KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 30.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-431 Haldusasi V.F.i kaebus tema teise kinnisesse vanglasse ümberp

) § 121 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta käesoleva seadustiku §-de 37–39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

§ 104

lg 2 ls 2 sätestab, et riigilõivu tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata. 5. Kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks kaebuse puuduseid kõrvaldanud. Tegemist on oluliste puudustega ning need takistavad asja läbivaatamist. Seega esineb alus kaebuse tagastamiseks (

§ 121lg 1 p 2 ja § 104 lg 2 ls 2).

1. Täiendavalt märgib kohus järgmist. Kuigi see kaebuse asjaoludest selgelt välja ei tule, võib järeldada, et kaebaja sooviks võis olla ka keelamiskaebuse esitamine. Kohtu arvates võib kaebaja ümberpaigutamine olla seotud 14.02.2016 jõustunud justiitsministri määruse „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p-i 4 muudatusega, mille kohaselt paigutatakse elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest või kes riskihindamise tulemusel on põgenemiskalduvustega või kõrg- või üliohtlik, Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest. Täitmisplaani rakendussätetesse lisati alates 14.02.2016 säte, et kinnipeetava, kes kannab karistust Tallinna Vanglas ja on riskihindamise tulemusel kõrg- või üliohtlik, paigutab vangla hiljemalt
2. aasta
3. aprilliks ümber Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest (§ 232 lg 3). VangS § 19 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat ning kinnipeetava ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut (vt RKHKo 14.02.2011.a nr 3-3-1-76-10). Riigikohtu halduskolleegium on lahendis 3-3-176-10 leidnud, et asjaolust, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat, ei saa teha järeldust, nagu puuduks kinnipeetaval mis tahes olukorras õigus vaidlustada enda ümberpaigutamist. Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetaval on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust olukorras, kus ümberpaigutamine tingis perekonnaga pikaajalise kokkusaamise ärajäämise. Riigikohtu seisukohast võib järeldada, et ümberpaigutamise otsuse vaidlustamisel tuleb kinnipeetaval ära näidata tema mõne põhiõiguse rikkumine, selleks aga ei saa olla ümberpaigutamise fakt iseenesest või soovimatus kanda karistust määratud vanglas. Kolleegium asus ka seisukohale, et kinnipeetava ümberpaigutamine VangS § 19 kohaselt ei eelda ümberpaigutatava nõusolekut. Samuti ei ole ümberpaigutamine kinnipeetava suhtes üldjuhul koormava iseloomuga. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega muu hulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Vangla julgeolekut on kohtupraktikas peetud kaalukaks ja oluliseks hüveks (RKHKo 25.10.2012, 3-3-1-2712; RKHKo 25.10.2012, 3-3-1-28-12). Eeltoodud eesmärkide saavutamiseks on kinnipeetava ümberpaigutamisel Justiitsministeeriumil suur kaalutlusruum. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab punktides 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. 2 Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest, on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, võib tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti. Käesolevalt saab märkida, et arvestada tuleb Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse ligi pääseda. Kaebaja oli kohtule vaid märkinud, et tema hinnangul on ümberpaigutamine vastuolus seadusega, kuna tal on õigus kanda karistust „elukohajärgses kohas, kui 50 km raadiuses on vangla olemas“. Samuti võis kaebusest järeldada, et kaebaja ümberpaigutamisel oleks kaebajal emal raskem oma poega külastada. Kuivõrd kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus karistuse kandmiseks sobivat vanglat valida ning asjaolusid, mis välistaks V.F.i ümberpaigutamise Tallinna Vanglast mõnda teise kinnisesse vanglasse, kaebusest ei nähtu ja arvestades, et Täitmisplaani 14.02.2016 jõustunud muudatuse kohaselt on kõrg- või üliohtliku kinnipeetava ümberpaigutamine Tartu või Viru Vanglasse kohustuslik, tuleks kaebus tagastada kui ilmselgelt perspektiivitu, mille eesmärki ei ole võimalik saavutada (

§ 121lg 2 p 2).

PS §-s 26 sätestatud põhiõigus on vanglakaristust kandes kinnipeetaval paratamatult riivatud vanglakaristuse olemusest tingituna – kinnipeetav ei saa vabalt valida viise ja isikuid, kellega täiesti piiramatult ja vanglateenistuse sekkumata suhelda. Arvestades vangistuse peamist eesmärki – kinnipeetava taasühiskonnastamist (VangS § 6 lg 1) ja VangS § 23 lõikes 1 sätestatut, on kinnipeetava perekondlike sidemete säilitamine karistuse kandmise ajal vajalik, samas peab leidma vangistuse täideviimisel tasakaalu kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatuse tagamise ja vangla julgeoleku vahel. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada Eesti siseselt erinevatesse vanglatesse, ei tähenda seda, et ei oleks täidetud VangS § 23 lõikeid 1 ja 2. Kaebaja ei ole oma kaebuses toonud välja ühtegi sisukat argumenti. Kuivõrd käesolevaks hetkeks on V.F. ümber paigutatud Tartu Vanglasse, ei oleks ka keelamiskaebuse (keelata V.F.it Tallinna Vanglast mõnda teise kinnisesse vanglasse ümber paigutada) eesmärgi saavutamine objektiivsetel asjaoludel enam võimalik ning kaebus tuleks ka sel alusel tagastada (

§ 121lg 2 p 2).

Samuti ei ole kinnipeetaval õigust taotleda enda ümberpaigutamist, kuid välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (vt RKHK 02.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13). Kaebaja ei ole veel sellist pöördumist teinud ning kohtueelselt sellist menetlust läbinud. 7. Arvestades käesoleva kaebuse asjaolusid ning seda, et kaebaja jättis kaebuses esinenud puudused kõrvaldamata, leiab kohus, et kaebus tuleb § 121 lg 1 p 2 ja § 104 lg 2 ls 2 alusel tagastada. Seega tagastab kohus V.F.i kaebuse. 8.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine ja läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kohtusse pöördumisel tuleb arvestada seaduses sätestatud korda, sh tähtaegu. Karin Kalmiste kohtunik 3