← Eesti

3-14-50229/130

Obsah (5)§ 8§ 85§ 99§ 96§ 40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 20.01.2016, Tallinn Haldusasja numb

) § 85 lg-s 4 ning KMS § 27 lg-s 1 koostoimes KMS § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 sätestatud kohustusi ning

§ 8

lg-st 1 tulenevat kohustust tagada OÜ Felinor maksuseadustest tulenevate kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. OR tegevusetuse ja maksuotsusega määratud maksuvõlgnevuse vahel esineb põhjuslik seos: OR hoolsa käitumise korral oleks deklareeritud õigeid andmeid ning maksuhaldurile oleks tasutud käibemaks õiges summas. OÜ Felinor

  1. ja
  2. aasta majandusaasta aruannetest nähtub, et äriühingul oli sel ajal piisavalt vahendeid käibemaksu tasumiseks. 4) OV on OÜ Felinor juhatuse liige alates 03.01.
  3. Maksuvõlg on tekkinud ajal, mil OV oli OÜ Felinor juhatuse liige. OV väitel tegeles äriühingu juhtimisega igapäevaselt tegevjuht AS, kuid asjaolu, et juhatuse liige on volitanud teist isikut äriühingut esindama, ei tähenda seda, et juhatuse liige vabaneb oma seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Maksumenetluses tuvastati, et OV tegeles lepingute allkirjastamise ja arvete aktsepteerimisega ning viibis ka isiklikult lammutusobjektidel, kust tegelikkuses pärines OÜ Felinor vanametall, mistõttu saab järeldada, et OV tegeles äriühingu juhtimisega. Maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad, 3

(13)3-14-50229 et OV oli teadlik, et arvetel näidatud isikutega tehinguid ei toimunud. Kogu tehingute ahel oli OÜ Felinor kontrolli all ning ei ole eluliselt usutav, et OV ei olnud sellest teadlik. OV, kellel oli juurdepääs e-maksuametile, oli teadlik, et OÜ Felinor kajastab oma maksudeklaratsioonides valeandmeid ning osaleb maksupettuses. Asjaolu, et deklaratsioone esitas raamatupidaja, ei vabastanud juhatuse liiget kohustusest kontrollida deklaratsioonides esitatud andmete õigsust. OV on tahtlikult rikkunud

§ 8

lg-st 1 tulenevat kohustust, jättes täitmata

§ 85

lg-s 4 ja KMS § 27 lg-s 1 koostoimes § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 sätestatud kohustused. OV tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos: kui OV ei oleks OÜ Felinor nimel lasknud esitada ebaõigete andmetega deklaratsioone, ei oleks OÜ-le Felinor alusetult sisendkäibemaksu tagastatud ning poleks tekkinud maksuvõlga, mida äriühing pole suutnud ära tasuda. 5) Maksuhaldur tegi kõik endast oleneva, et saada ühendust OR-ga, kuid see ei õnnestunud. Maksuhaldur edastas OR-le väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu teatise vastutusotsuse projekti koostamise kohta. OR vastutusotsuse projektile vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei õnnestunud maksuhalduril kontakti saada OÜ Felinor endise tegevjuhi AS-iga. 6) Maksuhaldur edastas OV-le vastutusotsuse projekti ning andis vastuväidete esitamiseks vastutusotsuse mahtu arvestades piisava tähtaja (koos pikendamisega kokku 20 päeva). Vastutusmenetlus viidi läbi kuue kuu jooksul, mis on asjaolusid arvestades mõistlik ega koorma isikut liigselt. OÜ Felinor maksuvõla sissenõudmine juhatuse liikmetelt ei ole aegunud, arvestades

§ 99lg 1 p 1 ja 3.

Asjaolu, et maksuhaldur arestis OÜ Felinor pangakontod ka maksuotsusega määratud tulumaksukohustuse osas, ei mõjuta põhjuslikku seost juhatuse liikmete tegevuse ja OÜ-l Felinor maksuvõla tekkimise vahel.

  1. OV ja OR esitasid vastutusotsuse peale vaided. MTA jättis 27.01.2014 vaideotsusega nr 6-1/1947-2 OV ning 24.03.2014 vaideotsusega nr 6-1/2012-4 OR vaide rahuldamata.
  2. OV esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.12.2013 vastutusotsuse nr 13-7/37912 osaliseks ja 27.01.2014 vaideotsuse nr 6-1/1947-2 tervikuna tühistamiseks (haldusasi nr 314-50229). OR esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.12.2013 vastutusotsuse nr 137/379-12 osaliseks ja 24.03.2014 vaideotsuse nr 6-1/2012-4 tervikuna tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-50606). Halduskohus liitis haldusasjad nr 3-14-50606 ja nr 3-14-50229 ühte menetlusse, jättes liidetud haldusasja numbriks 3-14-
  3. Kaebuste põhjendused on järgmised. 1) Maksuhalduri nõue on aegunud.

§ 96

ei viita §-le 99, millest järeldub, et vastutusotsuse puhul aegumistähtaja peatumise regulatsioon ei kohaldu. Seda järeldust kinnitab äriseadustiku § 315 lg 3, mille kohta on Riigikohus asjas nr 3-2-1-191-12 märkinud, et juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude viie aasta pikkune aegumistähtaeg on absoluutne. MTA käsitus toob kaasa juhatuse liikme vastutuse ajaliste piiride nihutamise määramatusesse. Lisaks on maksu- ja vastutusmenetlus kestnud ebamõistlikult pikalt, sh on vastustaja põhjendamatult viivitanud vastutusotsuse andmisega pärast OÜ Felinor kaebuses kohtumenetluse lõppemist. Selle tõttu on kaebajatel muutunud oluliselt keerulisemaks enda väiteid kinnitavate tõendite kogumine. 2) OÜ Felinor maksejõuetuse on põhjustanud MTA õigusvastane tegevus, s.o äriühingule alusetu tulumaksunõude esitamine ja sellega seoses pangakontode arestimine, mis tõi kaasa äriühingu tegevuse seiskumise. Kui MTA oleks esitanud OÜ-le Felinor üksnes käibemaksu tasumise nõude, oleks äriühing suutnud selle täita ja jätkata tegevust. Vastutusotsuses ei ole analüüsitud OÜ Felinor majandustegevust. Pole tõendatud, et OÜ-l Felinor oli pärast maksuotsuse tegemist ja kontode arestimist piisavalt vahendeid maksuvõla tasumiseks, mistõttu ei saa MTA nõuda maksuvõla tasumist OÜ Felinor juhatuse liikmetelt isegi juhul, kui oletada, et maksuvõlg tekkis nende süül. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-60-07 selgitanud, et kui äriühing ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, 4

(13)3-14-50229 ei saa rääkida juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjust, kuna nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksulaekumise suurust. 3) Vastutusotsus on motiveerimata ning maksuhalduri väited on tõendamata. Vastutusotsuses ei ole ühtegi viidet konkreetsetele tõenditele, mistõttu ei ole vastustaja väited kontrollitavad. Juhatuse liikmete tegevust ehk faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata nende süüd, on käsitletud väga napilt. Vastutusotsuse menetluses on võetud selgitusi vaid OVlt ja endiselt raamatupidajalt NR-lt ning on jäetud võtmata selgitused OR-lt ja teistelt tunnistajatelt, sh AS-ilt. 4) Iga juhatuse liikme süüd tuleb hinnata individuaalselt. Maksuhaldur ei ole hinnanud OR hoolsust oma kohustuste täitmisel. Vastutusotsusest ei selgu üheselt, miks on OR oma kohustusi väidetavalt rikkunud raskest hooletusest. OR tegeles vaid strateegiliste küsimustega (Venemaalt ärikontaktide leidmisega) ning viibis aastaringselt Venemaal, mistõttu ei saanudki tal olla kontrolli ettevõtte igapäevase majandustegevuse üle. Ka vastutusotsuses on märgitud, et ta ei sõlminud isiklikult lepinguid, ei aktsepteerinud arveid, ei teinud väljamakseid, ei esitanud maksudeklaratsioone ega viibinud tehingute toimumise juures. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, kuidas olid ülesanded juhatuse liikmete vahel jagatud ning millise regulaarsusega liikus äriühingu siseselt raamatupidamise informatsioon, ega ka seda, kas ja mil määral OR teostas tegevjuhi tegevuse üle järelevalvet ning kas tal oleks pidanud tekkima kahtlus, et OV või AS tegevuse tõttu võib OÜ Felinor olla segatud maksupettusesse. OR tegevuse ja maksude tasumata jätmise vahel puudub igasugune seos. 5) MTA ei ole selgitanud välja OV rolli äriühingu igapäevase majandustegevuse korraldamisel. Arvestades, et äriühingu igapäevase juhtimisega tegeles eelkõige AS ning juhatuse liikmed puutusid hankijatega harva kokku, on maksuhalduri seisukoht, et OV oli teadlik tehingute mittetoimumisest, oletuslik ja tõendamata. Lisaks ei andnud MTA OV-le piisavalt aega vastutusotsuse projektile seisukoha esitamiseks. 5. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata. 1) Kaebajate väited aegumisest on alusetud. Kuna

ei sätesta vastutusotsuse tegemiseks aegumistähtaegu, kohalduvad

§ 96

lg-st 5 tulenevalt ka kõik maksusumma määramise aegumise peatumise alused, mis on loetletud

§ 99

lg-s 1.

§ 96

lg 5 lauset 1 tuleb koostoimes

§-ga 98 tõlgendada selliselt, et maksusumma määramise aegumistähtaeg hõlmab endas perioodi, mille jooksul on võimalik teha maksuotsust. Seni, kuni maksusumma määramine ei ole aegunud, on lubatud teha vastutusotsust. 2) Vastutusmenetluse kestust tuleb hinnata eraldi maksumenetluse Vastutusmenetlus ei kestnud kaebajate suhtes ebamõistlikult kaua. kestusest. 3) Tsiviilasjas nr 2-13-9506 Harju Maakohtule esitatud ajutise halduri aruande kohaselt on OÜ Felinor maksejõuetuse põhjuseks raske juhtimisviga, mis seisnes osaühingut kahjustavate tehingute tegemises. Seega on ekslik kaebajate seisukoht, nagu oleks äriühingu maksejõuetuse põhjustanud MTA poolt alusetu tulumaksunõude esitamine. Maksuvõlg ei teki mitte maksuotsuse koostamisega, vaid hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. Maksukohustuslase juhtorgani liikme

§ 8

lg-st 1 tulenev kohustus tagada maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine tekib juba maksuvõla tekkimise hetkest, mitte alles siis, kui maksuhaldur on koostanud maksuotsuse. Kohtupraktikas on leitud, et juhatuse liikme vastu maksunõude esitamisel ei ole oluline, millal äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti ja kas äriühing oli sel ajal võimeline tasuma maksuvõlga (Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-2342). Kaebajate viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-60-07 ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna viidatud asjas käsitleti tsiviilhagi korras juhatuse liikmelt kahjuhüvitise väljamõistmise küsimust. OÜ-l 5

(13)3-14-50229 Felinor oleks maksuvõlg tekkinud ka juhul, kui maksuhaldur ei oleks äriühingule esitanud tulumaksu tasumise nõuet. 4) MTA on tõendanud, et OV rikkus juhatuse liikme kohustusi. OV kui äriühingu juhtimisega tegelenud isik aktsepteeris OÜ Felinor maksuarvestuses tegelikkuses mittetoimunud tehingute kajastamist. Tema juhiste alusel ja kontrolli all esitas OÜ Felinor käibedeklaratsioonis ebaõigeid andmeid, arvutas valesti käibemaksusumma ja kajastas alusetult sisendkäibemaksu. OV tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb seega põhjuslik seos. Maksuhaldur on OV tegevuses tuvastanud tahtluse, mis väljendub selles, et ta oli teadlik, et arvetel kajastatud tehingupartnerid pole tegelikud müüjad, kuid vaatamata sellele lasi ta neid arveid kajastada OÜ Felinor raamatupidamises. 5) MTA on tõendanud, et OR rikkus juhatuse liikme kohustusi, aktsepteerides OÜ Felinor maksuarvestuses tegelikkuses mittetoimunud tehingute kajastamist. Olles oma kohustuste täitmisel passiivne, lasi OR tekkida olukorral, kus OÜ Felinor esitas käibedeklaratsioonides ebaõigeid andmeid, arvutas valesti käibemaksusumma ja kajastas alusetult sisendkäibemaksu. Kui OR oleks olnud aktiivne ja hoolas juhatuse liige, oleks OÜ Felinor käibemaksuarvestus olnud õige ning maksuvõlga poleks tekkinud. Tegemist on raske hooletusega, kuna keskmine mõistlik juhatuse liige ei oleks aktsepteerinud asjaolusid kontrollimata vastutusotsuses toodud mahus tehingute kajastamist raamatupidamis- ja maksuarvestuses. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta proovis täita oma järelevalvekohustust, kuid selle käigus midagi kahtlast ei selgunud või olid kontrolli teostamisel temast sõltumatud objektiivsed takistused. 6) Põhjendamatu on kaebajate väide, et vastutusotsusest ei selgu, millistele tõenditele maksuhaldur tugineb. 7) Kui OV leidis, et vastutusmenetluses rikuti tema õigust olla ära kuulatud, oleks ta saanud vaidemenetluses tuua välja asjaolud ja tõendid, mida tal ei olnud võimalik esitada vastutusmenetluses. Kaebaja ei esitanud selliseid asjaolusid ja tõendeid vastutusmenetluses ega ka kaebuses. 6. Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2015 otsusega OV ja OR kaebused rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Maksuhaldur tuvastas õigesti OV tahtluse OÜ Felinor maksukohustuste rikkumise ja käibemaksupettuse toimepanemise suhtes ning vastutusotsus on selles osas piisavalt põhjendatud. Maksupettuse skeem sai toimuda vaid OV teadmisel ja osalusel. AS-il, kes ei olnud OÜ Felinor juhatuse liige ega osanik, ei olnud põhjust panna toime maksupettust OÜ Felinor osanike ja juhtide huvides, kuid nende teadmata. AS-i Kuusakoski autojuhtide ütlused kinnitavad, et OV viibis sageli lammutusplatsidel ning oli OÜ Felinor tegevusega hästi kursis. OV vastutust maksuvõla eest ei mõjuta asjaolu, et OÜ-l Felinor puudusid maksuotsuse tegemise seisuga rahalised vahendid maksuotsuse täitmiseks, kuna talle heidetakse ette maksuarvestuses näilike tehingute kajastamist ja ebaõigete andmetega käibedeklaratsioonide esitamist ning sellest tulenevalt õiges suuruses käibemaksu tasumata jätmist juba kontrolliperioodil. 2) OR vastutab maksuvõla eest raske hooletuse tõttu. OR on ise kinnitanud, et ta ei tegelenud äriühingu juhtimisega ega kontrollinud äriühingu dokumente. Juhatuse liikmete vaheline tööjaotus ning asjaolu, et OR viibis suurema osa ajast Venemaal, ei vabastanud teda kohustusest täita nõuetekohaselt juhatuse liikme ülesandeid. 3) Kohus ei nõustunud kaebajatega, et

§ 99

lg-s 1 toodud aegumistähtaega peatavad asjaolud vastutusmenetluses ei kehti.

§ 96

lg 5 teeb selge viite maksusumma määramise aegumistähtajale.

§-d 98 ja 99 ei räägi mitte maksuotsuse tegemise aegumistähtajast, vaid maksusumma määramise aegumistähtajast. Ka vastutusotsus koostatakse maksusumma 6

(13)3-14-50229 määramiseks. Kuna vastutusotsuse saab teha alles pärast seda, kui maksuvõlga ei ole õnnestunud maksukohustuslaselt sisse nõuda, on ebaloogiline tõlgendada maksusumma määramise aegumise sätteid selliselt, et vastutusotsus tuleb teha lühema aja jooksul kui maksuotsus. Vastasel juhul ei oleks vastutusotsuse tegemine pärast maksuotsuse tegemist paljudel juhtudel enam võimalik. Seega võib vastutusotsuse teha seni, kuni ei ole aegunud selle maksusumma määramine, mida vastutusotsusega soovitakse isikult sisse nõuda. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-24-
  1. Maksusumma määramise aegumine oli peatunud OÜ Felinor suhtes revisjoni läbiviimise ning samuti maksuotsuse vaidlustamise ajaks, kokku 5 aastat ja 1 kuu. Vastutusotsuse tegemise ajal ei olnud maksusumma määramine seega veel aegunud. 4) Seitsme kuu pikkust vastutusmenetlust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ja kaebajaid ülemäära koormavaks. Vastutusmenetlusele ei saa juurde liita OÜ Felinor suhtes toimunud maksu- ja kohtumenetlust. Kaebajatele oli piisaval määral tagatud õigus ärakuulamisele. 5) Vastustaja ei ole rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust. Kui vastutusotsus tehakse samadele asjaoludele ja tõenditele tuginedes kui maksuotsus, ei ole vaja vastutusotsuses kõiki maksumenetluses kogutud tõendeid ja maksustamise aluseks olevaid asjaolusid uuesti läbi analüüsida, vaid võib viidata maksuotsusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. OV ja OR paluvad ühises apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebused rahuldada. 1) Tõendatud ei ole, et OV rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Vastutusotsuses oleks tulnud põhjendada, miks leiab maksuhaldur, et OV soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Halduskohus oleks pidanud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-38-12 lähtudes tuvastama OV tahtluse iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi. Üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei saa teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Kohus leidis ebaõigesti, et käibemaksupettuse skeem sai toimuda vaid OV teadmisel ja osalusel. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et AS poolt OV-le kaks korda kuus tehtud ülevaade võimaldas viimasel olla piisavalt detailselt kursis ettevõtte metallivaldkonnas toimuvaga, et oleks alust tehingupartnerite osas kahtluste tekkimiseks. Kohus on OV ja AS poolt kohtuistungitel antud ütlustest teinud kokkuvõtte, mis ei vasta ütluste tegelikule sisule. ASi kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et kui ta suutis teatud koguse metalli osta, sai ta osa kasumist. Seega oli tal motivatsioon osta metalli kokku viisil, mille puhul oli tagatud võimalikult suur kasum. Samuti tuleb arvestada, et OÜ Felinor tegeles kõnealusel kontrolliperioodil ka teiste ehitusobjektidega, mida kureeris OV, samas kõik vaidlusalused tehingud puudutasid tegevjuhi AS vastutusala tehinguid. 2) OV kokkupuude metalli vedanud autojuhtidega oli niivõrd harv või juhuslikku laadi, et ükski neist ei suutnud isegi meenutada aastat, mil OV objektidel kohati. Seega võisid nad teda mäletada kontrolliperioodiga võrreldes varasemast või hilisemast ajast. Autojuhtide poolt maksumenetluses antud ütlused on liiga üldised, et neist võiks mingil moel järeldada OV teadmist maksupettusest. Samuti ei selgu autojuhtide ütlustest, milliste objektidega seoses ja mis asjaoludel tunti OV. Kohtu seisukoht, et AS pikaajaline tutvus RK-ga võimaldas OV ettepanekul sõlmida RK-ga kokkuleppeid metallijäätmete hankimiseks ja tema juhitavate äriühingute nimel võltsarvete esitamiseks, on vaid oletus, mis ei põhine asjas kogutud tõenditel. 3) Maksuhaldur ei tuvastanud, kas ja mil määral teostas OR järelevalvet tegevjuhi ja osaühingu tegevuse üle. Juhatuse liikme vastutuse puhul tuleb välja tuua subjektiivne külg, mis seisneb isiku teadlikkuses tema käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje soovimises. Vastutusmenetluses ei ole väidetud, et OR eesmärk oli õigusvastase tagajärje 7
(13)3-14-50229 (maksude tasumata jätmise) saabumine. OR tegevuse ja maksude tasumata jätmise vahel puudub igasugune seos. 4) Kohus ei ole lükanud ümber kaebajate väidet, et äriühingu tegevuse seiskumine ja maksevõimetus tekkis MTA õigusvastase tegevuse tagajärjel. Puudub vaidlus, et OÜ Felinor oli kuni tegevuse seiskumiseni tegutsev ja kasumit teeniv äriühing, mis oleks suutnud täita käibemaksunõude mõistliku aja jooksul. 5) Maksusumma määramine on aegunud. Aegumise peatumine OÜ Felinor suhtes toimunud maksumenetluses ei ole vastutusmenetlusse üle kantav. Riigikohtu seisukoha järgi (nr 3-2-1191-12) on juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude viie aasta pikkune aegumistähtaeg absoluutne. 6) OV-le ei olnud tagatud piisavalt aega, et kasutada õigust ärakuulamisele.
  1. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Maksuhaldur on tuvastanud OV teadlikkuse tehingu tegelikest asjaoludest ja osalemisest maksupettuses. OÜ Felinor maksumenetluses ja vastutusmenetluses kogutud tõendeid arvestades ei ole eluliselt usutav, et OV, kes osales äriühingu juhtimisel, sõlmis lepinguid ja aktsepteeris hankijate väljastatud arveid, ei olnud teadlik asjaolust, et OÜ-l Felinor on kontroll OÜ-de Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic üle ning OÜ Felinor kasutab neid äriühingud maksueelise saamiseks, tehes nendega suures mahus tehinguid. Autojuhtide seletused kogumis kinnitavad OV seotust tehingutega. 2) Maksuhaldur on tõendanud, et OR rikkus temal lasunud juhatuse liikme kohustusi. OR ei ole selgitanud, kas üldse ja mil viisil ta täitis järelevalve-kohustust ning on sisuliselt tunnistanud oma passiivsust. Tegemist on raske hooletusega, kuna keskmine mõistlik juhatuse liige ei oleks rahaliste vahenditega seotud tegevustes täiesti passiivne ega aktsepteeriks ilma asjaolusid kontrollimata vastutusotsuses kajastatud mahus tehingute kajastamist raamatupidamis- ja maksuarvestuses. Raske hooletuse puhul ei saagi tuvastada isiku eesmärki jätta maksud tasumata. 3) OÜ Felinor maksuvõlg oleks tekkinud ka juhul, kui maksuhaldur ei oleks äriühingule tulumaksu tasumise nõuet esitanud. Käibemaksu tasumise kohustus tekkis äriühingul juba enne maksuotsuse tegemist. 4) Aegumise ja ärakuulamisõiguse osas jääb maksuhaldur varasemalt esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.

§ 40

lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt lahendeid nr 3-3-1-41-05 8

(13)3-14-50229 (p 12), nr 3-3-1-23-12 (p 11) ja nr 3-3-1-17-13 (p 10)) tuleneb

§ 96lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1, et juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused:

(1)juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest;
(2)rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning

(3)sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril muu hulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt, samuti tuvastada juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi. Juhatuse liikme süü on individuaalne – iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-23-12 (p 11) ja 3-3-1-41-05 (p 13)). 11. Vastutusotsuse kohaselt rikkus OÜ Felinor juhatuse liige OV oma juhatuse liikme kohustusi tahtlikult: OV oli teadlik, et arvetel näidatud isikutega (OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic) tehinguid ei toimunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhalduri seisukoht piisavalt põhjendatud ja tõendatud. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda selles, et põhiliselt tegeles metallialase äriga OÜ-s Felinor tegevjuht AS, kellel oli ulatuslik volitus teha äriühingu nimel tehinguid ja esitada raamatupidamisse dokumente, samuti selles, et AS kaudu saadi kontakt OÜ-sid Metallehitus ja Norkel esindanud RK-ga. Samas ei vabasta äriühingu igapäevase tegevuse juhtimise teisele isikule delegeerimine äriühingu juhatuse liikmeid oma

§ 8lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmisest.

Maksu-, vastutus- ja kohtumenetluses kogutud tõendid näitavad, et AS ei tegelenud OÜ Felinor metalliäriga üksi ja ilma igasuguse järelevalveta, vaid OV allkirjastas lepinguid ja aktsepteeris arveid ning viibis ka isiklikult lammutusobjektidel. Viimast kinnitab see, et paljud maksumenetluses ja ka halduskohtus üle kuulatud OÜ Felinor heaks

  1. aastal metallijäätmeid vedanud AS Kuusakoski autojuhid teadsid OV – nad olid temaga näiteks telefoni teel suhelnud ning puutunud temaga kokku ka objektidel, kust nad metalli peale võtsid (AM (IV kd, tl 2-4), KE (IV kd, tl 30-30p), AP (IV kd, tl 85-86), VJ (IV kd, tl 101-103), AK (IV kd, tl 119-119p), MF (IV kd, tl 127-128), TT (IV kd, tl 131-132), AH (IV kd, tl 133-134), AR (IV kd, tl 135-136), MM (IV kd, tl 137-138), MVl (IV kd, tl 149-149p)). Nagu halduskohus on asjakohaselt märkinud, ei oleks OV nimi ja nägu paljusid kliente teenindanud autojuhtidele meelde jäänud, kui ta oleks objektidele sattunud vaid harva ja juhuslikult. Autojuhtidele tehtud korraldustel (IV kd, tl 77-81p, 97-100p, 104-112p, 143, 165-165p) oli muu hulgas märgitud ka kontrolliperiood (
  2. aasta) ning suuliste selgituste protokollidest (IV kd, tl 85-91p, 101-103, 116-142, 144-145, 149-150p) nähtub, et seletuse alguses räägitakse aastast
  3. Seega oli selgituste andjatele teada, mis periood maksuhaldurit huvitab ning saab järeldada, et seletused puudutavad aastat
  4. Arvestades, et kohtuistungi toimumise ajaks oli tehingutest möödunud juba oluliselt rohkem aega kui maksumenetluses ütluste andmise ajaks, ei kahanda maksumenetluses antud ütluste väärtust see, et istungil ei mäletanud autojuhid täpselt, mis aastal nad nägid OV ja/või suhtlesid temaga seoses metalliveoga. Ehkki ei saa välistada, et osa autojuhtidest nägi OV mõnevõrra varasemal või hilisemal ajal, kinnitavad autojuhtide selgitused siiski, et OV käis vähemalt aeg-ajalt (lammutus)objektidel kohal, tegeles OÜ Felinor metalliäri igapäevaste küsimustega ning talle ei saanud olla teadmata metalli tegelik päritolu, iseäranis arvestades, et väidetavalt müüsid OÜ-d Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic OÜ-le Felinor vanametalli väga suurtes kogustes. 23.03.2015 toimunud halduskohtu istungil (protokoll VIII kd, tl 189-198p) selgitas AS, et esitas OV-le iga kahe nädala tagant ülevaate OÜ Felinor tegevuse kohta ning samal istungil kinnitas AS Kuusakoski Narva osakonna ostujuht (varasem osakonnajuhataja), et RK ja MK tutvustas 9

(13)3-14-50229 talle OV. Isegi kui lugeda tõeseks väide, et 2006. aastal tegeles OV ka muude äridega ja viibis sageli Venemaal, oli tal siiski piisavalt võimalusi viia end OÜ Felinor tegevusega kurssi ja teostada järelevalvet AS tegevuse üle, samuti olid talle tuttavad RK ja MK, mistõttu ei saa veenvaks pidada kaebaja väiteid, et ta ei teadnud ega pidanudki midagi teadma metallitehingute mittetoimumisest. Eelmärgitu valguses koos juba maksumenetluses tuvastatud asjaoluga, et metalli hankimise ahel oli OÜ Felinor kontrolli all, saab põhjendatuks pidada halduskohtu järeldust, et OV ettepanekul sõlmis AS oma pikaajalise tuttava RK-ga kokkuleppeid metallijäätmete hankimiseks ja viimase juhitavate äriühingute nimel võltsarvete esitamiseks. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et OV ei olnud teadlik tehingute mittetoimumisest. Käibemaksupettuse skeemi kasutamise puhul hõlmab tahtlus kõiki vaidlusaluseid tehinguid – on ilmne, et ühelgi juhul ei ole tegemist tegelikult mittetoimunud tehingu kajastamisega maksuarvestuses lihtsalt hooletusest. Kahtlemata toimus võltsitud arvete kajastamine raamatupidamises OÜ Felinor osanike huvides ning siinkohal ei ole määrav see, kas AS-il võis endal olla huvi kasvatada käivet, kuna kokkuleppe kohaselt sai tema teatud metalli koguse kokkuostmise korral osa äriühingu jaotatavast kasumist. Vähetähtis ei ole ka maksuhalduri tuvastatud asjaolu, et OÜ-dele Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic arvete alusel tasutud raha võeti lõppastmes sularahana välja, mistõttu on võimalik, et see jõudis vähemalt osaliselt OÜ Felinor või temaga seotud isikute kätte tagasi (Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-10-924, p 17). 12.

§ 40

lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha (vt Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13, p 18). Võib olla tõsi, et OÜ Felinor tegevus seiskus selle tõttu, et maksuhaldur esitas äriühingule

  1. aastal suure nõude, millest üle poole moodustas (alusetu) tulumaksunõue ning arestis maksuotsuse täitmiseks OÜ Felinor arveldusarved, kuid maksuvõlg tekkis sellest oluliselt varem – valeandmetega deklaratsioonide esitamisest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-48-10, p 16). Kui OV teadmisel ei oleks OÜ Felinor raamatupidamisse esitatud võltsarveid ja kajastatud neid äriühingu käibemaksuarvestuses, ei oleks äriühingule tekkinud 155 120,67 euro suurust käibemaksuvõlga. Kuna enne maksuotsusega maksusumma määramist oli OÜ Felinor tegutsev ja kasumit teeniv äriühing, oleks ta suutnud käibemaksu ära tasuda, vajadusel ajatamist taotledes. Vaidlust ei ole selles, et pärast maksuotsuse tegemist ei olnud OÜ-l Felinor enam piisavalt rahalisi vahendeid maksuvõla tasumiseks ning
  2. ja
  3. aastal läbi viidud sundtäitmise toimingute tulemusel laekus maksuvõla katteks vaid 2832,88 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et OÜ Felinor maksejõuetuse põhjustas äriühingu arveldusarvete arestimine MTA poolt. Ajutine pankrotihaldur OÜ Felinor pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-13-9506) on Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2012 otsusele haldusasjas nr 3-10-924 tuginedes asunud seisukohale, et OÜ Felinor maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga – juhatuse enda huvides tehtud teod, mis kahjustasid osaühingut. OÜ Felinor
  4. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et mõned kuud enne maksuotsuse koostamist otsustati dividendidena välja maksta 328 888 krooni (21 019,77 eurot) ning
  5. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et müügitulu (käive) langes
  6. aasta 15 637 699 krooniga (99 9431,12 eurot) võrreldes 39 192 kroonile (2504,83 eurot) ning 741 907 krooni (47 416,50 eurot) suurusest kasumist sai 428 486 krooni (27 385,25 eurot) suurune kahjum. Arvestades, et sundtäitmise toiminguid alustati pärast maksuotsuse tegemist, võinuks eeldada, et kuni pangakontode arestimiseni jääva poole aastaga teenitav müügitulu on oluliselt suurem. Siit järeldub, et juba enne pangakontode arestimist oli äriühing viidud seisundisse, kus äriühingul ei olnud maksukohustuse täitmiseks vahendeid. 10

(13)3-14-50229 Seega ei saanud olukorda enam mõjutada see, et OÜ-le Felinor esitati lisaks käibemaksunõudele ka hiljem ära langenud nõue tasuda tulumaks. Kokkuvõttes tuleb nõustuda maksuhalduri ja halduskohtuga, et OV tegevus on põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega.
  1. OR osas leiti vastutusotsuses, et ta on rikkunud juhatuse liikme kohustusi raskest hooletusest. Maksuhalduri ja halduskohtu arvates võimaldas OR oma passiivsuse ning hoolsuskohustuse täitmata jätmisega tekkida olukorral, kus võltsarvete alusel maksudeklaratsioonides valeandmete kajastamise tulemusel tekkis OÜ-l Felinor maksuvõlg. Vaidlust ei ole selles, et OR viibis
  2. aastal suurema osa ajast Venemaal ega tegelenud igapäevaselt OÜ Felinor juhtimisega. Samuti on OR kinnitanud, et ta ei kontrollinud äriühingu dokumente. Ringkonnakohtu arvates ei vabasta juhatuse liikmete vaheline tööjaotus OR vastutusest. Ringkonnakohtu praktika kohaselt ei saa äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta võtta üheltki juhatuse liikmelt

§ 8

lg-s 1 sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Äriühingu seaduses sätestatud kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on selle tagamiskohustuse jätnud süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud küll tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest äriühingu poolt ega ole võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Juhatuse liikme kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et oleks välditud kolmandate isikute kahjustamine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p 11 ja seal viidatud varasem praktika, samuti p 18; 24.10.2013 otsuse nr 3-11-2445 p 13). Riigikohus on rõhutanud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-23-12, p 14). Seega ei saagi hooletuse või raske hooletuse puhul tuvastada, et isik soovis õigusvastase tagajärje saabumist, vaid tuvastada tuleb nõuete mittejärgimine. OR ei ole väitnud, et tal ei olnud võimalust tutvuda raamatupidamis-dokumentidega ega selgitanud, kas ja kuidas ta kontrollis OV ja AS tegevust. Ringkonnakohtule ei nähtu, et OR oleks üldse mingisugust järelevalvet teostanud ning samuti jääb selgusetuks tema roll äriühingu juhatuse liikmena (kes sai äriühingult tasu), kuna maksumenetluses väitis OR, et tema tegevus Venemaal ei olnud seotud OÜ-ga Felinor (IV kd, tl 146-147). Arvestades OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic tehtud tehingute mahtu (15 911 060 krooni (1 016 902,07 eurot); võrdluseks – 2006. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli sama aasta müügitulu 19 548 684 krooni (1 249 388,62 eurot) ja kasum 164 163 krooni (10 491,93 eurot)), saab juhatuse liikmelt eeldada huvi nende tehingute vastu. Samuti ei ole väheoluline asjaolu, et OÜ-de Metallehitus ja Norkel ainuke ostja oli OÜ Felinor ning OÜ-dele Metallehitus ja Norkel metalli tarninud OÜ EuroExport Baltic käitus majanduslikult ebaloogiliselt – selle asemel, et müüa OÜ-dele Metallehitus ja Norkel, oleks ta võinud metalli otse OÜ-le Felinor müüa. Kui OR, kes allkirjastas majandusaasta aruandeid, oleks kontrollinud raamatupidamisdokumente, oleks tal pidanud tekkima kahtlus metalli tegeliku päritolu osas, pidades silmas, et vanametalli äris ei ole 11

(13)3-14-50229 käibemaksupettused harv nähtus. Seega oleks OR pidanud olema maksuseaduste rikkumisest teadlik. Samuti pole välistatud, et OR ei kontrollinud OV ja AS tegevust põhjusel, et ta oli käibemaksupettusest teadlik, kuid ei võtnud selle vastu midagi ette, kuna talle kui osanikule oli äriühingu maksukoormuse vähenemine majanduslikult kasulik. Ringkonnakohus nõustub seetõttu vastutusotsuses toodud seisukohaga, et OR süü vormiks on (vähemalt) raske hooletus. OR tegevuse (tegevusetuse) tõttu sai võimalikuks olukord, kus äriühing kajastas oma maksuarvestuses võltsarveid, mille tulemusel tekkis maksuvõlg, mida OÜ Felinor hiljem täita ei suutnud. 14. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide seisukohaga, et maksusumma määramine on aegunud.

§ 96

lg 5 sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul.

§ 99lg-s 1 on loetletud aegumise peatumise alused.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei peatu maksusumma määramise aegumine vastutusotsuse tegemise menetluse ajaks. Halduskohus leidis õigesti, et

§-d 98 ja 99 kehtivad ka vastutusmenetluses. Arvestades maksumenetluste ja võimalike kohtumenetluste kestusi, ei saanud kindlasti olla seadusandja mõte, et vastutusotsuse puhul aegumise peatumise alused ei kohaldu ja vastutusotsuse saab teha maksimaalselt viie aasta jooksul kohustuse rikkumisest. Halduskohus on aegumise osas asjakohaselt viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2014 määrusele nr 3-3-1-24-14 (p-d 11.1.2 ja 11.1.3), milles nõustuti ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 96

lg-t 5 tuleb tõlgendada koostoimes vastutusotsuse olemuse (aktsessoorsus) ja sama sätte lõikega 1 selliselt, et maksusumma määramise aegumistähtaja all peetakse sättes silmas selle maksusumma määramise aegumistähtaega, mida soovitakse vastutusotsusega kolmandalt isikult sisse nõuda, st maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse tegemise aegumine peatub

§-s 99 nimetatud alustel. Apellantide viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.05.2013 otsusele nr 3-2-1191-12 ei ole asjakohane, kuna praegusel juhul ei ole tegemist juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõudega. Seda, et juhatuse liikme vastutus maksukorralduse seaduse ja äriseadustiku alusel on põhimõtteliselt erinev, märkis Riigikohus juba 31.10.2005 otsuses nr 33-1-41-05 (p 12). Tulenevalt sellest, et OÜ Felinor revisjoni ja kohtumenetluse ajaks oli maksusumma määramise aegumine peatunud, on vaidlustatud vastutusotsus tehtud aegumistähtaja jooksul.

  1. OV väited ärakuulamisõiguse rikkumise ja vastutusmenetluse ülemäärase kestuse kohta on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli eriarvamuse esitamiseks piisavalt aega (kokku 20 päeva), samuti on ilmne, et eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamine ei oleks mõjutanud asja otsustamist: kaebaja ei ole nimetanud asjaolusid ja tõendeid, mida ta oleks esitanud, kui tal oleks olnud eriarvamuse esitamiseks rohkem aega. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastutusmenetluse kestusele ei saa nö juurde liita maksumenetluse ja kohtumenetluse kestust ning praegusel juhul ei ole alust vastutusmenetluse kestust (7 kuud) pidada ebamõistlikult pikaks. Igal juhul ei saaks menetluse ebamõistlik kestus tuua kaasa haldusakti tühistamist, kui see ei saanud mõjutada menetluse lõpptulemust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-14, p 18).
  2. MTA 16.12.2013 vastutusotsus nr 13-7/379-12 vastab

§-s 96, § 95 lg-tes 2-5 ja §-s 46 sätestatud nõuetele, sh on vastutusotsus piisavalt motiveeritud. Kaebajate väited, et vastutusotsuses ei ole tuvastatud nende süüd ning vastutusotsusest ei selgu, millistele tõenditele maksuhaldur tugineb, on alusetud. Halduskohtu viidatud lahendi nr 3-3-1-23-12 p-s 25 on Riigikohus märkinud, et maksuhaldur võib vastutusotsuses viidata maksuotsuses tuvastatud asjaoludele või seal esitatud tõenditele, millest järeldub, et vastutusotsuses ei pea üle loetlema tõendeid, millele on maksuotsuses juba viidatud. Vastutusotsusest on piisavalt selge, milliseid maksumenetluses kogutud tõendeid peab maksuhaldur silmas. Nii vastutusotsus kui ka vaideotsused on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks. 12

(13)3-14-50229 17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. MTA ei ole ringkonnakohtule menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.