← Eesti

3-14-51539/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-51539 Haldusasi I. P kaebus Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokolli nr 6.1-9/21 ja 05.06.2014 koondprotokolli nr 6.1-9/19 osaliseks ning Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja nr 6.1-5/249 tervikuna tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – I P; RESOLUTSIOON Vastustaja – Sisekaitseakadeemia
  2. Jätta Sisekaitseakadeemia 13.11.2014 taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata;
  3. Rahuldada I. P kaebus ja tühistada kaebajat puudutavas osas Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokoll nr 6.19/21 ning 05.06.2014 koondprotokoll nr 6.1-9/19;
  4. Tühistada Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkiri nr 6.1-5/249;
  5. Mõista Sisekaitseakadeemialt menetluskuluna kaebaja kasuks välja kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv summas 30 eurot Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 24.03.
  6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. I P immatrikuleeriti Sisekaitseakadeemia rektori 30.08.2010 käskkirjaga nr 6.1-5/10/278 korrektsiooni eriala riigieelarvelisele täiskoormusega päevaõppe õppekohale. Sisekaitseakadeemia korrektsiooni eriala 05.06.2014 lõpueksami õiguse rakendamise alaosa protokolli (hindamisprotokolli) nr 6.1-9/21 ja 05.06.2014 lõpueksami koondprotokolli nr 6.1-9/19 kohaselt sooritas kaebaja lõpueksami hindele „F“. Sisekaitseakadeemia rektor eksmatrikuleeris 20.06.2014 käskkirjaga nr 6.15/249 kaebaja seoses lõpueksami sooritamisega hindele puudulik (tl 54). Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatise nr 4.1-2/3026 kohaselt kanti kaebaja vanglaametnikukandidaadi ettevalmistusteenistusele kulusid kokku summas 6216 eurot ja 88 senti.
  8. I P esitas 21.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokolli nr 6.1-9/21 ja 05.06.2014 koondprotokolli nr 6.1-9/19 tühistamiseks kaebajale määratud lõpueksami hinde „F“ osas ning Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja nr 6.15/249 tühistamiseks. Eelnevalt, 03.07.2014 vaideotsusega nr 6.1-19/3052, oli Sisekaitseakadeemia jätnud kaebaja vaide lõpueksami tulemuse tühistamiseks ja eksamitöö uuesti hindamiseks rahuldamata (tl 83-85). Kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus vaidlustatud käskkirja alusel antud Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatise nr 4.1-2/3026 täitmise peatamiseks.
  9. I P esitas 23.07.2014 Tallinna Halduskohtule avalduse esialgse õiguskaitse taotlusest loobumise kohta, sest vastustaja oli rahuldanud tema õppekulude hüvitamise ajatamise taotluse (tl 93).
  10. Tallinna Halduskohus jättis 29.07.2014 määrusega I. P esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, sest õppekulude hüvitamise nõue oli ajatatud (tl 120).
  11. Tallinna Halduskohtu 25.09.2014 määrusega jäeti I. P kaebus käiguta (tl 126). Kaebaja teatas 10.10.2014, et ei kavatse kaebust täiendada ja soovib menetluse jätkamist (tl 128).
  12. Tallinna Halduskohtu 14.10.2014 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 129). Vastustaja esitas oma seisukoha 13.11.
  14. Tallinna Halduskohtu 25.11.2014 kohtunõudega küsiti vastustajalt, kas vaidlustatud käskkiri on endiselt kehtiv ja kas vastustaja kavatseb (muutunud olukorras) kaaluda vastavate haldusaktide kehtetuks tunnistamist

(145). Sisekaitseakadeemia vastas kohtunõudele 05.12.
  2. Tallinna Halduskohtu 13.03.2015 määrusega võimaldati kaebajal esitada seisukoht Sisekaitseakadeemia 13.11.2014 kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse ja 05.12.2014 täiendavate seisukohtade suhtes (tl 152). Kaebaja esitas oma seisukoha 30.03.2015 ning leidis, et vaidlustatud haldusaktid kahjustavad jätkuvalt kaebaja mainet ja et kaebusest loobumise korral minetaks ta võimaluse taotleda tulevikus kahju hüvitamist (tl 154-156).
  3. Tallinna Halduskohtu 11.01.2016 kohtunõudega paluti kaebajal selguse huvides teatada, kas ta soovib kaebuse menetlusse võtmise määruses nimetatud nõudeid täiendada ja vaidlustada ka 02.07.2014 teatist. Kaebaja vastas 16.01.2016, et teatise vaidlustamine ei ole vajalik (tl 164).
  4. Tallinna Halduskohtu 08.02.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Sama määrusega anti menetlusosalistele vastavad tähtajad täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamiseks ja nendele vastamiseks ning ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (tl 173-174).
  5. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramise järgselt ei ole menetlusosalised täiendusi esitanud, kuid see ei olnud ka kohustuslik. 2 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
  6. Kaebaja on seisukohal, et lõpueksamikomisjon on hinnanud tema eksamit valesti ning antud hinnang ei vasta haridus- ja teadusministri 27.10.2009 määruse nr 71 "Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega andmise tingimustega" § 4 lõikele 2 ega justiitskolledži direktori 24.05.2013 kinnitatud aineprogrammile nr 6.1-14/38 "Lõpueksam" hindamiskriteeriumitele. Vastavalt eksamiülesandele pidi kaebaja lahendama mitmetest kaasuses kirjeldatud dokumendis sisalduvatest pöördumistest ühe märgukirja, ühe selgitustaotluse ja ühte teabenõude ning ülejäänud eraldama eraldi menetlusse. Vastustaja eiras nõuet tõlgendada eksamitöö vastust tervikuna ega arvestanud võimalusega, et kaebaja koostas enne teise lõigu ja seejärel lõpetas esimese lõigus. Eksamitöö käigus ei olnud võimalik kaasust täiendada, vaid see tuli lahendada olemasolevate dokumentide alusel ja ulatuses, ilma konteksti teadmata. Kaasuse lahendamisel ei olnud kaebajale kättesaadavad pöördumises viidatud kahju hüvitamise juhtumi dokumentatsioon ning seda polnud võimalik ka juurde küsida. Kaebaja on seisukohal, et lahendas eksamitöö õigesti ja õiguspäraselt.
  7. Kaebaja leiab, et olukorras kus eksamitöö koostati olulise ajasurve tingimustes ei ole põhjendatud esitada ka eksamitööna koostatud dokumendile oluliselt kõrgemaid põhjendamise ja vormistamise nõudeid, kui neid rakendatakse praktikas. Hindamisotsuse tegemisel pidi vastustaja hindamisjuhise "allkirjastada olulisi parandusi tegemata" sisustamisel lähtuma vanglateenistuse tegelikust praktikast, mitte ideaalsest hüpoteetilisest dokumendist. Arvestades, et vastustaja on ise pidanud võimalikuks allkirjastada oluliste vormiliste puudustega dokumente, siis tuleb tema üldsõnalist kriitikat eksamitöös esinevate vähemolulistele vormistus- ja stiilivigade osas pidada ülepingutatuks ja ajendatuks eesmärgist, tagantjärgi õigustada vale hindamisotsust. Vastustaja põhjendas hindamisotsust sisuliselt alles 11.06.2014 vaideotsuses ning koondhinde määramist alles 03.07.2014 vaideotsuses. Vaideotsustest nähtub, et vastustaja on iga kord muutnud oma hindamisotsuse põhjendusi täpsemaks ja põhjalikumaks, samas kui hindamisprotokollis piirdunud põhjuste väljatoomisel pelgalt ühe lausega. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on vastustaja hakanud kaalutlusotsust tagantjärgi põhjendama väidetega, mida tegelikult hindamisel ei arvestatud. Hindamisotsus oli andmise ajal põhjendatud hindamisprotokollis väljendatud ulatuses ning hindamisotsuse õiguspärasuse kontrollimisel ja uuesti hindamisel saab lähtuda üksnes Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokollist nr 6.1-9/
  9. Haridus- ja teadusministri 27.10.2009 määruse nr 71 „Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“ § 4 lõike 2 punkti 5 järgi õpiväljundite saavutatus tasemel „E“– „kasin“ eeldab minimaalselt lubataval tasemel olulisemate õpiväljundite saavutamist. Sellest tulenevalt peab eksamitöö koostamisel ja hindamisel eristama väljundeid olulisuse järgi. Kaebaja ei vaidle vastu väitele, et vanglaametnik peab kõiki ülesandeid täita oskama, kuid ei ole nõus vastustaja seisukohaga, et kõik väljundid on võrdselt olulised. Lõpueksami õiguse rakendamise osa hõlmas nelja väljundit, milleks oli vaide või muu õiguskaitselise taotluse lahendamine, distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistusotsuse koostamine ning kinnipeetava pöördumise määratlemine ja sellele vastamine, samuti nende raames korrektse dokumendi koostamine. Kaebaja hinnangul on teadmiste hindamise seisukohalt olulisemad distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja vaide lahendamise oskust (analüüs ja juhtumi sisuline lahendamine) mõõtvad väljundid. Ühe õpiväljundi ühe hindamiskriteeriumi osas tehtud viga ei saaks olla haridus- ja teadusministri 27.10.2009 määruse nr 71 § 4 lõige 2 punkti 5 järgi mitterahuldava hindamisotsuse aluseks ning tuua kaasa üliõpilase eksmatrikuleerimist. Kuigi lõpueksami õiguse rakendamise osa moodustus kolmest eraldi ülesandest, oli nende ülesannete lahendamiseks antud üliõpilastele kindel aeg. Eksamikomisjon ei ole üldse arvestanud sellega, et õiguse rakendamise eksami osa kaks ülesannet kolmest olid kirjeldatud erandliku ja tüüpjuhtumist keerulisema juhtumina, võis mõjutada ka sooritust kolmanda ülesande osas (ajanappus, väsimus jms tegurid). Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole teinud lõpueksami õiguse rakendamise osas ühtegi viga, mis annaks alust eksamitöö hindamist puudulikuks. Isegi kui pöördumise lahendamise ülesande lahenduses peaksid esinema puudused, mida vastustaja väidab, 3 peab eksamitööd tervikuna hinnates siiski hindama soorituse positiivsele tulemusele. Eksamitöö on mänguline situatsioon, mille eesmärk on hinnata üliõpilase teadmisi tervikuna. Kaebaja osas on lõpueksami raames vaidlustatud hindamisotsuses puudulikult hinnatud teadmisi ja oskusi hinnatud õppetöö käigus positiivsele tulemusele. Küsimus võib olla üksnes selles, kas kaebaja suutis lõpueksamist tingitud stressi olukorras väga piiratud ajalistes raamides teadmisi ja oskusi piisavalt selgelt väljendada.
  10. Sisekaitseakadeemia nõukogu 01.04.2013 otsusega nr 1.1-6/6 kinnitatud „Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punkti 320 ei või tõlgendada selliselt, et see takistaks lõpueksamikomisjonil hindamast lõpueksami sooritust positiivselt, kui eksamitöö ei vasta mõnele hindamiskriteeriumile või mitteolulisele õpiväljundile. Seega tuleks eelnimetatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja punkti 320 tõlgendada koostoimes haridus- ja teadusministri 27.10.2009 määruse nr 71 § 4 lg 2 nii, et esimene oleks kooskõlas viimasega. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et lõpueksamikomisjon on jätnud õigusvastaselt kaalumata kaebaja lõpueksami hindamise positiivsele tulemusele.
  11. Eksmatrikuleerimise käskkirja andmisel ei hinnanud Sisekaitseakadeemia rektor korrektsiooni eriala lõpueksamikomisjoni 05.06.2014 protokollis nr 6.1-9/19 sisalduvat hindamisotsust. Seega viis hindamisotsus koostoimes eksmatrikuleerimise käskkirjaga kaebaja eksmatrikuleerimiseni. Hindamisotsus iseseisvalt riivab üksnes kaebaja au ja head nime (PS § 17), kuid koostoimes riivavad ka kaebaja põhiõigusi elukutse valikul ja hariduse omandamisel (PS § 29 lõige 1 ja § 37). Isegi kui hindamisotsuse vaidlustamisel esineks alus HMS § 44 lõike 1 punktist 1 tuleneva menetluse uuendamise tingimus, ei saa kaebaja vastustaja senist tegevust arvestades selles kindel olla.
  12. Täiendavas 30.03.2015 seisukohas nõustub kaebaja vastustaja väitega, et Sisekaitseakadeemia rektori 20.10.2014 käskkirja nr 6.1-5/401 punkti 1 alapunkiga 1 on talle antud diplom justiitskolledži korrektsiooni õppekava täies mahus täitmise ja lõpueksami sooritamise eest, kuid sellega ei ole muudetud ega tunnistatud kehtetuks Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja nr 6.1-5/
  13. Kaebaja suhtes kehtib jätkuvalt regulatsioon, mille kohaselt ta on eksmatrikuleeritud justiitskolledžist korrektsiooni erialalt lõpueksami puudulikule tulemusele sooritamise tõttu. Seega kehtib haldusakt, millega on tuvastatud kaebaja suhtes vangistusseaduse § 118 lõike 1 punktile 2 vastav asjaolu „arvati ettevalmistusteenistusest välja ebarahuldava õppeedukuse tõttu“. Ainuüksi lõpueksami sooritamine positiivsele tulemusele ja diplomi saamine seda õiguslikku asjaolu ei muuda. Sisekaitseakadeemial on jätkuvalt õiguslik alus nõuda kaebajalt välja õppekulud. Justiitsministri 21.01.2004 määruses nr 12 on nimetatud küll kulude sisse nõutavaks muutumise aeg, kuid ei ole määratud kindlaks, mis tähtaja jooksul võib Sisekaitseakadeemia kulud sisse nõuda. Asjaolu, et vastustaja väidab kohtumenetluse ajal, et diplomi nr EL 028644 väljastamisega on ära langenud kohustus hüvitada riigi poolt tema ettevalmistusteenistusele tehtud kulutused vangistusseaduse § 118 lg 1 p 2 sätestatud alustel, ei tähenda, et ta pärast kohtumenetluse lõppu ei võiks oma seisukohta muuta. Vastustaja on 05.12.2014 kohtule esitatud vastuses välja toonud, et vastustaja ei ole loobunud enda nõudest ning kavatseb selle pärast Sisekaitseakadeemia 18.07.2014 käskkirjas nr 6.1-5/294 sätestatud ajatamise tähtaega sisse nõuda. Ainuke viis õiguslikult siduvalt tagada, et vastustaja ei nõua kaebajalt sisse õppekulusid on Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkiri nr 6.1-5/249 ja Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatis 4.1-2/3026 täies ulatuses kehtetuks tunnistada. Kuna vastustaja on vaidlustatud haldusaktidega teotanud kaebaja head nime, põhjustanud talle otsest varalist kahju (järeleksami tasu) ning kaudset varalist kahju (saamata jäänud töötasu). Kaebaja soovib pärast käesolevas kohtuasjas otsuse jõustumist esitada vastustaja vastu ka temale tekitatud kahju hüvitamise nõude ning käesoleva asja sisuline lahendamine on vajalik ka selle nõude esitamiseks.
  14. Täiendavas 16.01.2016 seisukohas märgib kaebaja, et Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatisega nr 4.1-2/3026 kaebaja õigusi ei riivata. Sisekaitseakadeemia on halduskohtule 13.11.2014 saadetud vastuses loobunud kaebaja suhtes õppekulude hüvitamise nõudest. Kuna vastustaja on kirjalikus 4 vormis Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatisega nr 4.1-2/3026 määratud õppekulude hüvitamise nõudest loobunud, siis ei saa see teatis enam mõjutada kaebaja õigusi (tl 164). VASTUSTAJA SEISUKOHT
  15. Vastustaja leiab, et olukorras kus kaebaja on Sisekaitseakadeemia lõpetanud, ei ole esitatud kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
  16. Kaebaja sooritus pöördumisele vastamises osas sisaldas mitmeid olulisi vigu ning ei vastanud hinde „E“ kriteeriumile. Eksami tegijal tuli lahenda pöördumises sisalduv üks märgukiri, üks selgitustaotlus ja üks teabenõue sisuliselt, kui see pöördumises sisaldus ja selle lahendamine kuulus vangla pädevusse. Vastusest tuli eralda muuliigiline pöördumine ja pöördumine, mille lahendamine ei kuulu vangla pädevusse. Pöördumise eraldamisel tuli välja tuua, mis liiki pöördumise kinnipeetav esitanud on. Eksamiülesandest nähtuvalt oli isik esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse ning vangla on selle osaliselt rahuldanud. I. P on käsitlenud kahju hüvitamise taotlusega seonduvat ja leidnud, et selles osas on tegemist nii haldusmenetluse uuendamise taotlusega kui ka taotlusega kahju hüvitamiseks. Seega on kaebaja eraldanud õiguslikult ühe taotluse lahendamiseks kahte eraldi menetlusse. Sellist ühe taotluse eraldamist ja läbivaatamist kahes erinevas menetluses ei saa aga õiguspäraseks pidada. Valesti oli liigitatud ka eksamiülesandes sisalduv pöördumine, milles isik soovis tõendit selle kohta, et ta tohib sajuse ilmaga suitsetamise ajal kaitsta ennast vihmavarjuga. I. P leidis, et tegemist on teabenõudega ning vanglal sellist tõendit väljastada pole võimalik. Sellise pöördumise näol pole aga tegemist teabenõude, vaid taotlusega. Seega ei ole pöördumine õigesti määratletud ja sellele on jäetud vastavas menetluskorras vastamata. Lisaks polnud kaebaja vastuse ülesehitus jälgitav, pöördumise asjaolud ning vaide esitaja seisukohad vastuses olid esitatud läbisegi ning vastuse ülesehitus polnud loogiline. Seega oli põhjendatud lõpueksami pöördumisele vastamise osa hindamine hindega „F“, kuivõrd vangi pöördumine pole lahendatud sisuliselt olulises osas ja vastus on kehtiva õigusega vastuolus; kõik selgelt väljendatud pöördumised pole määratletud ja neile pole vastavas menetluskorras vastatud ning eksitud on nõuete määratlemisel. I. P koostatud vastusele pole võimalik ilma olulisi parandusi tegemata alla kirjutada.
  17. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole esitanud kohtule kõiki asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid. Kaebaja esitas 01.09.2014 Sisekaitseakadeemiale avalduse, milles taotles võimalust sooritada eksternina korrektsiooni eriala lõpueksami sooritamist ajavahemikul 13.10.201417.10.
  18. Taotlus rahuldati Sisekaitseakadeemia õppeprorektori 16.09.2014 käskkirjaga nr 6.16/
  19. I P sooritas lõpueksami hindele „B“ ning talle on väljastatud Sisekaitseakadeemia rektori 20.10.2014 käskkirja nr 6.1-5/401 „Sisekaitseakadeemia lõpetamine“ alusel diplom EL
  21. Täiendavas 05.12.2014 seisukohas märgib vastustaja, et eksmatrikuleerimise aluseks olevad faktilised ning õiguslikud alused ei ole muutunud ega ära langenud, asjas pole samuti ilmnenud uusi olulisi tõendeid, mis I. Ple lõpueksami sooritamise ajal ei olnud teada. Eksmatrikuleerimismenetluse uuendamiseks puudub alus. Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkiri nr 6.1-5/249 on kehtiv. See on antud pädeva haldusorgan poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ning sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustustaja on seisukohale, et käskkirja nr 6.1-5/249 kehtetuks tunnistamisel, tuleb kehtetuks tunnistada ka Sisekaitseakadeemia õppeprorektori 16.09.2014 käskkiri nr 6.1-6/144 „I. P (P) lubamine eksternina lõpueksamit sooritama“, millega rahuldati kaebaja taotlus, kuna vastavalt Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirjale, saavad eksternina lõpueksamit sooritada vaid Sisekaitseakadeemiast eksmatrikuleeritud üliõpilased. Samuti tuleks seetõttu tunnistada kehtetuks ka kaebajale väljastatud Sisekaitseakadeemia rektori 20.10.2014 käskkirja nr 6.1-5/401 „Sisekaitseakadeemia lõpetamine“ alusel diplom EL
  22. Kehtiv on ka I. Ple 02.07.2014 väljastatud riigi poolt ettevalmistusteenistusele tehtud kulutuste teatis nr 4.1-2/
  23. Teatis on koostatud justiitsministri 21.01.2004 määruse nr 12 5 „Vanglaametnikukandidaadi ettevalmistusteenistuse kulude arvestamise ja hüvitamise kord“ alusel ning sellega teavitati I. Pt riigi poolt tema ettevalmistusteenistusele tehtud kulutustest ning millal tekib kohustus antud kulutused hüvitada. Kuna I. Ple on väljastatud diplom EL 028644, siis on tema puhul ära langenud kohustus hüvitada riigi poolt tema ettevalmistusteenistusele tehtud kulutused vangistusseaduse § 118 lg 1 p 2 sätestatud alustel. Samas on I. Pl siiski kohustus olla teenistuses vanglaametnikuna või teenistuses Justiitsministeeriumis vähemalt kolm aastat. Seega on Sisekaitseakadeemia poolt 02.07.2014 väljastatud riigi poolt I. P ettevalmistusteenistusele tehtud kulutuste teatis nr 4.1-2/3025 endiselt kehtiv, sest selle kehtetuks tunnistamisel tuleks Sisekaitseakadeemial väljastada kaebajale uus samasisuline riigi poolt I. P ettevalmistusteenistusele tehtud kulutuste teatis. KOHTU PÕHJENDUSED
  24. Käesolevas haldusasjas on taotletud Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokolli nr 6.19/21 ja 05.06.2014 koondprotokolli nr 6.1-9/19 tühistamist kaebajat puudutavas osas ning samuti on vaidlustatud Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja nr 6.1-5/
  25. Nimetatud protokollide kohaselt sooritas I. P lõpueksami hindele „F“, millest tulenevalt eksmatrikuleeriti kaebaja Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirjaga nr 6.1-5/249, sest lõpueksam oli sooritatud hindele puudulik. I. P leiab, et eksamitöös antud lahendused vastasid juhtumite asjaoludele ning õigusnormidele, et eksamitöös ta tegelikult vigu ei teinud ja et vastustaja ei tõlgendanud akadeemia õppekorralduse eeskirja õiguspäraselt, mistõttu riivasid vaidlustatud haldusaktidega antud hinnangud tema au ja head nime ning põhiõigusi elukutse valikul ja hariduse omandamisel. Kaebaja on seisukohal, et korduseksami tulemusena ja hilisemalt väljastatud diplom neid asjaolusid ei muuda ja et nende otsustustega põhjustati talle ka otsest ja kaudset varalist kahju järeleksami tasu ning saamata jäänud töötasu näol. Kaebaja on märkinud, et kavatseb esitada Sisekaitseakadeemia vastu hiljem ka vastava kahju hüvitamise nõude.
  26. Vastustaja ei ole kaebusega nõustunud ja vaidleb sellele vastu. Sisekaitseakadeemia on oma 13.11.2014 kirjalikus vastuses taotlenud ka kaebuse läbi vaatamata jätmist, sest olukorras, kus kaebajal lubati sooritada lõpueksam eksternina ja akadeemia on käesolevaks ajaks lõpetatud, ei ole võimalik enam eesmärke saavutada. Nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu võimalused hinnete revideerimiseks on küll üsna piiratud ning taoliste vaidluste puhul tõusetub tavaliselt ka kaebeõiguse küsimus, kuid samas on asutud kohtupraktika käigus seisukohale, et hinnete vaidlustamine on erandkorras võimalik kui eksami tulemusest võib sõltuda isiku õigus valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta või siis gümnaasiumi lõpetamine. Antud juhul oli vaidlustatud hinnete ja käskkirja puhul tegemist olukorraga, mis ei võimaldanud akadeemiat õigeaegselt lõpetada. Seoses eelnimetatuga on kaebaja viidanud Riigikohtu 04.03.2013 lahendi nr 3-3-1-68-12 mitmetele punktidele, milles on selgitatud, et negatiivse eksamitulemuse tõttu võib pikeneda õppeaeg, et vastava asjaolu (eksamihinde) kindlakstegemisega mõjutatakse järgnevaid otsustusi riiklike lõpudokumentide väljaandmisel ja et kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused vastavad eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, mida on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega. Seega on Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisotsustustega seonduvad tühistamisnõuded ning nendel põhineva 20.06.2014 käskkirja tühistamise nõue lubatavad.
  27. Arvestades asjaolu, et vastustaja taotlust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei saa rahuldada ning kaebus on lubatav, tuleb vastavaid eksamitulemusi menetlusosaliste erinevate seisukohtade pinnalt sisuliselt kontrollida ja hinnata. Kaebaja on seisukohal, et püstitatud ülesanded võimaldasid erinevaid tõlgendusi, et sooritust oleks tulnud arvestada tervikuna ja et lõpueksami positiivsele tulemusele hindamise võimalus jäeti õigusvastaselt kaalumata. Vastustaja selgitas, et eksamitöö koosnes kolmest iseseisvalt hinnatavast osast (distsiplinaarmenetluse läbiviimine, vaidemenetluse läbiviimine ja 6 pöördumisele vastamine), millest distsiplinaarmenetlust ning vaidemenetlust puudutava osa hinne oli positiivne, kuid eksamiülesannetes kirjeldatud pöördumistele vastamisel tegi kaebaja mitmeid olulisi vigu ning eksis nõuete määratlemisel. Pöördumisele vastamisega seonduv eksamiülesanne oli püstitatud selliselt, et kaebaja pidi lahendama koos vaidega esitatud ja teabe nõudmisena pealkirjastatud pöördumises (tl 66) sisalduva ühe märgukirja, ühe selgitustaotluse ja ühe teabenõude sisuliselt kui see pöördumises sisaldub ja kui selle lahendamine kuulub vangla pädevusse. Vastusest tuli eraldada ka muuliigiline pöördumine ja pöördumine, mille lahendamine ei kuulu vangla pädevusse (tl 69).
  28. Ülesande osa, mis puudutas vanglale esitatud kahju hüvitamise nõuet seoses kahe paki sigarettide kadumisega ja vangla vastusega, mille raames nõustuti üksnes ühe paki sigarettide asendamisega, määratles kaebaja kinnipeetava vastavasisuliste etteheidete pinnalt vaadatuna menetluse uuendamise taotlusena, mis lahendatakse eraldi menetluses ja mille käigus selgitatakse välja kas selle sooviga peab pöörduma halduskohtusse või on see võimalik menetluse uuendamise raames. Vastustaja leidis, et taotluse kahte eraldi menetlusse eraldamine oli ebaõige ning samuti viide menetluse uuendamise taotluse halduskohtule edastamise kohta, sest HMS § 44 lg 3 kohaselt tuleb vastav taotlus haldusorganile esitada. Kaebaja leiab, et selgitust, mille kohaselt lahendab menetluse uuendamise taotluse halduskohus, ei olnud võimalik vastusest siiski välja lugeda. Kaebaja vastus on haldusasja materjalide juurde esitatud (tl 75). Seega ei ole vaja vastuse teksti täies mahus korrata. Sellest vastusest kui tervikust ei saa otseselt tuletada seda, et kaebaja pidas vajalikuks ühte ja sama taotlust kuidagi eraldiasetsevalt ning kahes erinevas menetluses lahendada. Pigem tuleks eelistada tõlgendust, mille kohaselt kinnipeetavale selgitati kahju hüvitamise nõude osas kohtusse pöördumise võimalust kui menetlust mingisugusel põhjusel ei uuendata või kui see küll uuendatakse, kuid nõue jääb siiski rahuldamata. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et kaebaja eksamitöö sõnastus ei ole kohati küll kõige õnnestunum, kuid teisalt ei saa sellest siiski järeldada seda, et vaide esitajale soovitati menetluse uuendamise taotlusega halduskohtusse pöörduda. Taoline järeldus oleks mõnevõrra liialdatud. Vastavalt HMS § 44 lg 1 punktile 2 võib uute tõendite ilmnemisel menetluse uuendada. Olukorras, kus varasemalt oli tegemist kahju hüvitamise nõudega ja see rahuldati üksnes osaliselt, kusjuures rahalise hüvitise asemel kõrvaldati (osaliselt) õigusvastaseid tagajärgi, tekib küsimus kohese kohtusse pöördumise võimaluse selgitamisest, kuid olenevalt taustsituatsioonist ja tõlgendustest ei saa välistada ka sellekohase etteheite liigitamist haldusmenetluse uuendamise taotluseks. Nähtuvalt Sisekaitseakadeemia kirjalikust vastusest ei ole põhimõttelist vaidlust siiski selles, et pöördumist võis vaadelda menetluse uuendamise taotlusena. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei saanud kaasust täiendada ega haldusmenetlusele omase uurimispõhimõtte raames vastavaid täpsustusi nõuda, ei saa nimetatud ülesande lahendamist pidada sedavõrd oluliste eksimustega ning kehtiva õigusega ilmselges vastuolus olevaks lahenduseks, et sellega peaks kaasnema negatiivne hinne.
  29. Eksamiülesande osa, mis puudutas koos vaidega esitatud ja teabe nõudmisena pealkirjastatud pöördumises nõutud tõendi väljastamist selle kohta, et sajuse ilmaga võiks end suitsetamise ajal vihmavarjuga kaitsta, määratles kaebaja teabenõudena. Kaebaja vastas, et vangla ei saa kinnipeetavale vihmavarju anda, sest vastavalt vangla kodukorrale oleks tegemist keelatud esemega. Vastustaja leidis, et pöördumise oleks pidanud taotluseks liigitama, viidates seejuures avaliku teabe seaduse § 3 lõikele 1, mille kohaselt on avalik teave mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. Vastustaja oli seisukohal, et taoline pöördumine ei vastanud teabenõude tunnustele, vaid isik oli taotlenud haldusorganilt üldkorraldusest erandi tegemist. Kaebaja omakorda märgib, et taotlusega võiks olla tegemist siis, kui isik taotleb haldusakti andmist või toimingu sooritamist ja et olukorras, kus HMS § 55 lõike 5 kohaselt ei saa haldusakti andmise kohta väljastatud tõendit haldusaktina vaadelda, ei saanud lähtuvalt pöördumise kontekstist seda ka individuaalse loa andmise taotlusena käsitada. Kaebaja paneb ka veel rõhuasetuse asjassepuutuva lause sellele osale, milles soovitakse 7 nimelt tõendi väljastamist ja millest ei peaks haldusmenetluse alustamise soovi kuidagi järelduma. Kaebaja märgib, et vastustaja seisukoha õigsuse korral oleks tegemist kodukorras sätestatud keelu kehtetuks tunnistamise ja vastavalt kodukorra muutmise taotlusega ja et taotluste tõlgendamise üldiste põhimõtete kohaselt ei oleks saanud seda tõlgendada taoliselt, et soovitakse nimelt ebaseadusliku haldusakti või loa väljastamist. Siinkohal ei pea kohus vajalikus võrrelda menetlusosaliste seisukohti selles tähenduses, et kumb on kaalukam, küll aga tuleb asuda seisukohale, et kaebaja käsitlust ei saa ilmselgelt valeks pidada.
  30. Kaebaja käsitlust ei saa pidada ilmselgelt valeks ka vastamisel pöördumise sellele lõigule, milles kinnipeetav tegi etteheiteid seonduvalt ümbriku vangla kulul väljastamata jätmisega ning nõudis sellekohast vastust. Kaebaja tõlgendas seda selgitustaotlusena. Vastustaja ei ole selles osas oma seisukohtades päris järjekindel olnud. 11.06.2014 vaideotsuses ei ole püütud lükata ümber vastava pöördumise lõigu selgitustaotluseks liigitamist, kuid on aga märgitud, et vastus oli põhjendamata. Hilisemas, 03.07.2014 vaideotsuses leiti, et ümbriku väljastamata jätmisega seotud lõik liigitati ebaõigesti selgitustaotluseks ja et tegemist oli toimingu põhjendamise nõudega. Kaebaja vastustajale selles osas etteheiteid ei tee ning möönab võimalust käsitada pöördumist ka toimingu põhjendamise taotlusena, kuid leiab, et pöördumise liigitamine selgitustaotluseks oli pöördumise esitaja sooviga rohkem kooskõlas. Kaebuse menetlusse võtmise järgselt esitatud kirjalikus vastuses ei ole vastustaja enam märkinud, et tegemist oleks pidanud olema nimelt toimingu põhjendamise nõudega, kuid samas on leitud, et kaebaja vastus oli põhjendamata. Kaebaja omakorda on pidanud lühivastuse või lühiselgituse andmist võimalikuks viidates MSVS § 5 lõikele 8, mille kohaselt antakse selgitustaotlusele vastamisel isikule soovitud teave või õigusalane selgitus. Kaebaja on selgitanud eksamiülesandes, et ümbriku väljastamisest keeldumine ei olnud vastavate õigusnormidega kooskõlas ja et vangla oleks pidanud kinnipeetavale ümbriku võimaldama. Taoline vastus või selgitus, milles võetakse varasem eksimus omaks, ei eelda pikka põhjendust. Mis puutub vastuse või selgituse sisusse, siis selles osas ei ole vastustaja vastuväiteid esitanud. Antud juhul ei saa lugeda veaks ka seda, et selgitus oli suhteliselt lakooniline.
  31. Vastustaja on teinud eksamitöö hindamisel olulisi kaalutlusvigu. Seega tuleb kaebus rahuldada. Eksamiülesannetes kirjeldatud hüpoteetilistest situatsioonidest lähtuvaid eesmärke võis tõlgendada erinevalt ja kaebaja lahendused ei olnud ebaõiged. Samuti ei saanud neid, olenemata mõningase vaieldavuse võimalusest, kehtiva õigusega ilmselges vastuolus olevaks pidada. Sisekaitseakadeemia on teinud veel ka etteheiteid seonduvalt kaebaja vastuste ülesehituse ja vähese põhjendatusega, kuid olukorras, kus vastustaja seisukoht eksamitöö lahenduse ilmselgest vastuolust kehtiva õigusega ei osutunud paikapidavaks, mida tuleb vaadelda selles kontekstis ühtlasi ka põhivaidlusena, ei ole muud võimalikud ebatäpsused või väidetavad ebatäpsused sellised, mille pinnalt võiks kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja seisukohtadest ei saa järeldada ka seda, et eksamihinde oleks võinud negatiivseks lugeda pelgalt vormistuslike asjaolude pinnalt. Kaebaja on märkinud, et pöördumise lahendamisel ei olnud võimalik kaasuste asjaolusid selgitada ega sellekohast materjali juurde saada. Vastustaja ei ole seonduvalt eelnimetatuga vastuväiteid esitanud. Olukorras, kus eksamiülesanded koostatakse selliselt, et need ei välista erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja täpsustusi ei saa küsida, ei peaks väga kategoorilisi hinnanguid andma, vaid lähtuma rohkem vastuse sisulisest küljest. Antud juhul taandus vaidlus suures hüpoteetiliste nõuete teoreetilisele liigitamisele, kuid nähtuvalt haldusaja materjalist ei ole vastuste sisulise õiguspärasuse osas põhimõttelist laadi vaidlust olnud. Lähtuvalt eelhaldusakti tunnustele vastavatest ning õigusvastaseks osutunud hindamisotsustustest tuleb tühistada ka nendel põhinev Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkiri. Selles mõttes on käesoleva haldusasja raames vaidlustatud haldusaktid kõik omavahelises seoses.
  32. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on lahend vastustaja kahjuks. Seega mõistab kohus lähtuvalt 8 kaebuses nimetatud kõikide menetluskulude väljamõistmise taotlusest ning esialgsele kaebusele lisatud sellekohasest maksekorraldusest välja kaebuselt ning esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu summas 30 eurot. Muid menetluskulusid haldusasja materjalist ei nähtu. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamise määrusele, millega määrati kindlaks taotluste esitamise tähtajad, kaebaja ei vastanud. Sisekaitseakadeemia ei vastanud samuti, kuid see ei olnud ka kohustuslik. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.