← Eesti

2-15-111243/21

Obsah (9)§ 162§ 656§ 436§ 657§ 127§ 100§ 392§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Peeter Pällin 31.03.2016, Tallinn

§ 162

lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 648 eurot koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebus

  1. Hageja palub maakohtu 25.09.2015 otsuse ja 26.10.2015 täiendava otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuine elatis summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale alates 21.05.2015 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkus menetlusõigust ja hindas ebaõigesti tõendeid. Kostja täidab hageja ülalpidamiskohustust ebaregulaarselt ja ebapiisavalt. Asjakohatu oli analüüsida kostja ülalpidamiskohustust alates 01.01.2013, kuna hageja nõuab kostjalt elatist alates 21.05.
  2. Hagi esitamise hetkel tasus kostja elatist 177 eurot 50 senti. Pärast hagi esitamist lõpetas kostja elatise tasumise kindlas summas ära. Eeltoodut kinnitab hageja seadusliku esindaja kontoväljavõte perioodil 01.01.2015 – 10.11.
  3. Olukorras, kus vanemate vahel on vaidlus ülalpidamiskohustuse täitmise osas, ei ole kohtul võimalik jätta elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras välja mõistmata. Kuivõrd hagejaks on alaealine laps, on menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lg 4).

Hagi rahuldamata jätmisel tulnuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Väljamõistetud menetluskulud on asja mahtu ja keerukust arvestades ebamõistlikult suured. Põhjendatud ajakuluks saab kostja esindajal olla kokku 2,5 h. Maakohus ei küsinud hagejalt seisukohta kostja esitatud menetlusdokumentide osas ega teinud hagejale ettepanekut asjas tõendite esitamiseks ega kogunud ka tõendeid omal algatusel. Kohtuotsus hagi rahuldamata jätmise kohta tuli hagejale üllatuslikuna. Kohus ei lähtunud lahendi tegemisel lapse huvidest. Vastus apellatsioonkaebusele 2

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, maakohtu 25.09.2015 otsuse ja 26.10.2015 täiendava otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Tallinna Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 25.09.2015 otsus ja 26.10.2015 täiendav otsus tuleb

§ 656

lg 1 p 5 alusel tühistada kaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 436lg-st 1 tulenevalt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise, kuivõrd kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (

§ 656lg 1 p 5).

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Hagile lisatud sünnitunnistusest (t.lk 39) nähtub, et hageja on kostja alaealine laps.

§ 127

lg 3 järgi saab laps esitada hagi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Viidatud sätete alusel tekib vanema ja alaealise lapse vahel võlasuhe, millest tuleneb vanema kohustus last ülal pidada ning lapse õigus nõuda igal ajal kuni täisealiseks saamiseni vanemalt selle kohustuse täitmist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või elatis üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtiv kohtupraktika on seisukohal, et vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Hageja nõuab elatist PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras (1/2 VV kehtestatud kuupalga alammäärast). Kohtupraktika on seisukohal, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13).

§ 100lg 4 kohaselt makstakse elatis iga kalendrikuu eest ette.

Kostja vaidles maakohtus hagile vastu põhjendusel, et laps veedab kuu jooksul temaga 1/3 ajast ja 2/3 emaga ning et ta täidab sel ajal vahetult lapse ülalpidamiskohustust. Maakohus hageja seisukohta kostja vastuväitele ei küsinud ja jättis eeltoodud põhjendusel, et kostja täidab lapse ülalpidamiskohustust, hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud

§-s 392. Maakohus rikkus nii

§ 392

lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevaid eelmenetluse ülesandeid kui ka

§ 230lg-test 2 ja 4 tulenevat selgitamiskohustust.

Viidatud sätete kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja eelkõige menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mis menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks..

§ 230

lg-te 1 ja 2 3 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lisaks on kohtul eelmenetluses kohustus selgitada pooltel lasuvat tõendamiskoormust, mh teha ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks. Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega (Riigikohtu 29.04.2015 lahend nr 3-2-1-21-15 p 11). Kõik eelnimetatud nõuded kehtivad ka asja lahendamisel lihtmenetluses, kus kohus peab tagama pooltele oluliste menetlusõiguste järgimise. Maakohus jättis vaidlustatud lahendiga hagi rahuldamata. Samas ei ole maakohus vaidlustatud lahendi põhjendustest ja asja materjalidest nähtuvalt tuvastanud asjaolude kogumit, mis võimaldanuks jätta hagi rahuldamata. Vaidlustatud lahendis on kohus küll arvestanud kostja seisukohta, kuid ei võimaldanud hagejal enne lõpplahendi tegemist avaldada arvamust kostja vastuväidete ja esitatud tõendite osas ning neid ümber lükata, mistõttu ei pruugi maakohtu lahend lõppjärelduses olla faktiliste asjaoludega kooskõlas. Kohus märgib, et tasumisele kuuluva elatise suurust ei saa kostja määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps tema juures. Asjas tuleb tuvastada, milliseid ülalpidamiskulutusi ja kui suures ulatuses on kostja lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal kandnud ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 12–13 ja Riigikohtu 3.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Maakohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et laps viibib 1/3 ajast kostja ülalpidamisel ja et kostja poolt kantud kulutused katavad lapse vajadused. Samas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-16513 8.01.2014 otsuse p-s 16 selgitanud, et õige ei ole seisukoht, et miinimumelatis tuleb vanemalt välja mõista sõltumata sellest, kas laps viibib osa ajast selle vanema juures või mitte, sh sõltumata sellest, kas vanem teeb ülalpidamiseks vahetult kulutusi või mitte. Kuna maakohus on jätnud eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata ning asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et ringkonnakohus ei saa hakata esimesena tuvastama vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja esimesena hindama sisuliselt tõendeid. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Uuel asja arutamisel tuleb maakohtul esmalt tuvastada praeguse vaidluse asjaolusid arvestades lapse vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ning kummagi vanema osa nende kulutuste kandmisel. Alles seejärel saab kohus otsustada, kas kostja on lapse ülalpidamiskohustust täitnud või mitte. Maakohtu otsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda piisavat alust järeldusele hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise võimalikkuse kohta. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.