3-16-569/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-16-569 Määruse kuupäev 6. aprill 2016 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Xxx kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.08.2014. a ettekirjutuse nr 1029428523 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebaja – Xxx, volitatud esindaja Anni Säär Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Resolutsioon 1. Jätta rahuldamata Xxxi taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. 2. Lõpetada menetlus haldusasjas 3-16-569. 3. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Asjaolud 1. Politsei- ja Piirivalveamet pidas 04.08.2014 Xxx kinni ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna ning koostas 04.08.2014 R. Xxx sundtäidetava ettekirjutuse nr 1029428523 Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 04.08.2014 ja kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks. 2. Xxxesitas 26.08.2014 varjupaigataotluse. Politsei- ja Piirivalveamet lükkas 14.05.2015. a otsusega Xxx varjupaigataotluse tagasi ja keeldus talle elamisloa andmisest. Xxx esitas kohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 14.05.2015. a otsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 03.03.2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-1322 jäeti nimetatud kaebus rahuldamata. 3. Xxx esitas 22.03.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 04.08.2014. a ettekirjutuse nr 1029428523 tühistamiseks. Kaebaja kavatseb kaevata edasi Tallinna Halduskohtu 03.03.2016. a otsuse varjupaigataotluse tagasilükkamise kohta ning seetõttu ei ole lubatav kaebaja suhtes sundtäitmist läbi viia. Kui vastustaja täidab vaidlusaluse ettekirjutuse, võib kaebaja suhtes tehtava kohtuotsuse täitmine seoses tema varjupaigamenetlusega osutuda võimatuks, kuna kaebaja jaoks positiivse otsuse tulemusena alustatavas uues varjupaigamenetluses poleks kaebajal võimalik osaleda. Kaebaja taotleb 04.08.2014. a ettekirjutusele esitatud kaebuse kaebetähtaja ennistamist seoses varjupaigataotluse lahendamisega pärast kaebetähtaja möödumist, kaebaja vaimse ebastabiilsuse ja masendusega ettekirjutuse tegemise ajal ning kaebaja õiguste kaitse vajadusega. Ühtlasi esitas kaebaja taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras kaebaja suhtes Politsei- ja Piirivalveameti 04.08.2014. a ettekirjutuse nr 1029428523 alusel toimingute tegemine ja täitmine. 4. Tartu Halduskohus võttis 23.03.2016. a määrusega kaebuse menetlusse ja kohustas vastustajat esitama seisukoht kaebuse kohtusse esitamise tähtaegsuse ning kaebetähtaja ennistamise taotluse kohta. Kohtu hinnangul on kaebus esitatud ettenähtud kaebetähtaega rikkudes. Pärast esialgse õiguskaitse taotluses esinenud puuduste kõrvaldamist palus kohus 29.03.2016. a kirjaga esitada vastustajal lisaks eelnevale seisukoht ka esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärgede osas. 5. Vastustaja esitas 04.04.2016 Tartu Halduskohtule seisukoha, milles nõustus kohtuga, et kaebaja on ületanud kaebuse esitamisel kaebetähtaega enam kui poolteist aastat. Kaebaja oleks pidanud lahkumisettekirjutuse vaidlustama koos varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloa andmisest keeldumise otsusega. Asjaolu, et halduskohtumenetluse ajal on lahkumisettekirjutuse täitmine peatatud, ei välista lahkumisettekirjutuse vaidlustamist. Samas võib kohtupraktika ettekirjutuste vaidlustamise osas kohati erineda ning ei ole välistatud, et kaebaja ei pidanud vajalikuks vaidlustada ettekirjutust, mis ei kuulunud halduskohtumenetluse ajal täitmisele. Vastustaja ei vaidle tähtaja ennistamisele vastu. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on põhjendatud kuni põhivaidluses (haldusasi nr 3-15-1322) lahendi jõustumiseni, kuna välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 42 lg-st 2 tuleneva analoogia korras ei sundtäideta ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel tehtud lahkumisettekirjutusi enne esimese astme halduskohtu otsuse tegemist. Kohtu seisukoht 6. Kohus jääb endiselt seisukohale, et kaebuse on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 13 lg 3 sätestab, et ettekirjutuse peale võib välismaalane esitada halduskohtule kaebuse kümne päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast arvates. Antud juhul on kaebaja vaidlustanud Politsei- ja Piirivalveameti 04.08.2014. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis tehti kaebajale teatavaks 04.08.2014. Seega möödus kaebetähtaeg 14.08.2014. Kaebuse nimetatud ettekirjutuse tühistamiseks esitas kaebaja kohtule 22.03.2016, s.o ületades kaebetähtaega enam kui poolteist aastat. 7. Vastavalt HKMS § 71 lg-le 1 kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaegade ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08). 8. Kaebaja on kaebetähtaja ennistamise alusena välja toonud kolm põhjendust:

1. a)kaebaja varjupaigataotlus lahendati pärast lahkumisettekirjutuse kaebetähtaja möödumist;
2. b)kaebaja oli ettekirjutuse tegemise ajal vaimselt ebastabiilne ja masenduses;
3. c)ettekirjutuse vaidlustamise vajadus tekkis nüüd, mil ettekirjutuse täitmine ei ole enam peatatud seoses varjupaiga- ja sellele järgneva halduskohtumenetlusega. 9. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-3013, p 12 ja 16.01.2009. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, p 19). 2 10. Kohus märgib, et Politsei- ja Piirivalveameti 04.08.2014. a lahkumisettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg oli 14.08.2014 ning kaebaja esitas varjupaigataotluse alles 26.08.2014. Seega oli lahkumisettekirjutus sundtäidetav ja kaebaja väljasaatmine ei olnud seoses teise menetlusega peatunud ega peatatud ajavahemikul 04.08.2014 kuni 26.08.2014. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et ettekirjutamise vaidlustamise vajadus tekkis alles pärast ettekirjutuse täitmise peatumise äralangemist seoses 03.03.2016 langetatud halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-15-1322. Kohtu hinnangul oli kaebajal ettekirjutuse vaidlustamise vajadus juba enne varjupaigataotluse esitamist, kuna ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg möödus enne varjupaigataotluse esitamist. Kuna kaebaja esitas varjupaigataotluse pärast lahkumisettekirjutuse vaidlustamise tähtaega, on põhjendamatu ja asjakohatu kaebaja viide sellele, et tema varjupaigataotlus lahendati pärast lahkumisettekirjutuse kaebetähtaja möödumist. Eeltoodust tulenevalt ei kvalifitseeru tähtaja ennistamisel mõjuvateks põhjusteks varjupaigataotluse lahendamine pärast lahkumisettekirjutuse kaebetähtaja möödumist ega väidetava vaidlustamisvajaduse tekkimine alles ettekirjutuse täitmise peatamise äralangemisel. 11. Kaebaja väidetav vaimne ebastabiilsus ja masendus ettekirjutuse tegemise ajal ei ole millegagi tõendatud. Isegi kui eelnev väide leiaks kinnitust ettekirjutuse tegemise aja osas, ei ole väidetud vaimse tervise probleemide esinemist pikema aja vältel pärast ettekirjutuse tegemist ning seega ei saanud see olla takistuseks kaebuse esitamisega viivitamisel enam kui poolteist aastat. Varjupaigataotluse esitamine 26.08.2014 viitab, et kaebaja tervislik seisund lubas tal enda õiguste kaitsmisega tegeleda juba 2014. a augusti lõpus. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka väidetavad vaimsed probleemid ettekirjutuse tegemise ajal mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. 12. Kohus arvestab, et kaebaja puhul on tegemist tema jaoks võõras kultuuri- ja õiguskeskkonnas oleva isikuga. Siiski on kaebajal olnud haldusasja nr 3-15-1322 järgi vähemalt alates 20.05.2015 esindajaks õigusteadusliku kõrgharidusega isik(
4. ud)(nähtub kaebusele lisatud volikirjast haldusasjas nr 3-15-1322). Kohtupraktikas on nenditud, et kui isikul on kohtumenetluses õigusteadmistega esindaja, siis ei saa pidada mõistlikuks, et halduskohtule nõude esitamisega viivitati üle pooleteise aasta (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.04.2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-3-13). Käesoleval juhul on kaebajal olnud enne käesoleva kaebuse esitamist enam kui kümme kuud õigusteadmistega esindaja, kes pidanuks protsessitähtaegadest teadlik olema. Haldusasja nr 3-15-1322 kaebuses on viidatud 04.08.2014 antud kohtu loale kaebaja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eestist – seega pidi esindaja olema teadlik ka kaebaja väljasaatmise otsusest. Eeltoodust tulenevalt ei saa sedavõrd pikka viivitust väljasaatmisettekirjutuse vaidlustamisel pidada mõistlikuks. Kaebetähtaja ennistamata jätmist toetab asjaolu, et vaidlusalustes otsustes on selgelt välja toodud edasikaebekord ja vaidlustamistähtaeg. 13. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest peab tähtaja ületamisel olema hilinemise põhjus seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Käeoleval juhul on kaebaja ületanud kaebetähtaega enam kui poolteist aastat. Tähtaja ennistamise taotlusest ei nähtu, et esineks sedavõrd kaalukas ja mõjuv põhjus, mis tingiks tähtaja ennistamise käesolevas asjas. 14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuna käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et esineksid objektiivsed või subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Kuna puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, siis puudub vajadus kaaluda vastanduvaid õigushüvesid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-30-13, p 12) ning kaebuse esitamise ennistamise taotlus jääb rahuldamata. 3 15. Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 2 ja HKMS § 124 lg-le 2 lõpetab kohus määrusega käesoleva asja menetluse, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 16. Kohus märgib, et kuna menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, on kaebajal vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 4 ja § 104 lg-le 8 õigus nõuda riigilõivu tagastamist, esitades selleks vastava avalduse Tartu Halduskohtule ning märkides arveldusarve andmed, kuhu kaebaja soovib riigilõivu tagastust saada. 17. Kuna menetlus lõpetatakse, puudub pooleliolev kohtumenetlus HKMS § 249 lg 1 mõistes ning ühtlasi ei saa kohus sisuliselt lahendada esialgse õiguskaitse taotlust. Kuna tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega, vaid taotluse lubatavuse eeldusega, puudub vajadus taotluse käiguta jätmiseks ning kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 4