Obsah (5)

§ 737§ 7§ 718§ 733§ 32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. märts 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-30 Kohtuasi U.M. kaebus Pol

) vaidluse põhjustanud sündmuste ajal kehtinud redaktsiooni § 3 lg 1 p 1 nägi politsei ülesandena ette muuhulgas kohustused ennetada, selgitada välja ja tõrjuda ohtu ning kõrvaldada avaliku korra rikkumised.

§ 737

lg-tes 1 ja 2 kehtestatu lubas politseil ilma valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale siseneda kui oli alust arvata, et kinnisasjal viibib isik, kellelt võib seaduse alusel vabaduse võtta või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tema abitust seisundist tingituna ohustatud, samuti kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks ning ka ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks juhul, kui valdusest levisid väljapoole teist isikut oluliselt häirivad mõjutused ja nende kõrvaldamine ei olnud muul viisil võimalik.

§ 737lg 7 nõudis vastavate meetmete protokollimist.

Kohtutoimikusse esitatud ettekandest, patrullilehest ja operatiivinfosüsteemi väljavõttest (I köite lehed 114 ja 164 ning II köite leht 103) nähtuvalt tingis vajaduse minna Illuka vallas Ohakvere külas asuvale kinnistule 16.09.2013 kell 22.51 telefonile 110 anonüümseks jääda soovinud naabrilt saabunud kõne alusel patrullpolitseinikele kell 23.02 antud väljakutse rahu rikkumise kohta valju muusika ja kollaste vilkuritega. Käesoleva kaebuse lahendamise eelnevas menetluses korraldatud kohtuistungi protokollist (I köite lehed 181-183) nähtuvalt ei eita kaebaja ka ise, et tema kasutuses olnud sõiduki kollased vilkurid olid sissesõiduteelt kaugele näha. Seda, et ümbruskonnas on 300 kuni 500 meetri raadiuses olemas mitmed hooned, on võimalik välja lugeda kõigile kättesaadavatest Maa-ameti geoportaali andmetest, mille väljatrüki on kaebaja ka ise kaebuse materjalides kohtule esitanud (I köite leht 7). Seetõttu pole mingit põhjust väljakutse olemasolus ja sisus kahtlemiseks. Telefonikõnes kirjeldatud korrarikkumise väljaselgitamine ja kõrvaldamine saab reeglina võimalik olla vaid kohapeal. Sellest tulenevalt oli politseiametnikel seadusest tulenev õigus siseneda 16.09.2013 kella 23 paiku korrarikkumise väljaselgitamiseks ja kõrvaldamiseks Ohakvere külas asuvale XXXX kinnistule olenemata sellest, kas see oli tähistatud eravaldust ja sissesõitu keelava märgistusega ja kas kaebaja või kinnistu omanikuks olev A.M. seda lubasid või mitte. Põhiseaduse § 33 näeb küll ette, et kodu on puutumatu, kuid nimetatud õigus ei ole absoluutne, sest seadusega sätestatud juhtudel ja korras võib avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks tungida nii eluruumi, valdusesse kui töökohta ja neid ka läbi otsida.

§ 7

37 lg 7 nõutud protokolli olemasolu ei ole vastustaja antud juhul väitnud ega tõendanud. Seega on selle puudumine õigusvastane. Õigusvastaseks saab pidada ka kinnistule sisenemist 17.09.2013 kella 3 kahe paiku öösel, sest kohtule esitatust ei nähtu mingit tõsiselt võetavat põhjust vastavaks toiminguks. Selleks ajaks oli teiste isikute rahu rikkumises seisnenud korrarikkumine kõrvaldatud ja politseiametnikel polnud enam sellest lähtuvat õigust kinnistule minna.

§ 737

lg-st 1 tulenevat kinnistule sisenemise õiguse olemasolu pole vastustaja aga üldse väitnudki. 6. Kuni 01.07.2014 kehtinud

§ 718

lg-tes 2, 5 ja 7 sätestatu nägi politseiametnikele ette õiguse isikusamasuse tuvastamise eesmärgil dokumentide, andmete ja ütluste nõudmiseks, vahetu sunni kasutamiseks ning isiku ametiruumi toimetamiseks, kui tuvastamine polnud kohapeal võimalik, kuid oli vältimatult vajalik ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

§ 733

lg 1 kohaselt oli isiku kinni pidamine tema ruumi või sõidukisse sulgemise teel lubatud vaid juhul, kui see oli vältimatu vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks, isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks, kohtu poolt kehtestatud lähenemiskeelu tagamiseks, eriseaduses sätestatud sundtoomiseks, vanuse või terviseseisundi tõttu abi vajava isiku turvalisse kohta või sotsiaalabi osutamiseks pädevale organile toimetamiseks ning avalikus kohas liikumispiirangu ajal täiskasvanud saatjata alaealise lapse vanematele, esindajale või hoolekandeasutusele üleandmiseks. Eelnevalt juba nimetatud ettekandest ja kohtutoimikus olevates dokumentides sisalduvatest kaebaja väidetest (I köite lehed 8p, 10, 122, 181p ja II köite leht 109) nähtub, et ta lülitas küll väljakutse peale kinnistule tulnud politseinike nõudel vilkurid välja, kuid esitas omakorda nõudmise, et nad eravaldusest lahkuksid. Seda, kas välja lülitati ka muusika ning millises täpses järjekorras edasised sündmused toimusid, asja kohta kogutud tõendid enam selgelt ei näita. Ettekandes ja kriminaalasjas nr 13240104080 kannatanutena antud ütlustes väidavad politseinikud, et palusid kaebajal sõidukist väljuda ja nendega andmete kontrollimiseks kaasa tulla ning paigutasid ta patrullsõidukisse. Ei selgu aga, milleks oli see kõik sellel hetkel üldse vältimatu, sest sõiduk seisis eramaal ja vähemalt vilkureid puudutavas osas oli korrarikkumine juba kõrvaldatud. Kohtule esitatust ei nähtu, et teiste isikute rahu rikkumises seisneva süüteo suhtes oleks läbi viidud menetlust. Seega ei viidanud miski konkreetse süüteomenetluse läbiviimisega seotud isikusamasuse tuvastamise ega eelseisva kuriteo ärahoidmise või kellegi elu ja kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumise vajadusele. Vastavate toimingute põhjendatuse tõendamise kohustus lasub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-st 1 tulenevalt vastustajal. Kuivõrd tema pole seda teinud, ei ole mingit alust toiminguid õiguspärasteks pidada. 7.

sama redaktsiooni §-st 26, § 27 p-st 1 § 28 p-st 2 ning § 30 lg-test 2 ja 3 tulenevalt oli politseiametnikul õigus kasutada isiku suhtes vahetu sunnina füüsilist jõudu, käeraudu ja gaasirelva üksnes juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga polnud võimalik või kui haldusakti andmine polnud juhtumi asjaoludest või kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu võimalik.

§ 32

lg 1 lubas käeraudade kasutamist isiku suhtes, kellelt oli vabadus võetud seaduse alusel ning alust arvata, et ta võib rünnata teist isikut, osutada politseiametnikule füüsilist vastupanu, kahjustada suure väärtusega varalist hüve, põgeneda, ennast vigastada või enese tappa. Kohtule esitatud väidetest ja dokumentaalsetest tõenditest ei selgu piisava usutavusega, kuna täpselt pandi kaebajale käerauad ja hakati kasutama tema suhtes füüsilist jõudu. Politseiametnikud väidavad, et tegid seda alles siis, kui patrullsõidukis olev kaebaja hakkas neid solvama ja jalgadega auto ust taguma. Kaebaja ja teised kinnistul olnud isikud aga kinnitavad, et nii jõudu kui käeraudu kasutati juba enne tema patrullsõidukisse panemist, kui mingit kriminaalmenetluse kaasa toonud solvavate väljendite kasutamist politseinike suunal polnud kaebaja poolt veel toimunud. Arvestades, et tegemist on teineteise suhtes vaenulike osapoolte vastandlike ja ennast õigustavate väidetega ning, et tänaseks on sündmusest möödunud juba enam kui kaks aastat, pole toimunu kõigi asjaolude üksikasjalik ja usutav tuvastamine enam kuidagi võimalik. Kuna kaebaja väitis kahtlustatavana ülekuulamisel ja kohtuistungil (I köite lehed 144 ja 181p) selgelt, et gaasi lasti talle alles peale politseinike idiootideks nimetamist ja autost väljumise püüet ning põhimõtteliselt sama on 4 kinnitanud ka politseiametnikud nii ettekandes kui kannatanutena antud ütlustes, ei saa vaidlust olla üksnes selle meetme ajalise kasutamise osas. Selgusetuks jääb aga see, milles ikkagi seisnes gaasi kasutamist nõudnud kõrgendatud oht või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajadus. Eelnevalt käsitletust tulenevalt on äärmiselt kaheldav, kas kaebaja patrullautosse sulgemist ja seal kinni pidamist saab pidada seadusekohaseks vabaduse võtmiseks ja seega ka käeraudade kasutamise õiguspäraseks aluseks. Politseinikud viitavad ettekandes ja ütlustes küll tema üritusele rünnata neist ühte, kuid teised asjas olevad tõendid seda piisava usutavusega ei kinnita, vastustaja pole omalt poolt midagi lisanud ning eelnevalt juba nimetatud põhjusel pole kohtul neid enam võimalik ka muul viisil juurde saada. Politsei poolseid vahetu sunni meetmeid, mille kohaldamise vajalikkust ei suudeta põhjendada ega tõendada, saab käsitleda õigusvastaste ja inimväärikust rikkuvatena.

1. Arestimajades kinnipidamise tingimusi ja korda reguleerib siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“. Selle § 10 lg-d 1 ja 3 näevad ette, et enne kinnipeetu kambrisse paigutamist hinnatakse välise vaatluse ja küsitlemise teel tema tervislikku seisundit, täidetakse esmase tervisekontrolli akti ja korraldatakse tervishoiuteenuse osutaja poolt vajadusel ka meditsiiniline läbivaatus. Eeskirja § 30 lg-tes 1 ja 2 kehtestatu kohaselt jälgitakse kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist pidevalt, haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluste piires ning ööpäevaringselt on talle tagatud kiirabiteenuse osutaja vahendusel ka vältimatu abi. Kriminaalasja nr 13240104080 materjalides olev kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (I köite lehed 141p-142) kinnitab, et kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 17.09.2013 kell 02.
2. Tema tervisekahjustustena märgiti ära verevalum ninal ja punetus paremal randmel, ta kinnitas seda oma allkirjaga ning pani taotlusena kirja vaid soovi saada endale advokaat. Samal kuupäeval on koostatud ka esmase tervisekontrolli akt (konfidentsiaalne toimik), millesse on märgitud kaebustena peavalu, pearinglus, iiveldus ja nõrkus, väliste vigastustena palpeerimisel valulik 5x8 cm verevalum ninal (sulgudes fractura?), verevalum paremal randmel ning muude andmete hulgas ka vererõhu näidud 169/
3. Kaebaja on ka sellele dokumendile kirjutanud oma allkirja ning ei nähtu, et ta oleks seejuures läbivaatuse teostajale mingeid pretensioone esitanud. Kuna kirjeldused on valdavalt eestikeelsed ja kooskõlas sellega, mis on kaebaja ise oma terviseprobleemidena ära nimetanud, ei ole eriti usutav väide, et vene keelt kõnelenud tervishoiutöötaja ei saanud temast aru. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine on maakohtute pädevusse kuuluv eraõiguslik suhe. See seisukoht on igati kohane ka arestimajades tegutsevate tervishoiutöötajate tegevusele olenemata sellest, kas tegemist on arstimaja koosseisulise teenistujaga või mitte, sest tervishoiuteenuse osutamisel tegutseb ta kutseala esindajana ega täida avalik-õiguslikke ülesandeid. Seetõttu pole halduskohtul võimalik otsustada mistahes põhjusel arestimajas viibinud isikule tervishoiutöötaja poolt teostatud tervisekontrolli sisulise õigsuse ega osutatud abi piisavuse üle ning hinnata seda, kas antud juhul ninal olevate vigastuste kirjelduse juurde sulgudesse märgitud murru kahtlus oli vältimatut abi vajavaks terviseprobleemiks või mitte. Järgmisel päeval on see erakorralise meditsiini osakonnas küll läbivaatuse aluseks olnud, kuid pöördumise kohta koostatud patsiendikaardi sissekannetest ei nähtu midagi niisugust, mis viitaks kaebaja tervist või elu ohustanud ja seetõttu niisugust abi nõudnud seisundile. Peale uurimist ja diagnoosi panemist on ta suunatud perearsti jälgimisele ning soovitatud järgida säästvat režiimi, minna LOR-arsti konsultatsioonile ning tarvitada valu ja iivelduse vastaseid tablette ja ninatilku. Midagi enamat ei selgu ka Eesti Haigekassast kohtu pärimise peale saadud dokumentidest. Seega puuduvad alused pidada vastustaja tegevust kaebajale arstiabi osutamisel õigusvastaseks.
4. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg
5. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju 5 hüvitamise alused on käsitletud RVastS § 9 lg 1 ja
6. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist nii süülise väärikuse alandamise, vabaduse võtmise, tervise kahjustamise kui kodu puutumatuse korral, kuid kahju saab hüvitada üksnes proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-tes 1 ja 4 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-tes 1 ja 4 kehtestatust tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus, mittevaralise kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud. RvastS § 13 lg-s 1on seaduseandja näinud ette kohustuse arvestada hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane.
7. Eelnevalt käsitletu kohaselt ei ole vastustaja tegevus olnud õigusaktides sätestatuga kooskõlas selles, mis puudutab kinnistule 16.09.2013 toimunud sisenemise kohta protokolli koostamata jätmist ja politseiametnike teistkordset kinnistule sisenemist 17.09.2013 kella kahe paiku öösel. Esimesena nimetatud rikkumine pole käsitletav kodu puutumatuse rikkumisena ega saa seetõttu üksi anda piisavat alust kaebuse rahalise nõude rahuldamiseks. Teise osas pole kaebaja seda aga ise üldse soovinudki (I köite leht 181p). Vastavate põhjenduste esitamata ja tõendamata jätmise tõttu saab kaebaja kinni pidamist patrullautosse paigutamise teel pidada tema vabaduse õigusvastaseks võtmiseks ning vahetu sunni kohaldamist käeraudade ja gaasi kasutamises läbi tema inimväärikuse alandamiseks. 18.09.2014 vormistatud patsiendikaardist nr R459165 (konfidentsiaalne toimik) nähtub, et nimetatud kuupäeval tuvastati kaebajal Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas põhihaigusena koljusisene vigastus, konkussioon ning täiendavalt küünarvarre pindmine vigastus ja ninaluude kinnine murd. 17.09.2013 koostatud esmase tervisekontrolli aktis tuvastatu viitab samuti küünarvarre vigastusele ja ninaluu murrule. Seejuures ei tõenda aga miski, kuna täpselt ja millistel asjaoludel vigastused tekkisid. Toimikusse esitatud ettekande ja kriminaalasja materjalides olevate politseiametnikest kannatanute ütluste kohaselt toimus nende ja kaebaja vahel rüselus, sest ta osutas vastupanu, tahtis peale politseiautosse paigutamist sealt väljuda ning tagus sel eesmärgil jalaga auto ust ja akent. Kuna kaebaja on ka ise ukse jalaga avamist kirjeldades politseiametnike väiteid vähemalt osaliselt kinnitanud, pole alust nende õigsuses kahtlemiseks. Seega on igati võimalik, et kaebaja võis vigastused saada just kinnistul toimunu käigus. Tartu Ringkonnakohus on käesoleva kaebuse lahendamisel leidnud, et vastustaja peab tõendama, et tema pole kaebajal tuvastatud vigastusi põhjustanud. Halduskohtul puudub alus ja õigus teistsuguseks seisukohaks.
8. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramise otsus on individuaalne otsustus, milline tehakse juhtumi konkreetseid asjaolusid ja eelnevalt osundatud RvastS § 9 lg 2 ja § 13 sätestatud kriteeriume arvestades. Kaebaja on taotlenud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Antud juhtumi puhul oli tegemist vabaduse võtmisega põhjendamatu sõidukis kinni pidamise läbi, milline on kaasa toonud kaebaja väärikust alandava kohtlemise ja viinud tema tervise kahjustumiseni. Kaebaja väidetel pole tal asjas osalenud politseinikega mingeid isiklikke kontakte. Seega pole põhjust leida, et nad tegutsesid eesmärgiga teda tahtlikult kahjustada. Tema väited ja kriminaalmenetluses kogutud ütlused kinnitavad, et ta osutas teda korrale kutsuma tulnud politseiametnikele aktiivset vastupanu nii sõnades kui tegudes, mis lubab arvata, et ta on ise oma väljakutsuva käitumisega kaasa aidanud sellele, kuidas politseiametnikud teda kohtlesid. Lisaks on siinkohal tähendus ka sellel, et puuduvad tõendid, millised kinnitaksid, et talle tekkinud vigastused olid täies ulatuses ja ainult politseiametnike õigusvastase tegevuse tulemus, mitte aga ta enda aktiivse vastupanu tagajärg. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-27-02 punktis 13 on leitud, et põhiseaduse § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. See seisukoht on käesoleva kaebuse põhjustanud erinevatele asjaoludele vaatamata igati kohane. Seega ei pea kohus õiglaseks mõista vastustajalt mittevaralise kahju hüvitisena välja enam kui 500 eurot. See on kõigi 6 kaebajale politseiametnike õigusvastaste toimingute läbi tekkida võinud kannatuste eest igati piisav ja mõistlik hüvitis, mis arvestab nii õiguserikkumise raskust, süü vormi kui ta enda osa kahju tekkimises.
9. HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsKMS) § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on Eesti Haigekassa edastanud kohtu vastava päringu peale vastuse, mis sisaldab kaebajale määratud diagnoose. Kuna neis on kajastatud tema eraelulised andmed, mille avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik ja võimalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtud on kaebaja vastavate määruste alusel vabastanud 250 euro suuruste riigilõivude tasumisest nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse esitamise. Mingite muude menetluskulude kohta pole ta taotlust ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad võimalikud kulutused HKMS § 109 lg 1 alusel hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 7