Obsah (5)

§ 362§ 361§ 3§ 29§ 364

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-15-2773 Määruse kuupäev 6. november 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus varjupaigataotleja

) § 361 lg 2 p 4, 5 ja 6 alusel.

1. 06.11.2015 peeti kinni Tartu Vanglast vabanenud India Vabariigi kodanik Ashwani Kumar (sündinud 02.08.1979). Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning ta peeti 27.04.2015 kinni. Ta nimetas end Lakwinder Singh'iks (sündinud 27.09.1989). 28.04.2015 esitatud varjupaigataotlus võeti vastu ja registreeriti nr
2. Samal päeval korraldas PPA isiku sõrmejälgede hõivamise ning edastamise Eurodac kesküksusesse. Eurodaci kesküksusest tuli vastus, mille kohaselt on isik 18.10.2006 Saksamaal varjupaika palunud. PPA kriminaalmenetlus raames Saksamaale tehtud päringust selgus, et isik sisenes esmakordselt Saksamaale 15.10.2006 ning ta palus kaks korda varjupaika, millest Saksamaa ametivõimud keeldusid ning ta saadeti Saksamaalt 27.09.2012 ja 26.11.2013 välja. Päringu teostamise ajal oli isik Saksmaal väljasaatmise eesmärgil tagaotsitav. Lisaks on isik Saksmaa ametkondadele teada põhjustel, et ta on korduvalt rikkunud välismaalaste seadust, ta on 2006, 2008 ja 2013 ebaseaduslikult Saksamaal viibinud, ta on 2007 ja 2008 varjupaigamenetluse seadust korduvalt rikkunud, ta on 2009 dokumente võltsinud ning ta on 2007, 2008 ja 2009 korduvalt pannud toime eriti raskeid vargusi.
3. 08.05.2015 kohaldas Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja isiku suhtes ahistamist ning vahistatule lisapiirangute kohaldamise määrusega kohaldas prokuratuur isikule täiendavad piirangud. 20.05.2015 etapeeriti isik Tartu Vanglasse. Tartu Maakohtu 11.09.2015 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-15-6194 mõisteti A. Kumar süüdi KarS § 259 lg 1 ja § 258 p 2 järgi ning karistati liitkaristusega 6 kuud vangistust. 07.09.2015 tehti isikule varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloa andmisest keeldumise otsus. 25.09.2015 esitas isik kaebuse Tallinna Halduskohtusse PPA otsuse peale. Isiku kaebus on menetluses.
4. Isiku põgenemisoht seisneb selles, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ületades 27.04.2015 Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist kontrolljoont selleks mitteettenähtud kohas suunaga Eesti Vabariiki. Isik peeti kinni, kui oli teel tagasi Venemaale. Kui PPA ametnikud soovisid isikut kinni pidada, siis esmalt peitis isik ennast ametnike eest ja siis osutas vastupanu, mille tulemusena tuli kasutada vahetut sundi. Isiku käitumine näitab, et ta on teadlikult ja järjepidevalt nii Saksamaa kui Eesti ametivõime eksitanud ning sellega PPA silmis kahandanud oma usaldusväärsust. Eestis tabamise ajal oli isik Saksmaal väljasaatmise eesmärgil tagaotsitav.
5. Kuna A. Kumar on varjupaika paludes korduvalt ja järjekindlalt Eesti ametivõime oma isikuandmetega eksitanud ning tema varjupaigataotlus on osutunud ilmselgelt põhjendamatuks, on PPA seisukohal, et isik on palunud varjupaika üksnes selleks, et vältida tagasi- või väljasaatmist ning leevendada kriminaaluurimisest tulenevat võimalikku karistust.
6. Isik osutas vastupanu PPA ametnikele ja ka peitis ennast ametnike eest, et teda ei võetaks kinni. Lisaks soovis isik korda saata korduvat ebaseaduslikku piiriületust Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisel kontrolljoonel. Eelnevalt oli ta 27.04.2015 kell 19.21 sisenenud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult selleks mitteettenähtud kohast ja kinnipidamise hetkel oli isik teel tagasi Venemaale.
7. PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla käesoleval juhul tõhus. Isik on teadlikult andnud valeütlusi oma identiteedi kohta nii Eestis kui ka Saksamaal. Saksamaale tehtud päringutest nähtub, et isik on kasutanud vähemalt kolme erinevat nime ning vähemalt kahte erinevat sünniaega ja lisaks ka kodakondsust. Isiku käitumine näitab seda, et ta on teadlikult ja järjepidevalt nii Saksamaa kui Eesti ametivõime eksitanud, millega on ta PPA silmis kahandanud oma usaldusväärsust.
8. Isik nõustus kohtuistungil, et ilma dokumentideta ei saa ta Eestist ära sõita, kuid raha on tal olemas. Ta loodab, et talle antakse varjupaika ja ta ei saa Indiasse tagasi minna, sest seal on suured probleemid rassismi ja usu pinnalt. Seetõttu on tal seal ohtlik ja ta ei soovi Indiasse tagasi minna. Soovib jääda ükskõik millisesse Euroopa riiki ja on nõus jääma Eestisse. Ta ei tee enam Eestis rumalusi ega soorita kuritegusid. Isik tunnistab, et tal pole passi juba üheksa kuud, sest see jäi Moskvasse. Kohtu seisukoht 9.

§ 362

lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet võib varjupaigataotlejat

§ 361

lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi kinnipidamiskeskuses või ametiruumides. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui varjupaigataotlejat on vaja

§ 361

lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. 10.

§ 361

lg 1 sätestab, et kui välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, võib varjupaigataotleja 2 kinni pidada

§ 361lõikes 2 sätestatud alusel.

Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. 11.

§ 361

lg 2 punktide 4, 5 ja 6 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada muuhulgas varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4), kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks (p 6). 12. Kohus peab seega hindama, kas esinevad raskused järelevalvemeetmete tõhusal kohaldamisel, kas

§ 361

lõikes 2 sätestatud alused varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks esinevad ning kas isiku kinnipidamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. PPA on käesoleval juhul viidanud

§ 361lg 2 punktidele 4, 5 ja 6.

Seega peab kohus kontrollima, kas käesoleval juhul nimetatud alused esinevad. PPA on tuginenud asjaoludele, et vajalik on varjupaigamenetluses oluliste asjaolude väljaselgitamine, esineb isiku põgenemise oht, varjupaigataotlus on esitatud tagasi- või väljasaatmise vältimiseks ning ta on ohtlik avalikule korrale. 13. Riigikohus on oma määruse asjas nr 3-3-1-52-14 punktis 12 selgitanud, et põhjendatud kahtlus, et esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab

§ 361lg 2 punktide 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamist.

Riigikohus märkis, et arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne, vaid kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike.

1. A. Kumari suhtes on tehtud 07.09.2015 varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 7001510078-
2. Kuna ta on selle haldusasjas nr 3-15-2433 vaidlustanud ning kaebus on Tallinna Halduskohtu menetluses, kohalduvad tulenevalt

§ 3lõikest 2 ja § 42 lõikest 2 tema suhtes varjupaigataotleja kohta käivad sätted.

Samas nendib kohus, et kuna PPA on isiku varjupaigataotluse tagasi lükanud, on kohtule arusaamatu, miks väidab PPA, et neil esineb vajadus varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kuivõrd kohtuvaidluses haldusakti õiguspärasuse üle ei saa tugineda uutele asjaoludele, on pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist

§ 361lg 2 p 4 alusel isiku kinnipidamine välistatud.

15. Samas on kohtu hinnangul täidetud

§ 361

lg 2 p 5 kohaldamise eeldused, kuna esitatud materjalide põhjal on ilmne, et isikul puudus vajadus rahvusvahelise kaitse järele. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjust arvata, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Saksamaalt PPA-le esitatud andmete põhjal on selge, et isik on lahkunud oma kodumaalt esmalt juba üle üheksa aasta tagasi, kuna ta on palunud Saksamaalt varjupaika 18.10.2006 ning vahepeal on ta korduvalt Saksamaal viibinud. Samuti on Saksamaa keeldunud talle varjupaika andmast. Kui isik Eestis kinni peeti, oli ta teel tagasi Venemaale, mistõttu on ilmne, et tema Eestis viibimise eesmärk ei olnud rahvusvahelise kaitse saamine. Kohus nõustub PPA-ga, et esineb isiku põgenemise oht. Kinnipidamisel oli isik Eestist lahkumas. Ta on andnud valeandmeid oma isiku kohta ning see tuli ilmsiks üksnes tema sõrmejälgede kontrollimise tõttu Saksamaalt saadud teabe kaudu. Samuti on ta Saksamaal pannud korduvalt toime kuritegusid. Seetõttu peab kohus A. Kumari põgenemise ohtu reaalseks. 16. A. Kumar on jõustunud Tartu Maakohtu 11.09.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-6194 süüdi mõistetud grupis välismaalaste üle Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise 3 kontrolljoone toimetamise ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kontrolljoone ebaseadusliku grupis ületamise eest. Samuti on teada tema karistamine Saksamaal, muuhulgas dokumentide võltsimise ja eriti raskete varguse juhtumite eest. Saksamaal oli ta Eesti tabamise hetkel tagaotsitav. Ka Eestis esitas ta esmalt ametnikele valeandmeid. Seega on kohtul põhjust asuda seisukohale, et oma selgelt väljakujunenud kuritegeliku käitumise tõttu kujutab A. Kumar ohtu avalikule korrale. Järelikult esinevad ka

§ 361lg 2 p 6 kohaldamise eeldused.

17.

§ 29

lõike 1 kohaselt võib PPA varjupaigataotluse eesmärgipäraseks, efektiivseks, lihtsaks ja kiireks läbiviimiseks kohaldada taotleja suhtes järelevalvemeetmetena elamist kindlaksmääratud kohas, ilmumist määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele, PPA teavitamist elukohast eemal viibimisest kauem kui kolm päeva ning välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi PPA-le hoiule andmist. Kohus nõustub PPA-ga, et järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi käesoleval juhul olla tõhus. Põgenemisohu korral on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik, kuivõrd teist efektiivset meedet põgenemisohu vältimiseks ei ole ning see pole ka ilmselgelt mittemõõdukas. Niisugusele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma määruse asjas nr 3-3-1-52-14 punktis 18. Arvestades kohtule teadaolevat isiku tegevust viimase üheksa aasta jooksul ning kriminaalasjas nr 1-156194 tuvastatud asjaolusid isiku tegevuse kohta Eestis, ei ole kohtu hinnangul isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine mõeldav. 18. Kuna

§ 29

lõikes 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad ning esinevad

§ 361

lg 2 punktides 5 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused, ei saa kohtu hinnangul kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks. Leebem meede võib takistada asjaolude korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist.

§ 364

lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel. 19. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus

§ 362lõike 2 alusel PPA taotluse ja annab loa A.

Kumari kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 06.11.2015 kuni

§ 361

lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 4