← Eesti

3-14-50956/64

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-50

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-14-50956 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. IA esitas 25.08.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse summas 654 eurot seoses asjaoluga, et ta viibis 20.11.2013-22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele. Tallinna Vangla jättis taotluse 03.11.2014 otsusega rahuldamata.
  2. IA esitas halduskohtule kaebuse, milles palus eelnevas punktis nimetatud kahju vanglalt väljamõistmist. 06.02.2015 vähendas kaebaja taotletava hüvitise suurust 39,50 euroni. Kambris nr 29 oli kümne kinnipeetava peale 31,2 m2 põrandapinda. Tagatud peaks olema vähemalt 4 m2 kinnipeetava kohta. Puudus kuum vesi, rahu ning võimalus üksindusse tõmbuda. Kõik kinnipeetavad suitsetavad nii kambris kui ka WC-s. Suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmine ühes kambris on sobimatu. Sektsioonis puudus televiisoriruum. Televiisor koridoris ei anna võimalust seda jälgida, sest jalutajad segavad. Samuti puudusid mängimiseks mõeldud arvuti, puhkeruum, telefoni kabiinid, dušš, võimlemisvõimalused. Jalutushoovi suurus oli vaid 215 m2 kaheksakümne kinnipeetava kohta. 80-86 kinnipeetava kohta on vaid 3 WC potti. Kambris puudub ventilatsioon. Kontaktisiku vastuvõtt toimub ainult üks tund hommikul, mis ei võimalda rahulikult suhelda. Kinnipeetavad tekitavad olmemüra terve ööpäeva jooksul – öösel norskavad, käivad WC-s, kell 4 ja 5 hommikul lähevad tööle, karjuvad, suitsetavad jne. Rikuvad kaebaja öörahu, kuid kõrvatropid ei ole lubatud. Vangla rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kambrites 27 ja 44 oli pidevalt 8-9 kinnipeetavat, aga kambris 29 kümme kinnipeetavat. Tallinna Vangla tingimused ei ole võrdsed Tartu või Viru Vangla tingimustega. Tartu Vanglas on dušš kambris, sportimisvõimalused, häirenupp kambris, parem juurdepääs arstile, värsked ajalehed, interneti kasutamise võimalus, parem söök, ventilatsioon, suurem õhuaken ning soe vesi.
  3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 09.07.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Kogu vaidlusaluse perioodi oli kaebaja paigutatud kambrisse selliselt, et oli järgitud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2 kinnipeetava kohta. Kamber nr 29 asub avatud osakonnas, mis tähendab, et kambri uks on suletud vaid öörahu ajaks ning muul ajal ei pidanud kambris viibima. Kambri suurusest tingituna ei saa kaebaja kinnipidamist kambris nr 29 pidada seetõttu inimväärikust alandavaks. See kompenseeris asjaolu, et kambri pinda oli alla Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt soovitavaks peetud 4 m
  5. Võrdse kohtlemise rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et mõnes teises elukambris oli kinnipeetavatele tagatud suurem põrandapind kui kambris
  6. Jalutushoovi väidetav väiksus (215 m2) kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis ei halvendanud. Samuti ei muuda sooja vee puudumine kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. Ühestki õigusaktist sellist nõuet ei tulene. Sooja veega varustatus oli tagatud läbi elektriliste veekeetjate kambrisse lubamise. Asjaolu, et Tartu Vanglas on dušš kambris, ei muuda kaebaja kinnipidamistingimusi diskrimineerivaks. Kaebajale oli tagatud õigusnormidega nõutav võimalus pesta. On tavapärane, et uuemates ehitistes on elutingimused paremad, kuid sellest ei saa järeldada riigipoolset diskrimineerimist. Oluline on, et tingimused uuemates ja vanemates eluruumides vastaksid vähemalt kehtivatele õigusnormidele. Vaidlust ei ole selles, et WC asus koridoris ning 85 kinnipeetava kohta oli kasutada 3 WC potti. Samas ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et ta ei saanud normaalselt WC-d kasutada. Öösel oli WC kasutamiseks võimalik kutsuda valvur. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pidanud ootama 2

(4)3-14-50956 WC järjekorras üle 30 minuti või et ei oleks saanud öösel WC-d kasutada. Kambris 29 oli võimalik osaliselt avatava aknaga ruume ventileerida. Kaebaja ei ole väitnud, et kambris puudus elutegevuseks vajalik õhuhulk. Vanglal ei ole kohustust kinnipeetavatele tagada televiisoriruumi, mängimiseks mõeldud arvutit, puhkeruumi, ajakirjade ja raamatute nurka, telefonikabiini. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei oleks olnud tagatud seadusega ettenähtud miinimumnõuded helistamiseks või televiisori vaatamiseks. Ka olmemüra olemasolu ei muuda kaebaja hoidmist kambris nr 29 õigusvastaseks. Kuigi osad kinnipeetavad pidid hommikul ajavahemikul kell 4.30-5.15 minema tööle, võis see müra tekitada, ei muuda see vangla tegevust õigusvastaseks. Ka tavaelus peavad inimesed taluma olmemüra. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla oleks rikkunud kinnipeetavatele ette nähtud 8tunnist pideva uneaja normi. Kõrvatroppide mittelubamist vanglas tuleb pidada põhjendatuks julgeolekukaalutlustest lähtuvalt. Päevase suure olmemüra olemasolu ei ole tõendatud, samas on see üks vangistusega paratamatult kaasnevatest nähtudest. Ilmselt puudus kaebajal võimalus üksinduses viibida, kuid kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglas täielikku vaikust ning privaatsust. Võimalus piiratud aja jooksul kontaktisikuga kohtuda ei ole seotud kambris 29 kinnipidamise õigusvastasuse väitega. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kontaktisiku vastuvõtt piiramatu aja jooksul päevas. Kaebaja palub tunnistada vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 põhiseadusevastaseks osas, milles see ei kohusta suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi kambritesse paigutama. Kaebaja hinnangul on tema inimväärikust rikutud sellega, et nii kambris kui ka WC-s suitsetati. Mittesuitsetaja õigusi saab rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Käesolevas asjas on tõendatud, et ajavahemikul 20.11.2013-22.07.2014 on kaebajaga ühes kambris viibinud kinnipeetavaid kambris suitsetamise eest karistatud ühel korral. Kaebaja väited igapäevasest suitsetamisest kambris ja elusektsiooni WC-s on tõendamata. Ühekordne intsident kambris suitsetamise osas ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, mida tuleks hüvitada rahas. Vangla on võtnud tarvitusele vastavad meetmed ning karistanud suitsetamiskeeldu rikkunud kinnipeetavaid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. IA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 09.07.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus lahend, millega kaebus rahuldada. Kambrit ei olnud võimalik tuulutada akna avamise teel. Kui kambris on 9-10 inimest ja kellelgi on külm, siis ei saa akent täielikult avada. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kui vangla sai kätte kaks suitsetajat, siis rohkem kambrites ja WC-s ei suitsetatud. Suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse panemine ei ole põhjendatud ning VangS § 12 lg 1 on vastuolus PS §-dega 10, 18 ja 28. Kaebaja tundis endise suitsetajana nördimust ja kaotusvalu, sest suitsetajad suitsetasid temast 1,5 m kaugusel. Halduskohus on märkinud, et CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruanded on soovitava iseloomuga, kuid asjas nr 3-3-1-05-10 on kohus arvestanud nt Euroopa vanglareeglistiku sätetega. 3
(4)3-14-50956
  1. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning

§ 201lg-le 4 tuginedes ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Sundventilatsioon võib olla tõhusam kui loomulik ventilatsioon, kuid antud juhul ei ole see määrav. Asjast ei nähtu, et loomulik ventilatsioon poleks taganud kambris vajaliku õhuvoolu olemasolu. Kaebaja väide võimatuse kohta akent avada on jäänud üldsõnaliseks.
  2. Seoses suitsetamisega märgib ringkonnakohus, et isegi kui möönda, et suitsetamiskeelu rikkujaid oli rohkem, kui vangla andmed näitavad, puudub alus eeldada, et rikkumine oli nii massiline, et võis kaebaja elukvaliteeti ja inimväärikust alandada. Suitsetamisega kaasneb tugev spetsiifiline lõhn, mistõttu ei ole suitsetamiskeelu rikkumist kerge varjata. Kohtul puudub põhjus arvata, et vangla lasi kinnipeetavatel keelatud kohtades sekkumatult suitsetada. Kaebaja esitas 22.07.2015 ringkonnakohtule taotluse nõuda vanglalt välja andmed selle kohta, keda on üksuses IV-2 karistatud perioodil 20.11.2013-22.07.2014 suitsetamise eest keelatud kohas. Ringkonnakohus rahuldas 13.08.2015 määrusega taotluse osaliselt ning palus vanglal esitada andmed üksnes kambri 29 kohta, kuna kaebaja on väitnud, et just kambris 29 suitsetati pidevalt. Kaebaja esitas eeltoodule vastuväite. Ringkonnakohus jääb jätkuvalt seisukoha juurde, et puudub vajadus küsida andmeid kogu elusektsiooni kohta. Kui kuskil mujal ka suitsetati, siis pole põhjust eeldada, et see toimus vangla heakskiidul ning vangla ei võtnud tarvitusele kõiki abinõusid, et rikkumisi ära hoida. Seega puudub vangla tegevuses õigusvastasus, mis võiks päädida mittevaralise kahju väljamõistmisega. Pealegi oli kaebajal väljaspool oma kambrit võimalik suitsetajatest distantseeruda. Kuna suitsetamisega seoses pole kaebaja õiguste rikkumine tuvastamist leidnud, puudub vajadus hinnata VangS § 12 lg 1 põhiseaduspärasust.
  3. Halduskohus on õigesti leidnud, et CPT aruanded on soovitusliku iseloomuga. Eelnimetatut ei muuda ka asjaolu, et Riigikohus on oma lahendites tuginenud Euroopa vanglareeglistikule, mis on samuti soovituslik.
  4. Kaebaja on 19.10.2015 esitanud ringkonnakohtule taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kuna mittevaralise kahju tekitamine ei ole tõendatud, puudub vajadus kahju suurust hinnata.
  5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist nõudnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.