1-14-2563/37

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-2563 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. märtsi 2016 määrus süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu Igor Mihhailovi (Igor Mihhailov, isikukood 38007222270) kaitsja advokaat Deniss Matvejev, määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
5. märtsi 2016 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Igor Mihhailov kannab Viru Vanglas temale Viru Maakohtu 21.04.2014 otsusega KarS § 121 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi liitkaristusena mõistetud 3 aasta 6 kuu pikkust vangistust. I. Mihhailovi karistusaeg algas 23.09.2013 ja lõpeb 23.03.
8. Viru Vangla esitas 21.01.2016 Viru Maakohtule materjalid I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
9. Viru Maakohus 11.03.2016 määrusega jättis I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata. Kohtumääruses sisalduvad seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Maakohtu hinnangul järeldub I. Mihhailovi kriminaalkorras karistatusest
10. korral ja vangistuse kandmisest teistkordselt, et varasematest karistamistest ei ole kinnipeetav mingeid järeldusi teinud. Seega ei ole kriminaalhooldus tema puhul enam piisav meede uute kuritegude sooritamise riski maandamiseks. Arvestades I. Mihhailovi elukäiku, puudub igasugune veendumus, et ta oleks võimeline katseaja läbima nõuetekohaselt ja täitma kõiki kriminaalhoolduse nõudeid. 3.2 Edasi leidis maakohus sedagi, et kuivõrd I. Mihhailovile ei ole garanteeritud töökohta, aga teda on korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest, siis on reaalne oht, et legaalse piisava sissetuleku puudumisel võib ta sooritada uusi kuritegusid. Seda seisukohta toetab asjaolu, et kinnipeetaval on diagnoositud narkosõltuvus. Samuti tuleb arvestada tema võlakohustusega. Maakohus ei nõustunud siinkohal kaitsjaga, et võlg 1710 eurot ei ole suur. 3.3 Veel märkis kohus, et Viru Vangla iseloomustuse kohaselt, millega nõustus maakohtu istungil ka I. Mihhailov ise, kaldub kinnipeetav käituma impulsiivselt, ei arvesta oma tegude tagajärgedega, ei hinda probleeme adekvaatselt ning ei saa aru enda osast probleemide tekkimisel. Samast iseloomustusest nähtub, et I. Mihhailovi kriminaalne käitumine on püsinud muutusteta alates aastast 1998 ja ta on korduvalt rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid. Kuritegude toimepanemise tõenäosus on tema puhul suur. 3.4 Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kinnipeetav on vangistuses edukalt läbinud sotsisaalprogrammid. Viru Vangla iseloomustusest selgub vastupidiselt, et I. Mihhailovi motivatsioon programmis osalemiseks oli madalal tasemel ja kodutöid ta pigem ei teinud. Jätkates karistuse kandmist vanglas on kinnipeetaval veel võimalik osaleda erinevates sotsiaalprogrammides, mis vabanemise korral mõjuvad talle resotsialiseerumisel positiivselt.
11. Kohtumääruse peale esitas määruskaebuse kaitsja Deniss Matvejev, kes taotleb lahendi tühistamist ja palub I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Edasikaebuse argumendid on järgmised. 4.1 Süüdimõistetu heidab ette, et iseloomustusest selgu, kuidas olid määratud üldise korduva ja vägivaldse kuriteo tõenäosuse protsendid. I. Mihhailov leiab, et kui kohus ei saa kontrollida protsentide õigsust ja seda ei olnud tehtud kohtu poolt, siis rikkus kohus uurimispõhimõtet ning seetõttu kohtulahend ei ole seaduslik ja on põhjendamatu. 4.2 Samuti ei nõustu I. Mihhailov kohtuga selles, nagu näitaks korduvkaristatus seda, et varasematest karistustest ei ole ta mingeid järeldusi teinud. Kinnipeetav paikneb alates 03.07.2015 avavanglaosakonnas. See tähendab, et karistuse kandmine oli tulemuslik ja vangla otsustas kergendada tema režiimi. Samuti on ta läbinud sotsiaalprogrammid "Eluviisitreening" ja "Viha juhtimine" ning ka riigikeele A1 taseme kursuse. Kursus oli sooritatud kiitusega, tulemusega 90%. Ta töötas majandustöödel. I. Mihhailovile võimaldati Jõhvi Töötukassa büroo külastamist, kus ta registreeriti aktiivse tööotsijana. Ülaltoodu näitab, et kinnipeetav soovib muuta oma elustiili. 4.3 I. Mihhailov ei ole nõus kohtu järeldusega, et olles varasemalt korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest ja mitte omades vabaduses garanteeritud töökohta, on reaalne oht, et piisava sissetuleku puudumisel võib ta toime panna uusi kuritegusid. Vangla iseloomustusest tuleneb, et kinnipeetaval on tuluallikas – töövõimetuspension. Samuti tuvastas kriminaalhooldaja, et sugulased on valmis kinnipeetavat materiaalselt toetama. Veel ei ole kohus I. Mihhailovi arvates arvesse võtnud, et tal on ema, õde, elukaaslane ja viimase alaealine poeg ning nende isikute toetus võib teda kuritegude toimepanemiselt tagasi hoida. 4.4 Süüdimõistetu arvab, et kohtlahend ei ole seaduslik ka seetõttu, kuna kohus ei ole põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt on kinnipeetava võlg 1710 eurot hinnatav suurena. 4.5 Viimaseks heidab kinnipeetav ette, et kuigi ta kohtus selgitas, et vangla ei võimalda talle vajalikku ravi, ei ole kohus välja selgitanud, millist ravi vaja on. I. Mihhailovil on song, kuid vangla ei saa tagada talle ravi. I. Mihhailovi suus on ainult mitu hammast. Hambad on vaja eemaldada ja valmistada proteesid. Vangla ei saa seda teha, aga kinnipeetaval on probleemid toidu tarvitamisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud. Määruskaebus jääb täielikult tagajärjetuks. Oma seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
13. Esmalt vajab toonitamist, et süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine võib kõne alla tulla juhul, kui reaalse vangistuse kohaldamisega taotletud karistuseesmärgid on 2 2 saavutatud enne selle lõpptähtaja möödumist, s.o vabastatakse isikud, kelle osas kohus leiab, et nad on suutelised jätkama õiguskuulekat elu vabaduses. Maakohtul I. Mihhailovi puhul sellist piisavat kindlustunnet ei tekkinud ja samasugusele seisukohale asub praeguselt ka apellatsioonikohus. Nimelt ei saa olukorras, kus kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud märkimisväärselt koguni üheteistkümnel korral, tekkida veendumust, et tema kuritegelik käitumine enam ei kordu. Ehk siis teisisõnu öelduna, I. Mihhailovi läbi aastate sooritatud kuriteod annavad tõsise aluse karta uute kuritegude toimepanemist edaspidigi. Veelgi enam, eelkirjeldatud negatiivset tulevikuprognoosi võimendab teave kinnipeetaval diagnoositud narkosõltuvusest.
14. Määruskaebuse argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena. Tõsi, kinnipeetava käitumine vanglas on olnud hea, kuid vaadates tema kuritegelikku minevikku, üksnes vangistusaja pinnalt tema püsivat muutumist järeldada ei saa. Samuti ei ole võimalik omistada väga suurt tähendust I. Mihhailovi vabanemisjärgsetele elutingimustele (lähedaste olemasolu ja nende pakutav abi, elukoht, legaalse sissetulekuallikana töövõimetuspensioni saamine), kuna varasemalt need hüved kinnipeetava kuritegusid ära hoidnud ei ole. 7.1 Ringkonnakohus, jätkates vastamist edasikaebuse väidetele, asub seisukohale, mille kohaselt ei muuda kohtumäärust ebaseaduslikuks asjaolu, et kohus ei saanud kontrollida kinnipeetava iseloomustuses märgitud uue kuriteo riskiprotsentide õigsust. Nimelt leiab kolleegium, et kuigi isiku ohtlikkusele viitavate protsentide kujunemine ei ole lugejale nähtav ja kohus vastavat n-ö arvutuskäiku kontrollida ei saa, on iseloomustuses selgitatud asjaolusid, mida on arvesse võetud. Samuti on iseloomustus (ja veelgi kitsamalt: selle iseloomustuse üks osa ehk riskiprotsent) vaid üks tegur, mida kohus KarS § 76 lg-s 4 nimetatud aspekte analüüsides arvestab. Ehk siis kohtu lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel mingitki otsustavat tähendust olnud ei ole. Samuti ei ole määravat tähtsust olnud maakohtu arvamusel, et I. Mihhailovi võlasumma 1710 eurot on hinnatav suurena. Tegelikult ei saa sellele hinnangule aga ka vastu vaielda, kuivõrd vanglast vabaneva ja töökohta mitte omava kinnipeetava jaoks on rahasumma kahtlemata märkimisväärne. 7.2 Viimaseks leiab apellatsioonikohus sedagi, et I. Mihhailovi vabastamist ei too kaasa ka tema viited enda tervislikule seisukorrale. Nimelt tagatakse kinnipeetavale vanglas arstiabi ja samuti suunatakse ta vajadusel ravile väljapoole vangistusasutust asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (vangistusseaduse §-d 52 ja 53). Siinkohal ei saa lisamata jätta aga sedagi, et praeguselt on tegemist I. Mihhailovi täielikult paljasõnaliseks jääva väitega, millele räägib vastu vangla koostatud iseloomustuses selguv märge, mille kohaselt hindab kinnipeetav ise oma tervislikku seisundit heaks. Samuti ei ole I. Mihhailov ega tema kaitsja mingeidki sellelaadseid sisulisi argumente esitanud Viru Maakohtu 04.03.2016 istungil. Kohtuistungi protokollist selguvalt on kinnipeetav üksnes üldsõnaliselt märkinud, et vangla ei võimalda talle ravi, mida ta vajab. Kindlasti ei tulene isiku sellisest lausungist kohtule aga kohustust hakata välja selgitama kinnipeetavat vaevavaid tervisehädasid ja vastavaid vanglas võimalikuks osutuvaid ravivõimalusi.
15. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Mati Kartau 3 /allkiri/ Maarika Kuusk