Obsah (6)

§ 34§ 69§ 3§ 20§ 48§ 49

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 16. veebruar 2016, Tallinn 3-16-129 Haldusasi OÜ Mikk-Reisid kaebus v

) § 122 lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata, leides, et OÜ-l Mikk-Reisid puudub vaidlustuse esitamise õigus, kuna ta ei vastaks pakkujate kvalifitseerimise tingimustele, samas kui isik, kellega OÜ Mikk-Reisid väidetavalt soovis ühispakkumust esitada, oli minetanud hanke alusdokumentide peale vaidlustuse esitamise õiguse juba enne OÜ Mikk-Reisid vaidluse laekumist 2 vaidlustuskomisjonile. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsustele kohtuasjades 3-14-50271 ja 314-50374, leidis VAKO, et kui ühispakkumuse esitavad isikud, kelle puhul on ilmne, et pakkujatele esitatud kriteeriumidele vastab vaid üks, peaks vaidlustuse esitama neile kriteeriumidele vastav isik. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Mikk-Reisid esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO
2. jaanuari 2016 otsuse nr 02-16/168909 tühistamist ning MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus kohustamist HT punkti III.1.1, HD Lisa 1 punktide 4.9, 5.3 ja 7.1 ning HD Lisa 2 punktide 2.2, 4.2.10, 4.22, 5.1.13, 6.1.7 ja 9.1 õigusaktidega ettenähtud nõuetega vastavusse viimiseks.
3. Kaebaja hinnangul tagastas VAKO vaidlustuse põhjendamatult, sest asjaolu, et kaebajale ühispakkumuse esitamiseks nõusoleku andnud teise ettevõtja jaoks oli hanke alusdokumentide vaidlustamise tähtaeg möödunud, ei mõjuta kaebaja õigust neid vaidlustada. Kaebaja ei pea asjakohaseks VAKO viidet ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-14-50271, sest seal käsitletud asjas soovis vaidlustust esitada isik, kellel oli maksuvõlg, kellel puudus majandustegevus ning kes ei tõendanud vaidlustusmenetluses oma soovi ühispakkumuse esitamiseks. Kaebaja rõhutab, et tema näitas VAKO-le ära, kellega koos ta ühispakkumuse esitada soovib ning VAKO tuvastas, et see isik vastab pakkujate kvalifitseerimise tingimustele. Kaebaja peab ekslikuks VAKO seisukohta, et hanke alusdokumente saab vaidlustada vaid selline isik, kes üksi vastab kõigile kvalifitseerimise tingimustele.
4. Kaebaja leiab, et HD lisa 1 punkt 7.1 ei võimalda pakkujal arvesse võtta pakkumuse esitamiseks olulisi, kuid selle esitamise ajal teadmata kulusid. Kaebaja selgitab, et HD lisa 1 punkti 3.1 kohaselt tuleb punktis 7.1 nimetatud kaabeldus paigaldada 28-sse bussi ja HD lisa 2 punkti 4.2.2 kohaselt peavad bussid tellijale esitlemiseks Pärnus olema hiljemalt
5. detsembril 2016, ent samas pole hankedokumentide pinnalt võimalik saada mingit teavet piletimüügiseadmete tehniliste lahenduste kohta ega seega hinnata ligilähedaseltki nende jaoks vajaliku kaabelduse kulu. Kaebaja selgitab, et selline kaabeldus on töömahukas, eeldades vähemalt busside sisekonstruktsioonide ajutist lahti võtmist. Ka märgib kaebaja, et kui hankija teatab kaabelduse parameetrid alles
6. detsembril 2016, on jõulueelsest ajast tingituna ebarealistlik kaabelduse ja seadmete paigaldamine enne busside tööle asumist
7. jaanuaril
8. Veel märgib kaebaja, et isegi kui vajalik kaabeldus on võimalik paigaldada Eestis, pole seda ilmselgelt võimalik teha Pärnus, mis tähendab, et kõik bussid on vaja pärast Pärnus esitlemist viia tarnija juurde tööde teostamiseks. Vastustaja poolt kohtule esitatud vastuse pinnalt näib kaebajale, et hankijal pole isegi täit arusaamist sellest, kas kõnealuse kaabelduse peab teostama vedaja või korraldab hankija ka kaabelduse kohta eraldi hanke.
9. HD lisa 2 p 6.1.7 osas leiab kaebaja, et liinimahu vähenemine 20% võrra on võimalik, siis kindlasti pole võimalik selle suurendamine 20% võrra 30-päevase etteteatamisega, sest see eeldaks ka busside arvu suurenemist vähemalt 6 bussi võrra, mille juurde hankimine nii lühikese aja jooksul pole realistlik.
10. Kaebaja hinnangule ei ole HD lisa 2 punktis 9.
11. läbipaistvalt reguleeritud vedaja garantiikohustus, sest hankija on seadnud põhjendamatult garantii andva äriühingu sobivuse 3 sõltuvusse enda suvaotsusest. Kaebaja ei lepi selles osas ka vastustaja selgitusega, et vastustaja kavatseb kõigi Eesti krediidi- ja finantseerimisasutuste garantiisid aktsepteerida, ning leiab, et garantii tingimused peaksid selgelt hanke alusdokumentidest tulenema, samuti jääb kaebajale arusaamatuks, miks eelistatakse Eesti krediidiasutusti muudele Euroopa Liidu omadele.
12. Kaebaja leiab, et HT punktist III 1.1 tulenev tagatise nõue pole läbipaistev, kuna ei selgu, kas 36000 euro suuruse tagatise määramisel on lähtutud

§ 34

lõikest 1, arvestades, et hankedokumentides ei ole hankelepingu eeldatavat maksumust määratud. Kohtumenetluses vastustaja esitatud selgituse kohta leiab kaebaja, et Tartu linnaliinide

1. aasta liinikilomeetri maksumuse aluseks võtmine pole asjakohane, kuna see tuleneb ammu sõlmitud lepingust, samas kui juhinduda
2. aastal läbi viidud Narva linna bussiliiniveo hankest, kus eduka pakkuja liinikilomeetri hind oli 1,43 eurot, kujuneks Pärnu hanke eeldatavaks maksumuseks 2,574 miljonit eurot, milles 1% oleks 25 740 eurot.
3. Kaebaja heidab HD lisa 2 punktile 5.1.13 ette, et sellega vedajale pandav kohustus tagada piletisüsteemi seadmete korrasolek, on rahaliselt määratlemata, sest hankija pole sisuliselt avaldanud teavet piletisüsteemi ülesehituse ega selle hooldamise korra ja vajaduste kohta.
4. Kaebaja hinnangul on ebaselge ka hanke ese, sest HD lisa 2 punkti 2.
5. kohaselt teostab vedaja sõiduplaanijärgset veoteenust lepingu lisades 1 ja 5 toodud liinidel ja mahus, samas kui HD lisa 2 punktis 1.5 määratletakse lepingu lisana 5 ühe aasta liiniveo kogumaksumuse arvutus. Vastuseks vastustaja selgitusele, et tegemist on sisuliselt trükiveaga, märgib kaebaja, et selline ebatäpsus oleks tulnud hankedokumentides parandada.
6. Kaebaja leiab, et kohustus kooskõlastada salongis asuvate kaamerate paigaldus Eestis hankijaga on ebaproportsionaalselt koormav, sest olukorras, kus hankija on sätestanud nõuded turvakaamerate tehniliste tingimuste osas ja nõude vaateväljale, ei ole põhjendatud lisanduv kooskõlastusnõue sõltuvalt sellest, kus seadmed paigaldatakse. Kaebaja märgib, et pakkujale, kelle pakutavatesse bussidesse paigaldatakse kaamerad mõnes teises riigis, sellist nõuet ei ole.
7. Kaebaja leiab, et HD lisa 1 punkt 4.9 ja HD lisa 2 punkt 4.2.10 on konkurentsi lubamatult piiravad, kuna enamus turul saada olevaid liigendbusse on rohkem kui kolme teenindusuksega ning uste arvu piiramine üksnes kolmega ei ole liigendbussi puhul ka praktikas mõistlik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus vaidleb OÜ Mikk-Reisid kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et VAKO otsus vaidlustuse tagastamise kohta oli õige ja kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei vastanud kvalifitseerimise tingimustele ning isik, kellega kaebaja koos väidetavalt ühispakkumuse esitada soovis, ei ole hankedokumente vaidlustanud.
9. Vastustaja hinnangul on HD lisa 1 punkt 7.1 nõue mõistlik, sest lähtub objektiivsetest asjaoludest, mida ta ei saa mõjutada. Vastustaja selgitab, et Pärnu linnaliinibussidesse paigaldatavad piletiseadmed on osa Pärnumaa ühtsest piletisüsteemist, ent vastavat hanget ei saa läbi viia enne Ettevõtluse Arendamise SA poolt rahastamise otsuse tegemist, mis toimub 4 orienteeruvalt
10. aasta juuni lõpus. Seetõttu pole vastustaja väitel võimalik väljastada täpseid kaabelduse tehnilisi tingimusi ega parameetreid. Samas selgitab vastustaja, et üldteada on asjaolu, et enamus Eestis kasutusel olevad linnaliinibussid on varustatud piletiseadmetega ja nende tööks vajaliku kaabeldusega ning bussitarnijad ja linnaliinide teenindamise kogemusega vedajad on selliseid töid varem teostanud ja omavad ettekujutust nende mahust ja maksumusest. Neist kogemustest saab vastustaja hinnangul lähtuda ka pakkumuse esitamisel. Vastustaja selgitab, et näiteks Tartu ja Tallinna linnaliinibusside kaabeldamise kulu moodustas umbes 0,0002%, samas kui pakkuja peab oma senisest kogemusest ja kutsealasest pädevusest lähtuma ka palju olulisemate kuluelementide prognoosimisel (näiteks tööjõukulu).
11. Liiniveomahtude muutmise kohta selgitab vastustaja, et väljapakutud liinivõrk on koostatud vastavalt praegustele oludele, et hankijal võib tekkida kohustus neid elanike liikumisvajaduste muutumisel muuta. Vastustaja selgitab, et liikumisvajaduse võimalik muutumine 9,5-aastase lepinguperioodi jooksul ei ole mitte midagi ettenägematut ja ilma 20% mahu muutmise võimaluseta tuleks leping lõpetada ja korraldada uus riigihange vedaja leidmiseks muutunud liinivõrgule, mis oleks aga koormav nii hankijale kui kahjulik investeeringud teinud vedajale. Vastustaja leiab, et sellises olukorras on hankelepingu muutmise võimalus

§ 69lõikega 3.

Vastustaja selgitab, et pakkujal peab olema 28 bussi, ent HD lisadest 3 ja 4 tulenevalt on üheaegselt liinil 18 ja tipptundidel 23 bussi, mis tähendab, et liiniläbisõitu on võimalik suurendada nii olemasolevate busside ja kui parandatud liinilogistika arvelt ning lisaks nähakse HD lisa 2 punktis 4.1.6 ette tellijale õiguse anda vedajale avaliku liiniveo teostamiseks üle CO2 emissiooni vähendamise meetmete abil soetatud täiendavaid busse.

1. Vastustaja toob välja, et garantiiandja usaldusväärsus on tema jaoks väga oluline ja garantiiandja eelnev aktsepteerimine parimaks tunnistatava pakkujaga tehtava koostöö enam kui 9,5-aastast perioodi silmas pidades vajalik. Vastustaja kinnitab, et Eestis tegevusluba omavate krediidi või finantseerimisasutuste garantiikirjade puhul aktsepteerib hankija neid.
2. Tagatise nõude osas märgib vastustaja, et

ei sätesta kohustust avaldada hankelepingu eeldatavat maksumust ja kinnitab samas, et käesoleval juhul on

§ 34lg 1 nõuded täidetud.

Vastustaja selgitab, et Eestis ei ole seni sõlmitud sellist avaliku bussiliiniveo lepingut linnaliinidele, kus maagaasil töötavate busside osakaal on nii suur (64% busside arvust), mistõttu ei ole võimalik hanke eeldatavat maksumust välja tuua. Vastustaja selgitab, et ligikaudse hinnangu pakkumuse tagatise suuruse vastavuse kohta saab anda näiteks Tartu linnaliinide

1. aasta IV kvartali normaal- ja liigendbusside keskmise liinikilomeetri maksumuse alusel, milleks on ilma käibemaksuta 2,0616 eurot ning korrutades see vaidlusaluse hanke veomahuga (1,8 mln. km), on tulemuseks 3,7 mln. eurot, millest 1% on 37 000 eurot.
2. HD lisa 1 punkti 7.
3. osas märgib vastustaja, et see ei nõua pakkujalt planeerimata lisakulutusi ning ei takista pakkumuse koostamist, sest kuna HD lisa 1 p. 7.1 kuuluvad piletiseadmed hankijale, ei pea pakkuja kandma nende hooldamisega seotud kulusid. Vastustaja selgitab, et piletiseadmete korrasoleku tagamisel peab vedaja vaid tegema endast oleneva, näiteks ilmutades mõistlikku hoolsust seadmete kasutusjuhenditest kinnipidamisel, uute töötajate instrueerimisel, vandalismi ja varguste ärahoidmisel jms juhtudel. 5
4. Vastustaja möönab, et HD lisa 2 punktis 2.
5. on kirjavea tõttu ekslikult viidatud lisale 5, ent peaks olema viidatud lisale 6 „Sõiduplaanid“. Vastustaja hinnangul on tegu vormiveaga, mis parandatakse lepingu sõlmimisel.
6. Kaamerate asukohtade kooskõlastamise osas selgitab vastustaja esmalt, et see ei eelda busside eelnevat kohale toomist, vaid kooskõlastada saab ka muul moel, näiteks joonisel ning seega pole tegu ebamõistlikult koormava nõudega.
7. Busside uste arvu osas on vastustaja seisukohal, et tal hankijana on õigus määratleda, millistele tingimustele vastavaid busse ta teenuse osutamiseks kasutada soovib ning üldreeglina pakuvad kõik bussitootjad liigendbusse tellijatele sobiva uste arvuga, seejuures ka 3-ukselisi. Vastustaja selgitab, et eelistas 3-ukselisi busse eeskätt seetõttu, et seni on Pärnus sellised end õigustanud rohkem kui 4-ukselised. Vastustaja toob välja, et paljud bussipeatuste ooteplatvormid on liiga lühikesed bussi viimase ukse kasutamiseks ning samuti ei jää liigendbuss peatusesse sõites alati täiesti sirgeks, mistõttu ei pruugi juht näha kõige tagumise ukse juures toimuvat, mis võib aga liikuma hakkamisel reisijaid ohustada. Ka märgib vastustaja, et
8. ukse olemasolu vähendab bussis võimalikku istekohtade arvu, sellises bussis on kõigi uste avamise korral kulukam tagada soovitavat salongitemperatuuri ning selline buss nõuab rohkem piletiseadmeid ja töö spetsiifikast tulenevalt ka rohkem piletikontrolöre, mis on tellijale kulukam. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et OÜ Mikk-Reisid kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Olen seisukohal, et VAKO jättis vaidlustuse põhjendamatult läbi vaatamata ning hanke alusdokumendid on

§ 3

punktis 2 sätestatud läbipaistvuse nõudega vastuolus osas, mis puudutab pakkuja kohustust varustada bussid piletiseadmete jaoks tarviliku kaabeldusega (HD lisa 1 punkt 7.1) ning kohustust kooskõlastada turvakaamerate paiknemine hankijaga (HD lisa 1 p 5.3.). Muus osas on kaebus põhjendamatu ja tuleb rahuldamata jätta. 24. VAKO on teinud oma otsuses viidatud ringkonnakohtu määrusest liiga kaugeleulatuva järelduse ning ebaõigesti leidnud, et kaebajal puudus vaidlustuse esitamise õigus. Hanke alusdokumentide vaidlustamise õigus on riigihangete seaduse (

) § 117 lõikest 1 ning lõike 2 punktidest 1 ja 7 tulenevalt hankemenetluses osalemisest huvitatud isikul. Huvitatud isikuna saab käsitada sellist isikut, kes põhimõtteliselt saaks olla hankemenetluse tulemusena sõlmitava hankelepingu teiseks pooleks vähemalt eeldusel, et kaebus rahuldatakse. Olen seisukohal, et (

) § 122 lg 3 p 6 alusel võib vaidlustuse läbi vaatamata jätta, kui vaidlustaja võimalus hankemenetluses konkurentsivõimeline pakkumine teha on kas objektiivselt välistatud või vaidlustaja isikut ilmestavatest subjektiivsetest asjaoludest tulenevalt eluliselt äärmiselt ebausutav. VAKO otsuses viidatud kohtumääruses selgitas ka ringkonnakohus vajadust hinnata vaidlustaja huvi ja võimalust hankemenetluses osaleda.

1. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et OÜ Mikk-Reisid ei vastanud vaidlustuse esitamise ajal hanketingimusele, mille kohaselt pidi pakkujal olema vähemalt kaheaastane liiniveo kogemus. Samas nähtub VAKO otsusest, et kaebaja nimetas vaidlustuse esitamisel konkreetse isiku, kellega ta väitis soovivat ühispakkumust esitada, samuti selle isiku kinnituse ühispakkumuse esitamise 6 kavatsuse kohta. VAKO tuvastas, et ühispakkumuse esitamise korral oleksid kaebaja ning eelnimetatud isiku poolt ühiselt kvalifitseerimise nõuded täidetud. Neil asjaoludel ei saa väita, et kaebaja võimalus konkurentsivõimelise pakkumuse esitamiseks oli välistatud või äärmiselt ebausutav. VAKO otsuses ei ole välja toodud ka muid kaalukaid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kaebaja soov hankemenetluses osaleda polnud tõeline. Seisukoht, et kaebaja esitas vaidlustuse mingil muul eesmärgil, ei saa tugineda peaasjalikult tõdemusele, et kaebaja poolt nimetatud teine ühispakkuja oli selleks ajaks vaidlustuse esitamise õiguse kaebetähtaja mööda laskmise tõttu minetanud.
2. Kaebaja on õigesti välja toonud ka selle, et käesolev juhtum erineb oluliselt VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu määrustes käsitletud juhtumitest. Viimastest nähtub nimelt, et sealse vaidlustaja väited ühispakkumuse esitamise võimalikkuse kohta jäid paljasõnalisteks ning vaidlustaja enese tausta silmas pidades eluliselt äärmiselt ebausutavateks. Ringkonnakohtu lahenditest ei nähtu, et seal käsitletud juhtumite puhul oleks väidetava ühispakkujana kõne all olnud üldse mõni konkreetne isik. Seega oli neis asjus põhjust arvata, et tegelikult ei pruugi vaidlustajal mingit tõsiseltvõetavat partnerit ollagi. Lisaks sellele oli ringkonnakohtu käsitletud juhtumites vaidlustajaks isik, kelle puhul oli põhjust kahelda iseseisva majandustegevuse olemasolus (majandusaasta aruannete puudumine, maksuvõlg, registrist kustutamise hoiatus). Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja näol on tegemist reisijateveoteenustega tegeleva ettevõtjaga. Tõsi, liiniveoteenuseid kaebaja (vähemalt hanketingimustes nõutaval määral) osutanud ei ole, ent samas on kaebaja nimetanud konkreetse võimaliku ühispakkuja, kes selles osas kvalifitseerimise tingimustele vastab. Tõsiasi, et see teine ühispakkuja vastaks üksi ka kõigile kvalifitseerimise tingimustele, võib küll tõstatada küsimuse, miks peaks talle olema vajalik ühispakkumuse esitamine kaebajaga, ent sellekohane soov ei ole niivõrd uskumatu, et saaks lugeda, et kaebaja poolt vaidlustuse esitamine on kantud mingisugusest lubamatust huvist või eesmärgist.
3. Leian, et VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu lahenditest ei saa teha järeldust, et ühispakkumuse esitamise soovi korral saab hanke alusdokumente vaidlustada üksnes see isik, kes kõigile kvalifitseerimise tingimustele vastab. Vastasel juhul jääksid põhjendamatult halba olukorda need ühispakkumuse esitamisest huvitatud isikud, kellest eraldivõetuna ükski kõigile tingimustele ei vasta, ent kes ühiselt esinedes kõik need tingimused siiski täidaksid. Ka see, et üks võimalik ühispakkuja täidaks kõik kvalifitseerimise tingimused üksi, ei välista teise võimaliku potentsiaalse ühispakkuja vaidlustusõigust. Iseseisvalt kõigile kvalifitseerimise tingimustele vastaval isikul võib olla erinevaid majanduslikke põhjusi ühispakkumuse esitamiseks ning kuidagi pole välistatud ühispakkumuse esitamisest huvitatud isikute vaheline kokkulepe, mille kohaselt esitab hanketingimuste peale vaidlustuse üks neist. Ringkonnakohtu seisukoht eelviidatud kohtumäärustes tugines suurel määral just asjaolule, et mistahes teise võimaliku ühispakkuja olemasolu oli kaheldav. Käesoleval juhul see nii ei ole.
4. Asjakohaseks ei saa pidada ka seda, et kaebaja poolt nimetatud võimalik ühispakkuja oli hankedokumentidega tutvunud varem.

-ist ei tulene, et ühispakkumust esitada soovivad isikud peaksid hanketingimusi vaidlustama ühiselt või et iga ühispakkumust esitada sooviva isiku jaoks hakkaks vaidlustuse esitamise tähtaeg kulgema päevast, mil esimene võimalikest ühispakkujatest neist hanketingimustest teada sai. Nagu viitasin juba

1. jaanuaril 2016 tehtud määruses, on 7 käesoleva asja puhul iseenesest täiesti võimalik, et tegelikult on pakkumuse esitamisest huvitatud just kaebaja poolt nimetatud teine isik, kes aga kaasas kaebaja peaasjalikult selleks, et oli ise hanketingimuste vaidlustamise tähtaja mööda lasknud. See on võimalik, ent mitte tingimata kõige tõenäolisem, mistõttu ei saa selline võimalus võtta kaebajalt vaidlustuse esitamise õigust.
2. Viimaks tuleb tähele panna, et VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu lahendites ei ole käsitletud mitte vaidlustuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimust. Esialgse õiguskaitse kohaldamise etapis on oluliselt suurem kaal avalikul huvil selle vastu, et hankemeneltus venima ei jääks. Seetõttu on olukorras, kus vaidlustaja tegelik võimalus konkurentsivõimeline pakkumus esitada on kaheldav, põhjendatud esialgse õiguskaitse kohaldamisest avalikes huvides keelduda. See aga ei tähenda tingimata seda, et vaidlustajal puudub vaidlustuse esitamise õigus.
3. Nõustun kaebaja seisukohaga, et HD lisa 1 punkt 7.1 on seadusega vastuolus, kuivõrd sellega pannakse pakkujale kohustus võtta pakkumuse esitamisega endale määratlemata ulatusega kohustus, millega seotud kulu pole võimalik pakkujal pakkumuse esitamisel adekvaatselt hinnata. Sel moel on selline hanketingimus vastuolus

§ 3punktist 2 tuleneva hankemenetluse läbipaistvuse nõudega.

Vaidlusaluse HD lisa 1 punkti 7.

1. kohaselt peab edukaks osutuv pakkuja varustama bussid kaabeldusega, mis võimaldab bussidesse paigaldada piletisüsteemi seadmed, mille parameetrid täpsustatakse hankija poolt hiljemalt
2. detsembriks
3. Mistahes täpsemaid andmeid eelviidatud piletisüsteemi seadmete kohta hankedokumentides toodud ei ole, seejuures pole sätestatud isegi seda, millised need üldjoontes on, kui palju neid tuleb igasse bussi paigaldada, kus need umbeski asuma peaksid ega seda, mis laadi kaabeldust (toide, sideühendus) nende seadmete sihipäraseks kasutamiseks vaja on.
4. On ilmne, et nõutud kaabelduse paigaldamise maksumus sõltub märkimisväärselt sellest, kas kaabel on vaja vedada üheainsa toiteallikale lähedal paikneva seadme jaoks või on ette nähtud seadmete (ühe või kahe) paigaldamine bussi iga teenindusukse juurde. Kaebaja selgituse pinnalt, millele vastustaja ka ühtki tõsiseltvõetavat vastuväidet pole esitanud, muudab kõnealuse kaabelduse töömahukaks ja seega kulukaks eeskätt vajadus eemaldada busside konstruktsioonielemente selleks, et peita kaablid nende taha, alla või sisse. Sellise töö mahukus sõltub peamiselt just sellest, kust ja kuhu on vaja asjassepuutuvad kaablid vedada. Hankelepinguga pakkujale pandavate kohustuste ulatus peab olema hankedokumentides piisavalt määratletav. Vastasel korral ei ole võimalik teha läbimõeldud ning hanke esemega seotud kõiki võimalikke kulusid hõlmavat pakkumust. Pakkumuse esitamisel sellise kaabelduse maksumusega arvestamiseks ei ole tingimata vaja teada seadmete tehnilisi üksikasju väga detailselt, ent olukorras, kus pole teada isegi see, kui palju neid seadmeid igasse bussi paigaldada vaja on, ning kus need paiknema peavad, ei ole pakkujal sellise kaabelduse maksumust võimalik välja selgitada.
5. Selles, et hanke kogumaksumuse juures ei kujuta kaabelduse kulu endast märkimisväärset osa, on hankijal ilmselt õigus, ent kehtivate hankedokumentide kohaselt pole selle kulu suurust umbkaudseltki võimalik välja selgitada. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väide enamikus Eesti bussides kasutatavate piletiseadmete kohta pole siin asjakohane, kuna hankedokumentidest ei nähtu, kas kaebaja plaanib hankida eelviidatutega samalaadsed seadmed või sootuks teistsugused ega eeskätt see, kui palju neid igasse bussi vaja paigaldada on. Vastustaja seletus, 8 miks ei ole piletiseadmete täpsete parameetrite esitamine veel võimalik, on usutav, küll aga ei näi mingit takistust olevat selleks, et määrata käesoleva hanke raames kindlaks nende seadmete hulk ja see, kuhu need bussis paigutada tuleb. Nende andmete põhjal oleks pakkujatel võimalik arvestada vastavate kaabeldustööde ja -materjalide ligikaudse maksumusega. Olukorras, kus seadmete üldine iseloom, arv ja paiknemine on teada, saab kaabelduse maksumuse vajaliku täpsusega välja arvutada ning see, milliseid konkreetseid kaableid selleks kasutama peab, muudab seda maksumust lõppkokkuvõttes ilmselt tõesti vaid väga vähesel määral.
6. Eeltoodust tulenevalt pean põhjendamatuks vastustaja seisukohta, et pakkujad saaksid pakkumuste esitamiseks vajaliku kaabelduse maksumuse arvestamisel lähtuda oma varasematest kogemustest. Samuti pole asjakohane vastustaja viide sellele, et oma varasemate kogemuste põhjal tuleb pakkujatel prognoosidest lähtuda märksa suuremate kuluartiklite puhul, kui seda on eelviidatud kaabeldus. Vajadus pakkumuse tegemisel prognoosidele ja kogemusele tugineda on paratamatu, ent hankemenetluse läbipaistvuse tagamiseks tuleb hankedokumentides esitada võimalikult palju objektiivseid näitajaid, mille põhjal saaks pakkuja oma prognoosid teha. Nõue varustada bussid kaabeldusega teadmata hulga teadmata kohtades paiknevate tundmatute seadmete tarbeks sellele nõudele ei vasta.
7. Lisaks eeltoodule tuleneb HD lisa 2 punktist 4.2.2, et bussid peavad olema tellijale esitlemiseks ja piletiseadmete paigaldamiseks Pärnus samuti hiljemalt
8. detsembriks
9. Kuna vaidlust pole selles, et seadmete paigaldamine eeldab vastava kaabelduse olemasolu, saab HD lisa 2 punkti 4.2.
10. tõlgendada vaid selliselt, et seal nimetatud
11. detsembriks 2016 peavad bussid Pärnus kohal olema koos vastava kaabeldusega. Olukorras, kus ühtegi konkreetset tingimust, millele see kaabeldus vastama peaks, ei ole hanke alusdokumentidest selgelt sätestatud ega ka võimalik tuletada ning hankija on endale võtnud vabaduse täpsustada piletiseadmete paiknemise ja parameetrid samaks päevaks (s.o
12. detsembriks 2016), ei ole edukaks osutuval pakkujal selle kohustuse täitmine eluliselt võimalik. Olenemata sellest, kui lihtne kõnealune kaabeldus olla võiks, ei saa tõsiseltvõetavaks pidada seda, et see paigaldatakse samal päeva, kui hankija piletiseadmete parameetrid täpsustab. HD lisa 2 punkti 4.2.2 ennast ei saa seejuures lugeda õigusaktidele mittevastavaks, sest arvestades hankelepingu planeeritava täitmisega alustamise aega on busside esitlemise kohustus
13. detsembril 2016 igati mõistlik. Küll aga tuleb hankijal seadusega vastavusse viia HD lisa 1 punkt 7.
15. Seevastu ei saa seadusega vastuolus olevaks pidada neidsamu piletiseadmeid puudutavat HD lisa 2 punkti 5.1.13., millest tuleneb vedaja kohustus tagada muuhulgas piletisüsteemi seadmete korrasolek. Kuivõrd HD lisa 1 punkti 7.
16. paigaldatakse bussidesse hankija piletiseadmed ning HD lisa 1 punktis 7.
17. piiratakse nende osas vedaja kohustus sõnaselgelt nende korrasoleku jälgimise ning seadmete hooldaja teavitamisega, siis ei saa HD lisa 2 punkti 5.1.
18. mõista selliselt, et vedajal oleks kohustus korraldada piletiseadmete hooldust või remonti või kanda sellega seotud kulusid. Seega piirneb eelnimetatud korrasoleku tagamise kohustus seadmete töö mõistliku sagedusega kontrollimisega ning riketest teavitamisega. Sellise kohustuse maht, iseäranis sellega seonduv kulu, millega pakkuja arvestama peab, sõltub tähtsusetult vähesel määral sellest, kui palju neid seadmeid bussis on või millised need täpselt on. 9
19. Küll on aga vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgituste valguses ilmselgelt meelevaldne ning pakkujate võrdse kohtlemise nõudega (

§ 3

p 3) vastuolus HD lisa 1 punktis 5.3 sätestatud kohustus kooskõlastada hankijaga turvakaamerate konkreetne paiknemine, kui kaamerad paigaldatakse Eestis. Vaidlust pole selles, et tehnilistes tingimustes on sätestatud konkreetsed ja objektiivselt kontrollitavad nõuded turvakaamerate salvestuskvaliteedile ja vaateväljadele. Vastustaja ei ole suutnud esitada ühtki loogilist põhjendust, kuidas saaks sellises olukorras turvakaamerate ettenähtud moel funktsioneerimine sõltuda sellest, millises riigis need paigaldatud on. Kui hankijal on täpsemad nõudmised kaamerate asukohtade osas, on vastavad objektiivsed tingimused võimalik hankedokumentides sätestada selliselt, et need kehtiksid kõigile pakkujatele ühetaoliselt. Pakkuja nõudmised kaamerate asukohtade osas ei saa sõltuda sellest, millises riigis kaamerad paigaldatakse.

1. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta hankija ühepoolsel nõudmisel liiniveomahtude 20%-lise suurendamise võimalikkuse osas 30-päevase etteteatamisega. Selline mahtude muutmise võimalus on lepingu ajalist kestust ning teenuse sisu arvestades paratamatult vajalik, kuivõrd ühistranspordi korraldus peab vastama elanike tegelikele liikumisvajadustele, mis võivad lepingu perioodi pikkust arvestades muutuda. Kaebaja leiab ekslikult, et liiniveomahtude suurenemine toob kaasa täiendavate busside vajaduse. Kaebaja jätab seejuures põhjendamatult tähelepanuta selle, et HD lisa 1 punktist 3.1.1 ja 3.2.1 tulenevalt on samaaegselt liinidel töötavate busside maksimaalne arv piiratud vastavalt 15 normaalbussi ja 8 liigendbussiga ning igapäevaselt reservi planeeritavate busside arv vastavalt ühe normaal- ja ühe liigendbussiga. Hankija ei saa sellest tulenevalt nõuda vedajalt rohkemate busside olemasolu ega muuta liinide läbisõitu selliselt, et sellega kaasneks vedajale kohustus busse juurde hankida.
2. Põhjendamatu on kaebaja etteheide HD lisa 2 punkti 9.1 osas. Hankijal on õigus nõuda hankelepingu täitmise tagamiseks hankelepingu esemeks oleva teenuse osutajalt garantiid. Garantii eesmärk on anda tellijale kindlustunne, et teenuse osutaja oma kohustused täidab ning tagada teenuse osutaja poolse lepingu rikkumise puhuks vahendid, mille arvelt kõrvaldada rikkumise tagajärjed. Garantii tegelik tõhusus sõltub eeskätt garantii andja usaldusväärsusest ning lepingu säte, mis seab antava garantii sõltuvusse hankija heakskiidust, on mõistlik ja mõõdukas. Garantiist ei ole tellijale kasu, kui selle realiseerimine võib lepingu rikkumise korral osutuda võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Etteulatuvalt oleks aga väga keeruline garandi usaldusväärsuse kriteeriume hankedokumentides sätestada. Seepärast ei või hankija edukaks tunnistatud pakkuja poolt lepingu sõlmimisel pakutavast garantiist meelevaldselt keelduda, ent samas ei ole hanke alusdokumentides hankija poolt aktsepteeritava garantii andjale seatud tingimusi vaja üksikasjalikult sätestada. Garantiikohustuse sätestamisel hanke alusdokumentides on eeskätt oluline sätestada lepingu sõlmimisel nõutava tagatise rahaline väärtus ja aktsepteeritavate tagatiste liigid. Nende põhjal saavad pakkumuse esitamisest huvitatud isikud oma kogemuste ja finantsteenuste turuolukorda ja selle perspektiive silmas pidades arvestada garantiiga seonduva kuluga. Antud juhul on ilmne, et nõutava garantii suurust ning finantsteenuste turul valitsevat konkurentsi silmas pidades saavad pakkumuse esitamisest huvitatud isikud selle kulu suurust prognoosida ilma, et hankija peaks garandile esitatavaid nõudeid üksikasjalikult sätestama. Kohtule esitatud vastuses ei ole vastustaja seejuures väitnud, et aktsepteerib üksnes Eesti krediidi- ja finantseerimisasutuste garantiisid, vaid tegemist oli üksnes näitega. Liiati on alternatiivina garantii andmisele jäetud vaidlusaluses sättes võimalus 10 deponeerida 650 000 euro suurune summa tellija arvelduskontole. Garantii andmise või tagatise hankija arvelduskontole deponeerimisega seotud finantskulu on hanketingimuste põhjal seega pakkujate jaoks piisavalt prognoositav. 39.

§ 34

lg 1 kohaselt võib hankija nõuda pakkujalt tagatist kuni 1% ulatuses hankelepingu eeldatavast maksumusest. Hankelepingu eeldatava maksumuse määramisel (

§ 20

) on erinevad eesmärgid – ühelt poolt sõltub hanke eeldatavast maksumusest hankemenetluse läbi viimise kohustus ning piirangud hankeliigi valikul, samuti on hankemenetluse eeldatav maksumus oluline sellest märkimisväärselt odavamate pakkumuste vastavuse hindamisel (

§ 48

) ning kõigi pakkumuste tagasilükkamise otsustamisel (

§ 49lg 1 p 2).

Leian, et

§ 34

lõike 1 kohaldamisel ei saa hankijalt, kes hanketeates hanke eeldatavat maksumust sätestanud pole, nõuda eriti üksikasjalikku õigustust tagatise suuruse osas. Piisab kui vaidluse korral hankija esitatud põhjendus pole ilmselgelt meelevaldne ehk teisisõnu pole ilmselgelt suurem kui 1%

§ 20alusel määratavast hanke eeldatavast maksumusest.

Käesoleval juhul on hankija selgitanud, et sarnases mahus gaasibussidega osutatava liiniveoteenuse hankeid ei ole Eestis varem läbi viidud ning sellest tulenevalt on ka hanke eeldatava maksumuse prognoosimine keeruline. Kohtule esitatud vastuses on hankija selgitanud, et lähtus tagatise suuruse määramisel 2015. aastal kehtinud lepingu kohaselt bussiliiniveo liinikilomeetri maksumusest Tartu linnas. Hankija selline põhjendus on adekvaatne ja piisav.

üldise loogika kohaselt peab hankija hanke eeldatavat maksumust hindama pigem maksimaalse kui minimaalse võimalikuna. Kaebaja väide, et reaalselt peegeldab turuolukorda paremini näiteks Narvas 2015. aastal läbi viidud hange, võib olla isegi õige, ent selle kontrollimiseks tuleks viia läbi põhjalikum vastustaja poolt viidatud Tartu hanke ning kaebaja viidatud Narva hanke tingimuste võrdlus. Arvestades hankija kaalutlusõiguse ulatust hanke eeldatava maksumuse määramisel, ei pidanud hankija nii põhjalikku hindamist läbi viima ning hanketeates nõutud tagatist ei saa pidada

§ 34lõikega 1 vastuolus olevaks.

1. HD lisa 2 punkt 2.
2. ei ole seadusega vastuolus. Selles viidatakse tõepoolest ekslikult liiniveoteenuse sisu ja mahu osas lepingu lisadele 1 ja 5, millest viimane sisaldab HD lisa 2 punkti 1.5.5 kohaselt hoopis ühe aasta liiniveo kogumaksumuse arvestuse vormi. Samas nähtub HD lisa 2 punktidest 1.5.7, et lepingu lahutamatuks lisaks on sõiduplaanid (lepingu lisa 6). Seega esineb HD lisaks 2 oleva avaliku teenindamise lepingu projekti punktis 2.
3. tehniline ja tähendust mitte omav ebatäpsus – ekslikult on lepingu
4. lisa asemel viidatud
5. lisale, mis ilmselgelt ei sisalda teavet veoteenuse osutamise liinide ega mahu kohta. Tegemist on tähenduseta trükiveaga, mis ei saa kaebaja huve kuidagi kahjustada ning mille pinnalt ei saaks edukaks osutuva pakkujaga lepingu sõlmimisel mingit tõsiseltvõetavat vaidlust tekkida.
6. Kaebaja peab õigustamatult seadusega vastuolus olevaks hankedokumentides esitatud nõuet, et bussidel peab olema kolm teenindusust. Selles osas nõustun vastustaja seisukohaga. Hankijal on õigus seada hanke esemeks olevale teenusele ning selle teenuse osutamiseks kasutatavatele asjadele tema jaoks olulisi tingimusi, kui need ei piira lubamatult konkurentsi. Asjaolu, et paljud bussitootjad pakuvad nelja teenindusuksega liigendbusse, ei kohusta hankijat selliseid hankima, kui ta suudab loogiliselt põhjendada seda, et teistsuguse konfiguratsiooniga bussid vastavad tema vajadustele paremini. Mõistlik ja usutav on vastustaja põhjendus, et Pärnus on nelja uksega liigendbusside kasutamine ebaotstarbekas, kuna paljudes kohtades välistab neljanda ukse avamise või muudab selle reisijatele ohtlikuks bussiooteplatvormide pikkus või tõsiasi, et buss jääb 11 peatusesse seisma selliselt, et juht selle tagaosas olevat (n.ö neljandat) ust ei näe. Samuti tuleb nõustuda ka põhjendusega, et neljaukselises bussis on üldjuhul sama pika kolmeukselise bussiga võrreldes vähem istekohti, mis tähendab, et vähem reisijaid saavad selles mugavalt ja turvaliselt reisida ning nelja ukse avamine külma ilmaga jahutab bussi interjööri kiiremini maha. Ka see, et nelja teenindusukse korral nõuab piletite kontrollimine suuremat vaeva, on tõsi. Tegemist ei ole hankija meelevaldsete kaalutlustega. Kuigi selles osas, kas või kui paljud tootjad toodavad kolme teenindusuksega liigendbusse, on mõlema poole väited üldsõnalised, on pigem usutav, et sellise uste konfiguratsiooniga busse on võimalik tellida mitmetelt tootjatelt ning tegemist pole konkurentsi lubamatult kitsendava tingimustega.
7. HkMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja vaidlustas kaheksa hanketingimust (piletiseadmete kaabelduse; liinide läbisõidu muutmine; vedaja garantiikohustus; pakkumuse tagatise suurus; seadmete korrashoiukohustus; väär viide lepingu lisale 5; kaamerate asukoha kooskõlastamise kohustus, busside uste arv), põhjendatud on kaebus neist kahe osas. Kuivõrd VAKO otsus eraldivõetuna kaebaja õigusi ei riku, siis selle tühistamise nõuet kaebuse rahuldamise osakaalu määramisel arvesse võtta ei tule. Seega on kaebus rahuldatud kokkuvõttes 2:8 ehk 25% ulatuses. Kaebaja on taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist. Menetluskuluks on kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud 1280+15=1295 euro suurune riigilõiv ning 4284 euro suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebusele lisatud maksekorraldustega. Õigusabikulu kohta on kaebaja esitanud advokaadibüroo arved, ent tõendamata on arvete tasumine. Seega ei saa lugeda, et õigusabikulu oleks kantud (vt. Riigikohtu täiendav kohtuotsus kohtuasjas 3-3-1-12-12) ning need kulud välja mõistmisele ei kuulu. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 25% viimase poolt tasutud riigilõivust, mis on 1295:4≈324 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik TÜHISTATUD OSALISELT TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.03.2016 KOHTUOTSUSEGA. 12