← Eesti

3-14-52418/52

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52418 Haldusasi HV ja HM kaebus põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebajad - HV; HM, volitatud esindaja TM Vastustaja - Maaeluministeerium, volitatud esindajad v.adv Piret Blankin ja adv. Priit Lember Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  2. aprilli
  3. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus HV ja HM määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta HV ja HM määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
  4. aprilli
  5. a määrus haldusasjas nr 3-14-52418 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tartu maakonnakomisjon tunnistas 27.04.1995 otsusega nr 131/1-9 omandireformi objektiks Tartumaal Ülenurme vallas asuva Eeriko nr 7 talu maa (1/3 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt HV) ja 09.11.1995 otsusega nr 158/1-3 Tartumaal Tähtvere vallas asuva Muide A-6 talu maa (1/2 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt HM).
  7. Põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirjaga nr 66 „AS Tartu Agro maa katastriüksusena riigi omandisse jätmine“ jäeti riigi omandisse 16,72 ha suurune Muide katastriüksus, milline maa kuulus õigusvastaselt võõrandatud Muide A-6 talumaa hulka, ja 10,55 ha suurune Eerike katastriüksus, mis kuulus õigusvastaselt võõrandatud Eeriko nr 7 talumaa hulka. 3-14-52418
  8. Põllumajandusminister jättis 03.09.2014 käskkirjaga nr 127 rahuldamata HM 01.08.2013 taotluse ja HV 26.08.2013 taotluse haldusmenetluse uuendamiseks (p-d 3.1 ja 3.2), lõpetas HM ja HV osas põllumajandusministri 13.03.2014 käskkirjaga nr 49 uuendatud haldusmenetluse (p 3.3) ning jättis põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamata (p 3.5).
  9. HV ja HM esitasid 13.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri 13.03.2014 käskkirja nr 127 ja 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamiseks.
  10. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2014 määrusega HV ja HM kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
  11. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.10.2015 määrusega HV ja HM määruskaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 03.12.2014 määruse osas, millega halduskohus jättis läbi vaatamata nõude põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks. Ringkonnakohus saatis nimetatud nõude osas haldusasja nr 3-14-52418 halduskohtule menetluse jätkamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu määruse muutmata.
  12. HV ja HM esitasid 03.11.2015 Tallinna Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid kuni haldusasjas nr 3-14-52418 kohtulahendi jõustumiseni arestida Muide ja Eerike katastriüksused, keelata nende käsutamine ja kanda vararegistrisse märked käimasoleva kohtuvaidluse kohta.
  13. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.11.2015 määrusega HV ja HM esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
  14. HM esitas 23.03.2016 (täiendatud 29.03.2016) ja HV 04.04.2016 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebajad palusid kuni praeguses haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni arestida Muide ja Eerike katastriüksused, keelata nende käsutamine ja kanda vararegistrisse märge käimasoleva kohtuvaidluse kohta. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib juhtuda, et Maaeluministeerium koormab kohtuvaidluse ajal täiendavalt kinnistud ebamõistlikult pikaks ajaks või võõrandab. Ministeeriumi otsuseid tagasi pöörata on keeruline või lausa võimatu. Kinnistud kuuluvad täna Eesti Vabariigile ja nende valitsejaks on määratud Maaeluministeerium. Maad on antud 16.11.2000 lepingu alusel 25 aastaks rendile AS-le Tartu Agro. Maaeluministeerium on kohustatud Tartu Maakohtu 22.07.2014 määrusega nr 2-14-12468 kinnitatud kompromissi pst 3 tulenevalt hiljemalt 31.12.2015 otsustama AS-ga Tartu Agro sõlmitud rendilepingu tähtaja pikendamise kuni 16.11.
  15. Maaeluministeerium ja OÜ Uus Maa Tartu büroo on sõlminud 26.10.2015 töövõtulepingu nr 62, millest nähtub muu hulgas, et riik kaalub alternatiivina maade üleandmist AS Tartu Agro aktsiate vastu. Nii Maaeluministeerium kui AS Tartu Agro on teatanud, et nad jätkavad rendilepingu pikendamise läbirääkimisi
  16. a-l. Kaebajatel on põhjust oletada, et jätkub AS Tartu Agro poolne tugev surve rendilepingu pikendamiseks või rendimaade ja AS Tartu Agro varade ühitamiseks. Kaebaja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamisega vältida riigi poolt vaidlusaluse maa võõrandamist või koormamist. Kõik sellesisulised otsustused tehakse ilma, et kaebajatel nende üle mingit kontrolli oleks, mistõttu ei nõustu nad praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2015 määruses võetud seisukohaga esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise kohta. Riik võib maaüksused võõrandada või koormata selliselt, et kaebajatel ei ole oma kaugema eesmärgi saavutamine, s.t see, et maa neile kui omandireformi õigustatud subjektile tagastatakse, võimalik. AS Tartu Agro eelistamisest on isiklike tutvuste tõttu huvitatud kuni 01.04.2016 ministeeriumi kantsleri ametikohal olev AN ning iseäranis tema ametist lahkumise tõttu on usutav, et 2

(7)3-14-52418 Maaeluministeerium võib astuda samme, et muuta tulevikus vaidlusaluste maade tagastamine kaebajatele võimatuks.
  1. Maaeluministeerium vaidles esialgse õiguskaitse taotlusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebus puudutab käskkirja nr 127, s.t
  2. a läbiviidud haldusmenetluse ja selle lõpetamise õiguspärasust, mitte aga käskkirja nr 66 või selle andmise aluseks olnud haldusmenetluse (maa riigi omandisse jätmise menetluse) õiguspärasust. Esialgne õiguskaitse väljub kaebuse piiridest, kuna ka kaebuse rahuldamise korral ei oleks tagajärjeks vaidlusaluse maa tagastamine kaebajatele, vaid sellisel juhul peaks ministeerium üksnes uuesti kaaluma vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmise küsimuses tehtud käskkirja (s.t käskkirja nr 66) kehtetuks tunnistamise küsimust, ent ühelgi juhul ei saavutaks kaebajad praeguse kohtumenetluse tulemusena õigust saada vaidlusalused maad enda omandisse. Ka kaebuse rahuldamise korral ei oleks kaebajad kohtumenetluse lõpus teistsuguses olukorras kui täna. Vastustaja nõustus sarnase esialgse õiguskaitse taotluse kohta tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2015 määruses võetud seisukohaga. Kaebajatel puudub õiguskaitse vajadus ja nende õiguste kahjustamise oht ei ole reaalne. Esialgse õiguskaitse kohaldamine riivaks intensiivselt vastustaja kui maa omaniku huve, samuti maad kasutava AS Tartu Agro huve ning kahjustaks viimaks ka vaidlusalust maad, mille näol on tegemist põllumajandusmaaga, mis vajab oma väärtuse säilitamiseks pidevat harimist, mis aga käsutuskeelu kohaldamise korral ei oleks võimalik.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 10.04.2016 määrusega esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna taotletud esialgse õiguskaitse meetmed väljuksid kaebuse piiridest ning kaebajate kaugema eesmärgi saavutamise pigem väheste eduväljavaadete valguses tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamise kontekstis riigi kui vaidlusaluse maa praeguse omaniku huve pidada kaalukamateks. Kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust ei saa põhimõtteliselt eitada, arvestades praeguse kaebusega kohtu poole pöördumise tegelikku eesmärki. Kaebajate lõplik eesmärk on saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Praeguses olukorras, kus kõnealune maa (s.t praeguste Muide, Eerika ja Eerike katastriüksuste esemeks olevad maatükid) on kehtiva haldusaktiga antud riigi omandisse, on eelnimetatud eesmärgi saavutamise esmaseks eelduseks igal juhul maa riigi omandisse andmise käskkirja kehtetuks tunnistamine. Praeguse kaebuse rahuldamisel tekib vastustajal kohustus põllumajandusministri
  4. a käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise küsimus uuesti läbi vaadata ja teha kaalutlusõiguse alusel uus otsus selle kohta, kas see käskkiri kehtima jätta või kehtetuks tunnistada. Isegi kui asja uuel läbivaatamisel asuda seisukohale, et vastuvõtmise ajal oli käskkiri nr 66 õigusvastane, ei tingi see vältimatult selle käskkirja kehtetuks tunnistamist. Praeguses asjas tehtavast võimalikust kaebaja jaoks positiivsest kohtuotsusest tuleneda võiva kohustuse täitmise tagamiseks ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Isegi juhul, kui riik peaks vaidlusaluse maa võõrandama või seda mistahes moel koormama, ei takista see maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtetuks tunnistamise küsimuses uue otsuse tegemist. Kohtuotsuses ei saaks ühelgi juhul võtta seisukohta, et vaidlusalused maatükid tuleks tagastada kaebajatele või mistahes muul alusel nende omandisse anda. Taotletav esialgse õiguskaitse meetme eesmärk on aga selgelt tagada võimalus, et maa oleks võimalik anda kaebajate omandisse. Seetõttu väljuks selline esialgne õiguskaitse kaebuse piiridest. Põllumajandusministri käskkirjast maa riigi omandisse jätmise kohta ning maa kinnistusraamatusse kandmisest tekkis riigil kaitset nõudev omandiõigus. Asjaolu, et riigil kui omanikul pole kõnealuse maa võõrandamiseks või koormamiseks kaebajate hinnangul mingisugust tõsiseltvõetavat vajadust, ei vähenda omandiõiguse olulisust. 3
(7)3-14-52418 Omandiõiguse piiramine esialgse õiguskaitse meetmena saab õigustatud olla eeskätt siis, kui asjas tehtava kohtuotsuse tulemuseks oleks kas vahetult või vähemalt selgelt nähtavalt see, et isik, kelle kasuks esialgset õiguskaitset kohaldatakse, saab endale piiratava omandiõiguse esemeks oleva asja või kui tema nõude rahuldamine saab toimuda selle asja väärtuse arvelt. Praegusel juhul on ilmne, et selles asjas tehtava kohtuotsusega ei ole võimalik tuvastada ei kaebajate omandiõigust sellele maale ega ka võtta seisukohta, et see maa tuleb neile kui omandireformi õigustatud subjektidele tagastada. Seetõttu läheks kaebajate taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamine kaugemale, kui nende õiguste kaitseks vaja ning riigi kui maa omaniku huvi enda omandiõiguste teostamise vastu on kaalukam kaebajate esialgse õiguskaitse vajadusest. Väheoluline pole ka see, et lõppkokkuvõttes on kaebajate õiguste kaitsmine võimalik ka kahju hüvitamise teel. Kahjulikuks tagajärjeks, mis riigile kui omanikule tekkida võib, on see, et riigil ei ole käsutuskeelu tõttu võimalik koormata maad ka võlaõiguslike kasutuslepingutega, mille tõttu jääb maa harimata (nt juhul kui praegu kehtiv leping mingil põhjusel ennetähtaegselt lõppema peaks) ning seeläbi kaotaks maa suure osa oma väärtusest. Arvestamata jätta ei saa ka seda, et tegelikult ei pruugi praeguses asjas taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebajaid nende kaugema eesmärgi saavutamisel palju aidata. Nimelt kehtiks esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenev keeld kuni praeguses asjas kohtumenetluse lõppemiseni, mitte ühelgi juhul kauem. Seejärel saaks aga praegune omanik (riik), kasvõi kaebuse rahuldamisele järgnevalt toimuva käskkirja nr 66 tühistamise küsimuse uue läbi vaatamise ajal enda omandiõigust siiski vabalt teostada, ilma, et kaebajad seda kuidagi takistada saaksid. Kaebajate eduväljavaateid ei saa pidada väga suurteks. Seejuures ei puuduta see seisukoht mitte tingimata praegust kohtumenetlust, vaid just kaebajate kaugemat eesmärki. Käskkirja nr 66 andmisest on möödas väga pikk aeg, kusjuures selle akti õiguspärasus on läbinud ka kohtuliku kontrolli. Võimalust, et tagasivaates tuleks asuda seisukohale, et see käskkiri oli andmise hetkel õigusvastane, ei saa täielikult välistada, samuti ei saa välistada seda, et käskkirja nr 127 andmisel ei ole minister kõiki asjaolusid piisavalt kaalunud, ent selle käskkirja põhjendusi silmas pidades on pigem tõenäoline, et ministri seisukoht, et käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamine ei ole vajalik ega otstarbekas, on õige. Selle kasuks räägib juba õiguskindluse tagamise vajadus. Seega, isegi kui praegune kaebus rahuldada, näib pigem tõenäoline, et resolutiivosa piires annab minister uue samasuguse käskkirja. Kuigi ei praegust kaebust ega kaebajate kaugemat eesmärki ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, ei ole selle kaugema eesmärgi saavutamise võimalused siiski nii suured, et õigustaksid praeguse kaebuse piire ületava esialgse õiguskaitse kohaldamist. 12. HM esitas 25.04.2016 Tallinna Halduskohtule taotluse kaebuse täiendamiseks nõuetega tuvastada põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühisus ja õigusvastasus ning kohustada Maaeluministeeriumi uuendatud haldusmenetluses põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamiseks uue haldusaktiga. HV esitas 25.04.2016 Tallinna Halduskohtule vastuväited vastustaja seisukohale, milles taotleb samuti põllumajandusministri 22.04.1999 käskkirja nr 66 tühisuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist andma välja nimetatud käskkirja osas uus haldusakt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 13. HV ja HM paluvad määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja uue määrusega esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. 4
(7)3-14-52418 Vahepealsel ajal on ilmnenud uued asjaolud. Nii Maaeluministeerium kui ka AS Tartu Agro on teatanud, et nad jätkavad rendilepingu pikendamise alaseid läbirääkimisi
  1. a-l. AS Tartu Agro on 25.11.2015 Maaeluministeeriumile edastatud nõusoleku tsiviilasjas nr 2-1412468 kinnitatud kompromisslepingus sõlmitud läbirääkimiste tähtaja pikendamiseks kuni
  2. a lõpuni. Samuti sisalduvad Maaeluministeeriumi dokumendiregistris viited 09.02.2016 dokumentidele, milles ministeerium ja AS Tartu Agro arutavad erinevaid ettepanekuid rendilepingualuse maa osas. Kirjavahetus on avaliku juurdepääsuta. Seega arutatakse rendilepingu pikendamist, millega kahjustatakse kaebajate õigusi. Kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebuse lõplik eesmärk (maa tagastamine kaebajatele) pole praeguse menetlusega otseselt saavutatav, siis puudub ka vajadus esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamiseks. Maaeluministeeriumi õiguste eelistamine kaebaja õigustele on vastuolus seadusega. Avaliku huvi eelistamine ei ole proportsionaalne kaebajate omandiõiguse riivega. Esialgse õiguskaitse tagamine on üks ausa kohtupidamise kohaldamise põhieeldusi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võivad kaebajate õigused oluliselt, võimalik et lausa pöördumatult, kahjustada saada. Esitatud taotlus ei välju kaebuse piiridest. Kaebuse esemeks on endiselt taotlus nii käskkirja nr 127 kui ka käskkirja nr 66 tühistamiseks. Kaebajad ei ole sellisest taotlusest taganenud. Kuigi kaebuse rahuldamine ei tagastaks veel otseselt maid kaebajatele, siis teeks see haldusorganile ka vastupidisele seisukohale jõudmise järjest keerulisemaks. Seega kaebuse rahuldamise korral kaebajad mitte ei kaugene, vaid lähenevad oluliselt oma lõppeesmärgile (maade tagastamisele kaebajatele). Kohus pole kaalunud kaebajate õigusi esialgse õiguskaitse meetmete rakendamisel. Halduskohtu tõlgendused esialgse õiguskaitse abinõudest ei ole seadusekohased. Kohus ei ole veenvalt selgitanud, miks ei sobi nn olukorra külmutamine antud vaidluse ajaks.
  3. Maaeluministeerium palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohtu määrus on õiguspärane, vastustaja nõustub määruse põhjendustega. Praegune menetlus puudutab üksnes käskkirja nr 127 osalise tühistamise küsimust ning menetluses ei otsustata käskkirja nr 66 saatust ega esialgse õiguskaitse taotluse esemeks olevate maaüksuste saatust. Käskkirja nr 66 tühistamise nõue ei ole praeguse kohtumenetluse esemeks ja kaebajad on sellest teadlikud. Taotletavad õiguskaitseabinõud väljuvad kohtumenetluse piiridest ning kahjustaks vastustaja huve ja õigusi põhjendamatult. Kaebuse rahuldamisel tuleb haldusmenetlus uuesti läbi viia ja teha uus otsus käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise või kehtetuks tunnistamata jätmise kohta. Kaebajate taotluses viidatud konkreetsete maaüksuste tagastamise kohta kohus otsust ei tee. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks ei ole pakkuda kaitset kaebajate muudele, sh tulevastele nõuetele, mida nad enda arvates võivad omada kohtumenetluse väliselt. Antud juhul ei ole vaidluse all maatükid, nende omandiõigus ega käskkiri nr
  4. HKMS § 249 lg 4 kohaselt kehtivad esialgse õiguskaitse abinõud üksnes kuni kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumisel oleksid kaebajad sõltumata esialgse õiguskaitse kohaldamisest või kohaldamata jätmisest täpselt samasuguses olukorras kui täna – kaebajatel ei oleks maaüksuste omandiõigust ning maaüksustele ei kehtiks ühtegi piirangut. Taotletud „olukorra külmutamine“ ei annaks kaebajatele mingisuguseid eeliseid. 5
(7)3-14-52418 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.
  2. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitasid HV ja HM 13.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 ja 22.03.1999 käskkirja nr 66 „AS Tartu Agro maa katastriüksusena riigi omandisse jätmine“ tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 15.10.2014 määrusega menetlusse kaebajate nõuded tühistada põllumajandusministri 13.09.2014 käskkiri nr 127 ja kohustada vastustajat vaatama HV ja HM
  3. a avaldused uuesti läbi. Kohus selgitas kaebajatele määruse resolutsioonis, et kui nad ei nõustu kohtu tõlgendusega, siis tuleb neil 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamise nõude osas esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebajad ei teatanud määruses antud tähtaja jooksul oma mittenõustumisest halduskohtu 15.10.2014 määruses toodud tõlgendusega ega esitanud muid taotlusi või täpsustusi. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2014 määrusega kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Ringkonnakohus oli 27.10.2015 määruses erinevalt halduskohtust seisukohal, et kaebajatel on kaebeõigus käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 vaidlustamise osas ja saatis nimetatud nõude osas haldusasja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu 03.12.2014 määrusega selles osas, et käskkirja nr 127 p-de 3.
  4. ja 3.2 tühistamise ning kaebajate
  5. a avalduste uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuded on ilmselgelt perspektiivitud ja et halduskohus jättis nende nõuete osas kaebuse õigesti HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Seega on praeguseks ajaks halduskohtu menetluses kaebajate nõuded käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks ja kaebajate määruskaebuses esitatud teistsugune seisukoht on ekslik. Asja materjalidest nähtub, et kaebajad on 25.04.2016 esitanud halduskohtule taotluse kaebuse täiendamiseks nõuetega tuvastada põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühisus ja õigusvastasus ning kohustada vastustajat uuendatud haldusmenetluses käskkirja nr 66 tühistamiseks uue haldusaktiga. Selle taotluse osas ei ole halduskohus praeguseks ajaks seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei väära ka kaebajate poolt 25.04.2016 esitatud taotlus kaebuse täiendamiseks halduskohtu seisukohta, et taotletud esialgse õiguskaitse meetmed väljuvad kaebuse piiridest, kuna kaebajate poolt on esitatud täiendavalt tuvastamise nõuded. Esitatud kohustamise nõue on hõlmatud juba käskkirja nr 127 p 3.5 tühistamise nõudega. Esialgset õiguskaitset ei saa üldjuhul taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuses. Selliseid erandlikke asjaolusid, mis praegusel juhul õigustaksid tuvastamiskaebuse suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei esine. Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtu arutlusega küsimuses, et kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus väljub kaebuse piirest ega pea vajalikuks seda arutlust üle korrata. Lisaks sellele ei jaga aga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta kaebajate esialgse õiguskaitse vajaduse kohta ning jääb oma 18.11.2015 määruses väljendatud seisukoha juurde.
  6. Kaebajad märgivad halduskohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses ja määruskaebuses, et asjas on ilmnenud uued asjaolud. Nimelt on AS Tartu Agro 25.11.2015 Maaeluministeeriumile edastanud nõusoleku tsiviilasjas nr 2-14-12468 kinnitatud kompromisslepingus sõlmitud läbirääkimiste tähtaja pikendamiseks kuni
  7. a lõpuni (II kd, tl 75). Sellele, et arutatakse rendilepingu reaalset pikendamist, viitavad ka ministeeriumi dokumendiregistris sisalduvad viited avaliku juurdepääsuta 09.02.2016 dokumentidele. Kaebajad leiavad, et eelneva tõttu on nende õiguste kahjustamine muutunud reaalseks. Ringkonnakohus leidis oma 18.11.2015 määruses praeguses asjas 03.11.2015 kaebajate analoogset esialgse õiguskaitse taotlust lahendades järgmist: „Tartu Maakohtu 22.07.2014 määrusest nr 2-14-12468 nähtub tõepoolest, et Maaeluministeerium on kohtu poolt kinnitatud 6
(7)3-14-52418 kompromisslepinguga võtnud endale kohustuse võtta hiljemalt 31.12.2015 vastu otsus rendilepingu tähtaja pikendamise küsimuses. Samas ei ole riik võtnud endale kohustust nõustuda AS Tartu Agro taotlusega pikendada 16.11.2000 sõlmitud põllumajandusliku rendilepingu nr 4 tähtaega kuni 16.11.2040, vaid üksnes kohustuse seda kaaluda. Rendilepingu tähtaja pikendamise kavatsust ei ole võimalik välja lugeda ka Maaeluministeeriumi ja OÜ Uus Maa Tartu büroo 26.10.2015 töövõtulepingust nr 62, sest selle eesmärgiks tuleb pidada sõltumatu eksperthinnangu saamist AS-le Tartu Agro renditud maade väärtuse ja olemasoleva rendilepingu kohta, mis oleks ministeeriumile abiks kohtulikus kompromissis märgitud otsuse tegemisel, kuid ei määra selle otsuse sisu. Sõlmitud kompromiss ei näe ette, et rendilepingu tähtaja pikendamine peaks toimuma hiljemalt 31.12.2015.“ (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2015 määrus nr 3-14-52418, p 10). Ringkonnakohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, leides, et kaebajatel puudub õiguskaitsevajadus ning viitas, et kaebajatel on võimalik esitada kohtule uus esialgse õiguskaitse taotlus, kui Maaeluministeerium on võtnud vastu otsuse pikendada AS-ga Tartu Agro sõlmitud rendilepingu tähtaega. Tänaseks päevaks seda tehtud ei ole ning läbirääkimised kestavad. Arvestades esialgse õiguskaitse puhul kehtiva õiguskindluse põhimõttega, on juba kord otsustatud esialgse õiguskaitse kohaldamise ümbervaatamine võimalik vaid uute asjaolude ilmnemisel. Niisiis jääb ringkonnakohus ülalnimetatud seisukoha juurde ka täna. AS Tartu Agro 25.11.2015 kirjast nähtuvalt on AS Tartu Agro pärast vastastikuseid konsultatsioone nõus pikendama kompromisslepingu p-s 3 Eesti Vabariigile antud tähtaega (31.12.2015) kuni 31.12.2016. Sellega ei ole õiguslik olustik oluliselt muutunud. Kompromisslepinguga, mille p-s 3 sätestatud tähtaega on pikendatud kuni 31.12.2016, ei ole riik võtnud endale kohustust pikendada rendilepingu tähtaega, vaid üksnes kohustuse seda kaaluda. Kaebajate õiguste võimaliku kahjustamise oht ei ole seega endiselt reaalne. 18. Halduskohus on lõppkokkuvõttes õigesti jätnud kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. HV ja HM määruskaebus jääb rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.04.2016 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.