← Eesti

2-15-7260/25

Obsah (14)§ 429§ 645§ 657§ 651§ 456§ 438§ 436§ 428§ 231§ 654§ 392§ 445§ 164§ 150

Tsiviilasi nr: 2-15-7260 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ulvi Loonurm ja Imbi SidokToomsalu Otsuse teg

) § 428 lg 1 p 3 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Seoses hagist loobumisega tühistab ringkonnakohus

§ 645

lg-st 1 juhindudes hageja 2 elatisenõude osas ajavahemiku 10.11.2015-05.11.2016 kohta tehtud esimese astme kohtu otsuse. 23. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse põhjal tuleb maakohtu otsus

§ 657

lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada hageja 1 nõuete rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada nõue elatise võlgnevuse väljamõistmiseks 1162,10 euro ulatuses, samuti mõista kostjalt hageja 1 kasuks alates hagi esitamisest välja 15,72 6

(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260 euro võrra suurem igakuine elatis. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Osaliselt tuleb küll muuta maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus kuulub hageja 1 osas rahuldamisele osaliselt, hageja 2 nõude osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 24. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 28.10.2015 otsust ei ole praegusel juhul vaidlustatud osas, millega maakohus hageja 1 nõude rahuldas. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

Apellatsioonkaebuse sisust järelduvalt on see esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus jättis hagejate nõuded rahuldamata, ning osas, millega maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda.

  1. PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nende sätete sõnastusest lähtuvalt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
  2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus lapse vajaduste tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme, jättes osaliselt hindamata hagile lisatud tõendid (

§ 438lg 1).

See on tinginud ka osaliselt ebaõige lõpplahendi. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohtute senise praktika põhjal tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 09.04.2005 otsus tsiviilasjas nr 32-1-7-05, p 20). Maakohus on õigesti osundanud, et ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt nt Riigikohtu 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12, või 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). Asjakohaste tõendite puudumise korral tuleb välja mõista n-ö miinimumelatis. 27. Praegusel juhul on esitatud nõue miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks ning lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulude kohta on hagile lisatud mitmeid 7

(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260 tõendeid. Maakohus on leidnud, et põhjendatud ja mõistlikud kulud hageja 1 ravimitele ühes kuus on 12 eurot. Vaidlustatud otsusest ei nähtu samas, millel selline kohtu järeldus põhineb. Selles osas ei vasta otsus

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Hageja on esitanud arstitõendi ning kuludokumendid, millest nähtub, et lapse tervishoiukulud on olnud keskmiselt 33,44 eurot kuus (I kd, tl-d 38-48). Lapsel on diagnoositud erakordne naha kuivus ja kalduvus atoopilisele nahale, mistõttu on kulutused nahahooldustoodetele tavapärasest suuremad. Kolleegiumi hinnangul on need väited hageja 1 vajaduste kohta piisavalt tõendatud. Ka kostja on sisuliselt möönnud, et ülalviidatud nahaprobleem hagejal 1 esineb ning nahakreeme on lapsel vaja. Sarnaselt on kohus leidnud, et põhjendatud ja mõistlikud kulud mänguasjadele on 5 eurot kuus. Samas on hageja esitanud tõendeid, millest nähtuvad oluliselt suuremad kulud mänguasjadele – keskmiselt 32,28 eurot kuus. Hagi ja apellatsioonkaebuse väidetest järelduvalt on silmas peetud ka (sünnipäevadel jmt üritustel) teistele lastele kingitavaid mänguasju. Kolleegium loeb eelmärgitut arvestades põhjendatud ja vajalikeks kuludeks mänguasjadele 15 eurot kuus.

  1. Seega on mõistlikud ja põhjendatud kulud lapse ülalpidamiseks kolleegiumi hinnangul 431,44 eurot kuus ehk maakohtu poolt leitust 31,44 euro (21,44€+10€) võrra suuremad. Kostja osa selles moodustab vastavalt 215,72 eurot. Muus osas on maakohus kulude põhjendatust ja vajalikkust õigesti hinnangud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha teistsuguseid järeldusi. Ringkonnakohus rõhutab, et elatise nõude rahuldamisel on aluseks kulutuste mõistlikkus ja vajalikkus (lapse vajaduste seisukohalt), mitte üksnes vastavate kulutuste tegemine ühe vanema poolt. Seega on põhjendamatud apellatsioonkaebuse etteheited, nagu ei võinuks maakohus hinnata, mis on mõistlik kulu ja mis mitte. Vastupidi, kohus pidigi asja õigeks lahendamiseks vastava hinnangu andma.
  2. Maakohus on leidnud, et lapse põhjendatud ja mõistlikud toidukulud on 70 eurot kuus. Lapse vanust ja leibkonna suurust (millesse kuuluvad hageja 1 ja hageja 2) arvestades, nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga. Asja materjalid ei toeta apellatsioonkaebuses esitatud väidet, nagu oleks kostja hageja märgitud toidukulude suurusega 90 eurot kuus menetluses nõustunud. Hagis välja toodud kulusid riietele ja jalatsitele (50 eurot) on maakohus pidanud põhjendatuks, eluasemekulude osas on maakohus 270,96 euro asemel põhjendatuks pidanud 253 eurot kuus. Hagis on käsitletud lapse kuludena eluasemele (270,96 eurot) mh kulusid televisioonile ja internetile keskmiselt 17,95 eurot kuus. Kolleegium ei ole veendunud, et viimatinimetatud kulud oleksid lapse vanust arvestades vajalikud. Seega on maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti pidanud põhjendatud kuludeks elusasemele 253 eurot kuus. Samuti nõustub kolleegium asja materjalide põhjal maakohtuga, et kulud loovustoale (30 eurot kuus) ei ole lapse esmavajaduste seisukohalt põhjendatud. Apellatsioonkaebus ei sisalda ka põhjendusi, miks tuleks kõnealust kulu lapse arengu tagamiseks siiski hädavajalikuks lugeda. 8

(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260
  1. Maakohus on jätnud kulude arvestusest välja mööbli ja jalgrattaga ostuga seotud kulud, sest lähtuvalt vanemate võimalustest tuleb nende asjade ostmises eraldi kokku leppida. Maakohus on märkinud, et asja materjalide kohaselt on kostjal hagejast 1 vanem poeg, mistõttu on kostjal erinevas vanuses lapsele mänguasju, jalgrattaid on 5 tk alates 2-15 vanusele, lisaks on erinevaid väikelapse mööbliesemeid, seega puudub vajadus topelt asjade ostmiseks. Ringkonnakohus nende põhjendustega osaliselt ei nõustu. Toimiku materjalid kinnitavad, et kokkulepete saavutamine lapsele tehtavate kulutuste osas on vanemate vahel seni olnud äärmiselt keeruline. Kolleegiumi hinnangul ei saa nende väidetavate kuludega arvestada eelkõige põhjusel, et tõenditest nähtuvalt ei ole vastavaid kulutusi lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud. Samas, nagu eelnevalt märgitud, nõutakse hagis n-ö miinimumelatisest suuremat elatist. Hagis märgitud jalgrataste osas pole ka selge, et vastavaid kulutusi on tulevikus vaja teha. Kolleegium iseenesest nõustub maakohtuga, et kulud mööblile, jalgratastele jms esemetele sõltuvad ka vanemate rahalistest võimalustest. Lapse tavalise elulaadi PKS § 99 lg 1 mõttes kujundavad eelkõige vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium rõhutab, et mõlemal vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).
  2. Hageja 1 on PKS § 108 alusel nõudnud elatise võlgnevuse väljamõistmist perioodi eest alates 01.11.2014 kuni hagi esitamiseni (13.05.2015) kokku summas 2021,30 eurot. Maakohus on jätnud hagi vastavas osas rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõue elatise tagasiulatuvaks väljamõistmiseks osaliselt rahuldada. Maakohus on põhjendanud kõnesoleva nõude rahuldamata jätmist sellega, et asjas puuduvad tõendid hageja poolt ajavahemikul 01.11.2014-12.05.2015 kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmise nõudmise kohta. Samuti on maakohus leidnud, et elatise tagasiulatuv väljamõistmine paneks kostja ja kostja ülalpidamisel olevad teised kaks alaealist tõenäoliselt raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Lisaks on kohus arvestanud sellega, et kostjalt on käesolevas asjas mõistnud hagi tagamise korras elatis välja alates 15.05.2015, millest kostjal on tekkinud märkimisväärne tasukohustus.
  3. Kolleegium leiab, et ülalpidamiskohustuse täitmise nõudmata jätmine ajavahemikul 01.11.2014-12.05.2015 ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähtsust. PKS §-st 108 ega ühestki teisest normist tulenevalt ei ole elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise eelduseks asjaolu, et vanem on elatise maksmisest keeldunud. Oluline on tuvastada see, kas vanem on ülalpidamiskohustust vastaval perioodil kohaselt täitnud. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks ajavahemikul 01.11.2014-12.05.2015 elanud hagejaga 1 koos. Asja materjalide põhjal ei ole kostja alates
  4. aasta novembrist ülalpidamiskohustust täitnud, pigem toetavad tõendid hageja 1 väidet, et 9
(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260 ülalpidamist on antud kuni
  1. aasta oktoobrini. Seonduvalt kostja väidetega lisab kolleegium, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette. Ülalpidamiskohustust võib täita ka muul viisil, kuid seda üksnes eeldusel, et lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab selleks eelnevalt nõusoleku või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks. Praegusel juhul taoline nõusolek või heakskiit tuvastamist leidnud pole.
  2. Eelmärgitut arvestades on PKS § 108 rakendamise eeldused kolleegiumi hinnangul täidetud. Siiski ei ole elatise võlgnevuse suuruseks mitte 2021,30 eurot, vaid 1162,10 eurot. Ringkonnakohus on eelpool leidnud, et lapse ülalpidamise mõistlikeks ja põhjendatud kuludeks tuleb lugeda 431,44 eurot kuus. Asja materjalidest ei nähtu, et ülalpidamiskulud olnuks ajavahemikus 01.11.2014-12.05.2015 teistsugused. Seega pidanuks kostja elatist maksma 215,72 eurot kuus ning elatisevõlgnevus perioodi 01.11.2014-12.05.2015 eest on 1162,10 eurot (s.o 5*215,72 + (215,72:31*12)). Hagejate käsitluse põhjal peaks kostja alates hageja 2 poolt saadud vanemahüvitise lõppemisest (31.03.2015) kuni tööle asumiseni kandma 100% hageja 1 ülalpidamiskuludest. Kolleegium sellega ei nõustu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1118-12 tehtud otsuse punktis 15 märkinud, et vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb mh hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada ühe vanema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Käesolevas asjas ei ole hageja 2 tõendanud, et tal esinenuks objektiivseid takistusi tööleasumiseks pärast vanemahüvitise lõppemist. Enne hageja 1 sündi ning hageja 2 lapsehoolduspuhkust oli hageja 2 palk tema enda väidete kohaselt 1000 eurot kuus. Hageja 2 on välja toonud raskused hageja 1 sotsialiseerumisel, mis on takistanud last lastehoidu jätmast. Samas tõendeid võimalike sotsialiseerumisprobleemide esinemise kohta asjas esitatud ega kogutud ei ole, mistõttu tuleb käsitleda väiteid sotsialiseerumisraskuste kohta pigem hageja 2 (subjektiivse) hinnanguna. Lisaks eelmärgitule võiksid kostja ülalpidamisel olevad teised kaks last hageja 1 ülalpidamiskulude 100-protsendilise kandmise korral osutuda varaliselt vähemkindlustatuks kui hageja
  3. Enda teistele alaealistele ülalpeetavatele maksab kostja kokkuleppel nendega koos elava vanemaga elatist kokku 320 eurot kuus (I kd, tl 204).
  4. Ringkonnakohus ei leia, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine summas 1162,10 eurot võiks seada kostja ja kostja ülalpidamisel olevad teised kaks alaealist raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Toimikust nähtuvalt on kostja varaline seisund võimaldanud enne
  5. aasta novembrit teha hagejale 1 kulutusi 500 eurot kuus (I kd, tl 181). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et kostja 10
(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260 ülalpidamisvõime oleks praeguseks hetkeks vähenenud. Esialgse õiguskaitse korras kostjalt (miinimummääras) elatise väljamõistmine alates 15.05.2015 ei oma PKS § 108 kohaldamise seisukohalt tähtsust.
  1. Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus hageja 1 nõude elatise võlgnevuse väljamõistmiseks perioodi 01.11.2014-12.05.2015 eest 1162,10 euro ulatuses ning mõistab kostjalt hageja 1 kasuks välja igakuise elatise maakohtuga võrreldes 15,72 euro võrra suuremas ulatuses.
  2. Hageja 2 on esitanud nõude elatise väljamõistmiseks kostjalt enda ülalpidamiseks alates hagi esitamisest kuni hageja 2 tööle asumiseni, kuid mitte kauem kui kuni 05.11.
  3. Maakohus on jätnud nimetatud selle nõude tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluses on hageja 2 nõudest 09.11.2015 järgneva perioodi osas loobunud. Selles osas on ringkonnakohus

§ 428

lg 1 p 3 alusel menetluse lõpetanud ja

§ 645

lg-st 1 juhindudes maakohtu otsuse tühistanud (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 22). 37. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hageja 2 nõude muus osas õigesti rahuldamata jätnud. Maakohtu otsuse põhjenduste p-s 20 märgitu järgi on hagejal 2 säästud, mida ta hoiab oma ema kontol. Sellist järeldust toetavaid tõendeid toimikus siiski ei ole. Maakohus on viidanud hageja 2 poolt 08.10.2015 istungil avaldatule. Kolleegiumi arvates ei ole hageja 2 kostja väidet säästude kohta menetluses omaks võtnud (

§ 231

lg 2) ning omaksvõttu ei ole võimalik ka eeldada (

§ 231lg 4).

Eelmärgitut arvestades tuleb põhjendused säästude olemasolu kohta maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Nimetatu ei anna siiski alust maakohtu otsust hageja 2 nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada.

  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal 2 on vara, s.o Viimsi vallas XXXXX XXXX asuv kinnisasi, mille hageja 2 saab enda ülalpidamise eesmärgil võõrandada (PKS § 74 lg 2). Menetlus tsiviilasjas nr 2-14-61211 on apellatsioonimenetluses esitatud tõendite kohaselt lõppenud (II kd, tl 137-141). Seega puuduvad hagejal 2 edaspidi mainitud kinnisasja käsutamisel eeldatavalt takistused. Samuti on kolleegiumi arvates õige maakohtu järeldus, et kuivõrd kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale 1 hetkel veel kaks alaealist last, ei ole ta varalist seisundit arvestades suuteline andma hagejale 2 ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata (PKS § 76 lg 2).
  2. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

40. Iseenesest põhjendatud on apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited, et maakohus ei lahendanud hagejate taotlusi tõendite kogumiseks kostja varalise seisundi kohta. Sellega on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme.

§ 392

lg 1 p-st 4, § 238 lg-st 1, § 463 lg 1 esimesest lausest ja § 238 lg-st 4 tuleneb, et kohus peab tegema tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta määruse. Riigikohtu praktika järgi tuleb 11

(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260 määrus teha ka tõendite vastuvõtmise kohta. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Eelmärgitu kehtib ka tõendite kogumise taotluste kohta. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda apellatsioonkaebuse väited samas järeldada, et see maakohtu minetus eelmenetluse läbiviimisel võis iseenesest tuua kaasa ebaõige lõpplahendi. Hagejad pole apellatsioonkaebuses põhistanud, kuidas andmete kogumine kostjaga seotud äriühingute kohta võimaldaks teha kostja enda varalise seisu osas maakohtu otsuses märgitust erinevaid järeldusi. Ülekannete tegemine OÜ A arvelduskontolt hagejale 2 ei oma kohtu ette toodud asjaoludel iseseisvat tõenduslikku tähtsust. Apellatsioonimenetluses ei ole hagejad maakohtule esitatud taotlusi tõendite kogumiseks (uuesti) esitanud. 41. Maakohus on 15.05.2015 määrusega rahuldanud avalduse hagi tagamiseks ning kohustanud kostjat hagi tagamise korras tasuma hagejale 1 igakuist elatusraha 195 eurot alates nimetatud määruse tegemisest kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (I kd, tl-d 71-72).

§ 445

lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kolleegiumi hinnangul on hageja 1 huvides vajalik maakohtu 15.05.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse jätta. Otsuse selguse ja täitmisel tekkida võivate probleemide vältimiseks märgib ringkonnakohus lahendi resolutsioonis, et hagi tagamise korras tasutu on ühtlasi ka alates 13.05.2015 väljamõistetud elatise nõudes otsuse täitmine. Menetluskulude jaotus 42. Maakohus on jätnud

§ 164lg-le 1 tuginedes poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium

§ 164lg 1 alusel samuti poolte endi kanda.

Eelmärgitut arvestades puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. 43. Hageja 2 on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 10 eurot (II kd, tl 101). Arvestades riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-s 2 ja § 59 lg-s 15 sätestatut, ei olnud hageja 2 nimetatud riigilõivu tasumiseks kohustatud. Hagejal 2 on õigus taotleda

§ 150

lg 1 p 1 alusel tasutud riigilõivu tagastamist.

§ 150

lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. 12

(13)Tsiviilasi nr: 2-15-7260 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.