← Eesti

3-13-912/72

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 247§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2016, Tallinn Haldusas

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

3-13-912 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Lennuameti peadirektori 27.03.2013 käskkirjaga nr 33-k „Distsiplinaarkaristuse määramine“ määrati lennuliiklusteeninduse ja lennuväljade osakonna lennuväljade vaneminspektor AD-le avaliku teenistuse seaduse kuni 31.03.2013 kehtinud redaktsiooni (ATS v.r) § 83 p-s 1 sätestatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja § 83 p 3 kohase vääritu teo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ja vabastati AD teenistusest alates 29.03.
  2. Käskkirjas nähti ette maksta AD-le hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest 9,9 päeva ulatuses, s.h
  3. a kasutamata põhipuhkuse eest 3,34 päeva ulatuses ning teenistusstaaži lisapuhkuse eest 6,56 päeva ulatuses. Käskkirja kohaselt on AD rikkunud ATS v.r § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 sätestatud kõrvaltegevustele seatud piiranguid, mis on ATS v.r § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüütegu seoses ATS v.r
  4. ptk-s sätestatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisega. Samuti on AD toime pannud ATS v.r § 84 p-s 3 sätestatud vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega.
  5. AD esitas 27.04.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lennuameti peadirektori 27.03.2013 käskkirja nr 33-k tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks.
  6. Lennuamet palus jätta kaebus rahuldamata.
  7. Tallinna Halduskohus tühistas 21.04.2015 otsusega Lennuameti peadirektori 27.03.2013 käskkirja nr 33-k, ennistas AD teenistusse, jättis muus osas kaebuse rahuldamata ja mõistis Lennuametilt AD kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud 2929,45 eurot. Vastustaja on kaebajat karistanud ATS v.r § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 sätestatud piirangute rikkumise eest, mis on kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteona ATS v.r § 84 p 1 järgi. ATS v.r § 71 lg-s 1 sätestatud ühenduselt või erakonnalt, mille üle ametnik järelevalvet teostab, tulu saamise keelu rikkumist käskkirja osas pealkirjaga „Distsiplinaarkaristuse määramise üle otsustamisel on arvesse võetud järgmisi asjaolusid:“ kirjeldatud ei ole. Samuti puudub nimetatud käskkirja osas kaebajale süüks arvatud vääritu teo kirjeldus. Seega pole kaebajale süüks arvatud distsiplinaarsüüteod konkreetselt määratletud. Puuduvad rõhuasetused, distsiplinaarsüütegude asjaolud ei eristu selgelt distsiplinaarmenetluses tuvastatud muude asjaolude tekstimassist. Põhjendamispuuduse tõttu on käskkiri formaalselt õigusvastane. 2

(6)3-13-912 Kuna asjas puuduvad andmed, et kaebaja oleks saanud tulu ühenduselt või erakonnalt, siis pole kaebaja ATS v.r § 71 lg-s 1 sätestatud piirangut rikkunud. Ühe käsiraamatu tasu eest koostamine ei kujuta endast ettevõtlusega tegelemist ATS v.r § 72 mõttes. Vastustaja viidatud ettevõtluse mõiste tulumaksuseaduses ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Seega ei ole kaebaja ATS v.r § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 riigiametnikule sätestatud piiranguid rikkunud. Vastustaja väidetud teavitamiskohustust ATS v.r § 71 lg 1 ja § 72 lg 1 aga ei sisalda. Kaevatav käskkiri on ka materiaalselt õigusvastane. Kaebaja teenistusest vabastamine on toimunud seadusevastaselt, mistõttu kuulub kaevatav käskkiri tühistamisele. Kuna kohus tühistab distsiplinaarkaristuse ja kaebuses taotletakse teenistusse ennistamist, tuleb kaebaja viivitamatult ennistada teenistusse Lennuameti lennuliiklusteeninduse ja lennuväljade osakonna lennuväljade vaneminspektori ametikohale (

§ 247lg 2 p 1).

Vastavalt ATS v.r § 135 lg-le 1 on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. ATS v.r § 135 lg 1 alusel väljamõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta tasu, mida ametnik on saanud teenistusest sunnitud puudumise ajal mõne teise tööandja juures töötamisest või oma tööjõu muul viisil kasutamisest, samuti muid asjaolusid, mis võivad mõjutada nimetatud alusel tasu väljamõistmist (vt Riigikohtu 22.03.2012 otsus nr 3-3-1-8311, p 10). Võttes arvestuse aluseks kaebaja alates 01.01.2012 kehtiva palga 1497,10 eurot (vt Lennuameti peadirektori 21.02.2012.a käskkiri nr 30-k „Ametipalga muutmine: AD“; III kd, tl 12) ning arvestades, et ajavahemikul 15.07.2013-14.01.2014, millal kaebaja viibis vastustaja nõusolekul välismissioonil ja sai nimetatud ajal tasu Rahvusvaheliselt Tsiviillennunduse Organisatsioonilt (ICAO), oleks teenistussuhe vastustaja esindaja kinnitusel selleks ajaks peatunud (II kd, tl 100), mistõttu nimetatud ajavahemikku teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kindlaksmääramisel arvesse ei võeta; kujuneb kaebajal saamata jäänud tasu suuruseks ajavahemikul 29.03.2013-14.07.2013 (arvestades, et

  1. a märtsis oli 1 ja juulis 10 tööpäeva) kokku 5217,07 eurot (74,86 + 3 x 1497,10 + 650,91) ning ajavahemikul 15.01.2014-21.04.2015 (arvestades, et
  2. a jaanuaris oli 13 ja
  3. a aprillis 14 tööpäeva) kokku 22 842,11 eurot (884,65 + 14 x 1497,10 + 998,06), seega kokku 28 059,18 eurot. Kaebaja esitatud andmete kohaselt sai ta ajavahemikul 15.05.2014-13.01.2015 tasu ICAO-lt kokku 42 132,83 eurot (II kd, tl 117-132, 170-184, 197-198). Ajavahemikul 15.05.201413.01.2015 ICAO-lt saadud tasu 42 132,83 eurot kuulub teenistusest sunnitult puudumise tõttu saamata jäänud tasust maha arvamisele. Kuna mahaarvatav summa ületab vastustajalt saamata jäänud töötasu (28 059,18 eurot), pole praegusel juhul kaebajale ATS v.r § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine võimalik. ATS v.r § 135 lg 1 alusel on tasu väljamõistmine eesmärgipärane üksnes ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist (vt Riigikohtu otsused nr 33-1-83-11 p 8; 3-3-1-85-11 p 14). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  4. AD palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 21.04.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kaebaja taotles tasu teenistusest sunnitult eemalviibitud aja eest perioodide 29.03.201314.07.2013, 15.01.2014-13.05.2014 ja 15.01.2015-21.04.2015 osas. Vastustaja õigusvastase käskkirja tõttu oli kaebaja temast sõltumatutel asjaoludel teenistusest eemal ja tal puudus võimalus tasu saamiseks. Kaebaja nõustub sellega, et perioodi eest, mil ta viibis teenistusest 3

(6)3-13-912 sunnitult eemal ja töötas kolmanda isiku juures, tasu väljamõistmist nõuda ei saa. Vaidlus on selles, kas kaebajal on õigus saada vastustajalt tasu perioodi eest, mil ta oli teenistusest sunnitult eemal ja ei töötanud kolmanda isiku juures. Halduskohus kohaldas vääralt materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise teenistusest sunnitult eemalviibitud aja osas tasu välja mõistmata jätmise kohta. Kaebajal on õigus saada tasu kogu teenistusest sunnitult eemalviibitud perioodi eest, mil ta tööga hõivatud ei olnud. Tähtsust ei oma see, kui palju ta teenistusest sunnitult puudumise ajal kolmanda isiku juures summaarselt teenis, sest ATS v.r § 135 lg 1 eesmärk on sissetuleku tagamine kogu teenistusest puudutud perioodiks, mil kaebaja tööga hõivatud ei olnud. Kohus kohaldas ATS v.r § 135 lg-t 1 vääralt ja vastuolus Riigikohtu otsuse nr 3-3-3-85-11 p-s 19.1 antud juhistega, leides, et vastustajalt tasu väljamõistmisel tuleb võtta aluseks teenistusest sunnitult eemalviibitud ajal teenitud summa, mitte töötamise periood. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-85-11 p-s 14 leitut tuleb tõlgendada nii, et kaebaja kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist saab vähendada nende päevade arvu võrra, mil kaebaja töötas kolmanda isiku juures, mitte summaarselt. Kaebaja ei rikastuks põhjendamatult juhul, kui talle mõistetaks välja tasu perioodi eest, mil ta kolmanda isiku juures ei töötanud ning ei viibinud teenistuses. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-85-11 käsitletakse küll ametniku poolt kolmanda isiku juures tulu saamist, kuid kolleegium rõhutas, et tulu saamisel tuleb arvestada seda, mis asjaoludel kaebaja tulu sai. Praegusel juhul on kogu kasu mahaarvamine kahjuhüvitisest vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga olukorras, kus kaebajal kui kannatanul ei olnud objektiivselt võimalik kasu saamist vältida (nn pealesunnitud rikastumine). Kaebaja jäi teenistusest kõrvale üksnes vastustaja õigusvastase käskkirja tõttu. Põhjendamatu rikastumisega oleks tegu vaid siis, kui kaebaja saaks tasu ka nende päevade eest, mil ta kolmanda isiku juures töötas. 6. Lennuamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus ei ole materiaalõigust vääralt kohaldanud. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse seisukohtadega. Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega ATS v.r § 135 lg 1 eesmärgi kohta. Kohtupraktika kohaselt oli ATS v.r § 135 lg 1 eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-58-14) ning ATS v.r § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-85-11). Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-83-11 p 10 kohaselt tuleb ATS v.r § 135 lg 1 alusel väljamõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta tasu, mida ametnik on saanud teenistusest sunnitud puudumise ajal mõne teise tööandja juures töötamisest või oma tööjõu muul viisil kasutamisest, samuti muid asjaolusid, mis võivad mõjutada nimetatud alusel tasu väljamõistmist. Halduskohus on seda oma otsuses arvesse võtnud. Teiselt tööandjalt saadud palga arvestamata jätmisel võib ATS v.r § 135 lg 1 kohaldamisel teenistusest vabastatud ametnik, kes kohtuvaidluse ajal töötas teise tööandja juures, sattuda varaliselt soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud teenistussuhte jätkumisel. Seetõttu kuulub ICAO-lt saadud tasu Lennuameti teenistusest sunnitult puudumise tõttu saamata jäänud tasust mahaarvamisele. Kuna mahaarvatav summa ületab Lennuametist saamata jäänud töötasu, ei ole kaebajale tasu väljamõistmine võimalik. Vastustaja ei nõustu kaebaja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-85-11 tõlgendusega. Tõsiseltvõetavad ei ole kaebaja väited pealesunnitud rikastumise kohta ja väide, et kaebaja sai kolmanda isiku juures tulu vaid vastustajast tulenevatel asjaoludel. Teenistuse kestel näitas kaebaja aktiivset huvi missioonile mineku suhtes, samuti ei olnud esimene ega sellele järgnev 4
(6)3-13-912 missioon kaebajale ei vastustaja ega ICAO poolt kohustuslikud, vaid osalus toimus lähtudes kaebaja enda huvist. Teenistusest sunnitult puudutud aja arvestamisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, s.h seda, et kaebaja sai mujal (ICAO missioonidel) oluliselt suuremat tasu, kui ta oleks saanud Lennuametis jätkates, ning tõenäoliselt ei oleks kaebaja osalenud teisel missioonil, olles samaaegselt Lennuameti teenistuja. ATS v.r § 135 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui on tõendatud, et õigusvastaselt vabastatud ametnik sattus oluliselt halvemasse (majanduslikku) olukorda, tal puudusid muud sissetulekud või muud tasud olid oluliselt madalamad kui teenistuses saadud töötasu. Seega, kui ametniku sissetulek oli oluliselt suurem, ei ole põhjendatud vastustajalt veel täiendavalt saamata jäänud tasusid välja mõista. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus esimeses kohtuastmes rahuldamata, ja teeb selles osas uue otsuse. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.
  2. Apellatsiooniastmes käib poolte vahel vaidlus üksnes küsimuses, kas halduskohtu seisukoht jätta kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja mõistmata oli õige ja põhjendatud. Nii kaebaja kui vastustaja tuginevad oma seisukohtades põhiliselt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-85-11 p-le 19.1, kuid teevad sellest vastupidised järeldused. Kaebaja leiab, et viidatud lahendi p 19.1 valguses tuleks talle tasu välja mõista ja vastustaja on seisukohal, et mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu lahendit õigesti mõistnud kaebaja.
  3. ATS v.r § 135 lg 1 sätestas, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Riigikohus tõlgendas viidatud sätet oma lahendi nr 33-1-85-11 p-s 19.1, leides, et tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb eristada ajavahemikke, mil vabastatud ametnik oli ilma tuluta oma tööjõu kasutamisest ja mõista selle aja eest välja tasu asutuselt täies ulatuses, ning ajavahemikke, mil ta sai tulu, ning teha siis mahaarvamised ATS v.r § 135 lg 1 alusel makstavast tasust vaid selle perioodi ulatuses, mil isik sai tulu tööjõu kasutamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu poolt antud tõlgendus selge ning seda ei saa kahtepidi mõista. Viidatud tõlgenduse kohaselt tuleb ajavahemike eest, mil isik ei olnud hõivatud tööga teise tööandja juures, maksta tasu välja täies ulatuses, sõltumata sellest, kui palju isik teenis nendel perioodidel, mil ta töötas teise tööandja juures. Seepärast on halduskohtu lähenemine, kus arvestati kogu teenistusest sunnitult puudutud perioodi eest teise tööandja juurest saadud töötasud summeeritult ja võrreldi siis saadud summat selle summaga, mida isik oleks teeninud Lennuametis töötades, väär. Teisisõnu ei ole halduskohus eristanud neid perioode, mil isik oli tööga hõivatud teise tööandja juures, perioodidest, mil ta seda ei olnud. Riigikohtu viidatud lahendi p 19.1 kohaselt on aga selline vahetegu määrav ning perioodi eest, kui isik ei olnud hõivatud tööga teise tööandja juures, tuleb talle tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja maksta igasuguseid mahaarvamisi tegemata. Seepärast tuleb halduskohtu otsus vastavas osas tühistada ja teha selles osas uus otsus.
  4. Kaebaja ei olnud tööga hõivatud teise tööandja juures perioodidel 29.03.2013– 14.07.2013, 15.01.2014–13.05.2014 ning 15.01.2015–21.04.
  5. Halduskohus arvutas otsuses kaebaja alates 01.01.2012 kehtinud kuupalka 1497,10 eurot (Lennuameti peadirektori 21.02.2012 käskkiri nr 30-k, III kd tl 12) arvestades perioodi 29.03.2013–14.07.2013 teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu suuruseks 5217,07 eurot. Kaebaja poolt esitatud perioodide ning halduskohtu poolt arvutatud tasu suuruses apellatsiooniastmes vaidlus puudub. Ringkonnakohtul tuleb järgmiseks kindlaks teha perioodide 15.01.2014–13.05.2014 5
(6)3-13-912 ja 15.01.2015–21.04.2015 eest makstava tasu suurus. Arvestades kaebaja kuupalga suurust 1497,10 eurot kuus ja igas kuus olnud tööpäevade arvu, tuleb perioodi 15.01.2014–13.05.2014 tasu suuruseks 5946,35 eurot (veebruari, märtsi ja aprilli eest 3 x 1497,10 = 4491,3; 13 tööpäeva eest jaanuaris 884,65; 8 tööpäeva eest mais 570,4) ning perioodi 15.01.2015– 21.04.2015 tasu suuruseks 4848 eurot (veebruari ja märtsi eest 2 x 1497,10 = 2994,2; 12 tööpäeva eest jaanuaris 855,6; 14 tööpäeva eest aprillis 998,2). Et asjas ei ole esitatud seisukohti ega tõendeid sellest, nagu esineks muid lahendis nr 3-3-1-85-11 esiletoodud asjaolusid teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel, tuleb Lennuametilt kaebaja kasuks välja mõista viidatud kolme perioodi eest kokku 16 011,42 eurot (5217,07 + 5946,35 + 4848). 11.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 109

lg-le 4 muudab kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Halduskohtus taotles kaebaja kantud menetluskuludena Lennuametilt 5858,90 euro väljamõistmist (I kd tl 58, II kd tl 16-21 ja III kd tl 2-4). Halduskohus pidas kantud menetluskulusid põhjendatuks ja kohaseks. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, mõistis ta

§ 108

lg 2 alusel kaebaja kasuks välja poole taotletud menetluskuludest ehk 2929,45 eurot. Et ringkonnakohus rahuldab esitatud kaebuse täielikult, tuleb Lennuametilt kaebaja kasuks lisaks välja mõista 2929,45 eurot, mida halduskohus välja ei mõistnud. Apellatsiooniastmes on kaebaja kandnud menetluskulusid õigusabile kokku summas 858 eurot (III kd tl 44-47). Ringkonnakohtu hinnangul on kulud esitatud tõendite alusel kantud ja põhjendatud ning Lennuametilt tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista apellatsiooniastme menetluskulud summas 858 eurot. Kaebaja on lisaks taotlenud ka riigilõivu summas 15 eurot Lennuametilt väljamõistmist. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et esialgselt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (III kd tl 22) on kaebajale juba Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2015 määrusega (III kd tl 34) tagastatud. Seetõttu jääb kaebaja taotlus Lennuametilt riigilõivu väljamõistmiseks rahuldamata. Kokku tuleb kahe kohtuastme kantud menetluskuludena Lennuametilt kaebaja kasuks täiendavalt välja mõista 3787,45 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.