TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1213 Otsuse kuupäev 12. november 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Van

) § 24 lg 4 kohaselt ei võimaldata lühiajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

§ 25

lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

§ 65

lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

§ 65

lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik lükata distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise edasi tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Käesoleval juhul ei ole kaebajale määratud katseaega. Karistuse kohene täitmisele pööramine tähendab põhjendamatu viivituse vältimist täitmisele pööramisel. Karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine on õigusvastane. Kui pole mõjuvat põhjust arvata, et distsiplinaarkaristus on kaotanud oma eesmärgi, oleks distsiplinaarkaristuse mõjuvate põhjusteta täitmisele pööramata jätmine tõsisem rikkumine kui täitmisele pööramisega viivitamine. 3.3 Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale piirangut paigutada kinnipeetavat kartserikambrisse erinevate rikkumiste eest kauem kui 45 ööpäevaks järjest. Sellist järeldust on kinnitanud ka Riigikohus oma otsuse nr 3-3-1-79-12 p-s 10, kus kolleegium leidis, et vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks 2 tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Samuti ei kohusta vangistusseadus vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et kinnipeetavale määratakse distsiplinaarkaristus õigusaktidest või vangla sisekorraeeskirjadest tulenevate nõuete rikkumise eest. Kinnipeetaval on kohustus kehtestatud reegleid järgida. Seega on kõikvõimalike väidetavate kahjulike tagajärgede saabumine kinnipeetava enese poolt ennetatav kehtestatud korra järgimise teel. 3.4 13.10.2015 toiminud kohtuistungil jäi vastustaja vastuses kaebusele esitatud seisukoha juurde. 3.5 Vastustaja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtu seisukoht 4. Käesolevas asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et kaebaja viibis kartseris 12.03.2015 – 04.06.2015, kokku 2 kuud ja 24 päeva järjest seitsme käskkirja alusel, kuigi ajavahemikul 04.03.2015 – 01.05.2015 esitas kaebaja Tartu Vanglale mitu taotlust lähedastega lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. 5. Kaebaja leiab, et vastustaja kokkusaamiste lubamata jätmisel ei soodusta kinnipeetavate sotsiaalsete sidemete hoidmist ning säilitamist ja annab õigusvastaselt prioriteedi karistuse kohesele täitmisele pööramisele. Kaebaja leiab, et sellega vastustaja rikub tema õigusi era- ja perekonnaelu puutumatusele ning alandab tema inimväärikust. Vastustaja leiab vastupidiselt, et karistuse kohene täitmisele pööramine tuleneb kohustusest vältida põhjendamatut viivitust karistuse täitmisele pööramisel; karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine on õigusvastane. Seega peab kohus otsustama, kas enne kartserikaristuse kandmist ja kartserikaristuse kandmise ajal esitatud taotlused lähedastega lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks peaksid kaasa tooma kartserikaristuse kandmise edasilükkamise või mitte. 6.

§ 24

lõike 4 kohaselt ei võimaldata lühiajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

§ 25

lõike 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

§ 65lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

Kokkusaamiste mittevõimaldamisel lähtus vastustaja nendest sätetest. Käesolevas asjas ei esinenud

§ 65

lõigetes 2 või 6 nimetatud asjaolusid, mis oleks andnud võimaluse distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise edasi lükata.

1. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-79-12 p 10 kohaselt ei tulene vangistusseadusest keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Samuti ei kohusta vangistusseadus vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Seetõttu pidi vangla määratud distsiplinaarkaristused koheselt täitmisele pöörama ning seda tehes ei käitunud vangla iseenesest õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja õigusi. Käesolevas asjas peab aga kohus otsustama, kas vastustaja pidi distsiplinaarkaristuste täideviimise juures arvestama kaebaja kokkusaamiste taotlusi või mitte.
2. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud järgmiselt: 3
3. 09.03.2015 k/k 6-2/233 – 10 ööpäeva, pööratud täitmisele 12.03.2015 – 22.03 2015
4. 12.03.2015 k/k nr 6-2/262 – 18 ööpäeva, pööratud täitmisele 22.03.2015 – 09.04.2015
5. 12.03.2015 k/k nr 6-2/264 – 7 ööpäeva, pööratud täitmisele 09.04.2015 – 16.04.2015
6. 13.03.2015 k/k nr 6-2/267 – 7 ööpäeva, pööratud täitmisele 16.04.2015 – 23.04.2015
7. 13.03.2015 k/k nr 6-2/268 – 20 ööpäeva, pööratud täitmisele 23.04.2015 – 13.05.2015
8. 24.03.2015 k/k nr 6-2/338 – 12 ööpäeva, pööratud täitmisele 13.05.2015 – 25.05.2015
9. 13.04.2015 k/k nr 6-2/470 – 10 ööpäeva, pööratud täitmisele 25.05.2015 – 04.06.2015 (tl 41 ja 42- 45) Seega määrati kaebajale kokku 84 ööpäeva kartserikaristusi seitsme käskkirja alusel ja need kõik pöörati täitmisele sisuliselt esimesel võimalusel ning järjest perioodil 12.03.2015 – 04.06.
11. Kaebaja väidab, et ajaperioodil 12.03.2015 – 13.03.2015 oli talle määratud distsiplinaarkaristuseks kokku 53 ööpäeva kartserikaristusi ja kui
12. aprilliks olid need ära kantud (kohus märgib, et 10.04.2015 asus kaebaja kartseris), esitas ta 10.04.2015 kirjaliku avalduse pikaajalise kokkusaamise saamiseks abikaasaga 09.05.2015 või 12.05.2015 (see taotlus on registreeritud 21.04.2015, nr 6-23/654-1 (tl 3 pöördel). On tuvastatud, et kaebaja vaidlustab kokkusaamiste võimaldamata jätmist taotluste alusel, mis oli esitatud aprillis 2015 (tl 9 pöördumisel). Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et jääb oma kaebuses esitatud nõuete juurde (tl 61 pöördel). 11.04.2015 dateeritud avaldusega taotles kaebaja Tartu Vangla direktorilt abikaasa A. Polozovaga pikaajalist kokkusaamist 16.05.2015 ja see taotlus registreeriti 14.04.2015 nr 6-23/618-1 (tl 19). Samuti esitas kaebaja 11.04.2015 kuupäevaga avalduse lühiajalise kokkusaamise kohta 18.04.2015 abikaasa ja tema sõbrannaga, mis registreeriti 15.04.2015 nr 6-23/624-1 (tl 21). 20.04.2015 kuupäevaga avalduses taotles kaebaja lühiajalist kokkusaamist pojaga 25.04.2015 ja Svetlana Jerošenkoga 27.04.
13. Taotlus registreeriti nr 6-23/653-1 (tl 22). Seejärel esitas kaebaja 21.04.2015 kirjaliku avalduse lühiajalise kokkusaamise saamiseks abikaasaga 25.04.2015 ning pikaajalise kokkusaamise saamiseks 09.05.2015 või 12.05.2015 ja need taotlused registreeriti 21.04.2015 nr 6-23/654-1 ja nr 623/655-1 (tl 23, 24).
14. Seoses kaebaja distsiplinaarkaristuse kandmisega kartseris keeldus vastustaja kirjalikult lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest 28.04.2015 otsusega nr 6-23/533-2 ja 30.04.2015 nr 6-23/618-2 (tl 25, 26). Kõik eeltoodud taotlused kokkusaamiste kohta esitas kaebaja perioodil 10.04.2015 – 21.04.2015 ehk ajal, kui ta kandis kartserikaristust ja kui ta oli teadlik, et temale on määratud karistused, mida ta peab ära kandma. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 42 lõike 2 kohaselt peab pikaajalise kokkusaamise taotlus olema esitatud üks kuu enne taotletavat kokkusaamist ja VSkE § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Sellest järeldab kohus, et kaebajal oli reaalne võimalus realiseerida pikaajalise kokkusaamise õigust peale kartserikaristuse ärakandmist juunis, esitades taotluse maikuus.
15. Kokkusaamiste taotluste esitamisel perioodil 10.04.2015 – 21.04.2015 asus kaebaja kartseris ja selle aja seisuga oli talle määratud seitsme käskkirja alusel 84 ööpäeva kartserit, mis kuulusid kandmisele ja kaebaja oli sellega kursis. Kaebaja põhimõtteliselt ei tahtnud vaidlustada haldusakte, millega talle distsiplinaarkaristused määrati (tl 11, 61 pöördel). Kohus on seisukohal, et kaebajal on õigus vaidlustada vastustaja toimingud kokkusaamiste mittevõimaldamise kohta iseseisvalt, vaatamata sellele, et ta ei ole vaidlustanud käskkirju distsiplinaarkaristuste määramise kohta. 4
16. Kohus leiab samas, et vastustajal ei olnud kohustust karistuste täitmise edasilükkamiseks peale kaebaja taotluste saamist. Vangistusseadus või muu õigusakt ei kohusta vanglat jälgima, et kaebajat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäeva järjest. Kinnipeetavale määratakse distsiplinaarkaristus vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise eest ning kinnipeetaval on kohustus kehtestatud reegleid järgida ning kaebajal oli võimalus käituda nii, et karistusi poleks järgnenud. Vastustaja keelduvad otsused, lähtudes sellest, et kaebaja taotlused kokkusaamiste kohta olid esitatud peale 09.03.2015, s.o peale karistuse määramist, ning need puudutasid kuupäevi, mil karistuste kandmine jätkus, ei ole õigusvastased, sest kaebaja oli teadlik karistuste määramisest ja kohustusest need ära kanda. Täiendavalt märgib kohus, et kohtul ei ole õnnestunud leida N. Lilitškini viidatud väidetavaid Euroopa kohtute lahendeid. Märkimist väärib ka see, et viidatud asjade numbrid ei vasta Euroopa Inimõiguste Kohtu ega Euroopa Liidu Kohtu asjade nummerdamise formaadile.
17. Põhiseaduse § 26 sätestab perekonna kaitse põhimõtte. Sellest sättest tulenevalt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kokkusaamisele. Riik vangla näol ei teinud seadusevastased takistusi pereliikmetega kokkusaamiseks, kuna keeldumised olid tingitud seaduse kohaldamisest ning sisuliselt kaebaja enda käitumisest. Kohus leiab, et vanglal ei olnud võimalust teostada kaalutlusõigust, sest karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine on õigusvastane. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.
18. Selguse huvides märgib kohus, et kuigi kaebaja esitas ka 04.03.2015 taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks 12.03.2015 S. Jerošenkoga, ei tõstatanud ta nimetatud kokkusaamisega seotud küsimust kaebuses. Ka kohtuistungil märkis N. Lilitškin, et tal taotlusi ei ole (tl 61) ning et ta jääb oma nõuete ja kaebuse juurde (tl 61 pöördel ja tl 62). Seega ei ole menetluse käigus ka kaebust muudetud. Kuna HKMS § 2 lõike 3 kohaselt saab kohus lahendada asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses, ei võta kohus nimetatud kokkusaamise osas seisukohta.
19. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 5