← Eesti

3-16-635/2

Obsah (5)§ 16§ 84§ 6§ 60§ 65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-635 Haldusasi Menetlusosalised E.L. kaebus MTÜ Eesti Liiklus

) muudetaks nii, et see oleks õiglane kõigi liikluses osalevate sõidukijuhtide suhtes. Kaebaja leiab, et ta ei ole sõiduki suhtes kindlustusteenust tarbinud ning kuna tema auto pole liikluses osalenud, siis ei ole põhjust automaatseks kindlustusmakseks. Nende sõidukiomanike koormamine, kes igapäevaselt liikluses ei osale, on õigusvastane ja ebaõiglane. Kaebaja ei ole kätte saanud väidetavat teadet selle kohta, et tema sõidukit ähvardab sundkindlustus. LKF oleks võinud temaga ühendust võtta e-posti teel või telefonitsi, kuna need andmed on LKF-il olemas. LKF ei oska ise sundkindlustuse teemalistele küsimustele vastata ning samuti sai kaebaja erinevaid vastuseid teistelt asutustelt. Kaebaja sõlmis 2008. a IF-kindlustusega EI-lepingu, mis seisnes selles, et kaebaja tegi ise kindlustuspoliisi siis, kui ta seda vajas. Kaebajat ei ole selle lepingu lõppemisest teavitatud, kuid kaebaja saab aru, et seadus lõpetas selle lepingu kehtivuse. 1

(4)KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohus tagastab E.L. kaebuse läbivaatamatult.
  2. Nõue

muutmiseks tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, sest halduskohtul puudub pädevus seaduse muutmiseks või seadusandja kohustamiseks seda teha. Kooskõlas võimude lahususe põhimõttega tegeleb seaduste muutmisega Riigikogu. Kohus ei saa vaidluse lahendamisel asuda ise seadust muutma. Kohtul on HKMS § 158 lg 4 kohaselt asja lahendamisel võimalik jätta kohaldamata seadus või muu õigustloov akt, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega (vt käesoleva määruse p 10).

  1. Kaebaja põhieesmärk on saavutada LKF-i 16.11.2015 makseteatise tühistamine ning saada tagasi juba makstud 46 eurot. Eesmärgi saavutamiseks on kohased halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud tühistamiskaebus ning kohustamiskaebus raha tagastamiseks. Automaatse liikluskindlustuse teenuse seaduspärasuse hindamise nõue ei ole eraldiseisev nõue, vaid tühistamisnõude osa. Makseteatise tühistamisnõude põhjendatuse kontrollimisel tuleb kohtul niikuinii hinnata, kas automaatse liikluskindlustuse rakendamine kaebaja sõiduki suhtes oli õiguspärane (seaduspärane).
  2. Kohus leiab, et LKF-i 16.11.2015 makseteatise tühistamise ning 46 euro tagastamise nõuded tuleb tagastada, sest nendega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2). Kaebuse asjaolud on selged, kuid tühistamis- ning raha tagastamise nõuded on materiaalõiguslikult perspektiivitud. Riigikohus on pidanud õigeks kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel olukorras, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15 ja asjas nr 3-3-1-29-13, p 24).
  3. Kehtiv liikluskindlustuse seadus (

) jõustus 01.10.2014. Nimetatud seaduse eelnõu 423 SE seletuskirjast (kättesaadav http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6e0f1d5bea7e-497d-b54a-9ba467f6884d/Liikluskindlustuse%20seadus/) nähtub, et võrreldes varasema seadusega tehti liikluskindlustuse süsteemis põhimõttelisi muudatusi. N-ö vana süsteemi kohaselt sõlmiti kindlustusleping tähtajatult ning kindlustusvõtjale väljastati tähtajalisi poliise. Muu hulgas oli võimalik, et isikul oli olemas küll kindlustusleping, kuid alati ei pruukinud olla kehtivat poliisi ehk isik sõlmis poliisi ise siis, kui ta seda vajas. Praegu kehtiva seaduse järgi on kindlustuslepingud tähtajalised (

§ 16

lg 1) ning lepingu ja poliisi kehtivused kattuvad alati.

rakendussätetes nähti ette, et enne seaduse jõustumist sõlmitud lepingud kehtivad kuni lepingu kinnituseks väljastatud poliisil märgitud poliisi kehtivuse lõpuni ning lepingud, mille alusel ei ole väljastatud kehtivat poliisi, lõpevad seaduse jõustumisel (

§ 84lg-d 1 ja 2).

Samuti lisati seadusesse uuendusena automaatse liikluskindlustuse regulatsioon, mis tagab, et liikluses ei osaleks kindlustuskaitseta sõidukeid.

  1. Kaebuse lisadest nähtub, et kaebajal oli kindlustusleping sõlmitud
  2. a ning tal oli kehtiv poliis kuni 14.10.2014 (tl 7p).

§ 84

lg 1 järgi kehtis kindlustusleping kuni lepingu kinnituseks väljastatud poliisil märgitud poliisi kehtivuse lõpuni ehk kuni 14.10.2014. Pärast lepingu lõppemist ei olnud kaebajal enda sõiduki suhtes ühe aasta jooksul kindlustuskohustust ning sõidukile ei rakendatud ka automaatset liikluskindlustust (

§ 6lg 1).

Aasta möödus 14.10.2015 ning automaatne kindlustuskaitse tekkis 15.10.2015, sest kaebaja ei olnud ise uut kindlustuslepingut sõlminud (

§ 60lg 2).

Esimene automaatse liikluskindlustuse makseteatis esitati kooskõlas

§ 65

lg-ga 2 kindlustusperioodi eest, mille kestus on 30 kalendripäeva alates automaatse kindlustuskaitse algusest. Seega oli automaatse liikluskindlustuse rakendamine õiguspärane. Kaebaja on õigesti aru saanud, et tema EI-lepingu kehtivuse lõpetas seadus ning ka automaatne liikluskindlustus rakendus tema sõiduki suhtes seaduse alusel. Asjaolu, et kaebaja ei olnud uue seadusega kursis ning et temani ei jõudnud 2

(4)LKF-i saadetud meeldetuletus, ei muuda automaatse liikluskindlustuse rakendamist õigusvastaseks. Kaebajal oli uue seaduse jõustumisest ca aasta aega, et sundkindlustusega seonduvaid asjaolusid ise välja selgitada. 10. Kui kaebaja pidas „seaduse muutmise“ nõude all silmas, et kohus jätaks tema suhtes automaatse liikluskindlustuse sätted kohaldamata nende vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), siis märgib kohus järgmist. Kohtu hinnangul ei ole automaatse liikluskindlustuse regulatsioon PS-iga vastuolus. Sellisele järeldusele on jõudnud ka näiteks õiguskantsler 29.04.2014 seisukohas nr 6-1/140564/1401903 (http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu _mittetuvastamise_kohta_automaatne_liikluskindlustus.pdf). Küsimus regulatsiooni põhiseaduspärasusest võib tõusetuda seonduvalt omandiõigusega (PS § 32 lg 1), sest automaatse liikluskindlustuse kindlussuhte tekkimisega pannakse isikule kohustus tasuda kindlustusmakse. Kohus nõustub õiguskantsleriga, et eesmärgid tagada liiklusregistris registreeritud kindlustuslepinguta sõidukile kindlustuskaitse ning vähendada kindlustuslepinguta sõidukite osakaalu liikluses on kaalukad eesmärgid, mis võimaldavad omandiõigust piirata. Automaatne liikluskindlustus on proportsionaalne ka nende isikute suhtes, kelle sõiduk igapäevaselt liikluses ei osale, sest nende jaoks on ette nähtud erisus (

§ 6lg 1).

Kui isik kasutab sõidukit hooajaliselt (nt suvel), siis võib ta kindlustuslepingu sõlmida teatud ajaks ning järgmise lepingu sõlmimise kohustus tekib alles 12 kuu pärast arvates eelmise lepingu lõppemisest. Sel ajal ei rakendu sõiduki suhtes automaatne liikluskindlustus. Teiseks on sõidukiomanikul võimalik taotleda sõiduki ajutist registrist kustutamist (liiklusseaduse § 77 lg 7), mille puhul samuti kindlustuskohustus puudub. Kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebaja seda võimalust ka kasutanud. Seetõttu nõustub kohus õiguskantsleriga, et automaatne liikluskindlustus ei ole isiku suhtes üleliia koormav, sest liikluses (igapäevaselt) mitteosalevate sõidukite puhul on võimalik automaatse liikluskindlustuse teket vältida.

  1. Kaebaja taotleb veel, et LKF hariks oma töötajaid sundkindlustuse teemal, et nad oskaksid sundkindlustuse teemalistele küsimustele vastata. LKF-i klienditoe numbrile helistades selgus, et teenindaja ei oska vastata automaatset liikluskindlustust puudutavatele küsimustele. Kaebuse põhjendustes märkis kaebaja veel, et on lubamatu, et LKF, kes on vastutav organisatsioon sundkindlustuse täitmise osas, ei oska vastata sellekohastele küsimustele. Seega sisuliselt taotleb kaebaja LKF-i kohustamist tagada, et seal töötaksid kompetentsed ja koolitatud isikud. Kohus leiab, et see nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub selle esitamiseks kaebeõigus. See, kuidas LKF oma töötajaid harib ja koolitab ning kas edaspidi on LKF-i poolt tagatud üleüldine valmisolek isikute küsimustele vastamiseks, ei puuduta otseselt kaebaja õigusi. Hüpoteetiline võimalus, et kaebajal võib veel kunagi tekkida vajadus LKF-ilt sundkindlustuse teemalisi küsimusi küsida, ei ole selle nõude menetlemiseks piisav.
  2. Kaebajal oleks kaebeõigus esitada nõue, et LKF-i kohustataks tema selgitustaotlustele vastama, sest isikul on õigus saada vastus enda selgitustaotlusele (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse ehk MSVS § 2 lg 2, § 5). See nõue eeldaks aga, et LKF oleks jätnud kaebaja selgitustaotlustele vastamata või oleks vastamisega õigusvastases viivituses. Kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebaja LKF-i juhatuse liikmelt L. Potsepalt (tl 10p) ja klienditeeninduse spetsialistilt M. Zäuramilt (tl 12, 2021) vastuseid ja selgitusi saanud. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja ei ole LKF-i vastuste sisuga rahul ja leiab, et LKF ei valda sundkindlustuse teemat, kuid kohtul ei ole võimalik LKFile selgitustaotluse vastuse sisu ette kirjutada. Seega ei oleks ka sellisel kohustamiskaebusel perspektiivi ning see tuleks HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. 3

(4)
  1. Kohus märgib, et kaebajal on võimalus esitada LKF-ile märgukiri, selgitades, miks ta ei ole LKF-i klienditeenindusega rahul ja tehes konkreetsed ettepanekud LKF-i töö paremaks korraldamiseks (MSVS § 2 lg 1 p 1).
  2. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse muuhulgas HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, siis tasutud riigilõivu ei tagastata. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.