks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui üürileandja on puuduse või takistuse kõrvaldamisega viivituses või kui asja puudus või takistus piirab asja sihtotstarbelise kasutamise võimalust üksnes ebaolulisel määral. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud kohtuotsuses märkinud, et

§ 286

lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada

§ 279

lg 3 järgi ning sellel alusel saab üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja menetluses väitnud, et üüriesemel oli

§ 278tähenduses puudusi, mille kõrvaldamiseks on ta teinud kulutusi.

Seega ei kuulu kohaldamisele ka

§ 279lg 3.

1. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi üürilepingu alusel tehtud kulutuste rahalise hüvitamise nõudes jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on hageja taotlus jätta TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel hagi läbi vaatamata nõude osas, mis ületab hageja poolt esitatud alusetu rikastumise nõuet. Nimetatud alusel saab jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Sellist olukorda käesoleval juhul ei esine. Hageja on hagiavalduses esitatud hüvitise nõudes tuginenud alternatiivselt ka seltsingulepingule, mille olemasolu ei leidnud tõendamist. Seega puudub alus ülaltoodud osas hagi läbi vaatamata jätmiseks.
3. Hageja nõuab alusetu rikastumise sätete alusel maa erastamiseks tehtud kulutuste hüvitamist summas 1974,87 eurot. Hagiavalduse kohaselt tasuti maa erastamise eest 9 hageja, tema abikaasa ja vanemate EVP –kroonidega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid Eesti Vabariik ja omanik 18.09.2000 müügilepingu, millega omanik ostis Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX asuva maaüksuse 30 900 krooni eest. 13.09.2000 on hageja tasunud maa eest 3000 EVP-krooni, KV 4500 EVP-krooni, MV 3400 EVP-krooni ja AR 20 000 EVP-krooni. Hageja on esitanud 14.01.2016 KV ja AR nõude loovutamise kinnituse, mille kohaselt on nad loovutanud oma nõuded omaniku vastu hagejale.
4. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna tegemist ei ole üürilepinguga seotud nõudega, siis ei ole alusetust rikastumisest tulenev kohustus kostjale üle läinud. Kuna omaniku pärija oli TK ning TK pärija on kostja, siis on see kohustus läinud üle kostjale. 44.

RS §-de 21 ja 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui käsundita asjaajamine või alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002. Seega kuulub kohaldamisele tsiviilkoodeks. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, siis tuleb TsK § 477 lg 3 kohaselt hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas.

RS § 9 lg 1 teise lause ja kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 116 esimese lause kohaselt muutus maa erastamise kulude nõue sissenõutavaks päevast, mil hageja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada 27.06.2007, kui talle anti üle kirjalik nõue kinnistu vabastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul pidid makse tegijad saama oma õiguste rikkumisest (makse alusetusest) teada EVP-kroonide ülekande tegemise päeval, s.o 13.09.2000. Neile pidi olema selge, et nad ei täida mitte enda kohustust, vaid omaniku kohustust. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15 p-s 10 selgitanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab alusetute maksete tegemisega. Ringkonnakohus märgib, et

RS § 9 lg 2 ja TsÜS § 151 lg 1 järgi on aegumistähtaeg kolm aastat alates 01.07.

1. Kuna hagi esitati kohtusse 06.07.2007, siis on erastamiskulude hüvitamise nõue aegunud ning hagi tuleb ka selles osas jätta rahuldamata.
2. Kuna hagejal ei ole kostja vastu rahalist nõuet, siis ei ole vaja hinnata kostja tasaarvestusavaldust.
3. Hageja esitas 16.02.2016 täiendava tõendina KV ja AR 14.01.2016 nõude loovutamise kinnituse. Kostja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Kolleegium leiab, et tõend on asjakohane ja see tuleb võtta tsiviilasja juurde. Menetluskulude jaotus
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta hageja kanda. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole TsMS § 162 lg 4 sätestatud tingimused käesoleval juhul täidetud.
5. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne
6. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), 10 andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm 11