Obsah (13)

§ 331§ 3§ 9§ 5§ 31§ 321§ 334§ 4§ 36§ 33§ 30§ 7§ 333

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Kohtuotsuse avalikult 21. aprillil 2015. a, Tallinn teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-13-710171 Haldusa

§ 331lg 1 ja 2).

Sellise kohustuse ühelt isikult teisele ülemineku küsimused on kaebaja arvates ammendavalt ja piisavalt reguleeritud maksukorralduse seaduses. Ei ole põhjendatud vastava kohustuse ülemineku aluseid hakata tuletama hoopis maapõueseaduse kui keskkonnaalase õigusakti alusel nagu Keskkonnaamet seda on teinud.

§ 331

lõigete 1 ja 2 kohaselt rakendatakse maavara kaevandamisõiguse tasu ja maavara kaevandamisõiguse tasu maksja suhtes MKS-is sätestatut, kui keskkonnatasude seaduses ei ole sätestatud teisiti. Keskkonnatasu maksmise kohustuse ülemineku küsimusi

ei reguleeri. 4 Maksukohustuse üleminekut reguleerib MKS, mille kohaselt võib maksukohustus ühelt isikult teisele üle minna MKS § 35-37 sätestatud alustel. Lisaks sellele võivad teised isikud vastutada maksuvõla eest koos algse kohustatud isikuga (nt solidaarselt) MKS § 38-42 sätestatud juhtudel. Kaebaja toob välja, et isikute õigusjärgluse ega pärimisega antud juhul tegemist ei ole, mistõttu MKS § 35 ka 36 ei ole asjakohased. MKS § 37 kohaselt lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud MKS § 31 lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused (sh maksukohustus), välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. VÕS välistab MKS §-s 37 esitatud ettevõtte ülemineku sätete kohaldamise pankrotimenetluse korral. VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata ettevõtte ülemineku sätteid aga ettevõtte üleminekul seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Seega, VÕS § 181 nähtub põhimõte, et kui ettevõte või selle osa omandatakse sundtäitmisel või pankrotimenetluses, siis sellise ettevõttega seotud võlad erinevalt tavajuhtumist ei lähe omandajale üle. Kaebaja märgib, et OÜ Herion omandas AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) varad pankrotimenetluses enampakkumiselt. Seega ei ole võimalik ettevõtte ülemineku sätetele tuginevalt maksukohustuse, sh maavara kaevandamisõiguse tasu maksmise kohustuse, üleminek OÜ-le Herion ega ka mitte kaebajale. Käesoleval juhul ei esine kaebaja suhtes ka MKS § 38-42 sätestatud aluseid, mistõttu kaebaja ei vastuta AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) maksukohustuse eest ka nendel alustel. Kaebaja ei välista, et MKS § 40 alusel võiksid AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) kaevandamisest tekkinud keskkonnatasu võla eest vastutada AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) endised juhatuse liikmed, kuid Keskkonnaamet ei ole selliselt nõuet esitanud ning see küsimus ei puuduta antud juhul ka kaebajat. Keskkonnaamet on valinud nõude esitamiseks endale mugavama tee, kuid see valik ei ole õiguspärane. Kaebaja märgib, et käesoleval juhul on Keskkonnaameti poolt jäetud MKS täielikult kõrvale ning

sätete kõrval on kaebajale nõue esitamist põhjendatud hoopis maapõueseaduse sätetega, millest ei saa kaebaja arvates tuletada avalik-õigusliku tasu kohustuse üleminekut. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole toimunud traditsioonilises mõttes loast tulenevate õiguste ja kohustuste loovutamist, kus loa omaja oleks kokkuleppel omandajaga võtnud üle loast tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kaebaja omandas maavara kaevandamisloa selliselt, et OÜ Herion ostis pankrotimenetluses enampakkumiselt AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) tervikvara. Kuna tervikvara hulka kuulusid ka maavara kaevandamisload, siis esitas OÜ Herion Keskkonnaametile taotluse vormistada kaevandamisload ümber kaebaja nimele. Keskkonnaamet seda ka oma 15.08.

1. a väljaantud ja 04.09.
2. a kaebaja edastatud korraldusega tegi. Kaebaja on seisukohal, et kaebajalt ei saa nõuda keskkonnatasu maavara eest, mida tema ei ole kaevandanud ning mida on kaevandanud hoopis AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis), tehes seda veel enne kaebaja õigusvõime omandamist. Kaebaja leiab, et avalik-õigusliku tasu maksmise kohustust puudutavad õiguslikud tagajärjed saavad tulla eeskätt neid tasusid endid puudutavatest seadusest ning MKS-ist. Kaebaja arvates ei saa MaaPS kui keskkonnaõiguse eriosasse kuuluv seadus olla põhimõtteliselt aluseks, millest tuletada keskkonnatasude kui avalik-õigusliku tasu maksmise kohustuse ülemineku reegleid, eriti kui vastav küsimus on juba piisavalt reguleeritud MKS-iga. Lisaks näevad

§ 331

lg 1 ja 2 otseselt ette, et maavara kaevandamisõiguse tasu ning maavara kaevandamisõiguse tasu maksja suhtes kohaldatakse MKS-i, siis

ei näe ette, et tasu maksjat saaks määratleda ka MaaPS alusel. Kuna käesoleva olukorraga sarnaseid elulisi 5 juhtumeid juba reguleerib MKS, tuleb ka MKSi kohaldada. Kuna aga MKS sätted annavad vastuse, et tasunõue kaebajale üle ei lähe, siis sellest tulebki lähtuda ja nentida, et puudub õiguslik alus kaebajale vastava nõude esitamiseks. Kaebaja lisab, et keskkonnatasu maksmise kohustus ei tulene mitte kaevandamisloast, vaid seadusest ja maksukoosseisu täitmisest ehk antud juhul maavaravaru kaevandamisest. MaaPS § 44 lg 1 aga puudutab „loast tulenevate õiguste ja kohustuste“ loovutamist. Seega, MaaPS § 44 lg 1 alusel ei saa maavara kaevandamise loaga koos üle minna hoopis keskkonnatasude seadusest tulenevad keskkonnatasude tasumise kohustused. MKS § 31 lg 2 kohaselt tekib maksukohustus seadusega sätestatud tingimuste saabumisel, kui seadusega ei ole sätestatud, et kohustuse tekkimiseks on vaja maksuhalduri haldusakti.

§ 3

lg 2 p 2 ja § 7 p 2 kohaselt makstakse keskkonnatasu keskkonna kasutamise eest, milleks on ka maavaravaru kaevandamine.

§ 9

lg-s 1 on täpsustatud, et maavara kaevandamisõiguse tasu makstakse riigile kuuluva maavaravaru kaevandamise, kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest. Seega, maksuobjektiks on maavaravaru, mida kaevandatakse, kasutatakse või muudetakse kasutuskõlbmatuks. Maavaravaru kaevandamisel ehk maavara looduslikust seisundist eemaldamisel on täidetud nn maksukoosseis ja ka tasu deklareerimise ja maksmise kohustus tekib hetkest, kui maavara looduslikust seisundist eemaldatakse. Kaebaja selgitab, et

§ 5

lg 1 on sätestatud, et keskkonnatasu maksab isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, heita keskkonda saasteaineid või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata. Nimetatud norm määratleb seega tasukohustuse kandja ehk maksumaksja (MKS § 6 lg 1 p 1). Samas,

§ 5

lg 1 üksnes määratleb selle isiku, kes saab maksukohustuse tekkimise eelduste täitmisel maksumaksjaks ehk kellega tekib avalik-õigusliku tasu maksmise kohustus riigi ees. Seega, kui maavaravaru kaevandatakse, tekib sellest tasu arvestamise ja ka maksmise kohustus (maksuõigussuhe) sellel isikul, kes omab keskkonnaluba ajal, mil tasu maksmise kohustus tekkis (s.o. maavaravaru looduslikust seisundist eemaldamise hetk). Seda toetab kaebaja arvates ka

§ 31

lg 1, mis näeb ette, et keskkonnatasu arvutamise kohustus on loodusvara kasutajal. Kaebaja märgib, et iseenesest on õige, et tasu maksjat (maksumaksjat) on antud juhul määratletud läbi keskkonnaloa omaja mõiste, kuid ta on seisukohal, et Keskkonnaamet on sellest teinud liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, jättes arvestamata, et seaduse alusel tekib riigil konkreetse isikuga konkreetne õigussuhe ning isikul riigi ees keskkonnatasu maksmise kohustus. Maksuõigussuhe on suhe konkreetse isiku ning riigi vahel. Kui selline suhe riigi ja maksumaksjana määratletud isiku vahel on juba maavara looduslikust seisundist eemaldamisega tekkinud, on isikul vastav tasu maksmise kohustus (ehk maksuõigussuhe riigiga) tekkinud. MKS ei tunnista tsiviilõiguses sätestatud õiguste ja kohustuste ülemineku juhtumeid nagu nõude loovutamine ja kohustuse ülevõtmine, mistõttu ei ole maksunõuete ja –kohustuste suhtes sellised tehingud lubatud ning maksuhaldur taolisi käsutusi ei aktsepteeri. Kaebaja leiab, et riigi ees juba tekkinud kohustuse eest jääb endiselt vastutama maksumaksja ehk antud juhul isik, kellele kuulus keskkonnaluba ajal, mil maavaravaru looduslikust seisundist eemaldati ja mille suhtes tekkis maksukohustus. Tasu maksmise kohustus saab tema arvates üle minna MKS alustel, kuid neid aluseid antud juhul ei esine.

§ 5

lg 1 ei saa teha järeldust, et ühe isiku poolt kaevandatud maavara eest tasumisele kuuluva keskkonnatasu kohustus (vastav maksuõigussuhe) läheks loa omaja isiku vahetamisel sellele isikule automaatselt üle. Nimelt, kui maksuõigussuhe on ühe isikuga juba tekkinud, ei saa selline õigussuhe kuidagi ebamääraselt ära lõppeda või uuele isikule üle kanduda, vabastades algse kohustatud isiku täielikult riigi ees lasuvatest kohustustest. Antud maksuobjekti (väljakaevandatud maavaravaru) suhtes ei ole maksukohustuslaseks tulevikus maavara kaevandamise loa omandav isik, kes ei ole antud loodusvara kasutanud. 6 Lisaks leiab kaebaja, et kuigi kohustatud isikut määratletakse loa omamise kaudu, ei tähenda see, et tegemist oleks „loast tuleneva kohustusega“. Sellest, et maksukoosseisu täitmisel on maksumaksjaks isik, kellel on parasjagu luba, ei saa ka järeldada, et keskkonnatasu on „loast tulenev kohustus“. Tasu maksmise kohustus tuleneb siiski seadusest (

§ 3

lg 2 p 2 ja § 7 p 2,

§ 9lg 1).

Seega ei ole erinevalt vaidlustatud teates väljendatud seisukohast konkreetse maavara kaevandamisest juba tekkinud keskkonnatasu maksmise kohustus käsitletav maavara kaevandamisloast tuleneva kohustusena (MaaPS § 44 lg 1), millest oleks võimalik loa loovutamisega vabaneda ning seda mõnele teisele isikule üle anda ning see ei saa ka automaatselt üle minna. Kaebaja on seisukohal, et kaevandamisloa omajaks saamise hetkest alates oli ta küll

§ 5

lg 1 nimetatud isikuks, kuid keskkonnatasu maksmise kohustus tekib tal üksnes enda poolt selle loa alusel kaevandatud maavara eest (mille osas ta täidab maksukoosseisu). Ta ei vastuta loa kunagiste omanike maksmata jäetud keskkonnatasu ja muude võimalike rikkumiste eest. Kaebaja on seisukohal, et Keskkonnaamet on teinud ebaõigeid järeldusi

§ 321

lõikes 3 sätestatust, kuna on leidnud, et see norm on tasunõuet tekitavaks sätteks, mida see aga ei ole.

§ 321

lg 3 on sätestatud, et kui mõõdistamisperioodil deklareeritud hinnanguline kaevandamismaht on väiksem instrumentaalmõõdistamise või kontrollmõõdistamise tulemusena tuvastatud mahust, teeb loa omaja tasaarvestuse mõõdistamise toimumise aruandekvartali keskkonnatasu deklaratsioonis. Tasu arvutamisel võetakse aluseks mõõdistamise toimumise aruandekvartalis kehtiv kaevandamisõiguse tasu määr. Keskkonnaamet asus seisukohale, et kuna instrumentaalmõõdistamise ajal oli loa omajaks kaebaja, siis peab ta enda keskkonnatasu deklaratsioonis „tasaarvestama“ ka AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) poolt kaevandatud maavaralt arvestatud keskkonnatasu. Selline seisukoht ei ole kaebaja arvates põhjendatud. Kõigepealt märgib kaebaja siinkohal, et juba väljend „teeb tasaarvestuse“ viitab sellele, et tegemist on millegagi, millest on konkreetsel loa omajal võimalik „tasaarvestust“ teha. Kui konkreetne loa omaja polegi midagi kaevandanud ja tal ei ole varasemast keskkonnatasu maksmise kohustust, siis ei saa tema ka midagi „tasaarvestada“. Kui midagi on „tasaarvestada“, peab seda tegema loa endine omaja. Kaebaja leiab, et olukorra korrektseks lahendamiseks tuleb eristada (i) tasu objekti (maksuobjekti) ja tasu maksmise kohustust loovaid norme ning (ii) tasu üle arvestuse pidamist ja deklareerimist reguleerivaid norme. Tasu maksmise kohustus ei saa kellelegi, isegi mitte uuele loa omajale, tekkida tasu üle arvestuse pidamist või deklareerimist reguleerivatest normidest (nt

§ 321

). Tasu maksmise kohustus saab tekkida vaid nendest normidest, mis määratlevad tasu maksmise kohustuse tekkimise eeldused (sh maksuobjekti). Maksukohustus tekib vahetult seaduses sätestatud teokoosseisu saabumisel, kusjuures maksudeklaratsiooni esitamata jätmine või väärarvutuse esitamine ei muuda seaduse alusel tekkinud maksukohustust olematuks. Eeltoodu määrab kaebaja arvates ära ka selle, kuidas tuleb tõlgendada

§ 321sätteid.

Kuna isik on kohustatud tasuma ning keskkonnatasu arvutama vaid selles osas, milles ta on keskkonda kasutanud (

§ 3

lg 2 p 2, § 7 p 2, § 9 lg 1) ja mille suhtes on keskkonnatasuga seotud õigussuhe tema ja riigi vahel tekkinud, on

§ 321

sätestatu asjakohane üksnes nende maavaravaru koguste osas, mida konkreetne loa omaja ise on looduslikust seisundist eemaldanud ehk mille suhtes tal on tekkinud keskkonnatasu maksmise kohustus (õigussuhe riigiga). Teisisõnu,

§ 321

näol on tegemist üksnes keskkonnatasu arvutuse korraldust reguleerivate normidega olukorraks, kus üks ja sama loa omaja on esialgu deklareerinud keskkonnatasu tema enda kaevandatud maavaravaru hinnangulise koguse alusel ning norm annab vastuse küsimusele, kuidas 7 (millises kvartalis, millise määraga, jne) teha tema enda kaevandatud maavara kogustest lähtuv tasaarvestus pärast tema poolt kaevandatud maavaravaru koguse mõõdistamise toimumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal keskkonnatasuga seotud õigussuhet riigiga ning tal pole kohustust arvestada ja tasuda keskkonnatasu selle maavaravaru koguse eest, mis on looduslikus seisundist eemaldatud enne talle maavara kaevandamisloa üleandmise teatavakstegemist, mis on vastavalt fikseeritud OÜ J. Viru Markšeideribüroo töös Pusku ehituslubjakivikarjääri markšeiderimõõdistamine seisuga

1. august
2. a. Seejuures leiab kaebaja, et tema seisukohti ei sea kuidagi kahtluse alla ka fakt, et kaevandamise üle peetakse jooksvalt hinnangulist arvestust ning mõõdistamised võivad toimuda harvemini kui on tasu deklareerimise periood. Isegi juhul, kui eelmise loa omaja poolt kaevandatud maavara kogust ei ole mõõdistamisega kindlaks määratud sellel ajal, kui tema oli loa omaja, ei välista see vastava koguse hilisemat kindlaks määramist ning seejärel tegelikult maavara kaevandanud isikule keskkonnatasu nõude esitamist. Ka käesoleval juhul on OÜ J. Viru Markšeideribüroo mõõdistamise pinnalt selgelt tuvastatav, milliseid koguseid AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) oli kaevandanud enne seda, kui kaebaja sai kaevandamisloa omajaks. Seega oli võimalik esitada vastav nõue AS-le Haapsalu Paekivi (pankrotis) ja ilmselt ka tema tegevuse eest vastutanud isikute vastu (MKS § 40). Kaebaja leiab, et väidet, et keskkonnatasu nõue peab kindlasti üle minema, ei toeta ka see, et MaaPS § 44 on sätestatud loa üleandmise lihtsustatud kord ning haldusorgan ei kontrolli enne loa ümbervormistamist keskkonnatasu arvestuse korrektsust. Nimelt, puudub igasugune kaalukas põhjus väita, et loa üleandmisel peaks absoluutselt igal juhul kaasa minema ka keskkonnatasu kohustused või et riik võiks sellisel juhul mingit kahju saada. Esiteks, loa üleandmine ei tähenda, et loa endine omaja ei peaks täitma talle tekkinud keskkonnatasu maksmise kohustusi ka pärast seda, kui ta enam loa omanik ei ole. Teiseks, kui aga tegemist on näiteks olukorraga, millele kohaldub VÕS § 180 jj (ettevõtte üleminek), siis lähevad keskkonnatasu maksmise kohustused nii või teisiti uuele ettevõtte omanikule üle, kusjuures üleandja jääb solidaarselt vastutama (VÕS § 183 lg 1, MKS § 37, 38). Järelikult, valdavatel juhtudel lähevad kohustused ka loa omandajale üle juba kehtivas õiguses sätestatud üldreeglite kohaselt. Antud juhul aga ettevõtte üleminekut puudutavad sätted ei kohaldu (VÕS § 181). Ja selleks mittekohaldumiseks on kaalukas põhjus, sest kohustuste üleminek sellises olukorras ei vastaks muuhulgas teistele õiguskorra põhimõtetele. Kaebaja soovibki rõhutada, et nii nagu tavalised maksukohustused, tuleb ka keskkonnatasu ülemineku küsimused lahendada samasuguses üldkorras, mis tagab õiguskorra ühtsuse, sealhulgas mõistliku kooskõla pankrotiõiguse üldpõhimõtetega. Keskkonnatasu puudutav regulatsioon ei ole niivõrd eriline, et selle jaoks peaks tuletama ülejäänud maksuõigusega võrreldes erireegleid ühe avalik-õigusliku tasu kohustuse ülemineku jaoks. 6.
3. Kaebaja leiab, et keskkonnatasu nõuded tuleb esitada maavara kaevandanud isiku vastu ja vajadusel ka pankrotimenetluses. Kuna käesoleval juhul tekkis keskkonnatasu maksmise kohustus AS-il Haapsalu Paekivi (pankrotis), kuuluvad selle isiku poolt kaevandatud maavaravaru eest tasumisele kuuluvad keskkonnatasu nõuded pankrotivõlgade hulka ning neid saab esitada ja hüvitada üksnes AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) pankrotimenetluses.
4. septembril
5. a kuulutas Pärnu Maakohus välja AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) pankroti. Pankrotiseaduse § 35 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnik kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga nimekirja temale kuuluvatest kohustustest. PankrS § 42 sätestab üldreegli, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. PankrS § 44 lg 1 alusel võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses seaduses sätestatud korras. PankrS § 93 lg 1 kohaselt on võlausaldajad seejuures 8 kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Need pankrotiseaduse sätted lähtuvad pankrotiseaduse üldisest loogikast ja eesmärgist, milleks on pankrotivõlgniku kõigi varade ja kohustuste väljaselgitamine ja seejärel varade arvel võrdselt võlausaldajate nõuete (osaline) rahuldamine. Seetõttu on oluline kõikide nõuete esitamine ja rahuldamine just pankrotimenetluses, kuivõrd vaid see tagab võlausaldajate võrdse kohtlemise. Kaebaja leiab, et praegusel juhul püüab Keskkonnaamet sisuliselt argumenteerida, et tema poolt administreeritav keskkonnatasu on eelisseisundis kõigi teiste pankrotivõlausaldajate nõuete ees, kuna Keskkonnaamet justkui ei pea oma nõude rahuldamist ootama pankrotivara arvelt (mida võib olla napilt), vaid saab oma nõude suunata kaevandamisloa omaja vastu. Kaebaja arvates ei ole Keskkonnaameti põhjendused, miks peaks pankrotimenetluses just keskkonnatasule olema selline eeliskohtlemine, kuidagi veenvad. Kõigi nõuete esitamine pankrotimenetluses tagab ka teise olulise pankrotimenetluse eesmärgi, milleks on PankrS § 2 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine. Nimelt, kui võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, on halduril või kohtul PankrS § 28 lg 1 kohaselt kohustus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks teada anda. Samuti peab kohus lahendis märkima, kas võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga. Seega oleks kaebaja hinnangul keskkonnatasu nõue tulnud esitada pankrotimenetluses muuhulgas ka seetõttu, et kindlaks teha võimalik raske juhtimisviga või kuriteotunnustega tegu. Kuna käesoleval juhul pole nõuet pankrotimenetluses esitatud, siis pole halduril olnud ka alust keskkonnatasu nõudega seotud võimalikke rikkumisi uurida. Kaebaja märgib, et

§ 334

peab vajalikuks eristada keskkonnatasu deklaratsioone pankroti väljakuulutamisele eelneva ja järgneva aja kohta. Keskkonnaamet on otsuses jätnud mulje, et tegemist on vaid formaalse nõudega, mis ei ole kuidagi seotud keskkonnatasu maksmise kohustuse ülekandumisega. Kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 334

seadusesse lisamise kohta ütleb seletuskiri4, et see reegel on lisatud käibemaksuseaduse § 27 lg 6 eeskujul, mis sätestab samasuguse eristamisnõude käibedeklaratsiooni kohta. Käibemaksuseaduse vastava muudatuse põhjenduseks on seletuskirja kohaselt vajadus teha vahet kohustustel enne pankrotti, mis leiavad tunnustamist järgunõudes proportsioonis teiste võlausaldajatega, ning kohustustel peale pankroti väljakuulutamist, mis rahuldatakse massikohustustena eelisjärgus. Seega ka

§ 334

eeskujuks olnud KMS § 27 lg 6 kontekstis ei ole kahtlust selles, et pankrotivõlgniku vastu suunatud nõuded esitatakse ja rahuldatakse pankrotimenetluses (olenevalt tekkimise ajast lihtsalt erinevates järkudes), mitte need ei kandu pankrotivara omandanud isikule üle. Selline lähenemine on kaebaja vaidlustaja hinnangul ka ainuvõimalik. Pankrotivõlgniku vastu suunatud kohustuste automaatne edasikandumine loa uuele omanikule tähendaks seda, et olemasoleva kaevandamisloa ülevõtmine teise isiku poolt muutuks äärmiselt riskantseks ja ebamõistlikuks. Potentsiaalsel uuel kaevandamisloa omanikul lasuks vastutus kõigi maksmata keskkonnatasude ja muude eelmise omaniku poolt kunagi toime pandud rikkumiste ja neist tulenevate kohustuste eest, millest ta kaevandamisloa ülevõtmisel isegi teadlik ei ole. See tooks potentsiaalselt endaga kaasa olukorra, kus esialgne kaevandaja annab keskkonnatasude maksmise ja karjääri rekultiveerimistööde vältimiseks kaevandamisloa üle maksejõuetule kehale ning pankrotimenetluses ei soovi ükski mõistlik ettevõtja selliste kohustustega kaevandamisluba üle võtta. Keskkonnaameti seisukohtadest nähtub, nagu oleks Keskkonnaamet pidanud täiesti aktsepteeritavaks võimalust, et kontrollmarkšeiderimõõdistuse tulemuste teadasaamisel loa ülevõtmisest loobutakse. Kuna Keskkonnaameti hinnangul ei tuleks sellisel juhul ka pankrotimenetluses nõuet esitada, ei laekuks keskkonnatasusid ka pankrotivarast. Tulemuseks on olukord, kus maavara on selle eest tasumata kaevandatud, keegi keskkonnatasu ei maksagi ning 9 karjäär jääb rekultiveerimata. Seega tuleks riigil kanda karjääriala rekultiveerimiskulud ning samas jääks saamata keskkonnatasud. See ei saa aga olla keskkonnatasude seaduse, maapõueseaduse ja muude asjakohaste keskkonnaalaste õigusaktide mõtteks. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti seisukoht eeltoodu osas piirdub põhimõtteliselt sellega, et Keskkonnaameti arvates tekkis tasu nõue alles siis, kui kaebaja oli saanud juba loa omanikuks ning korraldas karjääri mõõdistamise. See seisukoht on aga väär ja aga lähtub juba eelkäsitletud

§ 321ebaõigest kohaldamisest.

Kuna keskkonnatasu maksmise kohustus tekkis AS Haapsalu Paekivil (pankrotis) siiski maavara looduslikust lasundist eemaldamisega, oli Keskkonnaamet õigustatud esitama vastava keskkonnatasu nõude AS-le Haapsalu Paekivi (pankrotis) ning selle pankrotimenetluses. Kaebaja märgib lisaks, et Keskkonnaameti käsitlus, mille järgi esitatakse keskkonnatasu nõue mitte keskkonna reaalse kasutaja vastu, vaid viimaselt loa omandanud isikule, ei toeta kuidagi ka keskkonnatasu eesmärke.

§ 4

lg 1 on sätestatud, et keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. Seega, keskkonnatasude põhieesmärk ei ole fiskaalne ehk riigile võimalikult suure maksutulu teenimine. Kaebaja tõdeb, et kui keskkonnatasu eest vastutus „kandub edasi“ järgmisele loa omajale, ei aita see kuidagi kaasa sellele, et loodusvarade reaalne kasutaja minimeeriks tekkivat kahju, sest ta teab, et võib kohustuse edasi anda. Samas, isik, kes rahalise kohustuse üle võtab, ei saa keskkonnale tekkivat kahju enam kuidagi vähendada või vältida, sest loodusvarasid on juba kasutatud. Seega ei ole ka keskkonnatasude eesmärkide valguses põhjendatud Keskkonnaameti käsitlus, justkui keskkonnatasu kohustust saab loa üleandmisega koos üle anda ning nõude saaks reaalse loodusvara kasutaja asemel esitada kolmandale isikule. 6.

1. Alternatiivse vastuväitena vaidlustatud haldusaktidele esitab kaebaja aegumise vastuväite, kuigi ta leiab, et nõudel ei ole põhimõtteliselt õiguslikku alust. Isegi kui tal oleks mingis ulatuses kohustus tasuda pankrotis äriühingu keskkonnatasu võlga, oleks käesolevaks ajaks vähemalt kuni
2. aastani kaevandatud maavaravaru eest vastav nõue aegunud. Kaebaja leiab, et kui J. Viru Markšeideribüroo 02.08.2012 mõõdistusega oli tõendatud, et AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) kaevandamise tulemusena oli selleks ajaks karjääris jääkvaru 63500 m3, siis juba ca 1 aasta varem ehk 05.09.2011 Maa-ameti aerokontrolli andmete alusel tehtud jääkvaru arvutuse kohaselt oli karjääri jääkvaru kahanenud juba 64800 m
3. Andmetest ilmneb, et kõige suuremas mahus on karjääris toimunud kaevandamine enne
4. aastat, kuna
5. a
6. juuniks oli ammendatud juba ca 71 % tarbevarust (sealjuures juba 115% kaevandatavatest varudest), samas kui 2010-2012 kaevandati kõigest ca 2,5% tarbevarust. Kaebaja toob välja, et
7. ja
8. aastal kehtis

§ 36

lg 5, mis sätestas, et keskkonnatasu võib ümber arvutada ja seda sisse nõuda kolme aasta jooksul arvutuse esitamise kuupäevast arvates. Nimetatud säte kehtis kuni 31.03.

1. a. Ka käesoleval ajal kohalduva MKS § 98 lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kaebaja märgib, et
2. a
3. juuniks toimunud kaevandamise pidi AS Haapsalu Paekivi olema deklareerinud hiljemalt
4. juuliks 2010 (

§ 33lg 1 p 1).

Keskkonnaameti dokumendiregistrist nähtuvalt on

1. a II kvartali maavara kaevandamisõiguse tasu arvutus laekunud Keskkonnaametisse
2. juulil
3. a. Kuna Keskkonnaamet ei ole kuni
4. a II kvartalini toimunud kaevandamise kohta AS-i Haapsalu Paekivi poolt esitatud maavara kaevandamisõiguse tasu arvutusi kontrollinud ning vastavat täiendavat keskkonnatasu sisse nõudnud, ei ole seda enam ka käesoleval ajal võimalik aegumise tõttu teha. Samasugune aegumise vastuväide kehtib ka kuni
5. aastani toimunud kaevandamise kohta. 10 Kaebaja ei nõustu siinkohal Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi arusaamaga, et nõue ei ole aegunud, kuna keskkonnatasu nõue tekkis justkui alles pärast mõõdistamist kaebaja enda poolt. See käsitlus on väär ja selle järgi justkui AS Haapsalu Paekivil (pankrotis) ei olnudki keskkonnatasu maksmise ja õige deklareerimise kohustust, mis igasuguse kahtluseta nii ei ole. Kaebaja märgib, et keskkonnatasu kohustus tekib juba maavara looduslikust seisundist eemaldamisega. Asjaolu, et tasuarvestuses tehakse korrektuurid pärast mõõdistamist, ei tähenda, et AS Haapsalu Paekivil (pankrotis) ei olnud kohustust keskkonnatasu arvestada, deklareerida ja tasuda juba siis, kui ta reaalselt kaevandas. Samuti ei mõjuta mõõdistamata jätmine aegumise kulgemist. Kui Keskkonnaamet soovis järelevalvet teostada ja andmeid kontrollida ja tasuarvestust korrigeerida, oli tal võimalik kontrollmõõdistamine teha kolme aasta sees, mida Keskkonnaamet aga ei ole vajalikuks pidanud. Seega, kuna deklaratsioonide esitamisest, milles tuli näidata kaevandatud maavara kogus, oli möödunud rohkem kui 3 aastat, oli vastavas ulatuses keskkonnatasu aegunud. Aegunud nõude sissenõudmine on õigusvastane ja lubamatu. Kaebaja on ka seisukohal, et Keskkonnaameti ülesanne on tõendada, et tal on õigus keskkonnatasu arvutust korrigeerida ehk seda, et tasu nõue ei ole aegunud. MKS § 11 sätestab maksuõiguses uurimispõhimõtte, mille kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid, kogudes ise asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et on teada kogused, mis on kaevandatud enne 02.08.
6. Muude tõendite puudumisel ei saa välistada, et kogu AS Haapsalu Paekivi poolt deklareerimata kogus oli kaevandatud rohkem kui 3 aastat tagasi ja seda oleks pidanud deklareerima rohkem kui 3 aastat tagasi. Seega peaks Keskkonnaamet tõendama, et vastavad kogused ei ole kaevandatud rohkem kui 3 aastat enne keskkonnatasu teate väljastamist. Seda Keskkonnaamet teinud ei ole. Kaebaja leiab, et asjas ei saa olla maksumaksjale kahjulikku eeldust, et kindlasti ei ole kaevandatud rohkem kui 3 aastat tagasi. Sellist lähenemist toetab ka Riigikohtu praktika. Riigikohtu halduskolleegiumi
7. aprilli 2000 otsuse nr 3-3-1-4-00 kohaselt: „Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t. maksukoormust suurendavalt. See põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.“. Kuna Keskkonnaamet ei pea võimalikuks vastavat asjaolu tõendada, ei ole tal võimalik ka tõendada, et vastav nõue kindlasti aegunud ei ole. Sellisel juhul tuleks lugeda tasunõue tervikuna aegunuks. Seejuures ei saa kaebajale ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Kaebaja ise reaalselt kõnealusel ajal karjääris ei kaevandanud ning teda üldse veel sel ajal ei eksisteerinudki. Seega ei saa talle ette heita, et karjääri kohta ei ole instrumentaalmõõdistamisi ning ainuke varasem teadaolev mõõdistus on tehtud 15.12.
8. a seisuga. Kaebaja rõhutab, et ta tegi maksimaalse, et oleks võimalik erinevatel aegadel kaevandatud koguseid olemasolevate tõendite alusel välja selgitada, esitades 17.06.2013 ja 01.08.2013 Keskkonnaametile vastavad jääkvaru arvutused seisuga 15.12.2006, 2008, 05.06.2010, 20.05.2011 ja 05.09.
9. Kuna riigi valduses olid Maa-ameti aerokontrolli kõrgusandmed, tellis kaebaja ise nende andmete alusel OÜ J. Viru Markšeideribüroo jääkvaru arvutused, sest Keskkonnaamet ei pidanud seda vajalikuks ning esitas haldusmenetluse käigus Keskkonnaametile. See oli maksimaalne, mida kaebajal oli võimalik asjaolude tõendamiseks teha. Esitatud tõendid aga näitasid, et valdav enamus deklareerimata kogusest oli kaevandatud rohkem kui 3 aastat enne keskkonnatasu teate esitamist, kuid Keskkonnaamet keeldus nende tõenditega arvestamast. Kaebaja leiab, et nende koguste ees ei olnud keskkonnatasu nõude esitamine aegumise tõttu võimalik. Keskkonnaamet ei pidanud kaebajale kahjulikult võimalikuks Maa-ameti aerokontrolli kõrgusandmetele tuginenud OÜ J. Viru Markšeideribüroo jääkvaru arvutustele tugineda. Kaebaja ei nõustu käsitlusega, justkui

§ 321

lg 2 tuleneks kohustuslik tõendi liik selles osas, mis 11 puudutab aegumise küsimuse lahendamist. Kaebaja möönab, et esialgu hinnangute alusel määratud keskkonnatasu korrigeeritakse instrumentaalmõõdistamise või kontrollmõõdistamise tulemuste alusel, kuid sellest ei saa teha järeldust, et muude tõendite alusel ei saa välja selgitada näiteks küsimust, mis ajahetkel on maavara kaevandatud ning millal oleks tulnud seda deklareerida ja vastavalt hinnata aegumise küsimust. Kaebaja arvates on tähelepanuväärne, et Keskkonnaamet on ka ise viidanud aerokontrolli andmetele, kui ühele tõendile selle kohta, et deklareeritud maavara kogused erinevad tegelikult kaevandatust. Nii on Keskkonnaameti

1. septembri
2. a märgukirjas nr 6-15.4/12/23208-1 toodud, et: „Keskkonnaamet võrdles Maa-ameti poolt
3. aastal teostatud mäeeraldiste aerokontrolli tulemusi Keskkonnaametile esitatud maavaravaru kaevandamise mahu aruannetega. Võrdluse tulemusel selgus, et mäeeraldises Pusku ehituslubjakivikarjäär (kaevandamisluba nr LMKL 004) esineb erinevus kaevandatud mahu aruandluse ja aerokontrolli andmete vahel (deklareeritud vähem) koguses ~4800 m
4. Märgukirjale on lisatud tutvumiseks Maa-ameti aerokontrolli seletuskiri.“. Eeltoodust tulenevalt pidi Keskkonnaamet mh arvestama ka Maa-ameti aerokontrolli kõrgusandmete alusel J. Viru MB poolt tehtud jääkvaru arvutustega. Seda eriti olukorras, kus puuduvad muud kättesaadavad tõendid kaevandamisandmete kohta. Kaebaja leiab, et kui Keskkonnaamet ei pea üldse võimalikuks kaebaja esitatud tõenditega arvestada, ei ole Keskkonnaametil võimalik ka tõendada, et nõuded ei ole aegunud ning keskkonnatasu teade on õigusvastane juba sellel põhjusel. Kaebaja juhib tähelepanu ka sellele, et esialgselt deklareeritakse maavara kaevandamist üksnes loa omaja hinnangute alusel. Ei ole loogiline lähenemine, et loa omaja hinnangud saavad asjas tõendiks olla, aga Maa-ameti täpsed aerokontrolli pildistamised ja LIDARi kõrgusandmed seda ei ole. AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) on deklareerinud kaevandatud koguseks nulli, mis on olnud ilmselgelt väär. Seadus ei luba rohkem kui kolm aastat vanade deklaratsioonide osas mingeid nõudeid esitada. Kaebaja ei pea põhjendatuks tõlgendust, kus olukorras, kus instrumentaalmõõdistamisi ei ole tehtud, keskkonnatasu nõuded ei saakski aeguda. Juhul, kui instrumentaalmõõdistamisi ei ole, tuleb aegumise küsimus lahendada muude tõendite alusel. Loa omaja hinnangutest oluliselt täpsemad ja Maa-ameti kui riigiasutuse koostatud ning riigi järelevalves kasutatavad andmed (mida suurusjärgu mõttes kinnitavad ka kahe järgmise ülelennu andmed) näitavad, et rohkem kui kolm aastat tagasi on kaevandatud 173 400 m3, mille osas on keskkonnatasu nõuded igal juhul aegunud. Aegumistähtaja möödumisel ei saa keskkonnatasu nõuet esitada ka väidetavale kohustuste üleminekule tuginedes. 6.
5. Täiendava alternatiivse vastuväitena viitab kaebaja sellele, et keskkonnatasu teates on rakendatud ebaõigeid keskkonnatasu määrasid. Aluseks on võetud
6. a kehtinud määrad, kuid tõenditest on ilmne, et vastavad kogused on kaevandatud enne
7. a, mil kehtisid madalamad kaevandamisõiguse tasu määrad. Kaebaja märgib, et üldpõhimõtte järgi kohaldatakse avalik-õiguslike maksude ja tasude puhul seda suurust (määra), mis kehtis ajal, mil vastava tasu maksmise kohustus tekkis. Kuna tasu maksmise kohustus tekkis maavara looduslikust seisundist eemaldamisega, oli vaja välja selgitada, millises koguses ja millises ajaperioodis seda tehti ja kohaldada vastavat tasu määra. Kaebaja toob välja, et tasu määra osas on Keskkonnaamet tuginenud

§ 321

lõikele 3, mis sätestab, et kui mõõdistamisperioodil deklareeritud hinnanguline kaevandamismaht on väiksem instrumentaalmõõdistamise või kontrollmõõdistamise tulemusena tuvastatud mahust, teeb loa omaja tasaarvestuse mõõdistamise toimumise aruandekvartali keskkonnatasu deklaratsioonis. Tasu arvutamisel võetakse aluseks mõõdistamise toimumise aruandekvartalis kehtiv kaevandamisõiguse tasu määr. Nimetatud säte kehtib alates 01.04.

1. a, kuid vähemalt valdav 12 osa kõnealusest maavarast on kaevandatud enne seda kuupäeva, mistõttu ei saa seda normi nendele kogustele rakendada. Keskkonnaamet leidis, et kuna kaebaja poolt tellitud mõõdistus tehti
2. a III kvartalis, siis tekkis ka tasu maksmise kohustus sellel ajal, mistõttu on kohaldatud õiget määra. Kaebaja on eespool selgitanud, et tasu maksmise kohustus ei tekkinud
3. a III kvartalis, vaid oluliselt varem ning kohustus tekkis maavara tegelikult kaevandanud AS Haapsalu Paekivil (pankrotis). Seega on kandunud Keskkonnaameti ja ka vaide lahendaja tehtud viga üle ka tasumäära küsimusekäsitlemisse. Kaebaja leiab, et siiski oli oluline välja selgitada vastavalt kehtinud tasumäär. Kaebaja leiab, et ainuüksi sellest, et seda ei tehtud, tuleb keskkonnatasu teadet pidada õigusvastaseks. Kaebaja märkis juba haldusmenetluses, et

§ 321

lõikes 3 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt rakendatakse mõõdistamise kvartali tasumäära, varasemates õigusaktides ei sisaldunud. Varasematele õigusaktidele on viidatud küll vaideotsuses (lk 15), kuid ka selles ei väideta otseselt, et varasematest õigusaktidest oleks tulnud reegel, et kohaldada tuleb mõõdistamise kvartalis kehtinud määra. Oli küll ette nähtud, et vastav juurde- või mahaarvamine tehakse mõõdistamise kvartalile järgneva kvartali „keskkonnatasu arvutuses“, kuid see määrab üksnes vastava dokumendi ehk koha, kus seda tehakse. Sellest ei saa järeldada, et see oleks erand ka tasumäärasid puudutavale õigusaktile ning rakendada oleks tulnud ka sellel samal kvartalil kehtivat määra (mitte kaevandamise aegset määra), kui samas on tõendatav tegelik kaevandamise aeg. Eeltoodu alusel on kaebaja seisukohal, et vastavalt tuleb konkreetsel perioodil kaevandatud koguste suhtes rakendada vastaval perioodil kehtinud tasumäära. Keskkonnaamet seda teinud ei ole, mistõttu on keskkonnatasu teade ka sellel põhjusel õigusvastane. 6.5. Kaebaja leiab, et ka tema kaevandatud maavaravarult on õigusvastaselt arvestatud kõrgendatud määra järgi keskkonnatasu. Kaebaja deklareeris 2012. a IV kvartali maavara kaevandamisõiguse tasu deklaratsioonil kaevandatud lubjakivi koguseks 645 m3 ning tasus sellelt mahult ka keskkonnatasu tavapärases (ühekordses) määras. Keskkonnaamet on asunud seisukohale, et kuna AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) poolt oli ületatud maavara kaevandamisloaga antud kaevandatava maavara kogust, siis on 2012. a IV kvartalil kaevandatud maavara puhul tegemist üle loa kaevandamisega, mille suhtes Keskkonnaamet rakendas viiekordset tasumäära

§ 5lg 4 ja § 30 alustel.

Kaebaja ei nõustu sellise seisukohaga ning vastava keskkonnatasu juurdemääramisega. Kaebaja märgib, et talle väljastati 04.09.

1. a maavara kaevandamise luba ilma ühegi viiteta, et tal tegelikult ei olegi justkui selle alusel lubatud kaevandada. Seejuures oli maavara kaevandamisluba varasemalt ka muutmata kujul pikendatud. Maavara kaevandamise loa tingimusi 15.08.
2. a korraldusega ei muudetud ning loa punkti 7.2 kohaselt säilis kaevandamise maksimaalse aastatoodangu määrana 15 tuhat m3 ning minimaalse aastatoodangu määrana 2 tuhat m
3. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja poolt deklareeritud ehituslubjakivi kogus 0,6 tuhat m3 ei ületanud loaga määratud maksimaalset aastatoodangut. Samuti ei ole selgitatud, millisest õigusnormist tulenevalt pidi kaebaja arvestama eelmise omaniku kaevandatud kogustega. Kaebajal puudus mistahes alus eeldada, et ta ei võigi hiljuti talle väljastatud maavara kaevandamise loa alusel midagi kaevandada. Seejuures on oluline märkida, et riik Maa-ameti kaudu on teostanud aerokontrolli töö ning kogus
4. aastal ning
5. aastal andmeid spetsiifiliselt Pusku karjääri kontrolliks. Kogutud andmete alusel oli võimalik arvutada ka jääkvaru ning senini kaevandatud kogus. Seega olid riigil juba
6. aastal olemas andmed, mille töötlemisel oli võimalik AS-i Haapsalu Paekivi (pankrotis) deklaratsioone kontrollida. Enne kaebajale loa edastamist
7. septembril
8. a oli Keskkonnaametil olemas ka OÜ J. Viru Markšeideribüroo poolt teostatud Pusku ehituslubjakivikarjääri markšeidermõõdistamise andmed seisuga
9. august
10. a. Tulenevalt hea halduse põhimõttest oleks tulnud uut loa omajat vähemalt informeerida asjaolust, et väljastatud kaevandamisloa alusel polegi võimalik kaevandada või 13 kaevandamisluba vastavalt muutma. Sellises olukorras isiku maksustamine viiekordses määras on ilmselgelt ebaõiglane ja ebaproportsionaalne riive. Kaebaja märgib, et lisaks oli Keskkonnaametil keskkonnaregistri seaduse § 53 lg-st 1 tulenev kohustus keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel teha kolme tööpäeva jooksul vastutavale ja volitatud töötlejale ettepaneku ebaõiged andmed parandada. Keskkonnaamet ega aerokontrolli teostanud Maa-amet keskkonnaregistri vastutavat ja volitatud töötlejat ebaõigetest andmetest ei teavitanud, jättes sellega teadlikult kehtima Pusku karjääri kaevandatavat varu käsitlevad väärad andmed. Seega asus kaebaja maavara kaevandamisloa saamise järgselt ehituslubjakivi kaevandama kooskõlas maavara kaevandamise loaga nr LMKL-004 määratud aastatoodangu piires, kaevandades keskkonnaregistri andmete kohaselt säilinud kaevandatavat maavaravaru. Tegemist ei ole loata või loaga lubatud kogusest suurema maavaravaru koguse kaevandamisega

§ 30lg 1 tähenduses.

Deklareeritud maavaravaru eest on kaebaja keskkonnatasu nõuetekohaselt tasunud. Keskkonnaameti järeldus, mille kohaselt peaks kaebaja tasuma 2012. a IV kvartalis deklareeritud koguse eest kõrgendatud (viiekordse) määra järgi arvestatud keskkonnatasu summas 4489,20 eurot, ei ole kooskõlas

§-ga

1. 6.
2. Täiendavalt märgib kaebaja kõigi keskkonnatasu nõude komponentide osas, et fikseeritud kõrgendatud koefitsiendiga keskkonnatasu määramine ei ole tema arvates kooskõlas Põhiseadusega, kuivõrd haldusorganile ei ole jäetud diskretsiooniruumi, mistõttu ei arvestata konkreetse juhtumi asjaoludega. Kõrgendatud määraga keskkonnatasu arvutatakse abstraktsete seaduses sätestatud kordajate alusel ning kõrgendatud määral ei ole selget seost tasustatava tegevuse tegeliku mõjuga keskkonnale. Riigikohus on
3. märtsi
4. a otsuses asjas 3-3-1-3-05 möönnud saastetasu karistuslikku iseloomu, eeskätt kõrgendatud määrade rakendamise korral. Selline lahendus ei ole ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse riivena demokraatlikus ühiskonnas vajalik (proportsionaalne) ja on seega vastuolus Põhiseaduse §-ga
5. Regulatsioon, mille kohaselt ei ole tegelik kahju ja riigi nõutav tasu ilmselt ekvivalentsuse seoses, ei ole kooskõlas ka Põhiseaduse §-ga 53, mille kohaselt on igaüks kohustatud hüvitama üksnes selle kahju, mille ta on keskkonnale tekitanud. Eriti ebaproportsionaalne on sellise kõrgendatud keskkonnatasu rakendamine praegusel juhul ehk olukorras, kus karistusliku keskkonnatasu nõue on esitatud loa alles hiljem omandanud kolmanda isiku vastu, kes ise pole karistatavat tegu üldse toime pannud. Arvestades keskkonnatasu suurust, ohustab tasu sissenõudmine isiku eksistentsi üldse. 6.
6. Oma 21.01.2015 esitatud täiendavates seisukohtades leiab kaebaja kaebuses toodule täiendavalt järgmist: 6.7.1 Kaebaja leiab oma kaebuse täienduses, et kohatu on Keskkonnaameti väide nende 14.02.2014 dokumendi punktis 3.7, et kaebaja tõlgendus MaaPS § 44 lg-le 1 on meelevaldne ja pahatahtlik ning selles domineerib üksnes kasuistlik soov saada hüve, nö kaevandamistegevusest saadavat kasu unustades tekkinud kohustused. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on tuginenud nii antud väidetes kui ka oma üldises argumentatsioonis eeldusele, et kaebaja on isikuks, kes on saanud maavara kaevandamisel hüvesid, mille eest nüüd keeldutakse keskkonnatasu maksmast. Tegelikkuses ei ole kaebaja aga hüvesid saanud või kasutanud isikuks, mida on nentinud ka varasemalt. Pusku ehituslubjakivikarjäärist kasu saanud isik on tegelikult AS Haapsalu Paekivi (pankrotis). Kaebaja ei ole vaidlusaluseid koguseid loa alusel kaevandanud ega neid kasutanud, milles antud hetkel ka vaidlus puudub. Pigem on kaebaja saanud hoopis kahju, sest AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) oli kaevandanud karjäärist rohkem varusid kui deklareeritud, mis tähendab, et kaebajale kaevandamiseks jäänud jääkvaru oli väiksem. Seetõttu on kaebaja endiselt seisukohal, 14 et ta ei ole kehtivate õigusaktide alusel ka isikuks, kellel kaevandamistasu maksmise kohustus tekkis. 6.7.
7. Kaebaja märgib, et nii Keskkonnaamet kui ka Keskkonnaministeerium on oma vastustes väitnud, et kaebaja oleks pidanud hoolsalt hindama ja kaaluma loa ülevõtmist ja sellega kaasnevaid riske. Keskkonnaamet on ka väitnud, et kaebajal tuli hinnata, kas tehingu ebaõnnestumise korral jätkub tal raha keskkonnatasude maksmiseks. Tegu oli vastustajate hinnangul tahtliku hooletusega, kuna kaebaja oleks pidanud ette nägema, et tehingu ebaõnnestumise tõttu puudub raha nende tasumiseks. Kaebaja juhib esiteks tähelepanu sellele, et käesolevas asjas ei ole vaidlusküsimuseks kaebaja juhatuse liikmete hoolsus või hooletus pankrotivara ostmisel. Käesolevas asjas on vaidlusküsimuseks hoopis küsimus sellest, kas pankrotivara hulgas kaevandamisõiguse lubade üleminekul peab uus omanik tasuma vanad keskkonnatasude võlgnevused. Lisaks on kaebaja hinnangul ebaõige väide, et kaebaja oleks pidanud hindama, kas tal on raha keskkonnatasude maksmiseks. Kaebaja vastu antud hetkel esitatud nõuet ei olnud sellises mahus ja tingimustel kuidagi võimalik ette näha. Asjaolu, et kaebaja varasem juhatuse liige (kuni 24.10.2014) Raul Kuusk oli perioodil 27.08.1997- 07.07.2006 AS Haapsalu Paekivi (pankrotis alates 02.09.2011) juhatuse liige, ei ole käesolevas asjas kuidagi oluline. See ei anna alust eeldada, justkui oleks kaebaja teadnud ette, et Keskkonnaamet esitab tegeliku võlgniku asemel tema vastu sellises ulatuses keskkonnatasu nõude. 6.7.
8. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi tõlgendusega

, MKS ja MaaPS sätetest, mille alusel on vastustajate hinnangul toimunud kaevandamisloa üleminek kaebajale. Kaebaja hinnangul on õige vastustajate väide, et kaevandamisloa üleminekuga lähevad üle ka loaga seotud õigused ja kohustused. Küll aga ei saa kaebaja hinnangul MaaPS § 44 lg-st 1 tuletada, et ka eelmise loaomaniku rikkumiste tulemusena tekkinud võlgnevused selliste loaga seotud kohustuste alla kuuluvad. Keskkonnaministeerium on viidanud, et käesolevas vaidluses on siiski oluliseks ka

-i regulatsioon, kuivõrd selle alusel sätestatakse keskkonnatasu maksmise kohustus. Kaebaja on kaebuses viidanud, et keskkonnatasu maksmise kohustuse ülemineku küsimusi

ei reguleeri, seda reguleerib aga ammendavalt MKS. Seega, kuivõrd

-i alusel sätestatakse keskkonnatasu maksmise kohustus kui selline, leiab kaebaja siiski, et kohustuse olemasolu sätestamine ei aita kohustuse ülemineku küsimuses. Käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks ei ole see, kes on

-i alusel kohustatud isikuks keskkonnatasu maksma, kuivõrd seal ei käsitleta küsimust kohustuse ülemineku kontekstis. Kohustuste üleminekut käsitleb siiski vaid MKS koostoimes VÕS-ga. Küll aga juhib kaebaja tähelepanu sätete sõnastusele.

§ 31

lg 1 sätestab, et keskkonnatasu arvutamise kohustus on üldjuhul loodusvara kasutajal, saasteainete välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse heitjal ja jäätmete kõrvaldajal. Seaduse sätete sõnastusest nähtub seadusandja soov panna keskkonnatasu tasumise kohustus isikule, kes reaalselt on loodusvara kasutanud, mitte kolmandale isikule. Asjaolu, et loodusvara kasutaja rikkus sisuliselt kõiki talle seatud kohustusi ning esitas oma deklaratsioonides valeandmeid ning lõpuks pankrotti läks ning võlgu ka tasuda ei oleks suutnud, ei anna alust ja õigust riigil esitada nõuet hoopis uue loa omaja suhtes, lootes selle nõude sellisel kohase pankrotimenetluse välisel viisil rahuldamist. 6.7.

1. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaministeeriumi poolt esitatud väitega, justkui oleks aruandluskohustus lahutamatult seotud tasumiskohustusega. Kaebaja jääb siinkohal oma varem esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt on tasu maksmise kohustuse tekkimine seotud reaalse tasumiskohustust tekitava tegevuse ehk käesoleval juhul reaalse kaevandamisega, mitte ainult aruandluskohustusega. Kaebaja ei ole ka eelnevalt vaielnud vastu faktile, et loa üleminekuga lähevad üle ka kohustused. On mõistetav, et loaga seotud ja kaasnevad kohustused on igakordsel loa omajal. Küll aga ei saa selliste kohustuste alla kuidagi liigitada eelmise loa omaja tegevuse 15 tulemusel tekkinud keskkonnatasu võlanõude tasumist. Sellise keskkonnatasu olemusest tulenevalt on selge, et see peab olema suunatud isikule, kes on keskkonda reaalselt kasutanud. 6.7.
2. Kaebaja leiab, et ebaloogiline on Keskkonnaministeeriumi argumentatsioon tasu maksmise kohustuse seotuse üle isiku või loaga

§ 3, § 5 lg 1, § 31 lg 1 ja § 341 alusel.

Keskkonnaministeerium on leidnud, et kui maavara kaevandamine on toimunud ilma loata (konkreetsel alal kehtivat luba ei ole ja vastutavat isikut seega määrata ei saa), on tasu maksmise kohustuse maavara kaevandajal – tasu maksmise kohustus on seotud isikuga. Kui aga maavara kaevandamine on toimunud loa alusel (kehtiva loa olemasolul), on tasu maksmise kohustus loa omajal – tasu maksmise kohustus on loa olemasolul seotud loaga ja seega ka tulenevalt MPS §-st 44 üle antav. Antud käsitluse alusel tuleb välja, justkui peaks Keskkonnaministeerium õiguspäraseks, et kui isik on kaevandanud nt. loa piiridest väljaspool ilma loata, peab ta igal juhul ise keskkonnatasu tasuma, aga kui antud alale on välja antud kehtiv luba, on vastutav igakordne loa omanik. Puhtalt fakt, et teatud alale on välja antud luba, ei saa siduda igasuguse kaevandamisega kaasnevat tasu maksmise kohustust kaevandamisloaga. Keskkonnaministeerium on ka väitnud, et keskkonnatasu maksmise nõue on tekkinud loa alusel toimunud tegevusest ja seotud vastava majandusüksusega (karjääri ja loaga). Küll aga ei saa kaebaja hinnangul siin siiski tähelepanuta jätta, et keskkonnatasu maksmise nõue on tekkinud just nimelt sellest konkreetsest tegevusest ehk kaevandamisest, ja on seetõttu seotud selle konkreetse isikuga, kes seda kaevandamist läbi viis. Vastustajate argumentide alusel tasu maksmise kohustuse jäigalt vaid loaga sidumine ei saa olla õiguspärane. Antud juhul on oluline vaadata siiski käesolevas asjas konkreetse nõude ülemineku võimalikkust seoses pankrotimenetlusega, mida kaebaja ei mööna. 6.7.

1. Keskkonnaamet on välja toonud Riigikohtu lahendi 3-3-1-6-12, tõlgendades nimetatud asjas tehtud otsust selliselt, et tegu on MKS § 37 raamiva lahendiga, mis käsitleb maksude üleminekut pankrotimenetluses. Küll aga ei olnud asjaolud eeltoodud lahendis tegelikult sellised. Nimelt toimus seal ettevõtte üleminek enne pankrotimenetlust. Selles asjas jõustus Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 lahend 3-09-
2. Kohus on leidnud, et OÜ Auto Forte Baltic võttis üle tegutseva majandusüksuse, koos sinna kuuluvate asjade, õiguste ja kohustustega, mis võimaldas jätkata ettevõtte senist tegevust. Tuvastati ettevõtte üleminek ja sellega koos ka maksuvõlg. Käesolevas asjas aga ei ole toimunud sellisel kujul ettevõtte üleminekut, kuivõrd tegemist on pankrotivara enampakkumisel omandamisega. Kaebaja rõhutab veelkord, et MKS § 37 alusel tuleb vaadata VÕS-i vastavat regulatsiooni. VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata VÕS
3. peatüki
4. jaos sätestatut ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Olulise erinevuse tõttu faktilistes asjaoludes ei ole Keskkonnaameti poolt välja toodud Riigikohtu lahend käesolevas asjas kuidagi kohaldatav. Ühtlasi ei saa selle põhjalt teha sellist järeldust, nagu seda on teinud Keskkonnaamet, et ka käesolevas asjas toimuks maksukohustuse üleminek. 6.7.
5. Kaebaja on seisukohal, et vaatamata vastustajate seisukohtadele, on pankrotimenetluse põhimõtted käesolevas vaidluses olulised. Keskkonnaamet on oma vastuses viidanud, et puudub vaidlus selles, et pankrotivara on omandatud enampakkumisel, mis vastab tõele. Keskkonnaamet on ühtlasi pikalt kirjeldanud pankrotimenetluses vara müümise erinevaid variante ja nendega kaasnevaid tehingu vorme. Kuivõrd puudub vaidlus selles, kuidas vara üleminek on toimunud, ei pea kaebaja vajalikuks vastavaid argumente kommenteerida. Küll aga on seda arusaamatum Keskkonnaameti samaaegne seisukoht, justkui ei oleks pankrotiõiguse normid käesolevas vaidluses üleüldse olulised. Keskkonnaameti 14.02.2014 vastuse punktis 3.6.
6. on vastustaja ise väljendanud seisukohta, et antud juhul on põhjendamatu kaebuse lahendamisel välja jätta ühtegi olulist õigusvaldkonda. Kaebaja märgib, et seda enam on oluline antud kaebuse lahendamisel 16 lähtuda nii pankrotiõiguse normidest kui üldpõhimõtetest, kuivõrd vaidlusalune luba omandati pankrotimenetluses. 6.7.
7. Kaebaja toob välja, et vastustajad on väljendanud seisukohta, et Keskkonnaametil ei olnud võimalik keskkonnatasu nõuet esitada pankrotimenetluses, kuivõrd selle nõude suuruse kindlakstegemise protsess võtab aega rohkem, kui seda pankrotimenetluses võlausaldajatele antakse. Alternatiivselt on vastustajad leidnud, et nõuet ei eksisteerinud ajal, mil selle oleks pidanud pankrotimenetluses esitama. Kaebaja on endiselt seisukohal, et Keskkonnaameti nõue oleks tulnud esitada koos kõikide teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses ja seal ka rahuldada. Keskkonnaamet on kirjeldanud nõudest teadasaamise protsessi väga suurte liialdustega selle ajalise kulukuse osas. On mõistetav, et erandlikus olukorras nagu seda on vajadus pankrotimenetluses oma nõue esitada, on kindlasti võimalik mõõdistamine mõistliku aja jooksul läbi viia. Ühtlasi tuleb siinkohal vaadata konkreetse käesoleva asja asjaolusid. Nimelt oli Keskkonnaametil tegelikult juba oluliselt varem võimalik kontrollmõõdistamine läbi viia, kuivõrd nendeni oli jõudnud informatsioon, mis pidi vähemalt tekitama kahtluse, et AS Haapsalu Paekivi ei ole maavara kaevandamist deklareerinud õigesti. Nimelt nähtus juba Maa-ameti aerokontrolli andmetest, et deklareeritud kogused ei vasta tegelikult kaevandatud kogustele. Olgugi, et Keskkonnaamet on väitnud, et tegu ei ole täpsete andmetega, mida saaks võrdsustada markšeidermõõdistamise andmetega, oleks tehtud tähelepanekud pidanud vähemalt ajendama Keskkonnaametit kontrollmõõdistamist läbi viima. Ühtlasi on kaebaja ka varem välja toonud, et keskkonnaregistri seaduse § 53 lg-st 1 tulenevalt on Keskkonnaametil kohustus ebaõigete andmete avastamisel keskkonnaregistris teha kolme tööpäeva jooksul vastutavale ja volitatud töötlejale ettepanek ebaõiged andmed parandada. Seda Keskkonnaamet aga ei teinud. Kontrollmõõdistamise läbiviimiseks eelarveliste vahendite puudumine ei saa õigustada tekkinud olukorda, kus õigel ajal reageerimata jätmise tulemusel kannatab kolmas isik, kellelt võlga sisse hakatakse nõudma. 6.7.
8. Keskkonnaamet on väitnud vastuse punktis 3.9.12, et kui maksudeklaratsiooni esitamise tähtaeg ei ole saabunud, siis ei saa olla maksuhalduril ka veel kahtlust, et maksukohustuslase poolt esitatud andmed ei vasta tõele. Antud juhul tuleb silmas pidada ka käesoleva juhtumi asjaolusid. On selge, et AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) jättis deklareerimata suure osa kaevandatud maavaravarust. Ühtlasi selgus Maa-ameti aerokontrolli andmetest üheselt, et kaevandatud oli ka piiridest väljaspool nii sügavusse kui laiusesse. Sellise informatsiooni pinnalt oleks Keskkonnaamet pidanud juba
9. aastal (ehk enne kui AS Haapsalu Paekivi pankrot välja kuulutati ja pankrotivara hakati müüma) astuma samme, et viia tegevus karjääris õigusaktidega vastavusse ning tagada ka riigile maksukohustuse kohane täitmine. 6.7.
10. Kaebaja rõhutab veelkord, et käesoleva asja lahendamisel on oluline lahendada küsimus, kas maksukohustus saab pankrotimenetluses omandatud vara puhul minna üle uuele loa omanikule. Seega on oluline pidada silmas pankrotiõiguse põhimõtteid ja norme. Keskkonnaministeeriumi seisukoht, et tegemist oli sisuliselt tavapärase MaaPS § 44 alusel loa ümbervormistamisega ja see, et karjäärid olid omandatud pankrotimenetluses, ei oma tähtsust, ei ole õige. Pankrotimenetluse eesmärgiks on võimalikult efektiivselt realiseerida võlgniku varaline vastutus. Pankrotimenetlusele on iseloomulik kollektiivne nõuete sissenõudmine ja rahuldamine, kogu omand täideviimise objektina, kohtu järelevalve, kõikide võlausaldajate osalemine, varade jagamine lähtuvalt suhtelisuse põhimõttest ja võlausaldajate võrdõiguslikkus. Juhtivaks väärtuspõhimõtteks peetakse võlausaldajate võrdsuse põhimõtet. Vastustajate seisukohtadele vastava lahenduse puhul ei ole tagatud pankrotimenetluse üldpõhimõtete järgimine. Keskkonnaamet on justkui eelisseisundis kõikide nende võlausaldajate ees, kes oma nõuded pankrotimenetluses esitasid. Samal ajal ei ole selliseks eelisseisundiks ühtegi õiguslikku alust. On oluline, et kõik võlausaldajad osaleksid pankrotimenetluses ja saaksid vastavalt oma võlgade osale võlgniku varast oma nõude ka osaliselt rahuldatud. Ei ole õiglane ega loogiline jätta nõue 17 pankrotimenetluses esitamata ning tulla hiljem täismahus nõudega keskkonnaloa uue omaniku vastu, eeldades nõude täismahus rahuldamist. 6.7.
11. Kaebaja toob välja, et Keskkonnaministeerium on oma vastuses nõustunud, et kui Keskkonnaamet oleks olnud teadlik, et Pusku karjääris kaevandatavat varu sisuliselt ei ole, oleks olnud hea haldusega kooskõlas sellest OÜ-d Ungru Paekivi loa ümberregistreerimisel teavitada. Kaebaja märgib siinkohal, et juba aerokontrolli andmete põhjal pidi Keskkonnaametil olema põhjust arvata, et kaevandatavat varu on vähem, kui registri andmed näitavad. Keskkonnaamet ei pidanud aga vajalikuks aerokontrolli andmete alusel jääkvaru arvutust teha ega ka kontrollmõõdistamist läbi viia. Keskkonnaamet ei astunud seega mitte mingeid samme võla sissenõudmiseks õigelt isikult. Ühtlasi ei ole kogutud piisavaid tõendeid. 6.7.
12. Keskkonnaministeerium on oma vastuses ühtlasi viidanud, justkui oleks kaebaja rikkunud omapoolset kaasaaitamiskohustust ning ei oleks täitnud tõendamiskoormust. Kaebaja juhib siinkohal tähelepanu sellele, et dokumendid, mille olemasolu Keskkonnaministeerium eeldab, peaks kõik pärinema AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) tegutsemise ajast. Hoolsusnõuete mittetäitmiseks ei saa kindlasti käesoleval juhul lugeda maavara kaevandaisloa LMKL-004 alusel toimunud tegevuse kohta piisavate andmete puudumist, kuivõrd kaebajat ei olnud nimetatud tegevuse toimumise ajal isegi olemas. OÜ Ungru Paekivi on kantud äriregistrisse 22.06.
13. OÜ Herion omandas pankrotimenetluses korraldatud enampakkumisel AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) varad. On ebamõistlik oodata kaebajalt dokumentide esitamist, mida tema valduses ei ole ega saagi olla. Kaebaja on omalt poolt teinud kõik võimaliku, et informatsiooni ja dokumente saada, küsides neid ka näiteks pankrotihaldurilt, kuid rohkem dokumente eelnevast perioodist ei ole õnnestunud leida. Seda aga ei saa lugeda hoolsuskohustuse rikkumiseks. 6.7.
14. Kuivõrd vastustaja I on ise ka välja toonud PS § 53, mille järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud, märgib kaebaja siinkohal taaskord, et AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) maksukohustuse tekkimise aluste näol ei ole tegu kahjuga, mille oleks tekitanud kaebaja. Pigem on PS vastava sätte mõttest näha seadusandja tahe panna hüvitamiskohustus isikule, kes reaalselt on kahju tekitanud. See omakorda aga toetab kaebaja seisukohta, et vana keskkonnatasu nõude eest oli vastutav AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) ning ei ole õiguslikku alust esitada seda nõuet kaebaja vastu, kes antud keskkonnatasu nõude tekkimisega kuidagi seotud ei ole. 6.
15. Kaebaja esitas kohtuistungil menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kuluarvestuse ja kulude tasumist tõendavate dokumentidega (II tl 68-76), millest nähtub, et kaebaja on kandnud menetluskulusid riigilõivuna 765 eurot ja kuludena õigusabile 6093,84 eurot (koos käibemaksuga). Kaebaja palub menetluskulud välja mõista 2/3 ulatuses Keskkonnaametilt ja 1/3 ulatuses Keskkonnaministeeriumilt tulenevalt asjaolust, et keskkonnatasude nõude esitajaks oli Keskkonnaamet. 06.03.2015 esitas kaebaja kohtule menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega (II tl 8789) seoses kohtuistungiga, millega palus vastustajatelt täiendavalt välja mõista OÜ Ungru Paekivi kasuks 1180,80 eurot. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD
16. Vastustaja Keskkonnaamet vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et tema 22.08.2013 keskkonnatasu teade nr KKO 5-15.3/13/12 on õiguspärane ning vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 sätestatud õiguspärase haldusakti tunnustele. Keskkonnaamet on keskkonnatasu määramise menetluse läbiviimisel ning keskkonnatasu teate vastuvõtmisel 18 lähtunud õigusaktide nõuetest ning kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, mis tõendaks vastupidist. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebus on alusetu ning põhjendamata, põhineb kaebuse esitajate subjektiivsetel hinnangutel ning on pahatahtlik, tõendamata ja õiguslikult põhjendamata ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Keskkonnaamet põhjendab oma seisukohti täpsemalt järgmiselt: 7.
17. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja arvamusega nagu tuleks asjas juhinduda üksnes maksukorralduse seaduses (MKS) ja pankrotiseaduses (PankrS) reguleeritud sätetest. Keskkonnaamet leiab, et antud juhul tuleb asja lahendamisel juhinduda nii keskkonnatasude seaduse (

), MaaPS, haldusmenetluse seaduse (HMS), võlaõigusseaduse (VÕS), äriseadustiku (ÄS), nende seaduste alamõigusaktidest, varasemast riigikohtu praktikast ja keskkonnaõigusest ning maksuõigusest tervikuna kuna nendes sisalduvad keskkonnatasu määramisel arvesse võetud maksustamise seisukohalt olulised regulatsioonid. Teisalt saab Keskkonnaamet aru kaebaja sellisest jäikusest õigusaktide kohaldamisel, kuna Eesti keskkonnaõigus on tõepoolest arenenud väga organiseerimatult ja selles domineerib valdkonnapõhine killustatud ja kasuistlik regulatsioon, mis ei ole toetunud kindlatele aluspõhimõtetele ja plaanidele. Praeguseks on Eesti keskkonnaõiguses kehtestatud kümneid keskkonnaalaseid õigusakte, mis ei kaitse keskkonda kui tervikut, vaid tegelevad üksikute valdkondade probleemidega. Ehk keskkonnaõigus jaguneb üksteisega integreerimata õigusteks. Samas ei takista selline killustatus leida valdkonnaüleseid lahendusi. Väär on tegeleda liigselt üksikküsimustega, vaid tuleb näha õigusaktide kompleksset mõju. Nii näiteks saab kaevandamisloa omanikuks pidada üksnes isikut, kellele MaaPS § 28 lg 4 alusel on Keskkonnaameti poolt antud kaevandamisluba. Ning alles seejärel kvalifitseerub isik

§ 5

lg 1 ja lg 2 punkti 2 ja MKS § 6 lg 2 järgi eeldatavaks maavara kaevandamisõiguse tasu maksjaks. Ka MKS teises jaos sätestatud nõuete ja kohustuste regulatsioon eeldab sätete kohaldamisel teistest õigusaktidest tulenevaid aluseid. Lisaks, keskkonnatasude valdkond on aastast 2011 reguleeritud lisaks keskkonnaõiguse õigusaktidele ka maksuõiguse õigusaktidega, mistõttu antud juhul on põhjendamatu kaebuse lahendamisel välja jätta ühtegi olulist õigusvaldkonda, mis reguleerib keskkonnatasu määramist. 7.

1. Keskkonnaamet märgib, et puudub vaidlus, et pankrotivara on omandatud enampakkumisel. Enampakkumise korral on asja müüjaks PankrS § 135 lg 1, § 136 lg 1 ning täitemenetluse seadustiku §78 lg 1 järgi pankrotihaldur, kes koostab enampakkumise kohta enampakkumise akti. Omand enampakkumisel müüdud asjale tekib asja üleandmisega enampakkumise akti alusel (TMS § 98). Ehk pankrotihalduri korraldataval enampakkumisel ei sõlmita eraõiguslikku müügilepingut, vaid müüdav asi omandatakse avalik-õigusliku toimingu (pankrotihalduri tegevus enampakkumise korraldamisel ja enampakkumise akt) tulemusel (Riigikohtu 09.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-21-84-04, p 15). Keskkonnaamet leiab, et väär on siinkohal kaebaja viide tema 02.01.2014 vastuses Keskkonnaameti määruskaebusele, punktis 1.17, mille järgi see, et enampakkumisel ei sõlmita täiendavalt pankrotihalduri ja ostja vahel võla- ja asjaõiguslepingut, vaid omandamise aluseks on pankrotihalduri vormistatud enampakkumise akt, on vastava tehingu tehnilise teostamise küsimus. Keskkonnaamet märgib, et seadus teeb rangelt vahet enampakkumise tulemusel ja pankrotihalduri kontrolli all toimuva müügi kui ka selle tehingu vormistamise osas. Vara müük TMS § 102 alusel erineb oluliselt muust selle seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses (analoogselt RK 3-3-1-25-13, punkt 15). Enampakkumise korral on asja müüjaks TMS §78 lg 1 järgi pankrotihaldur, kes koostab enampakkumise kohta enampakkumise akti. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega 19 (TMS § 156) ja pankrotihalduri korraldataval enampakkumisel ei sõlmita eraõiguslikku müügilepingut, vaid müüdav kinnisasi omandatakse avalik-õigusliku toimingu alusel tehtava kande tulemusel. 7.
2. MaaPS § 44 lg 1 järgi on kaevandamisloa omanikul loa kehtivuse ajal õigus loast tulenevad õigused ja kohustused loovutada. Sama § lg-e 2 järgi kaevandamisõiguse omandamiseks peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik esitama kaevandamisloa andjale taotluse loa ümberregistreerimiseks enda nimele. Ümberregistreerimise taotlusele lisatakse loa omaniku kaevandamisõiguse loovutamise kirjalik nõusolek. MaaPS § 44 lg 4 teine lause sätestab, et ümberregistreerimise menetlusele haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid ei kohaldata. Vaidlust pole, et OÜ Herion omandas avalikul enampakkumisel 23.05.2012 AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) pankrotivara tervikvarana. OÜ Herion on 10.07.2012 esitanud Keskkonnaametile taotluse kaevandamisloa loovutamiseks AS-le Ungru Paekivi.12.03.2013 on AS Haapsalu Paekivi (pankrotis) pankrotihaldur Rein Vaiksaar esitanud Keskkonnaametile nõusoleku kaevandamisloa ümberregistreerimiseks. Keskkonnaameti 15.08.2012 korraldusega nr 1-15/12/362 „Maavara kaevandamise lubade LMKL-004 ja KMIN-024 ümberregistreerimine OÜ Ungru Paekivi nimele“ (jõustunud; lisa 3) registreeriti Haapsalu Paekivi OÜ (pankrotis) load LMKL-004 ja KMIN-024 kaebaja nimele. Seega on viidatud dokumentide loetelust äratuntav, et OÜ Ungru Paekivi ei ole omandanud kaevandamislube pankrotimenetluse käigus, vaid selle järgselt, mistõttu pankrotiseaduse regulatsioonid on antud asja hindamisel teisejärgulised ning seotud pigem OÜ Herion tervikvara omandamisega kui loa üleandmisega OÜ-le Ungru Paekivi. Seetõttu, lähtuvalt ÄS sätestatud juhatuse liikme kohustusest ettevõttele põhjendamatut riski mitte võtta, oli kaebaja juhatuse kohustus antud tehingus enne tehingu sooritamist välja selgitada sellega seotud õigused ja kohustused, sh keskkonnatasu maksmise kohustust. OÜ Ungru Paekivi on loa enda nimele taotlemise menetluses tellinud instrumentaalmõõdistamise ja mille tulemusel on välja tulnud varasemate loa omanike poolt deklareerimata jäänud kaevandamismahud. Sellest pidi OÜ Ungru Paekivi tegema ka vastava järelduse tehingu võimaliku ebaõnnestumise osas, kuid otsustas jätkata loa vormistamist enda nimele. Keskkonnaamet on seisukohal, et äririske võttes tuli kaebajal hinnata, kas tehingu ebaõnnestumise korral jätkub tal raha keskkonnatasude maksmiseks. Täiesti mõeldav on siinkohal rääkida isiku tahtlikust hooletusest, kui isik pidi ette nägema, et tehingu ebaõnnestumise tõttu puudub raha nende tasumiseks, kuid ta suhtus ükskõikselt tagajärge, milleks on keskkonnatasude maksmata jätmine. Ilmselgelt tuli kaebajal, enne kaevandamisõiguse omandamist, omandada ka vastavad teadmised tegevuse laadi ja eelneva ulatuse kohta. Arvestades kaebusele lisatud markšeidermõõdistamise aruannet, on äratuntav, et kaebajal ei ole alust piirduda üksnes kaevandamisloas otseselt sätestatud nõuete järgimisega. Samuti tegemist ei ole nö „puutumata maapinnalt“ alustamisega, kaevandamisluba oli juba olnud reaalses kasutuses. Keskkonnaamet on seisukohal, et järelikult pidi kaebaja oma tegevuse võimalikke tagajärgi ise mõistlikes piirides hindama ja ette nägema ning valima sellise käitumisviisi, mida temalt mõistlikult oodata võis. Vajalikku käitumist ei kirjuta talle Keskkonnaamet üksikasjalikult ette. Samas on kaebaja juhatuse liige Raul Kuusk perioodil 27.08.1997-07.07.2006 olnud Aktsiaseltsi Haapsalu Paekivi (pankrotis) juhatuse liige, mistõttu võib eeldada ka vajalikke teadmiste olemasolu. Seega ülaltoodu viitab, et tegelikkuses saab kaebaja aru ja mõistab MaaPS § 44 lg 1 sisu ja tagajärgi, ning on seda teadnud või oleks pidanud teadma ka loa ülevõtmise ajal, kuid on otsustanud jätkata nii loa omandamisega kui kaevandamisega, ignoreerides õiguslikke tagajärgi mh seda, et mõõdistamisest tuli selgelt välja, et kaevandatav varu on ammendunud. Lisaks eelnevale on kaebaja alustanud kaevandamist ja kaevandas IV kvartalis maavaravaru loa piire 20 ületades, omamata sealjuures Maa-ametiga sõlmitavat rendilepingut, mis on käesoleva riigi omandis oleva maatüki puhul kohustuslik tingimus kaevandamistegevuse alustamiseks. 7.
3. Keskkonnaamet leiab, et kaebaja tõlgendus MaaPS § 44 lg-le 1 on meelevaldne ja pahatahtlik ning selles domineerib üksnes kasuistlik soov saada hüve, nö kaevandamistegevusest saadavat kasu unustades tekkinud kohustused. Kaebaja esitatud etteheited haldusorgani tegevuse osas keskkonnatasu maksmisega seonduvad otseselt keskkonnaküsimustega ning on reguleeritud muuhulgas keskkonnaõiguse normidega. Keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on arvestada suurt hulka erinevaid huvisid, pürgides nende tasakaalustamise poole, et leida konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus. Keskkonnaamet selgitab, et Eesti keskkonnaõiguse kodifitseerimisel on aluseks Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseaduses on kaks otseselt keskkonnakaitset käsitlevat sätet: PS §-d 53 ja
4. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. Paragrahv paikneb põhiseaduse II peatükis „Põhiõigused, vabaduse ja kohustused“. Säte väljendab üldist keskkonnaalast hoolsuskohustust, mis nõuab isikutelt hoidumist ülemääraste keskkonnahäiringute tekitamisest. Riigi kohustus kaitsta keskkonda tuleneb isikute vastava(te) põhiõigus(t)e tunnustamisest ning seega ka õigust oma kohustusi mitte täitev isik korrale kutsuda. Ehk valdkonna eripärast tulenevalt tuleb keskkonnaasjades järgida keskkonna kaitstuse kõrge taseme printsiipi. Seetõttu oleks ebarealistlik ja põhjendamatu nõustuda kaebaja omaalgatusliku kasuistliku ideega ja rakendada kaebajale üksnes loast tulenevaid hüvesid. Selle vastu räägib juba klassikaline proportsionaalsuse hindamise süsteem ning selle vältimise teenistuses on muuhulgas MaaPS § 44 lg 1, mis kaevandamisloa loovutamisel annab terves ulatuses uuele loa saajale kõik loast tulenevad õigused kui ka kohustused. 7.
5. Keskkonnaamet on seisukohal, et MaaPS § 44 lg-st 4 (avatud menetluseta üleminek) saab eksimatult järeldada, et loa loovutamisel lähevad uuele loaomandajale üle kõik loaga seonduvad õigused ja kohustused. Vastupidisel juhul oleks tegemist ausa konkurentsi rikkumisega, sest sel juhul koheldakse turuosalisi ebavõrdselt, kui sisuliselt antakse kohustusteta kaevandamisõigus ilma avaliku menetluseta nö „salaja valitud isikule“, jättes konkurentsist kõrvale teised potentsiaalselt huvitatud isikud. Samuti ei ole MaaPS § 43 järgi kaevandamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks ettevõtte pankrotistumine erinevalt nt välisõhu kaitse seaduse § 86 lg 1 punktis 8 või juriidilise isiku tegevuse lõppemine erinevalt kiirgusseaduse § 26 lg 1 punktis 4 ning jäätmeseaduse § 85 lg-s 2 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise põhimõtetega. Järelikult ei ole Keskkonnaameti arvates, vastupidiselt kaebaja järeldusele, MaaPS § 44 teenistuses eesmärk, mille esemeks on proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtete nõuetest kõrvalehiilimine, vaid pigem võimaldab säte arvestada avaliku huvi esmaste huvidega ehk tegevuse jätkumisega samadel tingimustel. Eeltoodust nähtuvalt on tõendamist leidnud, et OÜ Herion on omandanud kaevandamisloa enampakkumise tulemuse järgselt ning MaaPS § 44 lg 1 alusel on kaebajale üle läinud kõik loast tulenevad õigused ja kohustused. Kaebaja eksitavad väited loast tulenevate eelnevate perioodide osas tekkinud kohustuste jätmiseks loa eelmisele omanikule on meelevaldsed ning tuleb jätta tähelepanuta. Iseenesest on samas õige kaebaja viide VÕS §-le 181, mille kohaselt VÕS
6. peatüki 21
7. jao sätteid juhul, kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige pankrotimenetluses, ei kohaldata. Nii tuleb ettevõtte enda võõrandamisel pankrotimenetluses ettevõtte omandajal silmas pidada, et ettevõttesse kuuluvate kohustuste eest vastustab üksnes tema (puudub solidaarvastutus) ning seda kogu oma varaga. 7.
8. Keskkonnaamet ei nõustu kaebajaga, kes leiab, et tekkinud kohustusi on lubamatu MKS-i järgi loovutada või nagu need ei saaks teisele isikule üle minna. Keskkonnaamet selgitab, et MKS § 37 reguleerib selgesõnaliselt kohustuste ülemineku juhtumeid. Muuhulgas on maksude üleminekut pankrotimenetluses raaminud Riigikohtu praktika. Nii nt on Riigikohtu 16.04.2012 otsusega nr 3-3-1-6-12 tunnistatud õigeks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 04.12.2009 korralduse nr 13-7/42-8, millega kohustati OÜ-d Auto Forte Baltic tasuma Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) maksuvõlga summas 6 753 640 krooni. Korralduse kohaselt pidi kaebaja tasuma Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) maksuvõla, kuna kaebaja omandas Kommest Autokeskused OÜ-lt (pankrotis) tegutseva ettevõtte ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 37 kohaselt lähevad ettevõtte ülemineku korral üle ka ettevõtte organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud MKS §31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused. Ka PankrS § 141 lubab ettevõtte müüki. Samas, arvestades keskkonnaõiguse eripära ja valdkonna kõrge kaitstuse printsiipi, on seadusandja keskkonnaasjades võimaldanud lubade ülemineku lihtsustatud korras, vastavalt MaaPS §-le 44, mistõttu käesoleval ajal ei ole asjakohane ka lähtuda MKS § 37 sätestatud põhimõttest ning seetõttu ei ole Keskkonnaamet MKS § 37 esinevaid asjaolusid ka kontrollinud. 7.
9. Keskkonnaamet ei nõustu kaebajaga, et keskkonnatasu nõuded tuleb esitada maavara kaevandanud isiku vastu, vajadusel pankrotimenetluses. Keskkonnaamet rõhutab, et keskkonnaõiguses on lähenemine valdkonna eripärast tulenevalt veidi teistsugune, mida on väljendanud ka Riigikohus (RKHKo 28.02.2007, nr 3-3-1-86-06). Keskkonnaamet selgitab, et keskkonnatasude puhul ei saa rääkida PankrS § 42 sätestatud reeglist, mille järgi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate nõuete tähtpäev saabunuks. PS § 113 kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Põhiseaduses osutatud seaduste all tuleb maksustamise puhul mõista nii maksuseadusi kui maksukorralduse seadust. PS § 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tuleneb otseselt ka halduse seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõte. Seaduslikkuse põhimõttest tuleneb seadusliku aluse põhimõte, mis tähendab seda, et õigusriigis ei või avalikku võimu teostada muidu kui seadusest tuleneva õigusnormi alusel. Seadusliku aluse põhimõte eeldab seda, et seadusega määratakse avaliku võimu volituste piirid ning on oluline, et neid piire ei ületataks. HMS § 3 lg 1 sätestab, et haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Iga isikut koormav haldusakt peab tuginema seadusest tulenevale õiguslikule alusele. MKS § 10 lg 1 sätestab, et maksuhaldur kontrollib käesoleva seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Vastavalt MKS § 10 lg 2 on maksuhalduri ülesanded: 1) kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras; 2) arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad; 3) nõuda sisse maksuvõlad; 22 4) kohaldada maksuseaduste rikkujate suhtes seadusega lubatud sunnivahendeid ja karistusi. MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1); Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Sama paragrahvi lg 2 järgi maksuhalduril on õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. MKS § 59 lg 2 kohaselt kontroll jaguneb üksikjuhtumite kontrolliks (§ -d 60-72) ja üldkontrolliks ehk revisjoniks ( §-d 73-81). Üksikjuhtumi kontrolli käigus kas kinnitatakse või lükatakse ümber juba enne kontrollimise algust teadaolev asjaolu. Revisjoni käigus kontrollitakse maksumaksja tegevust tervikuna. MKS §-st 12 tuleneb, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Maksukohustuslasel tuleb esmalt ise maksuobjektid koondada maksudeklaratsiooni ja arvutada välja tasumisele kuuluv maksusumma. Seejärel on maksuhalduril antud pädevus ja volitused kontrollida maksudeklaratsioonides esitatud andmete õigsust ning kõrvaldada selles esinevad vead, samuti määrata tasumisele deklareerimata ja tasumata maksusummad. MKS § 82 kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Kui deklaratsiooni esitamise tähtaeg ei ole saabunud, siis ei saa olla maksuhalduril ka veel kahtlust, et maksukohustuslase poolt esitatud andmed ei vasta tõele. Tulenevalt MKS § 85 lg-st 1 maksudeklaratsioon (edaspidi deklaratsioon) on tulu-, käibe-, aktsiisi-, tolli-, sotsiaalmaksu- ja hasartmängumaksudeklaratsioon, maksuaruanne või muu maksuhaldurile esitatav maksu arvutamise dokument, mille esitamise kohustus tuleneb seadusest. 23 Maksuseadused sätestavad maksudeklaratsiooni esitamise tähtajad, et maksukohustuslane saaks koondada, süstematiseerida ja korrastada enda maksualaseid andmed, koguda kokku vajalikud dokumendid. Maksukohustuslane on õigustatud eeldama, et maksuhaldur teda enne maksudeklaratsiooni esitamist ei tülita ning annab võimaluse täita maksukohustuse vabatahtlikult seaduses sätestatud korras ja tähtajal. MKS §-st 88 tuleneb, et maksukohustuslane arvutab deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma. Maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul (lg 1). Kui seaduse või määrusega on nii ette nähtud, arvutab deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur ning saadab tasumisele kuuluva summa kohta maksuteate (lg 2). MKS § 92 lg 1 kohaselt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui deklaratsiooni ei ole esitatud seadusega ettenähtud tähtpäevaks, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele või kui maksukohustuslane on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt arvutatud või tema esitatud andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Seega üksikjuhtumi kontrolli viiakse läbi mingi konkreetse maksustamise aluseks oleva asjaolu tuvastamiseks, st kontrollimenetluse (tuvastusmenetluse) alustamiseks peab olema mingi kahtlus/ajend. Kohtupraktika järgi saab selline ajend tekkida maksudeklaratsiooni esitamisel. Reaalajas kontrollide läbiviimine on olemuslikult maksumaksja suhtes äärmiselt koormav, põhjustab üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi ning rikub tema õiguseid. Maksuhalduri osalemine ettevõtja majandustegevuses võib ettevõtja tegevust eelduslikult häirida. Nii on Tallinna Halduskohus 12.03.2013 otsuses haldusasjas nr 3-12-2240 leidnud, et seaduste mõttest tulenevalt teostab maksuhaldur siiski eelkõige järelkontrolli, kuigi iseenesest ei ole teatud juhtudel välistatud ka nn eelkontroll (vt nt MKS § 59 lg 3 - õigusrikkumise tõkestamise eesmärgil kasutab maksuhaldur kõiki tollieeskirjade rakendamiseks seadusega antud õigusi juhul, kui tal on alust arvata, et maksuseadust ei täideta). Järelkontrollile viitab selgelt ka MKS § 58, mis nõuab, et kui seadus ei sätesta teist tähtaega, on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta
10. jaanuarist arvates. Kohus leidis samuti, et korraldus ei ole kooskõlas HMS §-dest 54 ja 56 ning MKS §-st 46 tulenevate nõuetega. Kohus nõustus täielikult kaebajaga selles, et tegemist on ilmselgelt ebaproportsionaalse haldusaktiga, kuna ilma asjakohaste põhistuste ja kaalutlusteta on pandud maksukohustuslasele kohustus alluda arusaamatule eelkontrollile ja jagada vastustajale ulatuslikku teavet (teatud juhtudel koos tõlkega) enne, kui on saabunud aeg nimetatud perioodi kohta maksuhaldurile seaduses ettenähtud korras teavet anda. Kohtule jäi ebaselgeks, kuidas maksuhalduri tegevus on väidetavas kooskõlas MKS § 10 lg-st 3 tuleneva nõudega, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Kohus rõhutas, et antud juhul ei lasu mitte maksukohustuslasel tõendamis- ja põhjendamiskoormus, vaid just maksuhaldur peab suutma põhjendada ja tõendada, et tal on erandlik vajadus ja seaduslik alus viia isiku suhtes läbi kontrolli veel enne, kui maksukohustuslane on ise maksu arvestanud ja deklareerinud. 24 Seega selleks, et Keskkonnaamet saaks esitada nõude tasumata kaevandamisõiguse tasu osas, on vajalik teada tegelikult kaevandatud maavara kogust. Igal ajahetkel deklareerimata maavara kogus teada ei ole, kuna keskkonnaministri 05.04.2011 määrus nr 22 „Keskkonnatasu deklaratsiooni vormid ja nende täitmise ning maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord“ § 3 lg 4 kohaselt määratakse instrumentaalmõõdistamiste vahearuannetes kaevandatud, kasutatud või kasutuskõlbmatuks muudetud maavaravaru hinnanguline kogus kaevandamise, tootmise, laoseisu või turba kaevandamisel tehtud aunade mõõdistamise tulemuste järgi. Instrumentaalmõõdistamise sagedus on määratud sama paragrahvi lõigetes 5 ja 6.

§ 321on reguleeritud seonduv kaevandamisõiguse tasu tasaarvestus.

Kaevandamisloa omanikul on olenemata instrumentaalmõõdistamise sagedusest kohustus iga kvartal deklareerida kaevandatud mahte ja keskkonnatasu kas hinnanguliselt, instrumentaalmõõdistamise või kontrollmõõdistamise alusel. Hinnanguline deklareerimine tugineb suhteliselt väheusaldusväärsetele alustele. Korrektuuri mahu ja tasu osas peab tegema instrumentaalmõõdistamise või kontrollmõõdistamise tulemuste alusel mõõdistamise toimumise kvartalis. Seejuures juhul kui mõõdistamisega on tuvastatud varasemalt deklareeritust suuremad mahud, siis keskkonnatasu summa arvutatakse lähtuvalt instrumentaalmõõdistamise kvartalis kehtinud tasumäärast. Ehk siis tegelikult kaevandatud kogus ja tasu nõue selgub teatud aja tagant, mis võib kaasa tuua nii keskkonnatasu kohustuse suurenemist kui ka vähenemist. Kontrollmõõdistamise võib läbi viia loa andja (Keskkonnaamet või Keskkonnaministeerium). Karjääride ja kaevanduste kontrollmõõdistamine eeldab eriteadmisi ja -tehnikat, mistõttu ostavad loa andjad selle töö teenusena sisse. Kontrollmõõdistamise läbiviimine eeldab esmalt, et ootamatult tekkinud olukorras on eelarvelisi vahendeid kontrollmõõdistamise korraldamiseks. Kui kontrolli korraldamiseks on vahendid olemas, siis tuleb koostada projektile lähteülesanne ja leida töö teostaja. Suuremate või keerukamate objektide puhul võib kontrollmõõdistamine maksumuse tõttu eeldada hanke korraldamist, mistõttu vajalik aeg pikeneb hanke korraldamise aja võrra. Töö koostamine (sh taustandmete väljaselgitamine, välitööd, aruande koostamine) võtab aega ca 2 kuud. Sellele järgneb veel aruande ülevaatamine ja võimalike puuduste kõrvaldamine. Kontrollmõõdistamise algatamisest tulemusteni jõudmine võib seniste kogemuste põhjal aega võtta kuni pool aastat. 7.8. Seega, isegi siis, kui Keskkonnaamet jälgiks järjepidevalt avaldatavaid pankrotiteateid, ei jõuta maavara kaevandamisõiguse tasu nõuet esitada pankrotimenetluses õigeaegselt juba mõõdistamise protseduuri pikkusest lähtuvalt. Samuti on oluline, mis ajahetkel tekib kontrollmõõdistamise vajadus, sest üldjuhul ei ole talvel võimalik mõõdistamisi läbi viia (kui talv kujuneb pikaks, siis seisavad senikaua ka tööd). Kui pankrotiteade avaldatakse näiteks vahetult enne talve, siis peab juba ilmast tingituna ootama kevadeni, et kontrollmõõdistamist teostada (sealt juba paari kuune viivitus).

is on ette nähtud, et maavara kaevandamisõiguse tasu puhul tekib nõue alles peale instrumentaalmõõdistamise või kontrollmõõdistamise toimumist, kuna vastavad parandused mõõdistamise aruannetes ja tasu deklaratsioonides tuleb teha peale mõõdistamisi. Samas ei ole kontrollmõõdistamise korraldamine kiiremas korras pankrotiteate saamisel samuti otstarbekas, kui enampakkumisele on läinud ka kaevandamisluba, kuna sellisel juhul on MaaPS § 44 kaudu tagatud riigi huvide kaitstus järgmisele loa omandajale loaga seotud kõigi õiguste ja kohustuste üleminekuga ja järgneva instrumentaal- või kontrollmõõdistamisega tavakorras. Ka käesolevas vaidluses on kaevandamisõiguse tasu nõue tekkinud peale seda, kui Ungru Paekivi OÜ oli load üle võtnud. Seega ajal, kui pankrotimenetluses oleks pidanud selle esitama, puudus Keskkonnaametil nõue, mida oleks saanud esitada. 25 7.

1. Oma täiendav vastuses seonduvalt kaebaja 21.01.2015 täiendavate seisukohtadega haldusasjas nr 3-13-70171 leidis Keskkonnaamet järgmist: 7.9.
2. Keskkonnaamet leiab, et kaebaja täiendavad väited ei ole asjakohased ega veenvad, toodud etteheited on ebajärjekindlad, mistõttu ei anna need ka põhjust vastustajale juba esitatud vastuse täiendamiseks uute avalduste või tõenditega. Keskkonnaamet leiab, et kaebaja arvamus, et kaebajal puudus kaevandamisest saadud kasu, mis tooks kaasa õiguslikud tagajärjed, ei tugine ühelgi kehtival õigusnormil, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. 7.9.
3. Seoses sellega, et kaebaja leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlusküsimuseks kaebaja juhatuse liikmete hoolsus või hooletus pankrotivara ostmisel, vaid sellest, kas pankrotivara hulgas kaevandamisõiguse lubade üleminekul peab uus omanik tasuma vanad keskkonnatasude võlgnevused, rõhutab Keskkonnaamet, et OÜ Ungru Paekivi ei ole omandanud kaevandamislube pankrotimenetluse käigus. Varad omandas ta pankrotimenetluse järgselt, mistõttu pankrotiseaduse regulatsioonid on antud asja hindamisel teisejärgulised ning seotud pigem OÜ Herion tervikvara omandamisega kui loa üleandmisega OÜ-le Ungru Paekivi. Seetõttu oli lähtuvalt äriseadustikus (ÄS) sätestatud juhatuse liikme kohustusest ettevõttele põhjendamatut riski mitte võtta, kaebaja juhatuse kohustus antud tehingus enne tehingu sooritamist välja selgitada sellega seotud õigused ja kohustused, sh keskkonnatasu maksmise kohustust. OÜ Ungru Paekivi on loa enda nimele taotlemise menetluses tellinud instrumentaalmõõdistamise ja mille tulemusel on välja tulnud varasemate loa omanike poolt deklareerimata jäänud kaevandamismahud. Sellest pidi OÜ Ungru Paekivi tegema ka vastava järelduse tehingu võimaliku ebaõnnestumise osas, kuid otsustas jätkata loa vormistamist enda nimele. 7.9.
4. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja hinnanguga, et maapõueseaduse (MaaPS) § 44 lg-st 1 ei saa tuletada, et ka eelmise loaomaniku rikkumiste tulemusena tekkinud võlgnevused selliste loaga seotud kohustuste alla kuuluvad. Keskkonnaamet rõhutab, et MaaPS § 44 lg-st 4 (avatud menetluseta üleminek) saab eksimatult järeldada, et loa loovutamisel lähevad uuele loaomanikule üle kõik loaga seonduvad õigused ja kohustused. Vastupidisel juhul oleks tegemist ausa konkurentsi rikkumisega, sest sel juhul koheldakse turuosalisi ebavõrdselt, kui sisuliselt antakse kohustusteta kaevandamisõigus ilma avaliku menetluseta nö „salaja valitud isikule“, jättes konkurentsist kõrvale teised potentsiaalselt huvitatud isikud. Samuti ei ole MaaPS § 43 järgi kaevandamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks ettevõtte pankrotistumine erinevalt nt välisõhu kaitse seaduse § 86 lg 1 punktis 8 või juriidilise isiku tegevuse lõppemine erinevalt kiirgusseaduse § 26 lg 1 punktis 4 ning jäätmeseaduse § 85 lg-s 2 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise põhimõtetega. Järelikult, vastupidiselt kaebaja järeldusele, MaaPS § 44 teenistuses ei ole eesmärk, mille esemeks on proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtete nõuetest kõrvalehiilimine, vaid pigem võimaldab säte arvestada avaliku huvi esmaste huvidega ehk tegevuse jätkumisega samadel tingimustel. 7.9.
5. Kaebaja leiab, et. Keskkonnaamet rõhutab seoses kaebaja seisukohaga, et Riigikohtu lahend 3-3-1-6-12 ei ole käesoleva asjas kohaldav, kuivõrd käesolevas asjas on tegemist pankrotivara enampakkumisel omandamisega, et OÜ Ungru Paekivi ei ole omandanud kaevandamislube pankrotimenetluse käigus, vaid selle järgselt OÜ-lt Herion. Iseenesest on samas kaebaja viide VÕS §-le 181 õige, mille kohaselt VÕS
6. peatüki
7. jao sätteid juhul kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige pankrotimenetluses, ei kohaldata. Nii tuleb ettevõtte enda võõrandamisel pankrotimenetluses ettevõtte omandajal silmas pidada, et ettevõttesse kuuluvate kohustuste eest vastustab üksnes tema (puudub solidaarvastutus) ning seda kogu oma varaga. 26 7.
8. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebaja menetluskulud koosnevad suurtes osas vaidemenetluses osutatud õigusabist, mitte halduskohtumenetluses osutatud õigusabist, kuna kohtumenetluses korratakse juba vaidemenetluses väljendatud seisukohti. Seetõttu on oluliselt vähenenud kohtumenetluses läbitöötamist vajanud materjalide mahukus ja asja uudsus ning keerukus. Keskkonnaamet, leiab, et tulenevalt osutatud õigusabi ajakulu arvestuse esitamisest kuude kaupa, ei ole võimalik hinnata kas õigusabi osutaja toimingud olid liigsed või ajakulu ülemäärane ja kas need suurusjärgud on mõistlikud. Keskkonnaamet peab samuti ülemääraseks kaebaja esindaja poolt esitatud tunnitasu määrasid leides, et need on ülemäärased ja oluliselt kõrgemad kui keskmised õigusteenuse eest makstavad tasud. Keskkonnaamet on Riigikohtu 13.11.2013 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13 punktile 25 tuginedes seisukohal, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Keskkonnaamet toob välja, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on pidanud mõistlikuks tunnitasu hinnaks 120 eurot käibemaksuga või-maksuta (Riigikohtu tsiviilkolleegium määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-92-13, 3-2-1-93-13, 32-1-115-13, 3-2-1-145-13). Keskkonnaamet palub menetluskulud jätta kaebaja enda kanda või alternatiivselt neid vähendada. Seoses 06.03.2015 esitatud ja kohtuistungiga seotud menetluskuludega leiab Keskkonnaamet, et tulenevalt kaebaja esindaja poolt 06.03.2015 esitatud menetluskulude nimekirjast, et 2,9 tunni osas koosneb see õigusabiteenus õigusabist, mida osutati ja mille kindlaksmääramise avalduse esitamise aeg oli enne kohtuvaidlusi (koostoimes HKMS § 109 lg 1), mitte seoses osalemisega kohtuistungil. Keskkonnaamet toob välja, et menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamisega hilinemisel jäetakse taotletud menetluskulud välja mõistmata (RK 3-3-1-36-10). Keskkonnaameti hinnangul määrab HKMS § 109 lg 1 sõnaselgelt kindlaks tähtpäeva, mis ajaks tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus hiljemalt esitada, nimelt enne kohtuvaidlusi. Ilmselgelt ei ole võimalik enne kohtuvaidlusi esitada kuludokumente, mis tekivad seoses osalemisega kohtuistungil, kuivõrd nende maht ja ulatus ei ole menetlusosalistele ette teada. Seega annab norm õiguse selliste kulude dokumendid ja nimekirja esitada hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu ehk siis, kui nad on tekkinud ja reaalselt piiritletavad. Keskkonnaamet palub 06.03.2015 taotlusel enne kohtuistungit kantud õigusabikulusid mitte välja mõista, sest kohtukulude kandmist tõendavad dokumendid esitati kohtule alles peale kohtuvaidluste lõppu. Samuti leiab ta, et juhul, kui kohus otsustab menetluskulud kaebaja kasuks välja mõista, tuleb need vastustajatelt välja mõista solidaarselt.
9. Vastustaja Keskkonnaministeerium vaidleb kaebusele vastu, palub selle rahuldamata jätta ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 8.
10. Keskkonnaministeerium leiab, et kaebaja on maapõueseadust (MaaPS) ja keskkonnatasude seadust (

) tõlgendades eksinud. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et loa igakordselt omajal on kohustus kaevandamisandmete esitamiseks, sealhulgas ettenähtud sagedusega ka instrumentaalmõõdistamise tegemiseks ja sellest tulenevalt tasaarvelduse tegemiseks, millest tulenevalt tuleb esitada keskkonnatasu deklaratsioon (

§ 321

lg 3) ning tekib kohustus maksta kaevandatud kuid varem tasumata mahu eest keskkonnatasu. Seadusandja poolt loodud erandliku võimaluse (kehtiva loa omaja vahetamine loa üleandmisel) kasutamisel on õigusaktidega põhjendatult ette nähtud ka erinõuded loaga seotud kohustuste (sh 27 deklareerimise kohustuse üleminekust tulenevalt ka keskkonnatasu maksmise kohustus) üleminekuks. Seega ei ole Keskkonnaministeeriumi arvates võimalik ega ka mingil moel sisuliselt põhjendatud jätta nimetatud nõuded antud juhul tähelepanuta ning kohaldada vaid maksukorralduse seadusest (edaspidi MKS) ja pankrotiseadusest (edaspidi PankrS) tulenevaid üldreegleid. 8.2. Kaebuse esitaja leiab, et kaebaja ja Keskkonnaameti põhiline erimeelsus on selles, kas kaevandamisloa ümbervormistamine kaebaja nimele saab tekitada kaebajale kohustuse deklareerida ja tasuda keskkonnatasu sellise maavaravaru eest, mida kaebaja ei ole ise kaevandanud. Kaebuse esitaja arvates vastavat õiguslikku alust ei ole. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et kaevandatud koguste deklareerimine ja sellest tulenevalt kaevandamisõiguse tasu maksmine on loa omaja kohustused, sõltumata sellest, kas tegemist on algupärase loa omaja või ümbervormistamise kaudu loa üle võtnud isikuga.

§ 3

lg 1 põhjal on keskkonnatasu keskkonna kasutusõiguse hind ning antud juhul on keskkonnakasutuseks maavara kaevandamine (

§ 3

lg 2 p 2).

§ 7

p 2 järgi on maavara kaevandamisele seatud maavara kaevandamisõiguse tasu.

§ 9

täpsustab, et seda võetakse riigile kuuluva maavaravaru kaevandamise, kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest. MaaPS ja selle alamaktid täpsustavad selle, missugused maavarad kuuluvad riigile ning missugused on tingimused kaevandamisõiguse saamiseks. Seega on keskkonnatasude seaduse vastav regulatsioon sisuliselt seotud maapõueseaduse regulatsiooniga ning neid tuleb vaadata koosmõjus. Keskkonnaministeerium toob välja, et kaebuse esitaja leiab, et keskkonnatasu maksmise kohustuse ühelt isikult teisele üleminek on ammendavalt reguleeritud MKSis. Arvestades et

on MKS suhtes eriseaduseks, ei ole aga korrektne kohaldada üldnorme ja tähelepanuta jätta

ist kui eriseadusest (

§ 331lg 2, 1) ja sellega seoses ka Maa

PSist tulenevad erisused. Kuna

koondab erinevate keskkonnatasude regulatsiooni, tuleb konkreetse keskkonnatasu sisu ning vajadusel määramise aluste (kaevandamisõiguse tasu puhul nt kaevandatud koguste arvutamine ja arvestuse pidamine, samuti loa ülemineku kui kohustuste ülemineku erijuhtumi regulatsioon) lahtimõtestamisel pöörduda ka vastava keskkonnavaldkonna seaduse (antud juhul MaaPS) poole. Keskkonnaministeerium juhib tähelepanu ka sellele, et määrus, millega kehtestatakse keskkonnatasu deklaratsiooni vormid ja nende täitmise ning maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord (keskkonnaministri 5. aprilli 2011. a määrus nr 22), on antud nii

kui MaaPS alusel. Kaebuse esitaja leiab, et keskkonnatasu maksmise kohustuse ülemineku küsimusi

ei reguleeri. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et

alusel, koosmõjus MaaPSga, määratakse keskkonnatasu maksmiseks kohustatud isik.

§ 5

lg 1 sätestab keskkonnatasu maksmise kohustuse: „Keskkonnatasu maksab isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, heita keskkonda saasteaineid või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata.“. Lõige 4 sätestab ka keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas kasutatud loodusvara, keskkonda heidetud saasteainete või kõrvaldatud jäätmete keskkonnatasu maksmise kohustuse.

§ 31

lg 1 sätestab, et keskkonnatasu arvutamise kohustus on üldjuhul loodusvara kasutajal, saasteainete välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse heitjal ja jäätmete kõrvaldajal. Koosmõjus

§-ga 341 selgub, et sättes peetakse silmas loa alusel loodusvara kasutajat. MaaPS 28 § 40 lg 1 kohaselt on maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kohustus samuti kaevandamisloa omajal. Samasuguse kohustuse, sh kohustuse koos mahu aruandega ka keskkonnatasu deklaratsiooni esitamiseks, sätestab keskkonnaministri 5. aprilli 2011. a määruse nr 22 „Keskkonnatasu deklaratsiooni vormid ja nende täitmise ning maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord“ (antud

§ 333lõike 3 ja Maa

PS § 40 lõike 2 alusel) § 3 lg

1. Lõikest 10 tuleneb lisaks kaevandamisloa omaja kohustus säilitada aruannet seitse aastat pärast maavara kaevandamise loa kehtivusaja lõppemist. Keskkonnaministeerium leiab, et eelnimetatud õigusaktid ei anna alust tõlgenduseks, et mõeldud ei ole loa igakordset omajat. Kaevandamise aruandlus on kohustus, mis on oma olemuselt loaga seotud ning saab olla vaid kehtiva loa omajal või juhul, kui luba on kehtivuse kaotanud, siis teatud juhtudel ka viimasel loa omajal. Juhul kui luba vahetab omajat aruandlusperioodi keskel, peaks vastasel juhul olema seaduses määratletud ka loa eelmise omaja aruandluskohustuse osa, kuid ei maapõueseadus ega keskkonnatasude seadus loa eelmisele omajale sellist kohustust ei pane. Aruandluskohustus ja tasumiskohustus on, nagu nähtub alljärgnevast, lahutamatult seotud. Loa ümbervormistamisel on tuginetud MaaPS §-le
2. Nimetatud paragrahvi lõige 4 sätestab, et kaevandamisloa ümberregistreerimine tähendab loa omaja andmete muutmist loal. Ümberregistreerimise menetlusele haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid ei kohaldata. Sellest tuleneb, et ümberregistreerimisel ei muudeta üldjuhul loa ülejäänud tingimusi, ümberregistreerimine on olemuslikult vaid formaalne loa omaja andmete vahetamine. Luba läheb seega üle paketina – koos kõigi sellega seotud õiguste ja kohustustega. Kuna kaevandamisluba antakse pikaks ajaks, on kaevandamisluba keskne dokument, mis koondab endas kõik olulised õigused ja kohustused, mis on fikseeritud selle loa kehtimise ajaks, st pikaajaliselt. MaaPS § 44 lg 1 kohaselt loovutatakse „kõik loast tulenevad õigused ja kohustused“. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada vaatamata loa omaja muutusele kaevandamisloaga seotud kohustuste täitmine vähemalt samas mahus, nagu see oleks olnud enne loa ümbervormistamist. Loaga seotud kohustused jäävad igakordse loa omaja kanda. Kuigi kaebuse esitaja on seisukohal, et tasu maksmise kohustus tuleneb seadusest ja ei ole seega loast tulenev kohustus, on Keskkonnaministeerium seisukohal, et mõõdistamise ja keskkonnatasu deklareerimise kohustus ning sellest tulenevalt keskkonnatasu maksmise kohustus on loa ümbervormistamise kontekstis mitte isiku, vaid just loaga seotud kohustus, ning MaaPS mõistes seega loast tulenevate kohustuste hulka arvatav. Seda tulenevalt asjaolust, et

§-st 3, § 5 lgst 1, § 31 lg-st 1 ja §-st 341 tuleneb, et: 1) maavaravaru kaevandamise eest on kehtestatud tasu; 2) tasu peab maksma isik, kes on maavara kaevandanud, seejuures seob seadus tasu maksmise kohustuse sõltuvalt loa olemasolust erinevate subjektidega:

1. a)kui maavara kaevandamine on toimunud ilma loata (konkreetsel alal kehtivat luba ei ole ja vastutavat isikut seega määrata ei saa), on tasu maksmise kohustus maavara kaevandajal – tasu maksmise kohustus on seotud isikuga;
2. b)kui maavara kaevandamine on toimunud loa alusel (kehtiva loa olemasolul), on tasu maksmise kohustus loa omajal – tasu maksmise kohustus on loa olemasolul seotud loaga ja seega ka tulenevalt MPS §-st 44 üleantav. Keskkonnaministeerium märgib, et antud juhul ei ole vaidlust, et maavara kaevandamise ajal kehtis Pusku karjääris maavara kaevandamise luba LMKL-004. Keskkonnatasu maksmise nõue on seega tekkinud loa alusel toimunud tegevusest ja seotud vastava majandusüksusega (karjääri ja loaga). Viimase üleminekul ja loa ümbervormistamisel lähevad üle ka sellega seotud kohustused. 29 Keskkonnaministeerium selgitab, et ümberregistreerimine on olemuslikult märkimisväärne soodustus loa omandajale ja üleandjale, millega võimaldatakse ühelt poolt loast kiiret loobumisvõimalust kaevandamishuvi lõppemisel, teiselt poolt loa saamist tavamenetlusest oluliselt lihtsamalt. Paratamatult seonduvad loodusvara kasutamiseks kaevandamisloa andmisega riigi jaoks riskid ning nende maandamiseks on riik seadnud ka teatud tingimused. Üheks selliseks tingimuseks ongi loa loovutamisel kohustuste üleandmine loa uuele omajale ehk kaevandamisloa põhine lähenemine vastavas maardlas. Vastasel juhul võiks pahatahtlik isik koostada plaani, mille kohaselt kaevandatakse maavaravaru intensiivselt kuni esimese kohustusliku mõõdistamisperioodini, pankrotistutakse ning mõni aeg hiljem omandatakse uue juriidilise isiku kaudu lihtsustatud tingimustel pankrotimenetlusest kaevandamisluba (ilma selle taotlemisega seotud tegevuste läbiviimiseta) ning jätkatakse kaevandamist, kusjuures senine kohustus kaevandamisõiguse tasu osas aegub või ei ole seda võimalik pankrotimenetluse kaudu välja nõuda. Keskkonnaministeerium leiab, et kehtiv regulatsioon ei toeta kaebuse esitaja seisukoha, et keskkonnatasu maksmise kohustus on ja jääb seotuks isikuga, kes selle reaalselt kaevandas. Kui loa ümbervormistamisel kõik kohustused üle ei kanduks, ei saaks olla loa ümbervormistamine sätestatud sellise formaalse omaja andmete muutusena nagu see praegu maapõueseaduses on. Ümbervormistamisele peaks sellisel juhul eelnema põhjalik inventuur, mida aga õigusaktid praegu ette ei näe. Seega ei ole see olnud ka seadusandja mõte. Maapõueseaduse kohaselt vahetatakse ümbervormistamisel ainult loa omaja andmed, loa andja ei pea kontrollima nt varu kogust, keskkonnatasu maksmist jm. Kõik muud tingimused, sh loaga seotud tekkinud ja tekkimata kohustused, jäävad nagu on, ümbervormistamise eelduseks ja tingimuseks on, et loa andja jaoks olukord ei muutu. Keskkonnaministeerium leiab, et kaebuses on läbivalt lähtutud ekslikust lähenemisest, et endise ja praeguse loa omaja tegevust tuleks kaevandamise osas käsitleda eraldi. Eriti eksitav on see vastustaja arvates

§ 321tõlgendamisel.

Kuna luba võetakse ümbervormistamisel üle tervikuna, nii nagu on, jätkab ka uus loa omaja tegevust, sh aruannete esitamise kohustuse täitmist, sellest seisust, mis eelmine omaja jättis. Tasaarvestuse tegemise kohustus on

§ 321lg 3 kohaselt loa omajal.

Kaebaja püüab väita, et kuna uus omaja pole varem kaevandanud, ei ole tal koguseid millegagi tasaarveldada. Selline tähttäheline lähenemine ei ole kooskõlas sätte mõttega. Arvestusse märgitud kogused ei ole kuidagi kaevandanud isiku isiklik omand või tema isiku juurde kuuluv väärtus, mille ta lahkudes kaasa võtaks ja mida uuel omajal „ei ole“. Antud kehtiva loa alusel on deklareeritud teatud koguses kaevandamist ja see on lähtepunktiks ka uuele omajale. Näitena märgiks siin, et kui ümbervormistamise asemel oleks taotletud uus luba, milline võimalus karjääri omanikul ka oli, siis ei oleks tõepoolest küsimus tasaarveldamises. Antud juhul aga võeti üle kehtiv luba koos selle varu kasutamise seisuga. Seega peab loa omaja arvestama

§ 321

lg-st 3 tulenevalt eelmise selle loa alusel tehtud mõõdistamise andmeid ja tegema vastava tasaarvelduse. Kuna mõõdistamise tegemise ja sellest tulenevalt tasaarveldamise kohustus on loa omaja kohustus, ei saa seda nõuda isikult, kes enam loa omaja ei ole. Keskkonnaministeerium märgib, et kaebuse esitaja leiab veel, et keskkonnatasude seaduse eesmärk ei saa olla keskkonnatasu maksmise kohustuse üleminek igakordsele loa omajale, kuna see tooks kaasa ohu, et varu kasutatakse ära ja luba antakse koos keskkonnatasu maksmise nõudega üle maksejõuetule isikule. Keskkonnaministeerium märgib, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatud juhtumi esinemiseks on nimetatud tõlgenduse puhul kahtlemata teoreetiline võimalus, kuid võimalusi seaduses sätestatud kohustustest kõrvalehiilimiseks esineb kahjuks ka vastupidise tõlgenduse puhul, mistõttu ei saa sellest teha järeldust seadusandja mõtte osas. Alternatiivselt juhib vastustaja tähelepanu ka sellele, et maksukohustuse üleminek ei ole teatud eelduste täitmisel võimatu ka lähtudes maksukorralduse seadusest, nagu näitab maksukorralduse seaduse § 37. 30 Keskkonnaministeerium märgib, et võlaõigusseaduse § 183 lg 1 kohaselt vastutab ettevõtte üleandja enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. VÕS § 181 sätestab, et antud jaos sätestatut ei kohaldata ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Samas juhib vastustaja siinkohal tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu lahendile 2-08-1054, milles kohus leidis, et „pankrotiseaduse normid solidaarvastutust ei välista, vaid üksnes toovad sisse teatud piirangud. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 96 ei muuda kohustuse solidaarsust ega vabasta teisi solidaarvõlgnikke vastutusest. PankrS § 96 kohaselt võib juhul, kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, esitada võlausaldaja nõude võlgniku vastu kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha.“. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kui ettevõtte üleandja muutub maksejõuetuks või pankrotistub, saab võlausaldaja seega toetuda ettevõtte üleminekule ja nõuda oma nõuete rahuldamist ka ettevõtte omandanud isikult. Keskkonnaministeerium leiab siiski, et nendele sätetele tuginemine ei ole vajalik, kuna MaaPSist ja

ist tulenevalt loetakse loast tulenevad kohustused, sh keskkonnatasu maksmise kohustus uue loa omaja poolt deklareeritud osas, üle läinuks. Keskkonnaministeerium toob välja, et kaebuse esitaja märgib lisaks, et antud juhul ei ole toimunud traditsioonilises mõttes loast tulenevate õiguste ja kohustuste loovutamist, kus loa omaja oleks kokkuleppel omandajaga võtnud üle loast tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kaebaja põhjendab nimetatud seisukohta sellega, et AS Haapsalu Paekivi tervikvara osteti pankrotimenetluses enampakkumisel OÜ Herion poolt, kes hiljem taotles kaevandamislubade ümbervormistamist kaebaja nimele. Samas on kaebaja loa üle võtnud MaaPS § 44 loa üleminekut reguleerivate sätete alusel, millest ei ole ette nähtud erandeid, sõltuvalt kas karjäär omandati pankrotimenetluse käigus või ettevõtjate vahelisel kokkuleppel. Omandanud karjäärid pankrotimenetluses, oleks kaebajal olnud võimalik taotleda ka uue loa andmist ning alustada seega nö puhtalt lehelt. Isik omandas pankrotimenetluses küll karjääri, kuid luba (ega seega ka kaevandamisõigust) pankrotimenetluse käigus osta ei saa. Loa ümbervormistamine toimub MaaPS § 44 lõigetes 1 ja 2 sätestatud viisil. Kaevandamisloa omajal on loa kehtivuse ajal õigus loast tulenevad õigused ja kohustused loovutada isikule, kelle tegevusalaks äriregistri järgi on maavaravaru kaevandamine. Selleks peab luba saada sooviv isik esitama kaevandamisloa andjale taotluse loa ümberregistreerimiseks enda nimele. Ümberregistreerimise taotlusele lisatakse loa omaja kaevandamisõiguse loovutamise kirjalik nõusolek. Ka antud juhul esitas pankrotihaldur pärast karjääride enampakkumisel omandamist AS Herion poolt loa endise omaja nimel nõusoleku loa ümbervormistamiseks. Ka see asjaolu näitab, et tegemist oli sisuliselt tavapärase MaaPS § 44 alusel loa ümbervormistamisega ja see, et karjäärid olid omandatud pankrotimenetluses, ei oma tähtsust. Loa andmise menetlus on võrreldes loa ümbervormistamisega aga aeganõudvam, samuti tuleb tasuda kõrgem riigilõiv. Nagu eespool selgitatud, on loa ümbervormistamine oluline soodustus ettevõtjale, mistõttu on samuti põhjendatud lähenemine, et isik astub sellisel juhul eelmise omaja asemele võttes loa üle kõige sellest tulenevaga. 8.3. Seoses kaevandamisõiguse tasu maksmise kohustuse tekkimise aja kindlaksmääramisega märgib Keskkonnaministeerium, et keskkonnatasu deklareerimise ja aluseks võetava 31 instrumentaalmõõdistamise kohustus ning sellest tulenevalt keskkonnatasu maksmise kohustus on seotud loaga ja igakordse loa omaja kohustus. Keskkonnaministeerium selgitab, et OÜ Ungru Paekivi puhul ei loetud ümbervormistamisega üle läinuks mitte igasugune tasumiskohustus. Antud juhul tuleb eristada keskkonnatasu maksmise kohustust, mis on fikseeritud deklareeritud andmete alusel enne loa ümbervormistamist, ja kohustust, mis fikseeritakse pärast loa ümbervormistamist. Ümbervormistamisega loa saanud isikul on üldjuhul ainult viimase tasumise kohustus (kui ei ole nt toimunud ettevõtte üleminek MKS § 37 järgi). Iseenesest mõistetavalt ei pea ta maksma eelmise loa omaja poolt deklareeritud keskkonnakasutuse alusel või eelmise loa omaj