Obsah (5)

§ 101§ 102§ 103§ 120§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-15-8907

) §-s 99. Kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega ei tohi 2015. a igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 195 eurot. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-118-12, p 15) peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes

§ 102

lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

2 Hageja on oma igakuised püsikulutused märkinud summas 248 eurot. Hageja ülalpidamiskulu suurus ühtib Sotsiaalministeeriumi läbi viidud uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ tulemustega, mille kohaselt oli

1. a 3–6-aastase lapse ülalpidamiskulu 247 eurot kuus. Nii hageja esitatud ülalpidamiskuludest kui nimetatud läbiviidud uuringust nähtub, et laste tegelikud ülalpidamiskulud on väiksemad kui seaduses sätestatud elatise alammäär. Kohus, arvestades hageja esmavajaduste rahuldamisele kuluva summa suurust ja kummagi vanema võrdset osa lapse ülalpidamises, leidis, et kostja varalisele seisundile vastab ülalpidamiskohustus 124 euro ulatuses kuus. Siinjuures kohus arvestas, et kostja on väljasaatmiskeskuses viibiv välismaalane, kellel puudub sissetulek ja vara Eesti Vabariigis, mille arvel täita oma ülalpidamiskohustust alaealise lapse ees. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 101 lg-te 1, 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja Eestis töötada, kui kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates ei ole temast sõltumatul põhjusel tema taotluse kohta jõustunud otsust, ning ta võib Eestis töötada kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni (seadusmuudatus jõustus 02.04.2015). Kostja ei ole viidanud oma töövõimetusele ja seega on tal VRKS järgi võimalus sissetulekut teenida. Arvestades, et hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on kostjal juba tekkinud elatisevõlgnevus, asetab tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja raskesse majanduslikku olukorda ja on kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, mistõttu jättis kohus hageja tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. R.K.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta XXi hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei arvestanud kohus piisavalt kostja olukorda, mida reguleerivad väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) sätted, mistõttu kohaldas kohus ebaõigesti

§ 102lg-t 2.

Kostja viibib kinnipidamiskeskuses, mis tähendab seda, et mingit võimalust tööle asuda tal ei ole. Kooskõlas VRKS § 3 lg-ga 3 esitas kostja varjupaigataotluse, mis lükati tagasi ning tehti väljasaatmisotsus. Vastavalt VRKS §-dele 361 ja 362 paigutati kostja kinnipidamiskeskusesse. VSS §-s 266 on selgesõnaliselt sätestatud kinnipidamistingimused kinnipidamiskeskuses, millest ilmneb kinnipeetava sissetuleku teenimise võimatus; 2) kaotas kostja Soome Vabariigis varjupaigataotleja staatuse, sest kolis koos hageja seadusliku esindajaga Eestisse. See tähendab, et kostja asetas end täielikku sõltuvusse hageja seaduslikust esindajast. Just hageja seadusliku esindaja käitumise tulemusel on kostja muutunud inimeseks, kellel puuduvad õigused. Kostjat on karistatud karistusseadustiku § 121 järgi lapse tutistamise eest. Lisaks on kostjalt ära võetud vanema hooldusõigus ning jäetud ainult õigus lapsega kohtuda, mis ei ole realiseeritav ehk kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-319 ei ole selles osas täidetav. Kostja on paigutatud kinnipidamiskeskusesse. Antud juhul kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 alusel analoogia järgi

§ 103

lg 1 p-s 1 sätestatu, sest kostjalt elatise väljanõudmine on praegusel ajal äärmiselt ebaõiglane. Tartu Maakohtu 17.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-319 anti hageja seaduslikule esindajale hageja ainuhooldusõigus. Seega esindab P.K. hagejat üksi (

§ 120lg 2 p 1).

Kõik märgitud asjaolud viitavad sellele, et hageja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, mis väljendus hageja seadusliku esindaja käitumises ning mis loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega TsMS § 217 lg 6 järgi. Kohus jättis täielikult arvestamata, et kostja ja hageja 3 seaduslik esindaja on endised abikaasad ning nende õigused ja kohustused on sätestatud

§ 15lg-s 1.

Kohus jättis põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega; 3) ei ole kohtuotsus täidetav, samuti ei ole kohtuotsust võimalik täitmisele pöörata. Hageja seaduslik esindaja avaldas 07.09.2015 kohtuistungil, et soovib kohtuotsust, et nõuda riigilt peretoetust. TsMS § 3 lg 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Ei ole õiglane kasutada kostjat eesmärgiga nõuda riigilt peretoetust. 5. XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub vastustaja jätta poolte endi kanda ja kostja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei esine kostja suhtes mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid aluseks

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks.

Asjaolud, et kostja on pannud hageja suhtes toime kuriteo ja tema kohta on tehtud väljasaatmisotsus, ei ole mõjuvaks põhjuseks

§ 102lg 2 mõttes.

Kohtupraktika kohaselt on miinimumelatis alaealise lapse ülalpidamiseks välja mõistetud nii ajateenijatelt kui ka kinnipidamisasutuses viibivatelt isikutelt, kellel samuti ei ole olnud hetkel võimalust või on olnud piiratud võimalused sissetulekut saada. Lapsevanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Juhul kui kostjal puudub hetkel sissetulek, saab ta paluda abi oma sugulastelt ning täita ülalpidamiskohustuse; 2) ei kohaldu

§ 103

lg 1 p 1 vanema ülalpidamiskohustusele, mis tal on oma alaealise lapse vastu (

§ 103lg 2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 02.10.2015 otsus muutmata.
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
5. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 102

lg-t 2, kuna ei arvestanud piisavalt kostja olukorda tulenevalt asjaolust, et kostja viibib kinnipidamiskeskuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt 04.12.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14), et

§ 102

lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

§ 102lg 2 teise lause järgi ühetaoliselt.

Seega ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul võib aga kohus

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Maakohus ongi 4 seda teinud ning mõistnud kostjalt elatise välja seaduses (

§ 101

lg-s 1) ettenähtud miinimumsuurusest oluliselt väiksemas summas (miinimumelatis oli

1. a 195 eurot kuus ja on
2. a 215 eurot kuus). Kostjalt väljamõistetud elatise vähendamiseks veelgi või elatise täies ulatuses väljamõistmata jätmiseks (nagu taotleb apellant) puudub mõjuv põhjus. Maakohus on muuhulgas õigesti lähtunud Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) antud juhistest, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Kostja on tööealine ja töövõimeline isik, tal ei ole peale hageja rohkem ülalpeetavaid (tl 26). Kostja viibimine kinnipidamiskeskuses on ajutine. Isegi kui kostjal puudub hetkel kinnipidamiskeskuses viibimise tõttu võimalus töötada ja sissetulekut teenida, saab eeldada, et tulevikus on tal see võimalus olemas. Maakohus on kostja hetkeolukorda piisavalt arvestanud, mõistes kostjalt elatise välja alla miinimummäära ning jättes hageja tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. 9.
3. Apellandi tuginemine

§ 103lg 1 p-le 1 on alusetu.

Sama paragrahvi lõige 2 sätestab üheselt, et lõiget 1 ei kohaldata vanema ülalpidamiskohustusele, mis tal on oma alaealise lapse vastu. Seega apellatsioonkaebuse põhjendused, mis seonduvad kostja ja tema endise abikaasa (hageja seadusliku esindaja) vaheliste suhetega (hageja seadusliku esindaja poolt kriminaalmenetluse alustamise avalduse esitamine kostja suhtes, väidetav abikaasa vähene toetamine võõras kultuuris jne), ei ole tsiviilasjas, kus lahendatakse alaealise lapse elatisenõuet oma vanema vastu, asjakohased. Samuti ei ole asjakohane apellandi väide, et hagi on esitatud eesmärgil, et hageja seaduslikul esindajal oleks võimalik nõuda riigilt sotsiaaltoetusi. Alaealise lapse elatisehagi eesmärgiks on saada oma vanemalt vastavalt seadusele ülalpidamist. Asjaolu, kas ja milliseid sotsiaaltoetusi lapse seaduslik esindaja taotleb/saab, seda eesmärki ei muuda. Ka kostja hinnang, et kostja arvates ei ole kohtuotsus täidetav, ei ole põhjenduseks, et jätta elatisenõue rahuldamata. 10. Kuna hageja on vastuses apellatsioonkaebusele taotlenud ka ringkonnakohtu menetluskulude poolte endi kanda jätmist, siis kohaldab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotamisel samuti TsMS § 163 lg-t 1 ja jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Apellandi riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad riigi kanda, kuna apellandile on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja