3-16-626/2

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-16-626 Määruse kuupäev 04.04.2016 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi K. R (R) kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu otsusele Resolutsioon Kaebus tagastada Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest Asjaolud, kohtu seisukoht

1. Tartu Halduskohtusse saabus 31.03.2016 K. R kaebus Eesti Advokatuuri tegevusele seoses 18.02.2016 aukohtu otsusega. Eesti Advokatuuri aukohtu 18.02.2016 otsusega, määrati vandeadvokaat Kaido Koogale distsiplinaarkaristuseks noomitus. Kaebaja leiab, et vandeadvokaat Kaido Kooga esitas Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebaja nimel puuduliku kaebuse (ei lisanud apellatsioon- ega kassatsioonkaebust), mistõttu jäeti kaebus kohtus läbivaatamata. Kuna Eesti Advokatuur ei osutanud kvaliteetset õigusabi, jäid K. R õigused Euroopa Inimõiguste Kohtus kaitseta.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
3. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.
4. Tulenevalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-st 1 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama sätte lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused.
5. Vastavalt AdvS § 18 lg-le 1 võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse.
6. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine.
7. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002.a otsuse nr 3-3-1-9-02 p-s 10 selgitanud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist.
8. Eeltoodust lähtuvalt on huvitatud isikul AdvS § 18 lg 1 kohaselt aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamise õigus üksnes juhul, kui vaidlustatud aukohtu otsus rikub tema subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi.
9. AdvS § 16 lõige 1 annab isikule õiguse esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamisest keeldumise kohta.
10. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 16.12.2014.a määruses nr 3-13-1541, et AdvS annab huvitatud isikule otsesõnu õiguse taotluse esitamiseks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas üldse on tegemist süüteoga, kuulub aukohtule.
11. Haldusasja materjalide järgi on Eesti Advokatuuri aukohtu 18.02.2016.a otsus, millega vandeadvokaat Kaido Koogale määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus, liiga leebe ja ta sooviks advokaadi advokatuurist väljaheitmist (vt haldusasi nr 3-16-555). Kaebaja kuriteokaebus jäeti prokuratuuris rahuldamata.
12. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi advokatuurist väljaheitmist või tema karistamist kriminaalkorras.
13. Käesoleval juhul on AdvS § 16 lõikes 1 nimetatud huvitatud isik esitanud halduskohtule kaebuse seoses 18.02.2016 aukohtu otsusega, millega karistati advokaati noomitusega. Advokatuuri aukohtu otsus määrata advokaadile distsiplinaarkaristuseks noomitus ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole selle haldusakti adressaadiks. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaebaja õiguste kaitsmine, vaid järelevalve teostamine advokaatide kutsetegevuse üle. Eeltoodu tähendab, et kaebaja ei ole AdvS § 18 lg 1 nimetatud huvitatud isik, kes saaks esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikul on õigus nõuda, et Advokatuur vaataks tema taotluse läbi ja teeks selle kohta põhjendatud otsuse, kuid otsustusõigus selle üle, kas tegemist on distsiplinaarsüüteoga ja kuidas sellele reageerida, kuulub aukohtule. Isikul on õigus anda Advokatuurile teada võimalikust distsiplinaarsüüteost, kuid isik ei saa nõuda, et aukohtumenetlus kulgeks tema soovitud viisil või lõpeks teda rahuldava tulemusega (kohtuasjad 3-13-1541, 3-15-3062, 3-16-60). Ühtegi menetluslikku etteheidet kaebus ei sisalda.
14. Täiendavalt selgitab kohus, et kui kaebaja leiab, et advokaat on oma tegevusega tekitanud kaebajale kahju, siis kahju hüvitamise nõudega on kaebajal võimalik pöörduda maakohtu poole. Sellise hagi esitamise eelduseks ei ole advokaadi distsiplinaarkorras karistamine aukohtu poolt. Olenemata aukohtu otsusest peab kaebaja kohtus tõendama oma nõuet ja kahju hüvitamise elementide olemasolu, mh ka advokaadi tegude õigusvastasust. Aukohtu otsus ei aitaks kaebajat seega potentsiaalse kahjunõude esitamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2014.a määruse nr 3-13-1541 p 18).
15. Kuivõrd kaebajal puudub subjektiivne õigus, mida ta saaks käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse kaudu kaitsta, tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel selle esitajale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik 2