← Eesti

1-15-3833/48

Obsah (8)§ 3314§ 266§ 121§ 424§ 68§ 75§ 56§ 5

1-15-3833 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2015. a Võru Kriminaalasja number 1-15-3833 (14286000193) Kohtunik Lembit Käis Kohtuistungi sek

§-de 121; 266 lg 1; 3314 ja 424 järgi Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav Rainis Räbovõitra - isikukood: 38208266514; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidusega; emakeel – eesti keel; xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; varem kriminaalkorras karistatud 16-l korral, sealhulgas viimati 30.11.2011. a Tartu Maakohtu poolt

§-de 121; 141 lg 1; 199 lg 2 p 7, 8, 9; 200 lg 2 p 4; 213 lg 1; 263 p 1 ja 424 järgi vangistusega 3 aastat 9 kuud, karistus kantud; tõkend – vahistamine, alates 19.02.2015 Kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar RESOLUTSIOON Jätta Rainis Räbovõitrale

§ 3314

järgi esitatud süüdistusest välja teokoosseisu välised asjaolud, s.o Rainis Räbovõitra poolt Võru vallas xxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva maja trepikojas ebakaines olekus lõhkumine ja tema paigutamine kainenema politseijaoskonda. Rainis Räbovõitra süüdi tunnistada

§ 3314järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

Rainis Räbovõitra süüdi tunnistada

§ 266lg 1 järgi (alates 01.01.2015.

a kvalifitseeritav

§ 266lg 2 p 1 järgi) ja mõista talle karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

1-15-3833 Rainis Räbovõitra süüdi tunnistada

§ 121järgi (alates 01.01.2015.

a kvalifitseeritav

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi) ja mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. Rainis Räbovõitra süüdi tunnistada

§ 424

järgi ja mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta 5 (viis) vangistust.

§-de 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ning mõista Rainis Räbovõitrale liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 2 (kaks) aastat 1 (üks) kuu vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg alates 19.02.2015.

a karistusaja hulka ning lugeda Rainis Räbovõitra karistuse kandmise aja algust alates tema vahistamisest, s.o 19.02.2015. a. Rainis Räbovõitrale kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata. Jätta rahuldamata J. R. tsiviilhagi Rainis Räbovõitra vastu 55 euro saamiseks, s.o DVD mängija (väärtusega 25 eurot) lõhkumise ning botaste New Balance (väärtusega 10 eurot) ja 20 euro äravõtmisega tekitatud kahju nõudes. TsMS § 440 lg 1 ning VÕS § 128 lg 3, § 132 lg 3 teise lause, § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2, 5 alusel mõista välja Rainis Räbovõitralt 660 (kuussada kuuskümmend) eurot J. R. (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxx-xx; arvelduskonto nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) kasuks tekitatud kahju katteks. Asitõenditest: 1) õhupump ja selle plastmasssist tükk – hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel; 2) 3 kirja U. A. (I kd, tl 119) ja videosalvestised kahel CD-plaadil (I kd, tl 148) – jätta kohtutoimikusse KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. KrMS § 180 lg 3 esimese ja teise lause alusel jätta menetluskulud 982,13 euro ulatuses (s.o määratud kaitsjale makstatud tasu ja kuluhüvitisest 963,20 eurot, vereuuringu kulu 14 eurot, kutsete saatmise kulu 4,48 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot) riigi kanda. Välja mõista Rainis Räbovõitralt Eesti Vabariigi kasuks: 1) 585 (viissada kaheksakümmend viis) eurot sundraha katteks; 2) 1000 (üks tuhat) eurot määratud kaitsjale makstava tasu ja kuluhüvitise katteks. KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause alusel määrata, et Rainis Räbovõitra tasub menetluskulud – kokku 1585 eurot - ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust, tasudes vastava kuu viimaseks kuupäevaks esimesel üheteistkümnel kuul 132 eurot ning kaheteistkümnendal kuul 133 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank või kontole nr EE502200221014193355 Swedbank või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal või kontole nr EE401700017002872300 Nordea Bank Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida: Tartu Maakohtu poolt teatatud viitenumber, kohustatud isiku nimi, asja number ning põhjendus, missugust kohustust ülekandega täidetakse. Tähtajaks menetluskulu tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tasumise korrast või tähtaegadest mittekinnipidamise korral kuulub otsus menetluskulu tasumata osas täitmisele koheselt ja tervikuna. 2

(18)1-15-3833 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Põlva kohtumajale kirjalikult hiljemalt
  1. oktoobriks
  2. a. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel tehakse otsus avalikult teatavaks 02.11.
  3. a. I Esitatud süüdistus ja süüdistatava seisukoht
  4. Rainis Räbovõitrat süüdistatakse

§ 121

järgi selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, kägistas 13. augustil 2013 kella 16 paiku xxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kaaskinnipeetavat M. K. kõrist ning lõi teda ühe korra rusikaga vastu lõuga ja ühe korra vastu paremat kõrva, mille tagajärjel lõi M. K. oma pea vastu seina. Kirjeldatud tegevusega tekitas Rainis Räbovõitra kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi – parema kõrvalesta ülaosas kerge turse ja verevalumi, vasaku kõrvalesta keskosas 1 cm punetav ala, mõlemal pool kaelal 1-3 cm pikkused kriimustused. Samuti süüdistatakse Rainis Räbovõitrat

§ 121järgi selles, et ta 16.

detsembril 2014 kella 18.30 paiku peksis Võru linnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx oma venda J. R. sõiduki rehvipumbaga pähe, rehvipumba, rusikate ja jalgadega kehasse ja vastu käsi, tekitades kannatanule füüsilist valu ja otsmikule 3 cm pikkuse haava. Rainis Räbovõitra tunnistab ennast

§ 121järgi esitatud süüdistuses osaliselt süüdi.

Ta tunnistab vaid J. R. suhtes 16.12.2014 füüsilise vägivalla kasutamist. M. K. kehalises väärkohtlemises ta ennast süüdi ei tunnista. 2. Ka süüdistatakse Rainis Räbovõitrat

§ 266lg 1 järgi selles, et ta 16.

detsembril 2014 kella 18.30 paiku lõi jõuga lahti xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx J. R. korteri lukustatud ukse, purustades ukseluku ja seejärel tungis valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult korterisse. Antud teo toimepanemises Rainis Räbovõitra ennast süüdi ei tunnista, väites, et korterisse sisenes ta J. R. kutsel koos S. P. . 3. Peale selle süüdistatakse Rainis Räbovõitrat

§ 424järgi selles, et ta 26.

detsembril 2014 kell 18 paiku juhtis Võru maakonnas Võru vallas Raiste külas Raiste-Osula Varese tee 1. kilomeetril sõiduautot Volkswagen Golf xxxxxxx alkoholijoobes, s.o juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle verest leiti etanooli vähemalt 2,24 mg/g. 3

(18)1-15-3833 Rainis Räbovõirta tunnistab ennast esitatud süüdistuses täielikult süüdi. 4. Veel süüdistatakse Rainis Räbovõitrat

§ 3314

järgi selles, et tema isikuna, kelle suhtes on Tartu Maakohtu 29.08.2014 kohtumäärusega 1-11-7382 kohaldatud karistusjärgne käitumiskontroll tähtajaga 1 aasta alates Tartu Vanglast karistuse kandmiselt vabanemisest, s.o 10.10.2014, rikkus kuritahtlikult kohtumäärusega määratud

§ 75

lg 2 p 2 sätestatud kohustust mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, tarvitades alkoholi: 19.11.2014 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x koos elukaaslase S. P. ; 16.12.2014 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx korteris koos J. R. ; 26.12.2014 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx koos A. ja A. U. ning S. P. , mõõdeti alkoholijoove 2,24 mg/g; 26.01.2015 lõhkus ebakaines olekus xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva maja trepikojas ning paigutati politseijaoskonda kainenema. Ka antud süüdistuses tunnistab Rainis Räbovõitra ennast täielikult süüdi. II Kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja maakohtu põhjendused süüdistuste osas

  1. Kehaline väärkohtlemine M. K. suhtes 1.
  2. Süüdistatava Rainis Räbovõitra, kannatanu M. K. ja tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxx kohtus antud ütlustega on tõendatud, et
  3. a suvel, s.o juulis ja augustis olid kinnipeetavad M. K. ja Rainis Räbovõitra paigutatud samasse kambrisse. 1.
  5. a augustis tarvitas R. Räbovõitra M. K. suhtes füüsilist vägivalda. Antud asjaolu saab kohus lugeda tõendatuks kannatanu M. K. ja tunnistaja M. I. ristküsitlusel saadud ütluste, samuti ettekande (I kd, tl 107), fotode (I kd, tl 108-110) ning U. A. saadetud kirjade (I kd, tl 119) ja nende vaatlusprotokolliga (I kd, tl 111-118). Nii on M. K. kohtus kinnitanud, et
  6. a augustis tarvitas R. Räbovõitra tema suhtes füüsilist vägivalda kahel korral. Esimesel korral lõi R. Räbovõitra talle rusikaga ja jalaga rindkere piirkonda. Teisel korral R. Räbovõitra kägistas teda kätega kõrist ja lõi talle rusikaga vastu pead. Kägistamine ja rusikaga löömine põhjustas talle valu ja vigastusi. Ka takistas kaelast kägistamine tal vabalt hingata. Järgmisel päeval teatas ta juhtunust oma kontaktisikule – xxxxxxxxxxxxxxx, meditsiinitöötaja vaatas vigastused üle ja vigastused fotografeeriti ning peale seda paigutati neid eraldi kambritesse. Tunnistaja M. I. ütlusega on tõendatud, et juba
  7. a juulis kurtis M. K. , et nad ei saa R. Räbovõitraga omavahel läbi. 14.08.
  8. a avaldas M. K. talle, et R.Räbovõitra oli kasutanud tema suhtes kahel korral füüsilist vägivalda, millest viimane oli toimunud eelmisel päeval. M. K. kõrvalesta ülemisel kolmandikul oli näha verevalum. Ka avaldas M. K. , et vägivalla kasutamisest ei julgenud ta kohe vanglaametnikele teatada, sest kartis R. Räbovõitra poolt uut vägivalda. 14.08.
  9. a hommikul oli R. Räbovõitra läinud tööle. Ettekanne (I kd, tl 107) ja fotod (I kd, tl 108-110) ning kirjad (I kd, tl 119) ja nende vaatlusprotokoll I kd, tl 111-118) tõendavad, et 14.08.
  10. a kella 11 ajal tuvastas spetsialistõde A. H. M. K. parema kõrvalesta ülaosas kerge turse ja verevalumi (värvus punakas, sinakas), vasaku kõrvalesta keskosas 1 cm punetava ala, mõlemal pool kaelal erineva pikkusega 4

(18)1-15-3833 kriimustused (1-3 cm pikad), paremal õlanukil marrastuse ja parema küünarvarre piirkonnas 1 cm marrastuse. Kirjad (I kd, tl 119) ja nende vaatlusprotokoll I kd, tl 111-118) kinnitavad, et M. K. on saatnud U. A. 3 kirja, mille viimane andis 03.09.
  1. a üle menetlejale. 13.08.
  2. a saabunud kirjas on M. K. kirjutanud, et tema kambrikaaslane peab ennast tähtsaks ning muudkui käsutab teda. 16.08.
  3. a saabunud kirjas alguses on M. K. kirjutanud, et ta ei oska kambrikaaslase suhtes midagi ette võtta, ning kirja teises pooles, et lahkhelide tekkimises kambrikaaslasega on ta ise süüdi, kuna ei pese ennast. 22.08.
  4. a dateeritud kirjas on M. K. kirjutanud, et ta paigutati teise kambrisse, eelmine kambrikaaslane oli närviline inimene ja peksis teda ning sundis eelmises kirjas enda väljamõeldut tal kirjutama. 1.3.Maakohus leiab, et eelmärgitud punktis käsitletud tõendid on lubatavad ja usaldusväärsed. Ka saab tunnistaja M. I. ütlusi selles, mis puudutab M. K. kuuldut, käsitada lubatava tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes, kuna tunnistaja ütluste sisuks on kannatanult saadud informatsioon, mida viimane oli vahetult enne rääkimist tajunud, rääkimise ajal oli kannatanu veel tajutu mõju all ning kõiki tõendeid kogumis hinnates puudub alus arvata, et kannatanu oleks moonutanud tõde. Kannatanu läks oma kontaktisikule – M. I. – toimepandud vägivallast teatama esimesel võimalusel, kui R. Räbovõitral polnud teda võimalik otseselt mõjutada ega takistada, sest oli suunatud tööle. Samuti oli kannatanu M. I. rääkimise ajal veel R. Räbovõitra poolt rakendatud vägivalla mõju all, kuna taolise probleemi tõttu ta oma kontaktisiku juurde tuligi. Kannatanu ütlustes, et 13.08.
  5. a vangla kambris süüdistatav teda kägistas kätega kaelast pigistades ja lõi rusikaga talle vastu kõrva, mille tagajärjel tundis ta valu ja sai vigastada, maakohtul alust kahelda ei ole. Kannatanu ütlused on vastuoludeta ning kooskõlas tunnistaja M. I. ütluste, ettekande, fotode ja U. A. saadetud kirjade sisuga. 1.
  6. Süüdistatava ütlused, et tema ei ole 13.08.
  7. a kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud ja kannatanu võis vigastused saada teiste kaaskinnipeetavate käest, on vastuolus teiste uuritud tõenditega ja eluliselt ebausutavad, mistõttu maakohus ei saa neid lugeda usaldusväärseteks. Süüdistatava väiteid ei kinnita ka tunnistajate V. T. ja T. T. kohtus antud ütlused. Asjaolust, et V. T. valvurina võis
  8. ja 14.08.
  9. a viia läbi loendustoiminguid ning kannatanul siis mingeid vigastusi ei märgatud ja viimane ei rääkinud kellelegi vigastustest ega vägivallast, ei saa järeldada veel R. Räbovõitra väidete õigsust. Vastupidi, kannatanul olevaid vigastusi nägid 14.08.
  10. a hommikupoolikul nii M. I. kui ka A. H. ning need fotografeeriti ja fikseeriti kirjalikult ettekandes. Seega on tõendatud, et kannatanul esines 14.08.
  11. a kella 11 paiku parema kõrvalesta ülaosas kerge turse ja verevalum, vasaku kõrvalesta keskosas 1 cm punetava ala, mõlemal pool kaelal erineva pikkusega kriimustused (1-3 cm pikad), paremal õlanukil marrastus ja parema küünarvarre piirkonnas 1 cm marrastus. Arvestades vigastuste asukohta ja ulatust on eluliselt usutav, et neid loenduse läbiviijad ilma põhjalikku vaatlust tegemata ei märganud. Ka on eluliselt usutav, et domineeriva süüdistatava (kinnipeetava) juuresolekul ei olnud kannatanu psüühiliselt valmis valvurile vägivallateost teatama. Peale selle kinnitas tunnistaja T. T. ristküsitlusel, et ta ei ole näinud
  12. a augustis situatsioone, kus M. K. oleks võinud kehavigastusi saada. Ka pole süüdistatava väide, et kannatanu sai vigastused kinnipeetavate K. ja K. „padjasõda“ pidades, vastavuses teiste tõenditega. Süüdistatav ei ole esitanud kohtule ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, miks pidi või peaks kannatanu tema peale valetama. Kannatanu ütluste kohaselt 5
(18)1-15-3833 tekkisid kaelale ja kõrvalestale vigastused süüdistatava poolse tegevuse – kätega kaelast pigistamise ja rusikalöögist vastu kõrva - tagajärjel. Ka ettekandes fikseeritud ja fotodel nähtavad kriimustused kannatanu kaelal ja viimase paremal kõrval kinnitavad veenvalt, et kannatanu sai antud vigastused R. Räbovõitra vägivallategude tagajärjel, s.o ajal kui viimane pigistas teda kätega kaelast ja lõi rusikaga vastu paremat kõrva. Eluliselt on usutav ja tuvastatud vigastuste tekkemehhanismiga kooskõlas, et rusikalöök vastu kõrva põhjustas kannatanule parema kõrvalesta ülaosas kerge turse, verevalumi ja füüsilist valu ning kõrist kägistamine põhjustas kannatanule mõlemal pool kaelal erineva pikkusega kriimustused (1-3 cm pikad) ja füüsilist valu. Ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast lähtudes on reaalne, et taolise tervisekahjustuse tekitamisega kaasneb inimesel valutunne, kuna vigastused paiknesid suhteliselt tundlikes piirkondades – peas ja kaelal. Seega on olemas põhjuslik seos R. Räbovõitra tegude ja saabunud tagajärje vahel. 1.
  1. Kuna kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei õnnestunud tuvastada täpset kellaaega, millal R. Räbovõitra kannatanut kägistas ja vastu paremat kõrva lõi, samuti süüdistatava poolt kannatanule rusikaga vastu lõuga löömist ja löögi tõttu kannatanu pea paiskumist vastu seina ning selle tagajärjel kannatanule füüsilise valu ja vasaku kõrvalesta keskosale punetava ala põhjustamist, siis vähendab maakohus esitatud süüdistuse mahtu ja jätab need asjaolud tõendamatuse tõttu R. Räbovõitra süüdistusest välja. Eelneva põhjal ning hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis, loeb maakohus usaldusväärselt tuvastatuks, et Rainis Räbovõitra 13.08.
  2. a Tartu Vangla kambris kägistas M. K. kõrist ja lõi teda ühe korra rusikaga vastu paremat kõrva, millega põhjustas kannatanule mõlemal pool kaelal 1-3 cm pikkused kriimustused, parema kõrvalesta ülaosas kerge turse ja verevalumi ning füüsilist valu. 1.
  3. Teo toimepanemise ajal ja kuni 31.12.
  4. a kehtinud

§ 121

nägi ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. R. Räbovõitra käitumises esinevad kuni 31.12.2014. a kehtinud

§ 121

süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, sest tema tegevuse tagajärjel tekkis kannatanul lühiajaline tervisekahjustus - paremal kõrvalestal turse ja verevalum, kaelal kriimustused ning see põhjustas kannatanule ka valu. Kehalise väärkohtlemise subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste osas. Süüdistatava poolt kannatanule rusikaga pähe löömine ja kaelast kägistamine olid oma olemuselt tahtlikud teod, sest sellise tegevuse tulemusega saab reeglina mõjutada kudede terviklikkust ja tavapärast funktsioneerimist. Kuna süüdistatav seadis endale eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise, kasutades selleks mitut meetodit, ja teadis, et see saabub, siis saab asuda seisukohale, et ta pani kehalise väärkohtlemise toime kavatsetult. Ka alates 01.01.2015. a on teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine jätkuvalt kuritegu. Kuna karistusregistri väljavõtte (I kd, tl 149-158) kohaselt oli süüdistatavat enne 13.08.2013. a karistatud kehalise väärkohtlemise eest, siis on tema tegu alates 01.01.2015. a subsumeeritav

§ 121lg 2 p 3 järgi. Kohus ei ole tuvastanud R. Räbovõitra käitumises õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid. 6

(18)1-15-3833
  1. Omavoliline sissetung 2.
  2. Süüdistatava Rainis Räbovõitra ja kannatanu J. R. kohtus antud ütlustega on tõendatud, et 16.12.
  3. a hommikul kella 6-7 ajal tuli süüdistatav kannatanu poole xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Seejärel hakkasid nad viina jooma. Süüdistatav lahkus kannatanu korterist kella 9.30 paiku. Antud asjaolude õiguses ei ole maakohtul alust kahelda, sest selles osas langevad süüdistatava ja kannatanu ütlused täielikult kokku. 2.
  4. Järgnevate asjaolude osas on süüdistatava ja kannatanu ütlustes mõningased lahknevused. 2.2.
  5. Süüdistatava ütluste kohaselt tuli ta kannatanu poole viimase kutsel tagasi samal päeval kella 16 paiku koos elukaaslase S. P. . Eelnevalt olid nad käinud S. P. kaupluses, kust ostis kaasa pudeli viina. Alkoholi tarvitasid nad kannatanu korteris parempoolses toas. Kuna kannatanu oli palja ülakehaga ning tegi korduvalt S. P. lähenemiskatseid – möödumisel puudutas ja pani käe tagumiku peale, siis tekkis tal kella 16-17 vahel kannatanuga sellest konflikt, mille käigus nad omavahel tõuklesid ja kaklesid ning lõi kannatanut korduvalt rusikate ja pumbaga, kui nad liikusid koridorist vasakpoolsesse tuppa. Pumbalöögi tagajärjel hakkas kannatanul peahaavast verd jooksma ja viimane viskas ennast voodile pikali. Ka lõhkus ta pumbaga toas olevaid esemeid ning peale seda lahkusid nad S. P. kannatanu korterist. Mõne aja pärast tuli kiirabi, mille ta juhatas J. R. korterisse. Peale seda, kui nad olid S. P. jõudnud Parkseppa, suundus ta üksinda tagasi Võrru, kus viskas kiviga katki J. R. köögi- ja toaakna. 2.2.
  6. Kannatanu ütluste kohaselt lukustas ta 16.12.
  7. a oma korteriukse ning jäi õhtupoolikul kella 17 paiku vasakpoolses toas voodisse magama. Üles ärkas ta löögist vastu pead. Süüdistatav peksis teda korduvalt pumba, jalgade ja kätega ning püsti tõusta ei lasknud. Kuigi ta pani oma käed enesekaitseks ette, tabas osa lööke siiski teda. Ka lõhkus süüdistav pumbaga vahepeal toas olevaid esemeid. Peksmise tagajärjel hakkas tal peast verd jooksma, sai pähe ja kätele verevalumeid ning toibus peksmisest alles kiirabis. Kiirabist tagasi jõudes nägi ta, et ukse lukukeel ja luku vastus olid katki, mistõttu pidi ukse ööseks kinni panema kruvidega. R. Räbovõitral ei olnud õigust sel õhtul tema korterisse siseneda. 2.2.
  8. Maakohus leiab, et süüdistava ütlusi, et 16.12.
  9. a õhtul sisenes ta J. R. korterisse viimase kutsel ja nõusolekul, ei saa maakohus lugeda usaldusväärseks, kuna need on vastuolus teiste tõenditega. Süüdistatava ütlusi, et kannatanu kutsus teda koos elukaaslasega enda korterisse ja siis oli tal kannatanuga konflikt elukaaslase näppimise pärast, on küll kinnitanud tunnistaja S. P. , kuid viimase ütluste kohaselt siis süüdistatava ja kannatanu vahel kaklust polnud, viimaste vahel oli vaid sõnavahetus ja väike tõuklemine parempoolses toas. Ka kinnitas tunnistaja S. P. , et J. R. pool olid nad umbes tund aega ning koos R. Räbovõitraga sõitsid tema elukohta xxxxxxxxx, kust viimane mõne aja pärast lahkus. S. P. ja R. Räbovõitra ütlustest tuleneb omakorda, et nad lahkusid kannatanu korterist umbes kella 17 paiku. Seega kõrvutades süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja S. P. ütlusi saab järeldada, et kui R. Räbovõitra ja S. P. külastasid kannatanut ja kui see toimus isegi 16.12.
  10. a õhtupoolikul kella 16-17 vahel, siis süüdistatava ja kannatanu vahel mingit kaklust polnud, süüdistatav kannatanut pumba, rusikate ega jalgadega ei peksnud ning R. Räbovõitra lahkus kannatanu korterist koos S. P. . Seega tuleneb neist tõenditest, et süüdistatav pidi pärast eelmärgitut sündmust minema kannatanu korterisse ja siis kannatanut peksma, kui S. P. seal polnud. 7
(18)1-15-3833 S. P. ütlused, et tema juuresolekul süüdistatav kannatanut ei peksnud langeb täielikult kokku ka kannatanu ütlustega, mistõttu neid saab lugeda selles osas usaldusväärseteks. 2.2.
  1. Ka kannatanu ütluste usaldusväärsuses, et süüdistatav sisenes tema korterisse 16.12.
  2. a õhtul ilma tema nõusolekuta ning ukseluku keele ja luku vastuse lõhkumise teel, ei ole põhjust kahelda, sest need on vastavuses teiste tõenditega. Nii tuleneb haigusjuhust nr A381392014 (I kd, tl 120), et kannatanu toimetati kiirabiga LõunaEesti Haiglasse 16.12.
  3. a kell 19.10, kus tema otsmiku haav üksikõmblustega sutureeriti. Tunnistaja V. V. kohtus antud ütlused kinnitavad, et 16.12.
  4. a kella 19 paiku sai politsei väljakutse seoses peksmisega xxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx. Sündmuskohale saabudes oli korteri välisuks pärani lahti ja kedagi korteris polnud. Samuti oli korteri vasakpoolne tuba, segamini ja selles lõhutud esemed, sealhulgas katkine rehvipump põrandal, ning köögi ja vasakpoolse toa akende klaasid katki löödud. Olukorra korteris fikseeris ta fotografeerimisega. Võru haiglas andis meditsiinitöötaja talle üle J. R. peahaavast välja võetud plastmasstüki, mille omakorda edastas ta hiljem valvemenetlejale. J. R. seletuse kohaselt oli teda rünnanud süüdistatav. Kannatanul joobetunnused puudusid. Fotod (I kd, tl 123-129), mis on tehtud 16.12.
  5. a kella 20.39-20.42 vahel kinnitavad, et kannatanu korteri parempoolne tuba oli normaalses seisukorras. Ka polnud selles toas kaklusele, tõuklemisele, lõhkumisele ja eelnevale alkoholi tarvitamisele viitavaid jälgi. Vasakpoolses toas oli lõhutud esemeid, sealhulgas oli pumba sisu põrandal. Köögi ja vasakpoolse toa akende klaasid olid katki löödud. Asitõendi vaatlusprotokoll (I kd, tl 130-133) tõendab, et J. R. peahaavast saadud plastmasstükk pärines rehvipumba käepidemest. Tunnistaja V. V. ütlused, fotod ja asitõendi vaatlusprotokoll on lubatavad tõendid ning vastavuses kannatanu poolt antud ütlustega. Asjaolu, et tunnistaja V. V. ei pööranud tähelepanu korteri välisukse lukustuse seisundile ega kontrollinud ukse lukustamise võimalust korterist, on mõistetav ja eluliselt usutav, sest sisenemisel oli korteri välisuks pärani lahti, ilma märgatavate vigastusteta, korterist lahkumisel ka väljastpoolt suletav ning sündmuskohale saabunud politseipatrulli ülesannete seisukohast teisejärguline. Ka ei anna tunnistaja V. V. ütlused mingit põhjust kahelda kannatanu ütluste tõepärasuses muu hulgas selles, et R. Räbovõitra siseses 16.12.
  6. a õhtul tema korterisse ukselukustuse lõhkumise teel ja tema tahte vastaselt. Tuginedes kannatanu ütlustele ja fotol (I kd, tl 123) jäädvustatule, saab kindlalt järeldada, et 16.12.
  7. a õhtupoolikul, s.o vahetult enne kannatanu peksmist ja haiglasse saabumist, ei olnud kannatanu korteri nn parempoolses toas toimunud alkoholi tarvitamist. Sellest omakorda tuleneb, et R. Räbovõitra ja S. P. ütlused kannatanu külastamise ja ühise alkoholi tarvitamise osas, ei pruugi üldse käia 16.12.
  8. a õhtupooliku kohta. Ka tuleb märkida, et tunnistaja S. P. ei mäleta täpselt kannatanu pool käimise kordi, sest nii süüdistatav kui ka kannatanu mõlemad on ühtemoodi kinnitanud, et S. P. on kannatanu korteris viibinud rohkem kui ühel korral. 2.
  9. Eeltoodu põhjal ja tõendeid kogumis hinnates saab kohus lugeda tuvastatuks, et Rainis Räbovõitra tungis 16.12.
  10. a õhtul enne kella 19 ukseluku lõhkumise teel J. R. tahte vastaselt viimase valduses olevasse korterisse xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx. Kuni 31.12.
  11. a kehtinud

§ 266lõige 1 nägi ette vastutuse muu hulgas valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise eest. Alates 01.01.2015. a on ette nähtud 8

(18)1-15-3833 kriminaalvastutus valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise eest

§ 266

lg 2 p 1 järgi siis, kui see on pandud toime elamiseks kasutavasse ruumi tungimisega. Käesoleval juhul on R. Räbovõitra sisenenud kannatanu valduses olevasse korterisse, s.o võõrasse ruumi, kus kannatanu elas. Ka oli korterisse sisenemine kannatanu tahte vastane, kuna süüdistataval puudus kannatanu nõusolek korterisse sisenemiseks. Seega oli korterisse sisenemine ebaseaduslik, kuna sellega rikkus süüdistatav kannatanu õigust kodu puutumatusele, milline on sätestatud Põhiseaduse §-s 33. Järelikult on süüdistatava käitumises

§ 266lg-s 1 sätestatud objektiivne teokoosseis.

Antud tegu on ka pärast 01.01.2015. a käsiteletav kuriteona ning subsumeeritav

§ 266lg 2 p 1 järgi.

Kuna süüdistatav tungis korterisse kannatanu karistamise eesmärgil ning see oli vajalik antud eesmärgi saavutamiseks, siis pani ta omavolilise sissetungi toime kavatsetult. Antud teo õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad.

  1. Kehaline väärkohtlemine J. R. suhtes 3.
  2. Süüdistatava Rainis Räbovõitra, tunnistaja V. V. ja kannatanu J. R. kohtus antud ütluse ning haigusjuhu (I kd, tl 120), fotode (I kd, tl 121-122, 123-129) ja asitõendi vaatlusprotokolliga (I kd, tl 130-133) kogumis saab lugeda tuvastatuks, et 16.12.
  3. a õhtul enne kella 19 peksis R. Räbovõitra oma poolvenda J. R. viimase korteri – xxxxxxxxxxxxxxxx-xx - vasakpoolses toas rehvipumbaga pähe ning rehvipumba, jalgade ja kätega vastu käsi ja keha. Kannatanu ütluste kohaselt oli süüdistatav sisenenud õhtul omavoliliselt tema korterisse ajal, kui ta oli jäänud magama vasakpoolses toas. Üles ärkas ta vastu pead tulnud löögist. Peale seda jätkas süüdistatav tema peksmist rehvipumba, jalgade ja kätega. Kuigi ta pani oma käed löökide kaitseks ette, sai ta osa lööke siiski pihta. Peksmise tagajärjel hakkas tal peahaavast verd jooksma, sai pähe, kehale ja kätele verevalumeid. Ka on tal tekkinud peale seda ärevushäired. Eelnevalt on maakohus tuvastanud, et süüdistatav tungis ebaseaduslikult kannatanu korterisse ajal, kui viimane magas voodis vasakpoolses toas. Seega saab lugeda usaldusväärseks kannatanu ütlused, et süüdistatav lõi teda pähe magamise ajal ja jätkas peksmist, kui ta oli voodis pikali. Süüdistatav tunnistab küll kannatanu peksmist rehvipumba, rusikate ja kätega erinevatesse piirkondadesse, kuid väidab, et see toimus vastastikuse kakluse käigus, mis algas parempoolses toas, jätkus koridoris ja lõppes vasakpoolses toas. Taolised süüdistatava väited on paljasõnalised ning ümber lükatud teiste tõenditega, s.o eelkõige kannatanu ütlustega. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei kinnita ka politseipatrulli poolt tehtud foto (I kd, tl 123) kakluse ega rüseluse toimumist korteri parempoolses toas 16.12.
  4. a õhtul. Samas kinnitavad tunnistaja V. V. ütlused, fotod (I kd, tl 125-129) ja asitõendi vaatlusprotokoll (I kd, tl 130-133) kaudselt kannatanu ütlusi selles, et korteri vasakpoolses toas peksis süüdistatav teda rehvipumbaga. Nii kinnitavad tunnistaja V. V. ütlused, et 16.12.
  5. a enne kelle 19 sai politsei väljakutse seoses peksmisega xxxxxxxxxxxxxxxx-xx, kus vasakpoolses toas oli lisaks lõhutud asjadele ka katkise käepidemega rehvipump. J. R. ja V. V. ütlused koos asitõendi vaatlusprotokolli (I kd, tl 130-133) ja fotoga (I kd, tl 121) tõendavad, et Võru haiglas tunnistajale üle antud plastmassitükk, mis saadi J. R. peahaavast, pärines eelmärgitud rehvipumba käepideme küljest. 9

(18)1-15-3833 Sellest järeldub, et süüdistatav lõi kannatanule rehvipumbaga vastu pead, millest tekkis otsmikule haav. Fotodel (I kd, tl 121) jäädvustatu alusel saab järeldada, et kannatanu otsmikuhaava pikkus oli ligi 3 cm. Samuti pole põhjust kahelda kannatanu ütlustes, et süüdistatava löökidest rehvipumba, rusikate ja jalgadega sai ta pähe, kätele ja kehale verevalumeid. Viimast asjaolu kinnitab ka foto (I kd, tl 122), millisel on selgelt näha verevalumid ja marrastused kannatanu vasakul käel. Objektiivse kõrvalvaataja seiskohast lähtudes on igati reaalne ja tõepärane, et löögid pumba, rusikate ja jalgadega vastu keha ja käsi põhjustasid kannatanule tüüpilise tagajärjena, lisaks võimalikele verevalumite tekkimisele, esmajoones valu. Süüdistusele, et löögid vastu keha ja käsi põhjustasid kannatanule füüsilist valu, ei ole R. Räbovõitra vastu vaielnud. 3.
  1. Hinnates kogutud tõendeid kogumis, saab kohus lugeda tuvastatuks, et Rainis Räbovõitra 16.12.
  2. a õhtul enne kella 19 peksis xxxxxxxxxxxxxxxx-xx korteris oma poolvenda – J. R. rehvipumbaga pähe, tekitades sellega kanatanu otsmikule haava, ning rehvipumba, rusikate ja jalgadega kehasse ja vastu käsi, tekitades sellega kannatanule valu. Süüdistatav, lüües korduvalt pumba, rusikate ja jalgadega, pidi vähemalt möönma, et sellega kahjustab ta kannatanu tervist. Arvestades asjaolu, et süüdistatav peksis kannatanut kättemaksuks varasema käitumise eest, siis leiab maakohus, et kannatanule füüsilise valu tekitamise osas tegutses ta kavatsetult. Põhjuslikku seost kannatanu ärevushäirete ja süüdistatava peksmise vahel ei ole kohus tuvastanud. Seega saab maakohus järeldada, et rakendatud vägivallaga on süüdistatav põhjustanud kannatanule lühiajalise tervisekahjustuse.

§ 121

(kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioon) nägi ette kuriteokoosseisu inimese tervise kahjustamise, löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Alates 01.01.2015 kehtiv

§ 121

lg 1 sätestab kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Seega on löömise või peksmisega teise inimese tervise kahjustamine ja valu põhjustamine käsitletavad kuriteona ka peale 31.12.

  1. a. Kuna karistusregistri väljavõtte (I kd, tl 149-158) kohaselt oli süüdistatavat varem karistatud kehalise väärkohtlemise eest, 13.08.
  2. a pani ta toime uue samalaadse teo ning 16.12.
  3. a rakendas füüsilist vägivalda oma poolvenna suhtes, siis oleks antud tegu alates 01.01.
  4. a subsumeeritav

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohus ei ole tuvastanud R. Räbovõitra käitumises õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid. 4. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis 4.1.

§ 424

näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega on isik juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, kui mootorsõiduki juhtimise ajal oli tema ühes grammis veres alkoholi vähemalt 1,50 milligrammi. 10

(18)1-15-3833 4.
  1. Süüdistatava Rainis Räbovõitra ning tunnistajate S. P. , A. U. ja A. U. kohtus antud ütlustega on tõendatud, et 26.12.
  2. a tarvitas süüdistatav alkoholi xxxxxxxxx koos A. U. ja A. U. ja seejärel veel Raiste külas koos S. P. , A. U. ja A. U. ning pärast seda asus juhtima sõiduautot Volkswagen Golf, registreerimismärgiga xxxxxxx, Võru maakonnas Võru vallas Raiste külas, kus sõitis Raiste-Osula-Varese teel kraavipervele ja seejärel üle A. U. jala, kui viimane püüdis liikuvat autot teele lükata. Tunnistaja P. P. kohtus antud ütluste ning joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja uuringuaktiga (I kd, tl 137-138) on tuvastatud, et 26.12.
  3. a kella 18 paiku sai politsei teate, et Raiste külas oli liiklusõnnetuses inimene vigastada saanud. Sündmuskohal püüdis R. Räbovõitra autoga sõita teepervelt teele ja keeldus alkomeetrisse puhumast, mistõttu viidi ta vereproovi võtmiseks meditsiiniasutusse. R. Räbovõitra vereproovist (katsuti nr V3351), mis võeti 26.12.
  4. a kell 19.50, leiti Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuga etanooli 2,31 +/-0.07 mg/g. 4.
  5. Eelmärgitud tõendid on lubatavad ja usaldusväärsed. Vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 69 lg-le 6 tuli mootorsõidukijuhi joobeseisund tuvastada korrakaitseseaduse (KorS) alusel kehtestatud korras. KorS § 39 lg 2 p 1 kohaselt võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Kuna R. Räbovõitra joobeseisundit ei olnud võimalik kohapeal tuvastada, siis toimetati ta tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. R. Räbovõitralt võeti meditsiiniasutuses vereproov (katsuti nr V3351) 26.12.2014 kell 19.50, mis pakendati turvakotti nr
  6. Uuringuks võetud vereproov oli nõuetekohaselt katsutis ja see omakorda korralikult suletud turvakotis. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert A. M. 30.12.
  7. a arvamusega (uuringuakt nr 768T), milles rakendati metoodikat ET 4.1, tuvastati süüdistatava ühes grammis veres vähemalt 2,24 milligrammi alkoholi (I kd, tl 137-138). Seega on politsei R. Räbovõitra joobeseisundi tuvastamisel järginud KorS § 38 lg 4, § 39 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 40 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõudeid. Järelikult on joobeseisundi tuvastamise saatekiri käsitletav lubatud tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Kuna uuringutulemuse saamine on kohtule piisavalt jälgitav ja arusaadav ning selle käigus on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakonna toksikoloogia valdkonna ekspert kasutanud oma eriteadmisi toksikoloogia ja gaasikromatograafilise meetodi rakendamise valdkonnas, siis leiab kohus, et antud uuringuakt on lubatav ja usaldusväärne tõend tuvastamaks alkoholi sisaldust süüdistatava veres. 4.
  8. Hinnates eelmärgitud tõendeid kogumis, loeb kohus tuvastatuks, et Rainis Räbovõitra juhtis 26.12.
  9. a kella 18 paiku Võru maakonnas Võru vallas Raiste külas Raiste-Osula Varese teel sõiduautot Volkswagen Golf (registreerimismärgiga xxxxxxx) alkoholijoobeseisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes grammis veres oli vähemalt 2,24 mg. Süüdistatava poolt toimepandud tegu oli toimepanemise ajal ja on jätkuvalt ka praegu subsumeeritav

§ 424järgi.

Kuna süüdistatav läks autoga sõitma peale korduvat alkoholi tarvitamist ning pidi vähemalt möönma, et ta on alkoholijoobeseisundis, siis pani ta mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toime tahtlikult. 11

(18)1-15-3833 Kohus ei ole tuvastanud antud teo õigusvastasust ega R. Räbovõitra süüd välistavaid asjaolusid. 5. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuse rikkumine 5.1.

§ 3314

näeb ette vastutuse kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise eest, kui kontrollnõuet või käitumiskontrolli raames pandud kohustust rikub kuritahtlikult karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isik. Seega on

§-s 3314 sätestatud koosseis täidetud, kui karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isik rikub kuritahtlikult käitumiskontrolli raames pandud kohustust. Objektiivse teokoosseisu realiseerimiseks ei pea kohustuse rikkuja olema joobeseisundis, vaid piisab ainult alkoholi tarvitamisest. Isikut saab lugeda käitumiskontrolli kohustust kuritahtlikult rikkunuks, kui ta on rikkunud kohtu poolt talle pandud kohustust tahtlikult ja ilma mõjuva põhjuseta. Kohtumäärusega (I kd, tl 140-145) saab lugeda tõendatuks, et Tartu Maakohtu 29.08.

  1. a määrusega kohaldati Rainis Räbovõitra suhtes peale vangistuse kandmist – 10.10.
  2. a – karistusjärgset käitumiskontrolli üheks aastaks. Karistusjärgse käitumiskontrolli ajaks pandi R. Räbovõitrale muu hulgas kohustus – mitte tarvitada alkoholi ega narkootikume. Seega ei tohtinud süüdistatav tarvitada alkoholi ühe aasta kestel peale vangistusest vabanemist. 5.
  3. Süüdistatava R. Räbovõitra ja tunnistaja S. P. kohtus antud ütluste ning salvestisega (I kd, tl 148) on tõendatud, et 19.
  5. a tarvitas süüdistatav koos elukaaslase S. P. , viimase korteris xxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxx, alkoholi. S. P. ütluste kohaselt jõid nad süüdistatavaga džinni ja viina. Süüdistatav on tunnistanud alkoholi tarvitamist 19.11.
  6. a elukaaslase korteris. Süüdistatava ja tunnistaja ütlused on eelnevas osas usaldusväärsed. Viimaste ütlusi kinnitab veel politsei poolt kontrolli käigus tehtud videosalvestis, milles on süüdistatav ka ise politseiametnikule tunnistanud alkoholi tarvitamist. Kuna süüdistatav oli teadlik kohtumäärusega pandud alkoholi tarvitamise keelust, vanglast vabanemisest oli möödunud vaid üks kuu ning ta ei pidanud pandud kohustust millekski, siis loeb kohus tuvastatuks, et R. Räbovõitra tarvitas kuritaht1ikult 19.11.
  7. a xxxxxxxxx Männi 10-9 korteris alkoholi koos elukaaslasega, pannes sellega toime

§ 3314järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Antud teo õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad. 5.

  1. Süüdistatava R. Räbovõitra ja kannatanu J. R. kohtus antud ütlused kinnitavad, et 16.12.
  2. a hommikul tuli süüdistatav kannatanu elukohta xxxxxxxxxxxxxxxx-xx ning hakkasid seejärel üheskoos alkoholi tarvitama. Need R. ja J. R. ütlused on ilma vastuoludeta, mistõttu nende usaldusväärsuses ei ole maakohtul alust kahelda. Arvestades asjaolu, et süüdistatav eiras teadlikult kohtumäärusega pandud kohustust vähemalt teistkordselt ilma mõjuva põhjuseta, siis loeb maakohus usaldusväärselt tuvastatuks, et R. Räbovõitra tarvitas kuritahtlikult 16.12.
  3. a hommikul xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx korteris alkoholi koos J. R. . Nimetatud tegu on subsumeeritav

§ 3314järgi.

Antud teo õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad. 5.

  1. Süüdistatava Rainis Räbovõitra ning tunnistajate S. P. , A. U. ja A. U. kohtus antud ütlustega on tõendatud, et 26.12.
  2. a päeval tarvitas süüdistatav alkoholi xxxxxxxxx koos A. U. ja A. U. ning õhtupoolikul xxxxxxxxxxxx koos S. P. , A. U. ja A. U. . 12

(18)1-15-3833 Maakohtul ei ole alust eeltoodud tõendite õigsuses kahelda. Need on omavahelises vastavuses ja kooskõlas ka teiste tõenditega. Asjaolu, et 26.12.
  1. a õhtul oli süüdistatav veel alkoholijoobes, kinnitavad tunnistaja P. P. kohtus antud ütlused, uuringuakt (I kd, tl 137-138) ja kohtuotsus (I kd, tl 161-162) kogumis. Viimati märgitud tõendite kohaselt oli süüdistatava juures tunda alkoholi lõhna, viimase pilk oli klaasistunud ja kõne raskendatud, märatsemise ja lõhkumisega politseiautos põhjustas ta varalist kahju ning tema vereproovist, mis võeti 26.12.
  2. a kell 19.50, leiti alkoholi vähemalt 2,24 milligrammi grammi kohta. Ka sellel kuupäeval eiras süüdistatav teadlikult kohtumäärusega pandud alkoholi tarvitamise keeldu ilma mõjuva põhjuseta ja süstemaatiliselt, siis loeb maakohus usaldusväärselt tuvastatuks, et R. Räbovõitra tarvitas kuritahtlikult alkoholi 26.12.
  3. a päeval xxxxxxxxx koos A. U. ja A. U. ning õhtupoolikul xxxxxxxxxxxx koos S. P. , A. U. ja A. U. . Nimetatud tegu on subsumeeritav

§ 3314järgi.

Antud teo õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad. 5.

  1. Süüdistatava R. Räbovõitra ja tunnistaja S. P. kohtus antud ütluste ning isiku kainenemisele paigutamise protokolli (I kd, tl 146-147) ja kohtuotsusega (I kd, tl 159-160) kogumis saab lugeda tuvastatuks, et R. Räbovõitra tarvitas 26.01.
  2. a alkoholi. Süüdistatava süü omaksvõtus ei ole maakohtul alust kahelda, sest tema poolt 26.01.
  3. a alkoholi tarvitamist tõendavad kaudselt ka teised tõendid, s.o tunnistaja S. P. kohtus antud ütlused ning isiku kainenemisele paigutamise protokoll (I kd, tl 146-147) ja kohtuotsus (I kd, tl 159-160). Tunnistaja S. P. kinnituse kohaselt lõi süüdistatav sel päeval vastu ust xxxxxxxxx xxxxxxxx majas ning keegi teatas sellest politseile. Protokolli (I kd, tl 146-147) ja kohtuotsusega (I kd, tl 159-160) on tuvastatud, et R. Räbovõitra lõhkus 26.01.
  4. a kella 20.15 – 20.30 vahel xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x korteri välisust ja maja ees seisvat võõrast autot ning samal päeval kella 20.55 ajal paigutati ta kainenema alkoholijoobe tunnuste esinemise tõttu. Kuigi maakohtu arvates on süüdistus 26.01.
  5. a episoodi osas grammatiliselt mõnevõrra ebaselge või ebatäpne, tuleks seda siiski mõista nii, et R. Räbovõitrat süüdistatakse karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuse rikkumises, mis seisnes 26.01.
  6. a alkoholi tarvitamises. Ka on süüdistatav sellest samamoodi aru saanud ja sellist tegu ka tunnistanud. Kuna nõuetekohane süüdistuse peaks hõlmama kõiki objektiivse ja subjektiivse teokoosseisu faktilisi asjaolusid ning süüdistuse osa lõhkus ebakaines olekus xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva maja trepikojas ning paigutati politseijaoskonda kainenema - ei ole teokoosseisu mõttes olulised, samuti on süüdistatavat juba Tartu Maakohtu 28.01.
  7. a otsusega karistatud korteri välisukse lõhkumise eest, siis tuleb süüdistuse selguse huvides ja ne bis in idem-põhimõtte vältimiseks R. Räbovõitra süüdistusest välja jätta teokoosseisu välised asjaolud, s.o tema poolt Võru vallas xxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva maja trepikojas ebakaines olekus lõhkumine ja tema paigutamine kainenema politseijaoskonda. Eelneva alusel loeb kohus tõendatuks, et R. Räbovõitra tarvitas 26.01.
  8. a alkoholi, rikkudes sellega kuritahtlikult karistusjärgse käitumiskontrolli kohustust. Süüdistatav eiras teadlikult kohtumäärusega talle pandud alkoholi tarvitamise keeldu ilma mõjuva põhjuseta süstemaatiliselt, pannes

§ 3314järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega. Antud teo õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad. 13

(18)1-15-3833 III Maakohtu seisukoht karistuse mõistmise osas Eeltoodu alusel tuleb mõista R. Räbvõitrale karistus

§-de 121; 266 lg 1; 3314 ja 424 järgi.

§ 56

lg 1 kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel peale isiku süü veel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. R. Räbovõitra on toime pannud neli eriliigilist II astme kuritegu tahtlikult. Karistusrtegistri väljavõtte (I kd, tl 149-158) kohaselt on teda varem pika ajavahemiku vältel korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest, sealhulgas on teda korduvalt karistatud isikuvastaste kuritegude eest ja mootorsõiduki tahtliku juhtimise eest joobeseisundis. Vaatamata korduvatele kriminaalkaristustele on ta ikkagi jätkanud uute kuritegude sooritamist, mistõttu saab järeldada, et ta ei ole eelnevatest karistusetest teinud vajalikke järeldusi. Tal on kalduvus vägivallategude toimepanemisele ja alkoholi kuritarvitamisele. Tartu Vangla 28.11.

  1. a iseloomustuse (I kd, tl 167) kohaselt on R. Räbovõitra vanglaametnikega suheldes olnud manipuleerimissoovidega ning kaaskinnipeetavate suhtes võimukas ja vägivaldne. Tal on kõrgendatud enesehinnang, ei tunnista oma negatiivseid omadusi ning kaldub teiste üle domineerima. Ta on küll tunnistanud sõltuvusprobleemi ja püüdnud seda lahendada, kuid seni edutult. Kuigi ta vabanes viimati vangistusest
  2. a oktoobris karistusjärgsele käitumiskontrollile allutamisega, ei võtnud ta ise kohe ja enne kuritegude sooritamist midagi ette alkoholisõltuvusest vabanemiseks (I kd, tl 190, 194).

§ 424

sanktsiooni järgi võib isikut karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

§-s 3314 sätestatud sanktsiooni järgi võib isikut karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kehalise väärkohtlemise toimepanemise ajal kehtinud

§ 121

sanktsioon nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Alates 01.01.2015. a oleks süüdistatava tegu subsumeeritav

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning sellise teo eest on ettenähtud kas rahaline karistus või kuni viieaastase vangistus. Omavolilise sissetungimise toimepanemise ajal kehtinud

§ 266

lg 1 sanktsioon nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Alates 01.01.2015. a oleks süüdistatava tegu subsumeeritav

§ 266

lg 2 p 1 järgi ning sellise teo eest on ettenähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastase vangistus. Kuna kehaliste väärkohtlemiste toimepanemise ja omavolilise sissetungimise ajal kehtinud sanktsioonid on kergemad alates 01.01.2015. a kehtivast sanktsioonist, siis lähtub kohus karistuse määramisel

§ 5

  1. lõike esimeses lauses sätestatust, mille kohaselt seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud. Seega lähtub kohus süüdistatavale kehalise väärkohtlemise ja omavolilise sissetungimise eest vangistuse mõistmisel kuni 31.12.
  2. a kehtinud sanktsioonidest. Arvestades R. Räbovõitra isikut, tema varasemat karistatust ja sõltuvusprobleeme ning õigusvastase käitumise kangekaelset jätkamist peale vanglast vabanemist, siis on teda vaja karistada sooritatud kuritegude eest vaid vangistusega. Vangistuse mõistmisel lähtub maakohus üldjuhul sanktsiooni keskmisest määrast. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et R. Räbovõitrat on varem korduvalt karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise ja mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, siis mõistab kohus 14

(18)1-15-3833 talle karistuseks

§ 121

järgi 1 aasta 6 kuud vangistust ja

§ 424järgi 1 aasta 5 kuud vangistust.

Lähtudes sellest, et süüdistatav ei oma karistatust omavolilise sissetungimise ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuste rikkumise eest ning kahetseb neid tegusid, siis on võimalik lähtuda nende paragrahvide järgi karistuse mõistmisel sanktsiooni ühe kolmandiku lähedasest vangistusest. Arvestades aga asjaolu, et karistusjärgse käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtlik alkoholi keelu rikkumine oli süstemaatiline, siis on otstarbekas süüdistatavat selle eest karistada 6-kuulise vangistusega. Kuna omavolilise sissetungimisega riivas süüdistatav oma poolvenna kodu puutumatust, kus nad eelnevalt olid koos tarvitanud alkoholi, siis karistab kohus teda selle eest 3 kuu pikkuse vangistusega. Edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise eesmärgil ja õiguskorra kaitsmise huvides peab maakohus otstarbekaks ja õiglaseks mõista süüdistatavale kuritegude kogumi eest liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 2 aastat 1 kuu vangistust. Vastavalt Tartu Maakohtu 17.02.2015. a määrusele (I kd, tl 163-166) on R. Räbovõitra olnud eelvangistuses alates 19.02.2015. a. Seega tuleb eelvangistuses viibitud aeg alates 19.02.2015. a arvata

§ 68lg 1 alusel süüdistatava karistusaja hulka.

IV Maakohtu seisukoht tsiviilhagi osas J. R. on esitanud Rainis Räbovõitra vastu hagi tekitatud kahju - 715 euro - väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel (I kd, tl 8-9). Esitatud hagi kohaselt sisenes R. Räbovõitra 16.12.2014. a kella 18.30 paiku kannatanu korterisse xxxxxxxxxxxxxxxx-xx ukseluku lõhkumise teel, kus tekitas rehvipumbaga kannatanule vigastusi ja lõhkus korteris olevaid esemeid. Hagiavalduse ja kannatanu kohtuistungil tehtud täpsustuse järgi moodustus 715 euro suurune kahjunõue järgmiselt: korteri välisukse luku parandamise kulu - 25 eurot, toa ja köögiakna aknaklaaside asendamiskulud - 90 eurot, laualt kadunud sularaha - 20 eurot, ära võetud botaste New Balance väärtus - 10 eurot, kiirabi viisiditasu - 5 eurot, lõhutud teleri Grundig ja selle puldi väärtus - 400 eurot lõhutud muusikakeskuse Sony ja selle kõlarite väärtus – 95 eurot, lõhutud DVD-mänigija väärtus - 25 eurot, lõhutud veekeedukannu väärtus - 15 eurot, lõhutud välitermomeetri väärtus - 5 eurot, lõhutud seinalambi väärtus - 5 eurot, lõhutud triikraua väärtus - 10 eurot ja lõhutud rehvipumba väärtus 10 eurot. Maakohus leiab, et esitatud tsiviilhagi on võimalik läbi vaadata kriminaalmeneltuses, sest tsiviilhagi faktiliste asjaolude ja kuriteo toimepanemise asjaolude vahel on olemas piisav seos. Vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-13-14 punktis 21 väljendatule ei ole nõutav, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Käesoleval juhul on kahju tekkimise asjaolud seotud omavolilise sissetungimise ja kehalise väärkohtlemise toimepanemise ning sellele vahetult järgneva õigusvastase käitumisega. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 5 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane muuhulgas ka juhul, kui on tekitatud kannatanule kehavigastus või tervisekahjustus või kui on rikutud kannatanu omandit või sellega sarnast õigust või valdust. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks 15

(18)1-15-3833 olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Asja kohtulikul uurimisel loobus kannatanu 55 euro suuruse kahju hüvitamise nõudest, s.o DVD mängija lõhkumisega tekitatud kahjust (25 eurot) ning botaste New Balance (väärtusega 10 eurot) ja 20 euro äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamisest. KrMS § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Seega on KrMS § 310 lg 1 kinnine loetelu lahenditest, mida kohus saab süüdimõistva kohtuotsuse korral tsiviilhagi suhtes teha. Menetluse lõpetamist nende lahendite hulgas ei ole. Kuna KrMS § 310 lg 1 on ammendavalt sätestatud lahendid, mida võib kohus süüdimõistva otsuse korral tsiviilhagiga teha, tuleb tsiviilhagist loobumise vastuvõtmise korral valida sobiv lahend KrMS § 310 lg 1 sätestatud lahenditest. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaldamine analoogia korras on KrMS § 310 lg 1 sätestatud ammendava loetelu tõttu välistatud, sest puudub lünk tsiviilhagist loobumise vastuvõtmise korral tehtava lahendi suhtes, mida oleks võimalik analoogia korras täita. KrMS § 310 lg 1 on tsiviilhagist loobumise korral tehtava lahendi osas erinormiks TsMS § 428 lg 1 p 3 suhtes, kuna tsiviilhagi on esitatud kriminaalmenetluses. TsMS § 428 lg 1 p 3 ja 432 järgi on tsiviilhagist loobumisel menetlust lõpetav ja hagi uuesti esitamist sama süüdistatava vastu samal alusel sama nõudega välistav toime. Seega tuleb tsiviilhagist loobumise vastuvõtmise korral teha selline lahend, mis jätab kannatanu nõude rahuldamata, lõpetab menetluse ja välistab õiguse esitada hagi uuesti sama süüdistatava vastu samal alusel sama nõudega. Selliseks lahendiks saab olla tsiviilhagi rahuldamata jätmine. Seega tuleb tsiviilhagist loobumise vastuvõtmise korral KrMS § 310 lg 1 järgi jätta tsiviilhagi rahuldamata. Ka on Riigikohus 01.03.2010 otsuses asjas nr 3-1-1-2-10 punktis 10 ja 27.03.2014 otsuses asjas nr 3-1-1-13-14 punktis 37 öelnud, et tsiviilhagist loobumise korral tuleb jätta hagi rahuldamata, sest kohtul puudub pädevus tsiviilhagi menetlemise lõpetamiseks. Kuna J. R. on kohtuistungil vabatahtlikult loobunud hagist Rainis Räbovõitra vastu DVD mängija (väärtusega 25 eurot) lõhkumise ning botaste New Balance (väärtusega 10 eurot) ja 20 euro äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudest ning loobumist saab aktsepteerida, tuleb tsiviilhagi selles osas jätta rahuldamata KrMS § 310 lg 1 alusel. Kohus leiab, et tsiviilhagi 660 euro saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Süüdistatav tunnistab hagi 660 euro ulatuses täielikult ja sellele vastu ei vaidle. Seega on R. Räbovõi selles osas tsiviilhagi õigeks võtnud. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. 16
(18)1-15-3833 TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Seega ülejäänud juhtudel on hagi õigeksvõtt kohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Kuna süüdistatav on hagi õigeks võtnud, siis tuleb temalt kannatanu kasuks välja mõista 660 eurot tekitatud kahju katteks VÕS § 128 lg 3, § 132 lg 3 teise lause, § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2, 5 alusel lähtudes TsMS § 440 lg-st
  1. V Maakohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja asitõendi osas Antud kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega KrMS § 175 lg 1 p 9 järgi kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteo puhul on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.
  2. a määruse nr 166 “Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 järgi on alates 01.01.2015 töötasu alammäär kuus 390 eurot. Seega on sundraha suurus selles asjas 585 (1,5 x 390) eurot. Peale selle on käesolevas kriminaalasjas süüdistatavaga seotud veel järgmised menetluskulud: määratud kaitsjale makstav tasu ja kulu hüvitis – 1963,20 eurot (102+150+126+102+144+126+1213,20; I kd, tl 171, 175, 179, 183, 186, 187; II kd, tl 3-6), vereuuringu kulu - 14 eurot (I kd, tl 137), kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu - 0,45 eurot (I kd, tl 188) ning kutsete saatmise kulu 4,48 eurot (I kd; tl 189). Seega on R. Räbovõitra kriminaalmenetluse kulud kokku 1360,87 (585+1963,20+14+0,45+4,48) eurot. KrMS § 173 lg 2 kohaselt hüvitab menetluskulud käesoleva seadustiku järgi kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. Seega on maakohtul vaja otsustada sundraha, määratud kaitsjale makstud tasu ja kulu ning tunnistajale makstava kulu hüvitamine. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistataval puudub vara, millele oleks võimalik täitemenetluses sissenõuet pöörata, ja ta on kaotanud oma töövõimest 80% (I kd, tl 192), siis leiab maakohus, et kogu menetluskulu hüvitamine käib süüdistatavale ilmselt üle jõu, mistõttu jätab kohus KrMS § 180 lg 3 esimese ja teise lause alusel menetluskulud 982,13 euro ulatuses (s.o määratud kaitsjale makstatud tasu ja kuluhüvitisest 963,20 eurot, vereuuringu kulu 14 eurot, kutsete saatmise kulu 4,48 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot) riigi kanda. Maakohus jätab süüdistatava kanda sundraha – 585 eurot ning määratud kaitsjale makstavast tasust ja kulust osa - 1000 eurot, s.o kokku 1585 eurot. Arvestades aga asjaolu, et menetluskulud ületavad Vabariigi Valitusse poolt kehtestatud palga alammäära ligi 4-kordselt ning süüdistataval on vaja hüvitada ka kannatanule tekitatud kahju, siis leiab maakohus, et KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause alusel on otstarbekas määrata süüdistatava meneltuskulude (1585 eurot) tasumine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Asja juures olevatest asitõenditest õhupump ja selle plastmasssist tükk on otstarbekas hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud. 17
(18)1-15-3833 Kolm kirja U. A. (I kd, tl 119) ja videosalvestised kahel CD-plaadil (I kd, tl 148) tuleb jätta kohtutoimikusse KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. Kohtuotsuse tegemisel juhindus kohus veel KrMS §-dest 306 ning 311 – 313. /allkirjastatud digitaalselt/ Lembit Käis kohtunik 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.