Obsah (4)

§ 64§ 46§ 56§ 61

KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-717 Haldusasi Capital Transfer E

) § 56 vastuolus põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi EIÕK) ning Euroopa Inimõiguste Hartaga (edaspidi Harta). 4.3. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb maksukohustuslasele või tema esindajale kogu maksumenetluse ulatuses ning menetluse jagamine etappidesse ei ole isiku põhiõiguste tagamise välistamiseks lubatud (vt EIK Suurkoja otsus 01.06.2010, avaldus nr 22978/05). Maksuhaldur peab menetlust läbi viies järgima hea halduse põhimõtet ning kaaluma sisuliselt esitatud argumente dokumentide esitamisest võimaliku keeldumise põhjuste kohta. Seda kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtulahend asjas Shannon vs Ühendkuningriik. Kuigi

§ 64kasutamise soovi tuleb põhjendada, siis ei ole selle ulatust määratletud.

Seega on aktsepteeritav, et isik esitab põhjenduse ulatuses, millist ta peab asjaolusid arvestades piisavaks ja enda õigusi mitte kahjustavaks. Oleks ju mõeldamatu, et isik põhjendab detailselt, miks mingile küsimusele vastamine või informatsiooni andmine võiks tähendada tema hilisemat süüditunnistamist õigusrikkumises. 4.

1. Käesoleva vaidluse raames tuleb hinnata ka käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 22 lg 31 kooskõla põhiseaduses sätestatud õigusselguse põhimõttega, kuna selles sätestatud termin „ettevõtlusega tegelemine“ on määratlemata õigusmõiste, mille alusel piirab vastustaja osaühingu ettevõtlusvabadust registrist kustutamise kaudu. 4.
2. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 31 alusel on vastustajal ka uurimisasutuse pädevus, mistõttu suheldes vastustaja töötajaga suhtleb isik samaaegselt ka uurimisasutuse töötajaga. Seega peab isik valima enda (juriidiline isik) või oma juhatuse liikme (füüsiline isik) põhiõiguste vahel. Sisuliselt tähendab see aga seda, et kui äriühingu juhatuse liige (füüsiline isik) peaks kasutama põhiseaduse §-s 22 ja EIÕK artiklis 6 ning asjakohases EIK kohtupraktikas sätestatud õigust nemo tenetur se ipsum accusare, loeb maksuhaldur meelevaldselt äriühingu poolt korralduse täitmata jäetuks ja seda hoolimata asjaolust, et korralduses on märgitud õigus ütluste andmisest ja tõendite esitamisest keelduda. Kui aga äriühing otsustab alluda maksuõiguslikule kaasaaitamiskohustusele ning esitab korralduses nõutud dokumendid, selleks, et maksuhaldur saaks veenduda äriühingu majandustegevuse olemasolus, on äriühingu juhatuse liige asetatud olukorda, kus tema suhtes või osaühingu suhtes on kriminaalmenetluse algatamise võimalus mitte 2 enam teoreetiline ega hüpoteetiline vaid reaalne ja tõenäoline. Maksukohustuslase asetamine sellise „võimatu“ valiku ette on vastuolus nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise õiguse ja kohtupraktikaga. 4.
3. Kaebaja juhatuse liikmele on teada kriminaalmenetluse nr 1-13-6111 toimumine, kus süüdistatavate suhtes on süüstavate tõenditena kasutatud just selliseid ütlusi ja raamatupidamisdokumente, mida isik on olnud sunnitud maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames maksuhaldurile esitama. Seejärel on need dokumendid jõudnud maksuhalduri käest MTA uurimisosakonna valdusse, sealt Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ja siis süüstavate tõenditena Tartu Maakohtusse.
4. Vastustaja seisukohad: 5.
5. Kaebus on põhjendamatu ning 22.01.2015 korraldus on õiguspärane ning vastab

§ 46nõuetele.

22.01.2015 korraldusest nähtuvad selle andmise faktilised ja õiguslikud alused. 5.2. Kaebaja peab ekslikult asjakohaseks sätteks KMS § 22 lg-t 31, kuna tegemist ei ole ettevõtluse kontrolliga või kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise menetlusega. Kaebajalt ei nõutud andmeid kaebaja suhtes läbiviidava kontrolli raames, vaid PilvePilt OÜ kontrolli raames töötaja M. V. ütluste kontrollimiseks. Seetõttu on ekslik ka kaebaja hinnang, et maksuhaldur on kaebajale pannud põhjendamatult kohustuse esitada dokumendid ja vastata küsimustele enne, kui ta on tutvustanud isikule tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses. Kaebajale on korralduses

§-i 64 selgitatud. Kaebaja ei ilmunud 02.02.2015 maksuhalduri juurde, kus maksuhaldur oleks kaebajale tema õigusi ja kohustusi detailsemalt selgitanud. Kuna kaebaja maksuhalduri juurde ei ilmunud, ei saanud MTA esitada kaebajale veel mitte ühtegi küsimust, mistõttu on asjakohatud kaebaja väited, et temalt küsiti teavet enne õiguste ja kohustuste selgitamist. 5.3. MTA andmetel ei ole kaebaja ega tema juhatuse liikme suhtes PilvePilt OÜ 2013 märts – 2014 veebruar perioodi osas kriminaalmenetlust alustatud ja seda ei väida ka kaebaja kaebuses ise, mistõttu on vastustaja seisukohal, et kaebaja keeldub sisuliste põhjuseta MTA-ga koostööst. Kaebaja väited, et dokumentides sisalduv informatsioon võib kaasa tuua kriminaalmenetluse alustamise, on hüpoteetiline ning sellisel alusel teabe andmisest keeldumine ei ole aktsepteeritav ka kehtiva kohtupraktika kohaselt. Kuigi teatud juhtudel võib äriühingult nõutud teave olla inkrimineeriv äriühingu suhtes ning võimalik, et ka juhatuse liikme ja tema lähedaste suhtes, siis ei ole vaikimisõigus absoluutne. Vaikimisõiguse realiseerimiseks peab esinema reaalne oht, et isikult saadud andmeid ja tõendeid võidakse kasutada tema vastu süüteomenetluses, kuid antud juhul sellist olukorda täheldada ei saa. MTA andmetel ei ole M. V. kaebaja juhatuse liikme sugulane ega lähikondne ning äriühingute juriidilised abstraktsioonid

§ 64lg 1 p 6 alla ei kvalifitseeru.

5.

1. Korraldust ei muuda õigusvastaseks pärast selle andmist esitatud vaikimisõiguse kasutamise teade, kuna maksuhalduril puudub kohustus enne korralduse andmist kontrollida teabe andmisest keeldumise aluseid. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamise puhul on kaebajal võimalus esitada HKMS § 37 lg 1 p 3 alusel keelamisnõue sunnivahendite kohaldamise keelamiseks, kuid ka see ei muuda esialgselt antud korraldust veel õigusvastaseks. 5.
2. Kuigi kaebaja ei viita konkreetsele

§ 64

alusele, siis eeldatavasti tugineb kaebaja

§ 64lg 1 p-le 6.

3 Erinevat kaebajast leiab vastustaja, et

§ 64

lg 1 p-st 6 tulenev keeldumine ei saa olla ennetav ja absoluutne, st isik ei ole õigustatud juba ette keelduma mistahes maksualastele küsimustele vastamisest ja mistahes tõendite esitamisest (kaebaja ei teadnud milliseid sisulisi küsimusi temale sooviti 02.02.2015 esitada) väites, et vastamine võiks tuua kaasa tema enda või lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. Kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et

§ 64

lg 1 p-le 6 saab iseäranis tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud, s.t on tehtud esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada ja vastav põhistus peab olema kontrollitav. Seejuures peab kohustatud isik vaikimisprivileegi kasutamist iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul eraldi põhistama (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 310-3321, p-d 18-19). Kaebaja ei ole seda põhimõtet järginud, mistõttu on kaebaja keeldumine teabe andmisest õigustamatu ning viide ja järeldused Riigikohtu määrusest nr 3-4-1-3-10 ekslikud. Riigikohus ei ole viidatud määruses muutnud otsustes nr 3-1-1-25-02 ja 3-3-1-47-07 väljendatud seisukohta PS § 22 lg 3 tõlgendamise osas. 5.

1. Et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlusele, kinnitab ka EIK praktika. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen vs Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. EIK selgitas lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. Ehkki Riigikohtu 01.06.2005 otsuse nr 3-1-1-39-05 punktis 14 on asutud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, tuleb silmas pidada ka EIK 08.04.2004 otsust asjas nr 38544/97 (p 45), kus leiti, et kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine (sealsamas, punkt 46). Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 07.05.2006 otsus nr 3-09-1248, punkt 10; 26.05.2006 otsus nr 3-08-1090, punkt 7; 28.12.2010 otsus nr 3-09-2921 punkt 9 või ka viimati Tallinna Halduskohtu 20.04.2014 otsuses asjas nr 3-15-84) on korduvalt leidnud kinnitust, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi ning enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ja ei välista kaasaaitamiskohustust. Seetõttu on vastustaja veendunud, et kaebaja vastupidised seisukohad on ainetud. 5.
2. Kaebaja väited kriminaalmenetlusest nr 1-13-6111 on paljasõnalised ja asjakohatud, sest vastustajale teadaolevalt on kaebaja juhatuse liige ja kriminaalmenetluses nr 1-13-6111 viidatud süüdistatavad läbivalt erinevates maksumenetlustes tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ja keeldunud läbivalt teabe ja dokumentide esitamisest, s.t mistahes koostööst maksuhalduriga. Ainuüksi asjaolu, et kriminaalasjas nr 1-13-6111 süüdistatavate suhtes toimub MTA poolt algatatuna kriminaalmenetlus, ei võimalda teha järeldust, et vaidlusaluse korraldusega nõutud dokumente ja teavet võidaks kasutada kaebaja või tema juhatuse liikme vastu kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalasjas nr 1-13-6111 on teiste hulgas süüdistatavaks küll kaebaja juhatuse 4 liikmele tuttavaid isikuid, kuid nimetatud kriminaalasi ei seondu kuidagi praegusel juhul asjassepuutuvate äriühingutega ega maksustamisperioodidega. Asjaolu, et kaebaja juhatuse liikme suhtes võib mõne teise äriühingu või tehinguga seoses olla alustatud kriminaalmenetlust, ei ole piisav põhistamaks kartust, et selline tegelik oht võiks eksisteerida ka vaidlusaluse korralduse alusel nõutud teabe osas. Lisaks algatati kriminaalasja nr 1-13-6111 menetlemine kohtus enne vaidlusaluse korralduse väljastamist, mistõttu on loogiliselt võttes välistatud asjakohane seos nimetatud kriminaalasja ning vaidlusaluse korralduse vahel. Seega on kaebaja enese mittesüüstamise väited korralduses nõutud teabe osas kauged ja hüpoteetilised. Isik võib teabe andmisest ja dokumentide esitamisest järelikult keelduda, kui konkreetne teave või tõend süüstab teda ja/või tema lähedasi. Kui konkreetne teave või dokument süüstavad ei ole, peab isik need andma. Seega süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmark on eelkõige reguleerida tõendamiskoormist kriminaal- või väärteomenetluses ja panna riigile kohustus tõendada isiku süü nende menetluste raames ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust süüteomenetluses. Maksu määramise ja maksumenetluse raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole PS § 22 kolmanda lõike kaitsealas. Riigikohtu üldkogu asus 17.02.2004 otsuse nr 3-3-1-120-03 punktis 17 seisukohale, et maksukuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus, kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. Lisaks on Riigikohus 22.10.2007 otsuse nr 3-1-1-57-07 punktis 14 märkinud, et maksukohustuslaselt sunniviisiliselt saadud teabe kasutamine tõendina kriminaalmenetluses on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Seega saab vaidlusaluse korraldusega nõutavaid tõendeid, erinevalt kaebaja arvamusest, kasutada kriminaalmenetluses ainult juhul, kui sellega ei minda vastuollu süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud kaasa aitama enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisel. Seega on kaebaja vastupidine seisukoht ilmselgelt põhjendamatu ning väide

§ 56vastuolust põhiseaduse, EIÕK ja Hartaga alusetu.

5.

1. Kaebaja toetumine kohtuasjale Shannon vs Ühendkuningriik on ekslik, kuna viidatud kohtuasjas pidi isik vastama maksuametniku küsimustele seoses sündmustega, milles talle oli juba esitatud kriminaalsüüdistus. Vaidlustatud korraldusega ei nõua maksuhaldur dokumente samade asjaolude kohta, mille suhtes on algatatud kaebuses viidatud kriminaalmenetlus. 5.
2. Eeldusel, et kaebaja juhatuse liikme või tema lähedase vastu on alustatud samadel asjaoludel kriminaalmenetlust, pidanuks kaebaja selgitama, millise kaebaja juhatuse liikme lähedase vastu või mis asjaoludel on kriminaalmenetlust alustatud ning kuidas on see süüteomenetlus (kaebuse viide kriminaalmenetlusele nr 1-13-6111) ja küsitav teave omavahel puutumuses 22.01.2015 korraldusega. Asjakohatu on ka kaebaja viide kohtuasjale Serves vs Prantsusmaa. Kaebaja tugineb abstraktselt kartusele süüteomenetluse läbiviimise ees, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kaebajal on reaalne alus keelduda teabe ja dokumentide andmisest. Isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda informatsiooni kasutatakse tema vastu kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Vastasel juhul tekiks olukord, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest igal võimalikul juhul ja täiesti kontrollimatutel põhjustel. See välistaks isikute suhtes maksumenetluse alustamise ja läbiviimise ning kolmandatelt isikutelt läbiviidavas maksumenetluses informatsiooni nõudmise. EIK selgitas 10.09.2002 lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida 5 maksumenetluses uurimise alla sattumist. Ka EIK praktikast lähtuvalt peab kaebaja olema suuteline usutavalt põhistama, kas korralduses nõutud samade asjaolude suhtes on alustatud süüteomenetlust või mitte või kas selline oht reaalselt esineb. Juhul, kui paralleelne süüteomenetlus on algatatud maksuküsimuses, kuid aluseks olevad faktilised asjaolud, võimalik ajaline periood jms on oluliselt erinevad ega oma omavahel vahetut puutumust, ei saa kaebajale tuletada maksumenetluses

§-st 64 tulenevat õigust keelduda teabe ja dokumentide esitamisest isegi juhul, kui menetluse viib läbi sama ametkond. 5.

1. Maksumenetluse eesmärgiks ei ole tõendite kogumine isiku vastu süüteomenetluse alustamiseks või läbiviimiseks, kuigi nendes menetlustes kogutud tõendite ristkasutus on teatud juhtudel võimalik. Seejuures tuleb arvestada ka Riigikohtu 03.03.2011 määruse nr 3-4-1-15-10 toodud seisukohti ja seal viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt on maksumenetluses kogutud tõendite kasutamine kriminaalmenetluses väga selgelt piiratud. Kuna kaebaja ei ole toonud välja usutavaid põhistusi, millest üleüldse nähtuks, et kaebaja on kaalunud, kas esitatav teave või nõutavad dokumendid võivad olla inkrimineerivad ning kaebaja ei ole suutnud piisavalt mõjuvalt põhjendada, milles seisneb oht, et nimetatud informatsiooni esitamisel võidakse alustada süüteomenetlust kaebaja või kaebaja juhatuse liikme või tema lähedase vastu, on kaebaja vastuväited vaidlustatud korralduse täitmata jätmiseks põhjendamatud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna 22.01.2015 korraldus on õiguspärane (haldusmenetluse seaduse § 54,

§ 46ja § 61 lg 3).

Kooskõlas HKMS § 158 lg 2 ls-ga 2 hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga, st vastavalt haldusakti andmise ajal kehtinud õiguslikule ja faktilisele olukorrale ega arvesta haldusakti andmise järgselt tekkinud asjaolusid (vt Riigikohtu 27.02.2014 lahend 3-3-1-114, punkt 13). 7. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas 22.01.2015 korraldus tuleks tühistada, kuna kaebaja keeldus korralduse täitmisest tuginedes enese mittesüüstamise privileegile või tuli kaebajal kui kolmandal isikul täita

§ 61lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ning esitada korraldusega nõutud dokumendid ja informatsioon Pilve

Pilt OÜ suhtes alustatud maksumenetluses. Lisaks on kaebaja esitanud taotluse, tunnistada

§ 56ja KMS § 22 lg 31 põhiseadusega vastuolus olevaks.

8. Kohus selgitab, et nõustub MTA vaideotsuses (tlk 14 – 16) ja vastustaja 27.05.2015 vastuses (tlk 30-33 pöördel) toodud seisukohtadega 22.01.2015 korralduse õiguspärasuse kohta ega korda neid (HKMS § 165 lg 2). Lisaks märgib kohus, et analoogsetele väidete tuginedes tegi Tallinna Halduskohus 19.03.2015 otsuse haldusasjas nr 3-15-84, milles Capital Transfer Estonia OÜ vaidlustas Baltic Tööjõud OÜ maksumenetluses koostatud MTA korralduse kaebajalt teabe saamiseks. Kohus nõustub ka 19.03.2015 otsuses toodud põhjendustega.

§ 56ja KMS § 22 lg 31 asjassepuutuvus 9.

Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse ja kehtivuse korral (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsus nr 3-4-1-10-00, punkt 10; 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, punkt 15). 6 9.1. Kaebaja on taotlenud, et kohus tuvastaks

§ 56ja KMS § 22 lg 31 vastuolu põhiseadusega.

Eelviidatud sätted on kohtu hinnangul praeguses kohtuasjas asjassepuutumatud.

§ 56

sätestab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse maksustamise seisukohalt tähenduste omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Tegemist on eeskätt maksuotsuse adressaadile suunatud normiga. Menetlusse kaasatud kolmanda isiku õigusi ja kohustusi reguleerib

§ 61, mis sätestab teabe andmise kohustuse ja teabe andmisest keeldumise alused.

22.01.2015 korralduse adressaadiks on küll kaebaja, kuid menetlus, mille tarbeks teavet küsitakse on PilvePilt OÜ suhtes toimuv maksumenetlus. KMS § 22 reguleerib aga maksukohustuslase registrist kustutamist ning 22.01.2015 korraldus ei ole sellise menetlusega seotud, seega ei ole viidatud säte ka käesolevas vaidluses kohaldatav. 9.2. Ka

§ 64

lg 1 p-i 6, mille vastavust põhiseaduse § 22 lg-le 3 on analüüsinud õiguskantsler (vt Õiguskantsleri 18.11.2013 seisukoht nr 6-1/120082/1304853), ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus nõustub õiguskantsleri kirjas märgituga, et kuigi

§ 64

lg 1 p 6 sõnastus on mõnevõrra ebaõnnestunud, on isikul õigus tugineda maksumenetluses

§ 64lg 1 p-le 6, kuid sellele tuginemine ei saa olla teoreetiline või hüpoteetiline.

Enese mittesüüstamise privileegile tuginemisel peab esinema reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Selline reaalne oht on kindlasti olemas siis, kui samade asjaolude osas on käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus. Olukorras, kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud süüteomenetlust, tuleb teabekorralduse adressaadil näidata seos tõendite esitamise ja võimaliku süüteomenetluse vahel. Kohus märgib, et 01.06.2005 otsuse nr 3-1-1-3905 punktides 12–15 on kohus analüüsinud maksumenetluses kaasaaitamise kohustust ning enese mittesüüstamise privileegile tuginemist ning ka sellest nähtub, et PS 22 lg 3 ei anna alust jätta menetleja kutselt lihtsalt ilmumata (vt Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 22, p 32.2). 22.01.2015 korralduse õiguspärasus. 10. 22.01.2015 korraldusega kohustati kolmanda isikuna kaebaja esindusõiguslikku isikut ilmuma 22.02.2015 kell 13.00 maksuhalduri ametiruumidesse seletuste andmiseks ning dokumentide esitamiseks seoses PilvePilt OÜ suhtes alustatud maksumenetlusega. Nimelt nähtus PilvePilt OÜ maksumenetluses kogutud andmetest, et kaebaja on teinud PilvePilt OÜ töötajale M. V.le ülekandeid selgitusega „Töötasu vastavalt lepingule“. Maksuhaldur palus kaasa võtta väljamaksete aluseks olevad lepingud ja muud asjassepuutuvad dokumendid (tlk 13). 11.

§ 61

sätestab kolmanda isiku poole pöördumise ning nimetatud sättes on reguleeritud nii maksuhalduri kui ka kolmanda isiku õigused ja kohustused (eeskätt

§ 61lg 1).

Samuti on sättes reguleeritud kolmanda isiku poole pöördumise alused (

§ 61

lg 2) ning korraldusele esitatavad nõuded (

§ 61lg 3).

12. Kohtu hinnangul vastab 22.01.2015 korraldus

§ 61

ja

§ 46nõuetele.

Selles on märgitud maksukohustuslase nimi kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti on selles märgitud kaebaja poole pöördumise põhjus ning maksuhalduri juurde ilmumise aeg ja koht. Korralduses on viidatud õigusele seaduses sätestatud juhul tõendite andmisest ja andmete esitamisest keelduda. Enese mittesüüstamise õigusest teavitamise kohta saab haldusorgan täpsemaid selgitusi jagada ja ütluste andjalt teavitamise kohta allkirja võtta enne ütluste andmist. 13.

§ 61

lg 2 annab maksuhaldurile õiguse pöörduda kolmanda isiku poole pärast maksukohustuslase poole pöördumist. Praegusel juhul nähtub korraldusest, et maksukohustuslase 7 poole on pöördutud, kuid PilvePilt OÜ töötaja selgitustest tulenevalt on ta töötanud üksnes PilvePilt OÜ heaks ning kaebaja tehtud ülekandeid töötaja selgitada ei osanud. Riigikohus on

§ 61lg-t 2 tõlgendanud lahendites nr 3-3-1-98-10 ning nr 3-3-1-24-11.

Eelviidatud lahenditest nähtub, et vastustajale on

§ 61

lg-s 1 antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Ka Tartu Ringkonnakohus on 08.06.2012 otsuses nr 3-11-1341 märkinud, et

§ 61

lg 2 piirangut tuleb mõista nii, et kolmas isik ei saa olla primaarne tõendi allikas, kuid olukorras, kus varasemalt maksukohustuslaselt kogutud informatsioonist selgub, et maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlakstegemiseks valdab dokumente ainult kolmas isik, siis on sellises olukorras kolmanda isiku poole pöördumine igati õigustatud. 14. Kaebaja peab 22.01.2015 korraldust õigusvastaseks üksnes põhjusel, et tal on soov kasutada

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõigust (enese mittesüüstamise privileegi) ning vaikimisõigusega arvestamata jätmist ei ole 22.01.2015 otsuses põhjendatud. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kolmandale isikule teabe andmise korralduse esitamise järgselt esineb

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud alus, siis sel alusel ei muutu teabe nõudmise korraldus õigusvastaseks.

§ 61

alusel antud korraldusest ei peagi nähtuma

§ 64

lg 1 p-ga 6 arvestamise või arvestamata jätmise asjaolud, kuivõrd need selguvad alles pärast korralduse andmist. Sellest tulenevalt ei pidanud MTA ka kontrollima kolmandalt isikult teabe nõudmise korralduse andmisel

§ 64lg 1 p-s 6 sätestatud aluste esinemist.

Arvestades, et teabe andmisest keeldumise otsustab isik, kellelt teavet küsitakse ning tegemist on isiku õigusega, mitte kohustusega, ei ole MTA-l võimalust enne korralduse andmist kontrollida, kas teabe andmisest keeldumise alus (

§ 64lg 1 p 6) esineb.

Sellist

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud aluse esinemise kontrollimise kohustust

ei sätesta, mistõttu ei pea vastavasisulisi põhjendusi korraldusest nähtuma. Maksuhalduri selgitamiskohustuse on vastustaja 22.01.2015 korralduses täitnud, kuivõrd sellest nähtub kaebaja õigus seaduses sätestatud aluste esinemisel korralduse täitmisest keelduda. Pärast vaidlustatud korralduse andmist esitatud vaikimisõiguse kasutamise teade ei muuda korraldust tagantjärele õigusvastaseks. Samuti ei too

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud aluse ilmnemine vastustajale kaasa kohustust teabe nõudmise korraldust muuta või kehtetuks tunnistada. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et maksuhaldur ei saanud kaebaja vaikimisõigusega 22.01.2015 korralduse andmise ajal arvestada, sest kaebaja teavitas maksuhaldurit selle õiguse kasutamisest esmakordselt alles 29.01.2015 vaides (tlk 38-40). Eelnevast tulenevalt kaebuse rahuldamine võimalik ei ole. 15. Kuigi kaebaja väited vaikimisõiguse kasutamisest ei ole 22.01.2015 korralduse õiguspärasuse väljaselgitamisel olulised, märgib kohus 22.01.2015 korralduse täitmise osas, et kaebuses ja vaides toodud asjaoludel ei ole kaebaja tõendanud

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud aluste olemasolu.

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine tähendab põhimõtteliselt haldusakti õiguspärast täitmata jätmist ning sellisel juhul on adressaadil õigus keelduda küsitud teabe esitamisest ning MTA-l puudub õigus haldusakti sundtäita (nt kohaldada sunniraha). See aga ei tähenda seda, et kaebaja saab ilma tõendeid esitamata väita vaikimisõiguse olemasolu. 8 Kuigi kaebajal on õigus selles, et vaikimisõiguse põhjendamise ulatust ei ole seaduses sätestatud, ei saa vaikimisõiguse kasutamine tugineda üksnes hüpoteetilistele väidetele, et dokumentides võib sisalduda teavet, mis võib kaasa tuua kriminaalmenetluse. MTA küsis väga konkreetseid dokumente ning need puudutasid kaebaja ülekandeid PilvePilt OÜ töötajale M. V.le. Vaikimisõigusele tuginemine ei ole lubatav olukorras, kus dokumentide esitamine võiks kaasa tuua haldusmenetluse (st maksu määramise). Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõiguse kasutamiseks peab isik põhistama ohtu, et teavet võidakse kasutada tema või tema juhatuse liikme ja/või viimase lähikondse süüdistamiseks. 16. Tallinna Ringkonnakohus märkis 02.12.2014 otsuses nr 3-13-70180 punktis 10, et isikul puudub õigus keelduda korralduse täitmisest

§ 64

lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, kui ta jätab põhjendamata, kuidas on tema või tema lähedase suhtes toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ja isikult küsitav teave omavahel seotud. Samuti peab kohustatud isik vaikimisõiguse kasutamist iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul eraldi põhistama (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, punktid 18 – 19). Riigikohtu 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 ei ole hinnatud kas ja millises ulatuses peaks isik põhjendama oma vaikimisõiguse kasutamist, mistõttu on ainetu ka kaebaja väide, et Riigikohus on selles lahendis muutnud varasemat käsitlust, mille kohaselt ei peaks isik põhjendama iga küsimuse või teabeelemendi andmises keeldumist. Seega on kehtiva õiguse tõlgendamisel põhineva kohtupraktika kohaselt isikul jätkuvalt kohustus põhjendada usutavalt vaikimisõiguse kasutamist ning teha seda iga küsimuse või teabeelemendi osas eraldi. Kaebaja ei ole kohtu- või vaidemenetluses viidanud ühelegi tema või tema juhatuse liikme O. Vainola ega viimase lähikondse suhtes käivale kriminaalmenetlusele. Viidatud on üksnes hüpoteetiliselt võimalusele, et algselt maksumenetluse jaoks kogutud tõendeid võib hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses ning kriminaalmenetluse alustamise võimalust ei saa tulevikus välistada. Sellised väited on niivõrd üldsõnalised ja teoreetilised, et ei anna seaduslikku alust maksuhalduri küsimustele vastamata jätta. Et vaikimisõigus ei ole absoluutne on märkinud ka EIK lahendis Weh vs Austria (punktid 44-46), kus märgitakse, et seos haldusmenetluses nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline (punkt 56). 17. Kohtu hinnangul ei muuda ka viited kriminaalasjale 1-13-6111 kaebaja väidet põhjendatuks, kuivõrd kriminaalasja numbrist nähtuvalt on kriminaalasja kohtulik arutamine alanud juba 2013 aastal ning 22.01.2015 korralduse ja eelviidatud kriminaalasja vahel puudub igasugune loogiline seos. Praegusel juhul on MTA palunud kaebajal üksnes esitada dokumendid, mis on aluseks M. V.le väljamaksete tegemisel (tlk 13). Kohus märgib, et kaebaja n-ö süüteomenetlusega seonduvad õigused on tagatud ka andmete esitamisel, kuna KrMS § 63 lg 2 kohaselt ei saa kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada muu hulgas tõendeid, mis on saadud põhiõiguse rikkumise teel. Seejuures loetakse KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega mittearvestamist ka kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. See tuleneb üheselt ka Riigikohtu 03.03.2011 määruse nr 3-4-1-15-10 punktist 27, kus Riigikohus on täiendavalt rõhutanud, et maksumenetluses saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses

§ 64lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud vaikimisõigusele ei tuginenud.

9

1. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat on kaebaja käsitlenud ühekülgselt ja teinud sellest põhjendamatult kaugeleulatuvaid järeldusi. EIK praktika kohaselt ei ole enese mittesüüstamise privileegi eesmärgiks isiku kaitsmine võimalike paralleelsete menetluste läbiviimise eest, vaid isiku õiguste kaitsmine, kui paralleelsed menetlused ka tegelikkuses aset leiavad. Kohus märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on kaebuses viidatud lahendeid korduvalt analüüsinud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2011 otsus nr 3-1033, punktid 11-12; 09.09.2011 otsus nr 3-10-3398, punktid 11, 13; 12.10.2011 otsus nr 3-11-495, punktid 17-20; 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, punktid 18-19) ning praeguse juhtumi asjaolud ei saa anda alust lahendite pinnalt teistsuguste järelduste tegemiseks. 18.
2. Lahendis Shannon vs Ühendkuningriik (punkt 38) pidas EIK oluliseks, et isiku suhtes, kelle ilmumist küsitlusele nõuti, ei esinenud pelgalt kriminaalmenetluse läbiviimise riski kuritegudes, mida uurijad, kelle juurde teda ütlusi andma kutsuti, uurisid, vaid talle oli nendes juba esitatud kriminaalsüüdistus. Sellises olukorras võidi temalt nõuda teavet, mis võis omada tähtsust tema suhtes läbi viidavas kriminaalmenetluses. Kohtuotsuses asjas Shannon vs Ühendkuningriik ei viita miski sellele, nagu muudaks EIK oma lahendis Weh vs Austria avaldatud seisukohti, et õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine (samas punkt 46); seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (samas punkt 56). 18.
3. Kaebaja viidatud kohtuasi Serves vs Prantsusmaa puudutas tunnistajana ütluste võtmist kriminaalmenetluses isikult, kelle suhtes oli EIK-i arvates tegemist kriminaalsüüdistuse esitamisega EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja ei ole võrreldavas olukorras. EIK otsustes Kiiveri vs Soome ja Rinas vs Soome oli kaebajate osas läbi viidud nii maksu- kui ka kriminaalmenetlus ning EIK analüüsis, kas Soome riik ei ole rikkunud topelt karistamise keelu põhimõtet (ne bis in idem). 18.
4. Kaebaja viide EIK lahendile Gäfgen vs Saksamaa jääb kohtule mõistetamatuks, kuivõrd praegusel juhul ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks algatatud menetlust ning see menetlus oleks jaotatud etappidesse. 22.01.2015 korralduse alusel kaasati kaebaja PilvePilt OÜ menetlusse kolmanda isikuna teabe andmiseks.
5. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud 22.01.2015 korraldus õiguspärane ning kaebuse rahuldamiseks ja korralduse tühistamiseks puudub alus.
6. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 10