← Eesti

1-15-3420/54

Obsah (20)§ 185§ 126§ 179§ 175§ 339§ 333§ 224§ 244§ 2241§ 10§ 216§ 61§ 342§ 63§ 7§ 62§ 289§ 306§ 45§ 337

1-15-3420 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.jaanuaril 2016.a Tallinn Kohtuasja number 1-15-3420 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed S

§ 185lg 1 alusel.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Janis Skopecs süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat 6 kuud. Samuti tunnistati Janis Skopecs süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati Janis Skopecsile mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja algust alates 12.11.2014.a. Lisakaristusena kohaldati Janis Skopecsile KarS § 54 lg 1 alusel väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 5 aastaks, millise lisakaristuse tähtaega arvestada KarS § 55 lg 2 alusel alates isiku Eesti Vabariigist väljasaatmisest. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Sama otsusega rahuldati esitatud tsiviilhagid ja mõisteti Janis Skopecsilt solidaarselt Pärnu Maakohtu 01.04.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-2646 süüdimõistetud Martinš Sedlinš´iga välja: kannatanu AH kasuks tsiviilhagi summas 105 eurot, kannatanu RP kasuks tsiviilhagi summas 600 eurot, kannatanu RS kasuks tsiviilhagi summas 1515 eurot, kannatanu AE kasuks tsiviilhagi summas 8950 eurot, kannatanu AS kasuks tsiviilhagi summas 30 000 eurot, kannatanu LI kasuks tsiviilhagi summas 20 eurot, kannatanu AA kasuks tsiviilhagi summas 20 eurot. Samuti rahuldati esitatud tsiviilhagid ja mõisteti Janis Skopecsilt välja: kannatanu KH kasuks tsiviilhagi summas 740 eurot, kannatanu IJ kasuks tsiviilhagi summas 4690 eurot, kannatanu HM kasuks tsiviilhagi summas 200 eurot, kannatanu AK kasuks tsiviilhagi summas 253,40 eurot, kannatanu RS kasuks tsiviilhagi summas 1000 eurot, kannatanu KS kasuks tsiviilhagi summas 200 eurot, kannatanu SB kasuks tsiviilhagi summas 2031 eurot, kannatanu HLK kasuks tsiviilhagi summas 110 eurot, kannatanu MS kasuks tsiviilhagi summas 385 eurot, kannatanu PB kasuks tsiviilhagi summas 6760 eurot. Lahendati asitõenditega seonduv

§ 126

lg 3 p 1 alusel jäeti kriminaalasja juurde Pärnu Riia mnt 131 Maxima kaamera salvestis, mis asub kriminaalasja toimiku juures.

§ 126

lg 3 p 2 alusel tagastati kohtuotsuse jõustumisel Janis Skopecs´ile 12.11.2014 temalt ära võetud jalatsid Mizuna (pakend nr 8).

§ 126

lg 3 p 4 alusel tagastati kohtuotsuse jõustumisel Martinš Sedlinš´i auto VW Golf registreerimismärgiga XXXXXX läbiotsimisel 13.11.2014 ära võetud järgmised esemed: pakend nr 3 - kaks metalli puuri; pakend nr 11 lööktrell DWT SBM-810VT, käepideme, võtme ja sügavusmõõtjaga.

§ 126

lg 3 p 2 alusel tagastati kriminaalasja juures olev rubiiniga kollasest metallist sõrmus sõrmuse omanikule PB´le.

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitati kohtuotsuse jõustumisel Martinš Sedlinši auto VW Golf registreerimismärgiga XXXXXX läbiotsimisel 13.11.2014 ära võetud ja muud kriminaalasja menetlemise käigus 2

(18)hoiule antud esemed: pakend nr 1- hall metallist nuga punase käepidemega ja musta värvi kinnas; pakend nr 2 - töökindad; pakend nr 4 - must riidest kott ja kinnine veinipudel; pakend nr 5 - talvemüts; pakend nr 6 - punase-mustaga töökindad; pakend nr 9 - taskulamp; pakend nr 10 - avatud veinipudel Bagmasco; pakend nr 7 - seitse talletatud jalajälge; pakend nr 15metallist nurgaliist; pakend nr 16 - sündmuskohalt võetud mikrosil jäljendid 15 erinevas pakendis.

§ 126

lg 3 p 3 alusel anda kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse järgmised esemed: pakend nr 12 - VW Golf läbiotsimisel leitud ja kaasa võetud kollasest metallist käekett, kaelakett, oranži kiviga sõrmus ja klotsersõrmus, pakend nr 13 - Janis Skopecsi kinnipidamisel temalt ära võetud kollasest metallist sõrmus. KarS § 83 lg 1 ja

§ 126

lg 3 p 4 alusel konfiskeerida ning kohtuotsuse jõustumisel hävitada VW Golf registreerimismärgiga XXXXXX läbiotsimisel 13.11.2014 ära võetud kruvikeeraja (pakend nr 8). Välja mõisteti Janis Skopecsilt riigituludesse kriminaalmenetluse kuluna:

§ 179

lg 1 p 2 järgi sundraha 585 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 järgi DNA ekspertiisi tegemise kulu summas 1311 eurot ja jäljekspertiisi tegemise kulu summas 628 eurot;

§ 175

lg 1 p 2 alusel kannatanu TA´e kohtusse ilmumise kulu 63.49 eurot ja tunnistaja Martinš Sedlinš´i kohtusse ilmumise kulu 16.24 eurot;

§ 175lg 1 p 1 järgi tasu riigi õigusabi eest 1920 eurot.

2. Ajavahemikul 15.10-12.11.2014 pandi Pärnu linnas toime 15 vargust ning 7 omavolilist sissetungi, millise ühiseks tunnuseks oli eluruumidesse sisenemine rõduukse või akna lahtikangutamisel teel. Tulenevalt kohtueelses menetluses kogutud tõenditest pani antud kuriteod toime Janis Skopecs Martinš Sedlinši kaasabil. Janis Skopecs tunnistati süüdi selles, et tema 15.10.2014.a ajavahemikul kell 00:00 kuni 07:00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti kangutamise teel sisse Pärnu linnas XXXXXXXXX XX korterisse XXX, kus kohast võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil elutoas asuvast sektsioonkapist KH-le kuuluva sularaha summas 1120 eurot. Samuti tema 16.10.2014.a ajavahemikul kell 14:30 kuni 21:00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti kangutamise teel sisse Pärnu linnas XXX XX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil IJ-le kuuluvad esemed ning kokku tekitati IJ-le kahju 4590 euro väärtuses. Samuti tema, olles eelnevalt toime pannud vargusi ning olles seega KarS § 199 lg 2 p 9 nimetatud isik, sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs ajavahemikul 16.10.2014.a kell 12:30 kuni 19.10.2014.a kell 11:30, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti kangutamise teel sisse Pärnu linnas XXX XX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil esemeid ning vargusega tekitati RP-le kahju kokku 500 euro väärtuses. Pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs ajavahemikul 18.10.2014.a kell 15:00 kuni 22.10.2014.a kell 07:00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti avamise teel sisse Pärnu linnas XXXXX XX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil RS-le kuuluvat vara ning vargusega tekitati RS-le kahju kokku 3215 euro väärtuses. Pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis 3

(18)Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 18.10.2014.a ajavahemikul kell 18:30 kuni 22:10, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti kangutamise teel sisse XXXXXXXXX XX korterisse XX, kust ebaseadusliku omastamise eesmärgil AE-le kuuluvat vara ning kokku tekitati AE-le vargusega kahju 12 950 euro väärtuses. Pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. 22.10.2014.a ajavahemikul kell 17:00 kuni 21:40, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis pakettakna lahti kangutamise teel sisse Pärnu linnas XXXXX XX RS’ ile kuuluvasse eramusse, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil 600 eurot 50 eurostes kupüürides. Vargusega tekitati RS-le kahju kokku 600 euro väärtuses. Ajavahemikul 22.10.2014.a kell 07:30 kuni 23.10.2014.a kell 10:00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis J. Skopecs akna lahti kangutamise teel sisse Pärnu linnas XXXXX-XXXXX XX XXX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil KS-le kuuluvat vara ning kokku tekitati KS-le vargusega kahju 1971,37 euro väärtuses. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 24.10.2014.a kella 18:30 kuni 21.20 vahelisel ajal, kuid kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis vannitoa akna avamise teel Pärnu linnas XXXX XX AS-le kuuluvasse eramusse, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil vara ning AS-le tekitati vargusega kahju kokku 30 000 euro väärtuses. Pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. 31.10.2014.a kella 18:15 kuni 20:35 vahelisel ajal, kuid kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti murdmise teel sisse Pärnu linnas XXXXXXXXX XX korterisse XX, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil SB-le kuuluvat vara ning SBle tekitati vargusega kokku 3594 euro väärtuses. 07.11.2014.a kella 15:40 kuni 21:00 vahelisel ajal, kuid kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis akna lahti kangutamise teel sisse Pärnu linnas XXX XX HLK-le kuuluvasse korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe paari kullast kõrvarõngaid väärtusega 60 eurot ja kullast sõrmuse väärtusega 50 eurot. Samuti võttis Janis Skopecs MS-le kuuluvat vara ning vargusega tekitati HLK-le kahju 110 euro väärtuses ja MS-le tekitati kahju 385 euro väärtuses. 07.11.2014.a kella 07:40 kuni kella 20:00 vahelisel ajal, kuid kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis rõduukse lahti kangutamise teel Pärnu linnas XXXXXXX XXXX XX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil PB-le kuuluvat vara ning vargusega tekitati PB-le kahju kokku 7860 euro väärtuses. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 12.11.2014.a ajavahemikul kell 16:00 kuni 20:10, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis akna lahti murdmise teel sisse Pärnu linnas XXXXX XX XXX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil TA-ele kuuluvat vara ning vargusega tekitati TA-ele kahju 500 euro väärtuses. Pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 12.11.2014.a kella 07:10 kuni 18:35 vahelisel ajal, kuid kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis sisse terrassiukse lahti murdmise teel Pärnu linnas XXXX-XXXXX X korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil AH-le kuuluvat vara ning pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. 4
(18)J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs ajavahemikul 12.11.2014.a kell 18:00 kuni 13.11.2014.a kell 09:00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis valdaja AA tahte vastaselt akna lukustussüsteemi lahti kangutamise teel Pärnu linnas XXX XX korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil Starmani kaardi väärtusega 20 eurot koos selle hoidjaga väärtusega 39,90 eurot. Vargusega tekitati AA-le kahju kokku 59,90 euro väärtuses. Pärast vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 12.11.2014.a, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis akna lahti murdmise teel sisse Pärnu linnas XXX X korterisse X, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil RA-le kuuluva vara ning vargusega tekitati RA-le kahju 515 euro väärtuses ja KK-le tekitati kahju 38 euro väärtuses. Peale vargust naasis Janis Skopecs parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. Seega tema, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toimepandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvaliftseeritavad kuriteod. Samuti Janis Skopecs 15.10.2014.a kella 06:20 kuni kella 20:00 vahelisel ajal, kuid kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kellaajal, tungis valdaja MP tahte vastaselt läbi tuulutusasendis oleva eluruumi köögiakna Pärnu linnas XXXXXXXX XX MP-le kuuluvasse korterisse X. 20.10.2014.a kella 20:50 ajal üritas J. Skopecs valdaja HM tahte vastaselt siseneda rõduukse lahti kangutamise teel Pärnu linnas XXX X korterisse X, kuid kuritegu jäi lõpule viimata süüdlase tahtest mitteoleneval põhjustel, kuna korteriomanik HM karjus rõduukse juurest sissetungijale: “Seis, politsei!“, mille peale Janic Skopecs põgenes. Ajavahemikul 20.10.2014.a kell 15:30 kuni 21.10.2014.a kell 15:30, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis valdaja AK tahte vastaselt rõduukse lahti kangutamise teel sisse Pärnus XXX XX XX korterisse XX. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 28.10.2014.a kella 19:30 ajal püüdis valdaja H-TR tahte vastaselt siseneda rõduukse lahti kangutamise teel Pärnu linnas XXXX X korterisse XX. Kuritegu jäi lõpule viimata süüdlase tahtest mitte oleneval põhjusel, kuna korteriomaniku naaber avastas sissetungija, misjärel sissetungija põgenes ja naasis parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. 07.11.2014.a kella 09:00 kuni 20:15 vahelisel ajal tungis J. Skopecs valdaja SJ tahte vastaselt rõduukse lahti kangutamise teel Pärnu linnas XXXXX XX asuvasse SJ-le kuuluvasse eramusse. Ajavahemikul 10.11.2014 kuni 12.11.2014. a, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, tungis J. Skopecs ebaseaduslikult valdaja AJ tahte vastaselt köögiakna lahtikangutamise teel sisse Pärnu linnas XXXX XXX XX korterisse nr X. J. Skopecs sõitis Martinš Sedlinšiga viimasele tema kuuluva sõiduautoga Volkswagen Golf [XXXXXX] Eesti Vabariiki, kus kokkuleppe kohaselt jäi Martinš Sedlinš ootama Janis Skopecs’it kaubanduskeskuse parklasse, misjärel Janis Skopecs 12.11.2014.a kella 20:30 ajal püüdis valdaja LI tahte vastaselt siseneda rõduukse lahti kangutamise teel Pärnu linnas XXX XX korterisse X. Kuritegu jäi lõpule viimata süüdlase tahtest mitte olenevatel põhjustel, kuna 5
(18)korteriomanik avastas sissetungija, mistõttu sissetungija põgenes ja naasis parklasse, kus teda ootas Martins Sedlinš. Seega tema, valdaja tahte vastaselt hoonesse ja ruumi ebaseadusliku tungimisega, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, pani toime KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis alates 01.01.2015 on kvalifitseeritav valdaja tahte vastase hoonesse või ruumi ebaseadusliku tungimisena, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi ehk KarS § 266 lg 2 p 1 teona. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Janis Skopecs ja tema kaitsja Rünno Roosmaa. 3.1 Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist temale esitatud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi 11 varguse episoodis ja KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Oma süüd tunnistab ja ei vaidlusta varguste episoode, mis on toime pandud: XXXXX XXXXX XXX-X, XXXX-XXXXX XXXXX X-X, XXX XXXXX XX-X, XXX XXXXX XX korterites. Süüdistatav leiab, et ei võetud arvesse tema kaitseõigust ning üheski kriminaalasja etapis ei tagatud tõlgi teenuseid talle arusaadavas keeles. Tõlk osales ainult 14.11.2014 sanktsiooni määramise ja kriminaalasja läbivaatamisel. Ei taganud tõlki ei seoses uurija ega ka prokuröriga ning ei tutvustanud kriminaalasja materjalidega, mille eest on süüdi mõistetud. Seega ei saanud osaleda oma kriminaalasja läbivaatamisel kohtus, kuna teda süüdimõistva asja materjalid olid teada ainult uurijale, prokurörile, advokaadile ja kohtunikule. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et tema on pannud toime vargused XXXXXXXXX XXXXX XX-XXX, XXX XXXXX XX-X, XXX XXXXX XX-X, XXXXX XXXXX XX-X, XXXXXXXX XXXXX XX-XX, XXXXX XXXXX XX, XXXXX-XXXXX XXXXX XXXX, XXXX XXXXX XX, XXXXXXXXX XXXXX XX-XX, XXXXXXX XXXX XX-X, XXX XX-X. nendes episoodides puuduvad igasugused otsesed tõendid, mõnes on ainult kaudsed tõendid ning neid on ka vähe. Teda on mõistetud süüdi üksnes oletuste põhjal Ekspertiis ei tuvasta, et minult ära võetud jalanõud on just need jalanõud, mis on jätnud jäljed kuriteopaigale. Kruvikeeraja, mis on leitud Sedliņi autost, ei ole see kruvikeeraja, mida on kasutatud varguste toimepanemisel. Ekspertiis ei kinnita, et just seda kruvikeerajat on kasutatud kuritegudes. Ekspertiis on võimalik selline, mis ütleb konkreetselt, mitte et võibolla, võib mitte olla. Samas on olemas ekspertiis, mis kinnitab, et ära võetud kruvikeeraja on kasutatud rõdu ukse lahti murdmiseks ainult 1 varguses XXXX-XXXXX X-X korterist. Asjas figureerib Mazda EP 7378 ning kohtunik kirjutab, et selle auto abil olen tulnud Eestisse, aga samal ajal kohtunik kirjutab, et ei suuda täpselt tuvastada, et isik, kes on Mazda’s, olen mina. Kui teda 12.11.2014 Pärnus arreteeriti, teostati arreteerimise ajal läbiotsimine tema deklareeritud elukohas ja faktilises elukohas Lätis. Mõlemas elukohas ei leitud midagi, mis võiks teda seostada kuritegudega Eestis. Valga linna vargusi ja Pärnu linna vargusi keeldus kohtunik koos läbi vaatamast, kuna siis oleksid kõik kaudsed tõendid kummutatud. Veel üks kummutatav kaudne tõend on see, et üldpilt olevat selline, et varastatud on esimeselt korruselt akna või rõdu kaudu, seda fakti võiks seostada minuga ainult siis, kui mina oleksin ainus teadaolev varas Eestis ja unikaalne juhtum. Ka ei ole seotud KarS § 266 lg 2 p 1 järgi temale inkrimineeritud kuritegudega ning seepärast palun mind õigeks mõista ka nendes episoodides. Leiab, et kvalifikatsioon KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ei ole õige ja tuleks kvalifitseerida KarS § 199 järgi varguses. Samuti vaidlustab ka mõistetud karistust. On teada, et Eesti riigis orienteeruvad kohtud karistuse kohaldamisel keskmisele karistusele ning nihkeid karistuse keskmisest määrast põhjendatakse sellega, millised on süüd kergendavad või raskendavad asjaolud. Temale mõistetud 3 aastat on põhjendamatud, kuna pole süüd raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, pole põhjust kohaldada karmimat karistust. Samuti palub tagastada minu 6
(18)kihlasõrmus, mille politsei 12.11.2014 võttis sõrmest. Sõrmus on läti rahvuslik sümbol „Namejs“, valmistatud tellimuse järgi ning Eestiga ei ole sel mitte mingit seost. 3.2 Kaitsja taotleb tühistada 10.11.2015.a. Pärnu Maakohtu kohtuotsus Janis Skopecsi süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 8, 9, § 266 lg 2 p 1 järgi ja karistamises ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Asjas puuduvad igasugused otsesed tõendid, millised kinnitaksid vaieldamatult J. Skopecsi poolt kas varguste või omavoliliste sissetungimiste toimepanemist. Nii on kaetud kokku J. Skopecsile esitatud 22’st süüdistusest 17 erinevate ekspertiisidega, millest ükski pole andnud absoluutvasteks J. Skopecs. Kannatanutele RA, KK, AH, AA ja TA-le tagastatud esemete leidumine M. Sedlinsi autos ei saa kuidagi olla tõlgendatav tõendina üksnes J. Skopecsi vastu. Siin tl 144 (3 kd) avaldatud ja tõendina käsitlemist leidnud J. Sedlinsi sellekohane arvamus võib samahästi olla tõlgendatav kelle iganes vastu. Alates tõendite analüüsi algusest (otsuse lk 27) leidub kohtuotsuses erinevaid põhjendusi sellele, et süüdistuses esitatud varguste ja sissetungimiste ajal võis olla J. Skopecs Eestis ning otsuse lugejale võib jäädagi sellest mulje, nagu tõendaks esitatud asjaolu iseendast misiganes kuriteo toimepanemist. Tegelikkuses ei saa fakt, et J. Skopecs viibis süüdistuse jaoks olulistel kuupäevadel Eestis, mitte midagi. Näiteks võis ta olla ju Eestis, aga mitte Pärnus, vaid näit. Valgas … või mujal. Millisele asjaolule kaitsja arvates tuleks kindlasti pöörata suuremat tähelepanu, kui see on leidnud kajastamist kohtuotsuses. Kohtus juhtis kaitsja tähelepanu, et vastuseta on jäänud vastuolu selles, kuidas sai süüdistatav kordades enamatel päevil Pärnus sissemurdmisi korda saata, kui käis M. Sedlinsiga Pärnus üksnes neljal korral. Kohus on siin pareerinud vastuolu sellega, et peale M. Sedlinsi juhitud VW Golf’ga käis J. Skopecs Eestis veel autoga Mazda nr. XXXXXX (otsuse lk 31 ülalt 2 lõik). Kaitsja küsimus on aga selles, et kuidas on seostatav see fakt konkreetsete kuritegudega. J. Skopecsi võimalikku Eestis viibimise fakti tuleks siiski analüüsida enam, kui seda on tehtud otsuses, et näit. mõne teise väitega poleks kummutatud J. Skopecsi viibimine küll Eestis, aga mõnes teises kohas kui Pärnus. Apellandi arvates kinnitab nõrka süüdistust toetavate tõendite seisu kohtuotsusest osa, milles kohus analüüsib süüdistust modus operandi valguses (al. otsuse lk 34). Otsuse lk 35 alumises lõigus ongi kohus tuvastanud kõigi kuritegude vahel piisavalt sarnasusi selleks, et omistada need J. Skopecsile. Ehete ja raha vargusi esimese korruse eluruumidest, milledesse on tungitud läbi akna lahtikangutamise, on Eestis olnud enamvähem kui mitte täpselt samal ajal kindlasti teisigi. Otsuses esitatud loogikast lähtuvalt ongi siis nii, et mõne osa varguste kohta võiksid tõendid olla pidavamad ja samas kasutades modus operandi’t polegi teiste enamvähem sarnaste kuritegude toimepanemises süüdistamiseks vaja muid tõendeid. Apellandi arvates on tegu suhteliselt ohtliku loogikaga, mille juurutamine võib anda tulemuseks kuriteoanaloogia ülemääraselt laia kasutamise. Sõltumata apellandi süüdimõistvat kohtuotsust eitavast seisukohast ei saa jätta märkimata kannatanute nõuete suhtelist pealiskaudsust tõendamise aspektist. Nii näit. esitas kannatanu AS 30 000.- € tsiviilhagi, mille kohus ka solidaarvastutusena J. Skopecsilt ja M. Sedlinsilt välja mõistis (otsuse lk 2). Kahjunõudest ~2/3 tulenes ehete väärtusest + raha 10 000 €. Et tegemist on suure kahjunõudega, peaks olema nii asjaolude kirjeldus kui kahjunõude alusbaas balansis nõude suurusega. Paraku aga rääkimata kuupäevades esinevatest eba-täpsustest, mida kohtuotsuses on püüdlikult põhjendatud (otsuse lk 16), puuduvad nõude alusmaterjalid täielikult. Põhimõtet väite, nõude jne esitaja tõendamiskohustusest nagu ei eksisteerikski. Ülalmärgitud põhjustel leiab apellant, et kohus on olulisel määral rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis paraku ei anna piisavat alust Janis Skopecsi süüditunnistamiseks. 7
(18)4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja loobus enda apellatsioonist osas, millega palus tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks seoses

§ 339

lg 1 p 8 rikkumisega ning samuti ei vaidlusta varguste episoode, mis on toime pandud süüdistatava poolt: XXXXX XXXXX XXX-X, XXXX-XXXXX XXXXX X-X, XXX XXXXX XX-X, XXX XXXXX XX korterites. Muus osas jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde ja toetas süüdistatava apellatsiooni. Süüdistatav jäi enda apellatsioonis toodu juurde ja toetas kaitsja apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist apellatsioonides toodud motiividel. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et süüdistatava apellatsioonis märgitu väärib osaliselt tähelepanu. 5.1

§ 333

lg 1 sätestab, et apellandil on õigus apellatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne kohtuvaidluse lõppu. Kaitsja loobus enda apellatsioonist osas, millega vaidlustas

§ 339

lg 1 p 8 rikkumist ning taotles maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Samuti loobus kaitsja varguse episoodide XXXXX XXXXX XXX-X, XXXXXXXXX XXXXX X-X, XXX XXXXX XX-X, XXX XXXXX X-X korterites vaidlustamisest. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsioonist loobumist selles osas. Apellatsioonist osaline loobumine on ringkonnakohtule siduv kuna puuduvad seaduses ettenähtud apellatsioonimenetluse jätkamist kohustavad alused. Ringkonnakohus võttis osalise loobumise vastu ning seega tuleb apellatsioonimenetlus selles osas lõpetada. 5.2 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava apellatsioonis toodule, millega kokkuvõtvalt on maakohus rikkunud

§ 339lg 1 p 12, lg 2 sätteid.

Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on süüdistatava väide, et maakohus on rikkunud

§ 339lg 1 p 12 sätteid.

Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6

(3a),
(3b),
(3c),
(3d)ja
(3e)sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

Käesolevas asjas on süüdistatav Janis Skopecs olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6

(3a),
(3b),
(3c),
(3d)ja
(3e)sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 8
(18)

§ 224

lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab

§-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). Kolleegium ei tuvastanud

§ 244

lg 1 ja

§ 2241

lg 1 rikkumisi.

§ 10

lg 2 sätestab, et kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt kogu kriminaalasja materjale emakeelde.

§ 10

lg 6 näeb ette, kui kahtlustatav või süüdistatav ei valda eesti keelt, võib ta ise või tema kaitsja esitada põhjendatud taotluse kriminaalasjas kahtlustuse või süüdistuse sisu arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast olulise dokumendi tõlkimiseks emakeelde või keelde, mida ta valdab. Kui menetleja leiab, et dokumentide tõlkimise taotlus ei ole tervikuna või osaliselt põhjendatud, vormistab ta keeldumise määrusega. Süüdistatav on maakohtu istungil märkinud, et tema emakeel on läti keel, kuid on kinnitanud, et valdab vabalt ka vene keelt ning kohtueelsel uurimisel suheldi temaga vene keeles (kd 1 lk 54), seega on kahtlustatavaga suheldud keeles mida ta valdab. Samuti kinnitas süüdistatav maakohtus, et allkirjastas dokumendid, et on nõus vene keelega, läti keele tõlki ei olnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-74-97 üheselt märkinud, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIK) artikli 6 punktile 3 "e" on süüdistataval õigus kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei valda kohtumenetluse keelt või ei suuda end selles väljendada. Selle inimõigusega tagatakse süüdistatavale adekvaatne arusaamine kohtumenetluse käigust ning seeläbi - aus kohtumenetlus. EIK tekstist ega ka mitte Strasbourg'i Kohtu praktikast ei tulene, et süüdistatavale tuleks obligatoorselt tagada emakeelne tõlge. EIK artikli 6 punkti 3 "e" nõuded on täidetud, kui tõlgi vahendusel on tagatud süüdistatava piisavalt adekvaatne arusaamine kohtumenetluse käigust. Kõnealuse inimõiguse tagamisel süüdistatavale tuleb õiguskaitseasutustel arvestada ka teise - EIK artikli 6 punktis 1 sätestatud põhiõigusega. See tähendab, et juhtudel, mil süüdistatav valdab mitut keelt, on õiguskaitseasutustel - tagamaks kohtumenetlus mõistliku aja jooksul - õigus ja kohustus kehtestada süüdistatavale tõlkekeeleks neist kättesaadavaim - keel, mis on suhteliselt enamlevinud, mille tõlkekvaliteet on lihtsamini kontrollitav ja mida valdavad tõlgid on vajadusel lihtsamini asendatavad. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav Janis Skopecs valdab piisavalt vene keelt ulatuses, mis võimaldab tal adekvaatse arusaamise kriminaalmenetluse käigust. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ning seda ei väida ka apellant, et tema või tema kaitsja oleksid taotlenud menetlejalt kriminaalasja materjalide tõlkimist emakeelde, mistõttu ei saa

§ 10

lg 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lisaks üheselt märkinud, et

§ 339

lg 1 p-s 9 sätestatu kohaselt on absoluutseks kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks vaid kriminaalasja kohtulik arutamine tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Kohtueelsest menetlusest aga saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab

§-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav (vt 3-1-1-58-10). Kolleegium leiab, et Janis Skopecsi kriminaalmenetluses kohtueelsel uurimisel venekeelse tõlke tagamisega ei ole tema suhtes rikutud ei (EIK) artikli 6 punktis 3 "e" sätestatud 9

(18)inimõigust ega ka mitte

§ 10lg-ts sätestatut.

Seega on ainetu süüdistatava väide tema kaitseõiguse rikkumisest

§ 339lg 1 p 12 ja ka lg 2 mõttes.

Kolleegium asub seisukohale, et ainetu on ka süüdistatava apellatsioonis toodu, et kriminaalasjade ühendamata jätmisega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Süüdistatav leiab, et maakohus jättes tema varguse episoodid ühendamata Valgas oleva kriminaalasjaga, milles kahtlustatakse teda 60 varguse episoodis on tema kriminaalasja igakülgne, täielik ja objektiivne arutamine raskendatud ja kriminaalasjade ühendamisega oleks kõik kaudsed tõendid kummutatud.

§ 216

lg 3 p 1 sätestab üheselt, et ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohtule kohustust ühendada kriminaalasjad ühiseks menetluseks, vaid näeb ette selle võimaluse. Käesolevas asjas nähtub üheselt, et antud asi oli saadetud arutamiseks Pärnu Maakohtule aprillis 2015, kuid teise kriminaalasja materjalid on saadetud alles Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Valga prokurörile (kd 1 lk 40). Seega ei ole teine asi veel kohtusse saadetud, mistõttu puudus maakohtul üldse võimalus ühendada kriminaalasju ühiseks menetluseks. Ka ei olnud maakohtul otstarbekaks oodata ära teise kriminaalasja kohtueelse uurimise lõppemine, kuivõrd tegemist oli 60 kuriteo episoodiga ning käesolevas asjas viibis süüdistatav vahi alla juba 12.11.2014.a. Igal menetlejal on kohustus tagada mõistlik menetlusaeg ja seda enam, kui isik viibib vahi all. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohal, et teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis (vt 3-1-1-43-10). Kolleegium on veendunud, et kõigi süüdistatavale süüksarvatavate tegude liitmine ühiseks menetluseks ei oleks olnud mõistlik menetluslik valik. Lisaks ei ole süüdistatav apellatsioonis märkinud ega põhjendanud millised konkreetsed tõendid teises kriminaalasjas oleks lükanud ümber selles kriminaalasjas kogutud tõendid. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks

§ 339

lg 2 alusel viitega

§ 216rikkumisele.

5.3 Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja tema õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi 11 episoodis ja KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Süüdistatav taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvad tõendid usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Maakohus on põhjalikult iga kuriteo episoodi eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele hinnangu. 10

(18)Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Janis Skopecsi suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistustes KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi 11 episoodis ja KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Maakohus on vastavalt

§ 61

lg 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning tõendite kogumile, eelkõige just paljudele kaudsetele tõenditele hinnangu andmise tulemina, on kohus jõudnud veendumusele, et süüdistused KarS § 199 lg 2 p 8, 9 § 266 lg 2 p 1 järgi on põhjendatud, tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud, mis omakorda andiski kohtule aluse Janis Skopecsi suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks temale inkrimineeritud kuritegudes. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 5.4 Apellandid on apellatsioonides leidnud, et Janis Skopecsi süüdimõistmisel 11-s varguse episoodis ja 7-s omavolilises sissetungis on kohus tuginenud vaid kaudsetele tõenditele, mistõttu on tegemist rikkumisega ja Janis Skopecsi süüdimõistmine on oletuslik. Kolleegium märgib, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel ning osutab, et nii nagu maakohus on otsuses ära näidanud, on Riigikohus oma korduvates lahendites /nt 3-1-1-8-10, 3-1-1-15-12/ märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Riigikohus on selgitanud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. 11

(18)Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61

lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis (RKKKo nr 3-1-1-8-10 p 9, 10). Maakohus on hinnanud Janis Skopecsi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis (kd 4 lk 89-98) ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 5.5 Võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite tunnistajate kutsumist kohtuistungile või tõendite vastuvõtmist. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Süüdistatav Janis Skopecsi viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud esitada nii tõendeid kui taotlusi, mistõttu on ainetu Janis Skopecsi poolt apellatsioonis toodud väited, et tema õigusi oleks kuidagi rikutud. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-

  1. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just kaitsja esitatud väiteid. Samas puuduvad apellatsioonides põhjendused, miks tuleb kaitseväiteid kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistus versiooni. 5.6 Apellatsioonis tõstatatud küsimus erinevate ekspertiiside eksperdiarvamuse osas märgib kolleegium sarnaselt maakohtuga, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu
  2. detsembri 1997.a kohtuotsus nr 3-1-1-12197 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Lisaks märgib kolleegium, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Ekspertiisiakt on vaid üks tõendi liik

§ 63

lõikes 1 toodud tõendite loetelust ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. 5.7 Apellant Janis Skopecs on asunud seisukohale, et paljude varguse episoodide ja omavolilises sissetungi episoodide osas ei ole tõendeid, kuid ka nendes episoodid on teda tunnistatud süüdi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 12

(18)2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. Maakohus on asunud seisukohale, et kuigi Janis Skopecsi valdusest leiti kannatanute vara, vaid mõnes temale inkrimineeritud episoodis on muude tõendite põhjal tuvastatud, et eluruumidesse sissetungimine ja vargused on pandud toime sarnaste tunnustega (kd 4 lk 9698). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna kuriteopaikades on abivahendit kasutades lahti murtud või üritatud lahti murda kas korteri/ridaelamu/eramu esimese korruse aken, akende ja uste lahti murdmiseks on kasutatud sama tehnikat, vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifiline, siis ei ole meelevaldne järeldada kõigi kuritegude toimepanemisest Janis Skopecsi poolt. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et käesoleva kriminaalasja puhul kinnitab modus operandi usaldusväärsust tõendamisel seegi, et lisaks 12.11.2014 kuritegude aadressidel XXXXX XXX-X, XXX X-X ja XXX XX-X Pärnus (mida apellant Janis Skopecs apellatsioonis ei vaidlusta) võivad ka XXX XX-1, XXXXXXXXX XX-XX, XXX X-X, XXX XX-XX, XXXXX-XXXXX XXX, XXXX X-XX, XXXXXXXXX XX-XX, XXXXXXX XXXX XX-X, XXXXX XX, XXX XX-X, XXX XX-XX, toimepadud kuritegude sündmuskohtade akende, rõdu- ja terrassiuste ning lengide muukimisjäljed olla tekitatud sama, J. Skopecsi ja M. Sedlinši kinnipidamisel nende juurest leitud, kollase ja musta värvi peaga kruvikeerajaga. Aktiga on tuvastatud mikrosiljäljendites talletatud muukimisjäljed kattuvus üldtunnustes (jälgede mõõtmed, kuju) kriminaalasja episoodide sündmuskohtade muukimisjälgede ja ekspertiisiks esitatud kruvikeeraja vahel, mida kasutati XXXX-XXXXX X-X (mida apellant Janis Skopecs apellatsioonis ei vaidlusta) eluruumi sisse murdmiseks. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et käesolevas asjas võib lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod ( nii KarS § 199 lg 2 p 8, 9, § 266 lg 2 p 1 järgi ) on toime pannud sama isik, s.o süüdistatav Janis Skopecs. 5.8 Väide, et süüdistatav Janis Skopecs ei ole pannud toime kuritegusid Eesti Vabariigis ning teises kriminaalasjas kogutud tõendid välistavad tema süü selles kriminaalasjas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-7715). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 13

(18)Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Janis Skopecs käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 8, 9, § 266 lg 2 p 1 järgi. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad aluse kvalifitseerida süüdistatavale esitatud süüdistused KarS § 199 lg 2 p 8, 9, § 266 lg 2 p 1 järgi (kd 4 lk 98-99) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Lisaks on maakohus analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Süüdistatava apellatsioonis toodu, et KarS § 266 lg 2 p 1 kvalifikatsioon ei ole õige ja antud episoodid tuleks kvalifitseerida KarS § 199 järgi vargustena, märgib kolleegium järgmist. Maakohus on süüdistatava süüdi tunnistanud KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, seega kergemas kuriteokoosseisus kui seda on KarS § 199 kvalifikatsioon. Ringkonnakohtu pädevuses on teha maakohtu otsusega võrreldes uus, süüdistatava olukorda raskendav kohtuotsus üksnes prokuröri või kannatanu vastava apellatsiooni alusel. Seega on ringkonnakohtul volitus muuta maakohtu otsusega kuriteole antud kvalifikatsiooni süüdistatava olukorda raskendavas suunas vaid prokuröri või kannatanu vastava apellatsiooni alusel. Käesolevas asjas ei ole prokurör ega kannatanud vastavat apellatsiooni esitanud, mistõttu puudub kolleegiumil pädevus maakohtu otsusega võrreldes raskema otsuse tegemiseks isegi juhul kui süüdistatav on sellise apellatsiooni esitanud.
  1. Apellant Janis Skopecs on alternatiivselt apellatsioonis palunud ka karistuse kergendamist, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka mõistetud karistuste osas. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja
  4. mai
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. KarS § 56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Käesolevas asjas on maakohus seda ka teinud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium asub seisukohale, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Janis Skopecsile karistused, mis vastavad täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on oma otsuses märkinud, et KarS § 199 lg 2 p 8, 9 14
(18)näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 266 lg 2 p 1 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 1 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Janis Skopecsile mõistnud KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi vangistuse 2 aastat 6 kuud ning KarS § 266 lg 2 p 1 järgi vangistuse 1 aasta 6 kuud, seega sanktsiooni keskmises määras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud (KarS § 199) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o sissetungimine (p 8) ja süstemaatilisus (p 9), mistõttu on Janis Skopecsi süü keskmisest oluliselt suurem. Ka ei ole vähetähtis, et Janis Skopecs mõisteti süüdi 15 varguse ja 7 omavolilise sissetungi episoodis, seega kokku 22-s kuriteo episoodis. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o. tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o. motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid ning neid ei ole märgitud ka süüdistatava Janis Skopecs apellatsioonis, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi või KarS § 266 lg 2 p 1 kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alla alammäära või sanktsiooni alammääras. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Tulenevalt Riigikohtu seisukohast on maakohus õigustatult arvestanud Janis Skopecs isikut (varasemalt Eesti Vabariigis karistamata, kuid karistatud Läti Vabariigis korduvalt) karistuse mõistmisel. Apellant Janis Skopecs ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud tema isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäärade veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Ka on maakohus õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. 7. Mõistetud lisakaristust pole apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat lisakaristust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas. Kolleegium asub seisukohale, et lisakaristuse 15
(18)kohaldamine on olnud vastavuses süüdistatava süü suurusega. Inimõiguste kohus on leidnud korduvalt, et väljasaatmist on peetud õigustatuks just selliste kuritegude puhul nagu näiteks relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus (vt Boujlifa vs. Prantsusmaa, lahend
  1. oktoobrist 1997; Baghli vs. Prantsusmaa, lahend
  2. novembrist 1999; El Boujaidi vs. Prantsusmaa, lahend
  3. septembrist 1997) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 31-1-38-09).
  4. Apellatsioonis ei ole tsiviilhagisid puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kaitsja on vaid märkinud, et kannatanute nõuded on pealiskaudselt tõendatud, seejuures viitamata konkreetsetele hagidele mida vaidlustatakse apellatsioonimenetluses. Ka ei ole apellandid esitanud apellatsioonis vastuväiteid nõuetele. Ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka tsiviilhagide rahuldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-1-79-09; 3-1-1-106-12 väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega

§ 62

mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kannatanute tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea kannatanu tsiviilhagi sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu, mida käesoleval juhul on maakohus ka teinud. Maakohus on põhjendatult kannatanute kasuks välja mõistnud nende poolt esitatud tsiviilhagid ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Antud asjas pole alust maakohtule ette heita kannatanute poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu andmisel. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud

§ 289

. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et

§ 289

lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1-152-

  1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist tsiviilõigusliku hinnangu andmisel.
  2. Apellant Janis Skopecs on vaidlustanud kohtuotsust ka asitõendi osas, leides, et sõrmus, mille politsei võttis 12.11.2014 tema sõrmest on kihlasõrmus ning kuulub tagastamisele temale. Kohtuotsusega asitõendite suhtes rakendatavate meetmete kohaldamise õiguslik alus tuleneb

§ 126

lg-st 3.

§ 126

lg 3 p 2 näeb ette, et muu asitõend tagastatakse menetleja määruse või kohtuotsusega omanikule või seaduslikule valdajale. Kui sellise kaubandusliku väärtusega asitõendi omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, antakse asitõend riigi omandisse

§ 126lg 3 p 3 alusel. 16

(18)Otsustades

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-51-13, p 8). AÕS § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus ka heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See tähendab muu hulgas seda, et iga isik, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära võtab, tuleb lugeda selle asja seaduslikuks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei ole tuvastatud, et isiku valdus on ebaseaduslik. AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asi

§ 126lg 3 p 2 korras isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis.

Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-35-12 väljendatud seisukohaga. Maakohtu otsuse järgi võeti sõrmus ära süüdistatava Janis Skopecsi kahtlustatavana kinnipidamisel. Käesolevas asjas ei ole tõusetunud vaidlust, et isik, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik või seaduslik valdaja. Maakohus ei ole tuvastanud, et isik (süüdistatav), kellelt asi asitõendina ära võeti, oli teise isiku suhtes selle asja omavoliline valdaja AÕS § 45 lg 1 mõttes ning et asja seaduslik valdaja on hoopis teine isik kui see, kellelt asi asitõendina ära võeti. Maakohus ei ole tõendatuks lugenud, et isik, kelle valdusest menetleja asja asitõendina ära võttis, valdas asja ebaseaduslikult. Süüdistatav, kellelt asi asitõendina ära võeti, ei ole maakohtus tunnistanud, et tal pole sellele asjale õigust ja ta ei ole avaldanud tahet asja omandist loobuda. Seega ei ole ka tegemist peremehetu asjaga asjaõigusseaduse AÕS § 96 lg 3 mõttes. Samuti on tähelepanuväärne, et maakohtus ei küsitud süüdistatavalt kohtuistungil sellekohast seisukohta ning maakohtu otsusest ei nähtu, et oleks kaalutud võimalust tagastada sõrmus süüdistatavale kui isikule, kellel menetleja selle asitõendina ära võttis

§ 126lg 3 p 2 alusel.

Sellele vaatamata otsustas kohus kõnealuse sõrmuse kui kaubandusliku väärtusega asitõendi anda riigi omandisse, mille omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule (vt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-6514) on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab, et ülaltoodud põhjustel on maakohus kõnealuse sõrmuse riigi omandisse andmisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Kuivõrd kriminaalasjas ei ole tõusetunud vaidlust, et Janis Skopecs kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik või seaduslik valdaja ja Janis Skopecs ei ole omandiõigusest loobunud ja soovib sõrmuse tagastamist, tuleb Pärnu Maakohtu 10.novembri 2015.a otsus Janis Skopecsi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt Janis Skopecsilt ära võetud sõrmuse– riigi omandisse andmise osas kohtuotsuse jõustumisel. Janis Skopecsile tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel kollasest metallist sõrmus

§ 126lg 3 p 2 alusel.

10.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Kaitsja taotles kohtuotsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise, ettevalmistamise, istungil osalemise eest ja tasu sõidule kulutatud aja eest hüvitada temale koos käibemaksuga, kokku summas 308.16 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 10.novembri 2015.a kohtuotsuse osaliselt, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 17

(18)11. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4; § 340 lg 2 p-st 6 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 10.novembri 2015.a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Süüdistatava apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Parmas 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.