Obsah (6)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 29. märts 2016, Tallinn 3-16-86 Haldusasi T.V.u kaebus taotlustega tühis

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada 1 vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. T.V. viibib vahistatuna Tallinna Vanglas alates
2. augustist
4. novembril 2015 esitas T.V. Tallinna Vanglale taotluse, milles soovis lühiajalise kokkusaamise võimaldamist oma elukaaslasega ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta.
5. novembri 2015 otsusega nr 5-8/15/31344-2 jättis Tallinna Vangla taotluse rahuldamata, leides, et ei esine nii kaalukaid asjaolusid, mis võiks tingida sellise erandi tegemist. Otsusest põhjendatakse kokkuvõttes järgmiselt: vangla on sellist kokkusaamist vahistatule erandkorras võimaldanud, kui isik on vahistuses viibinud pikka aega ning taotlus oli äärmiselt põhjendatud; sellise erandi tegemine eeldab vangla töö ümberkorraldamist (eraldi ruum, eraldi järelevalve, külalise täielik läbiotsimine); ei nähtu, et klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamine nõrgendaks kaebaja puhul perekondlikke sidemeid – kaebaja suhte kestus elukaaslasega on vanglale teadmata, abielus nad pole ja lapsi neil pole, samas pole kaebaja kõiki lühiajalisi kokkusaamisi kasutanud kokku saamiseks elukaaslasega ning liiati on võimalik suhelda lähedastega telefonitsi ja kirja teel.
7. detsembri 2015 vaideotsusega nr 5-15/34036-2 jättis Tallinna Vangla direktor kaebaja vaide rahuldamata. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
8. T.V. esitas
9. jaanuaril 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus tühistaks Tallinna Vangla
10. detsembri 2015 otsuse nr 5-8/15/31344-2 ning
11. detsembri 2015 vaideotsuse ning kohustaks Tallinna Vanglat võimaldama kaebajale lühiajalise kokkusaamise elukaaslasega ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta.
12. Esiteks leiab kaebaja, et vangla rikkus tema taotluse lahendamisel justiitsministri
13. novembri 2000 määruse nr 72 “Vangla sisekorraeeskiri” (VsKE) § 35 lõikes 2 sätestatud 10päevast tähtaega. Teiseks rõhutab kaebaja, et vajab vaheseinata kokkusaamist perekondlike sidemete tugevdamiseks. Kaebaja on seisukohal, et võimalus suhelda läbi erinevate sidevahendite või saada kokku teineteisest klaasvaheseinaga eraldatuna ei ole võrreldav võimalusega füüsiliselt lähedase inimesega kokku saada. Siinkohal viitab kaebaja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele kohtuasjas Varnas vs. Leedu. Kaebaja peab põhjendamatuks vaidlustatud otsuses tehtud viidet sellele, et kaebaja ja tema elukaaslase suhte kestus pole vanglale teada, kuna lühiajalise kokkusaamise puhul ei ole suhte kestus üldse oluline, erinevalt pikaajalisest kokkusaamisest. Kaebaja on seisukohal, et perekondlike sidemete säilitamiseks ei ole klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamised piisavad ning viitab selles osas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele kohtuasjas Istvan Gabor Kovacs vs. Ungari. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole ka saanud rohkem lühiajalisi kokkusaamisi kui Tallinna Vangla kodukorra punktis 13.1.2 ette nähtud. Viimaks on kaebaja seisukohal, et teda tuleb käsitada isikuna, kes on vahi all olnud pikka aega ning see on iseäranis kaalukas argument, mis peaks õigustama erandina ilma klaasist 2 vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamise võimaldamist. Kaebaja toob ka välja, et tema suhtes ei ole kriminaalmenetluses seatud suhtlemispiiranguid, ta pole toime pannud distsiplinaarsüütegusid ning pole ohuks vangla julgeolekule.
14. Kaebaja viitab ka Euroopa Vanglareeglistiku punktidele 24.1-
15. 5 ja punktile 99 ning rõhutab, et vanglas tuleb maksimaalselt võimaldada suhtlemist perekonnaga. Kaebaja viitab ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni (edaspidi CPT)
16. juuni 2012 raportile, mille kohaselt peaks füüsilist kokkupuudet võimaldavad lühiajalised kokkusaamised olema reegliks ning eraldatud kokkusaamised erandiks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
17. Tallinna Vangla leiab, et T.V.u kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja leiab, et VsKE § 31 lõigetest 1, 2 ning 21 tuleneb selgelt, et üldreeglina peab vanglateenistus kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldama ning kaalumise õigus on tal ainult siis, kui tegemist on juhtumiga, mille suhtes on ette nähtud erandi kohaldamise võimalus. Vastustaja selgitab, et eraldamine toimub julgeolekukaalutlustel ning lühiajalisel kokkusaamisel on julgeolekuriskide esinemise võimalus suur, sest kokkusaamisi võimaldatakse laia isikute ringiga ning eraldamine vähendab kokkusaajate turvariski ning võimalust keelatud esemeid ja aineid üle anda.
18. Vastustaja selgitab, et perekonnaga suhtlemiseks on eraldamiseta kokkusaamine VSkE § 31 lg 21 p 3 kohaselt võimalik vaid juhul, kui see toimub vangla poolt korraldatavate tegevuste raames. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja ei põhistanud oma taotluses seda, kuidas aitaks vaheseinata kokkusaamine tema peresidemete säilimisele rohkem kaasa kui vaheseinaga kokkusaamine. Vastustaja selgitab, et VangS § 68 lõikest 3 tulenevalt tuleks eraldamiseta kokkusaamisele tulev isik täielikult läbi otsida, mis riivab oluliselt kokkusaamisele tulija õigusi ning on liiati vanglale aja- ja töömahukas ja siiski säiliks oht, et keelatud ained ja esemed satuvad vanglasse. Vastustaja toob välja, et Tallinna Vangla on taganud ja jätkuvalt tagab kaebajale erinevad võimalused vanglaväliseks suhtlemiseks: kaebaja on alates
19. oktoobrist 2014 elukaaslasega regulaarselt kohtunud 18 korral, kaebaja on saanud temalt ka 3 pakki, kaebaja on saanud kogu kinnipidamise vältel telefoniga suhelda, millist võimalust on kaebaja kasutanud 153 korral, samuti on kaebajale tagatud võimalus kirjavahetuseks.
20. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-5-09 ja 3-3-1-77-09, on vastustaja seisukohal, et kuna kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust võimaldada vahistatutele lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata, vaid sellesisuline otsus on vangla kaalutlusotsus, siis poleks kaebuse rahuldamise korral võimalik vanglat vastava kokkusaamise võimaldamiseks kohustada, vaid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 4 kohaselt saaks teha vastustajale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.
21. Vastustaja hinnangul on vaideotsus õiguspärane ega riku liiati kaebaja õigusi vaide esemest sõltumatult.
22. Vastustaja nõustub siiski sellega, et vangla rikkus kaebaja taotluse läbi vaatamise tähtaega, viivitades sellega lubamatult ühe päeva, mis pole ebamõistlikult pikk viivitus 3 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
23. Leian, et T.V.u kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Keeldudes lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta, ei ole vangla käesoleval juhul kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud, olles ilmselgelt põhjendamatult väikese kaalu omistanud kaebaja vahi all viibimise kestusele ning olemata üldse hinnanud kaebajast ja temaga lühiajalisele kokkusaamisele tulla soovivast elukaaslasest lähtuvaid võimalikke ohtusid. Kuigi vaideotsus kaebaja õigusi eraldivõetuna ei riku, tuleb see koos vaide esemeks olnud haldusakti tühistamisega tühistada õigusselguse huvides. Kohustamisnõude täielik rahuldamine ei ole võimalik, kuna lühiajalise kokkusaamise võimaldamine tuleb vanglal otsustada kaalutlusõiguse alusel ning kohus ei saa kaalutlusõigust teostada vangla eest. Küll aga tuleb vanglal uue otsuse tegemisel silmas pidada käesolevas kohtuotsuses võetud seisukohti.
24. VangS § 98 lõikest 1 tulenevalt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi. VSkE § 31 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all ning kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Sama paragrahvi lõikest 21 punktist 3 ja seal viidatud vangistusseaduse § 23 lõikest 1 tulenevalt võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames lühiajalisi kokkusaamisi perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Eeltoodust tulenevalt on üldreeglina ette nähtud lühiajalise kokkusaamise toimumine selliselt, et kinni peetav isik ning külaline on klaasseinaga eraldatud, ent erandina on võimalik ka kokkusaamine ilma vaheseinaga eraldamiseta (ent siiski vanglateenistuja vahetu järelevalve all).
25. Kuna VSkE ega VangS ei täpsusta, mida peetakse silmas vangla poolt korraldatavate tegevuste all, tuleb sellega lugeda hõlmatuks põhimõtteliselt kogu kinni pidamise korraldus, mitte üksnes mingisuguses kindlas formaadis vangla poolt korraldatud üritused. See omakorda tähendab, et sõnastus "vangla poolt korraldatavate tegevuste raames" tegelikult VSkE § 31 lg 21 punkti 2 kohaldamisala ei piira ning vastava erandi tegemine on võimalik, kui külaliseks on VangS § 23 lõikes 1 nimetatud isik (sh. perekonnaliige) ning see on vajalik kinni peetava isiku sotsiaalsete sidemete katkemise vältimiseks.
26. Pean ekslikuks vastustaja seisukohta, et VSkE § 31 lg 21 punktis 2 nimetatud erandi taotlemisel peab vahistatu tingimata põhistama seda, et erandi võimaldamata jätmisel võiksid perekonnasidemed katkeda. Kohtuasjas nr 3-3-1-12-14 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et vangistuses viibiva õigus lühiajalisele kokkusaamisele on põhiseaduse § 26 kaitsealas. Kohtuasjas nr 3-4-1-9-10 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus hõlmab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Sellest tulenevalt olen seisukohal, et abikaasade/elukaaslaste vaheline vahetu lähedus ja füüsiline kontakt on perekonnaelu puutumatuse osaks ning sellele piirangute tegemine peab olema proportsionaalne. Oma otsuses on vangla välja toonud, et erandlikel asjaoludel on sellist kokkusaamist võimaldatud. Siinkohal pole tähtsust, millised on olnud teiste kinnipeetavate puhul need erandlikud asjaolud, ent kindlasti ei pea sellisteks olema näiteks mingid tõsikindlad faktid selle kohta, et perekonnasuhted on juba purunemas. Selles osas ei saa asjakohaseks 4 pidada vastustaja poolt esile toodud väiteid, et kaebaja on lühiajalistel kokkusaamistel kokku saanud ka teiste isikutega. Perekonnasuhted elukaaslasega on inimese jaoks kahtlemata kõige olulisemad suhted (mida antud juhul kinnitab ka tõsiasi, et just oma elukaaslasega on kaebaja kõige tihedamini kohtunud ja temaga suhelnud), ent see ei välista vahistatu vajadust pidada kontakti, sh. kohtuda lühiajalistel kokkusaamistel ka muude isikutega. Asjaolust, et vahistatu pole kõiki lühiajalisi kokkusaamisi kasutanud kohtumiseks elukaaslasega, ei saa järeldada, et tal puudub vajadus elukaaslasega suurema füüsilise läheduse järele või et vahistuses viibimine ei ohusta nende vahelisi perekonnasuhteid. Asjaolu, et ühe elukaaslase või abikaasa pidev pikaajaline eemalviibimine, sh. tema kinni pidamine vanglas, takistab normaalse perekonnaelu elamist ning kujutab iseenesest alati ohtu perekonnaelu jätkumisele, peaks olema üldteada olev.
27. Olen kaebajaga nõus ka selles, et võimalused pidada ühendust telefoni ja kirja teel ei asenda täielikult vahetu suhtlemise võimalust, sh. lähedust, mis tekib samas ruumis (füüsiliselt mitte eraldatuna) viibides. Kaebaja on põhjendatult viidanud ka CPT aruandele, kus leiti, et vangide ja nende külaliste füüsilise kokkupuute välistamine turvakaalutlustel õigustatud olla, kuid avatud kokkusaamised (nt. nii, et vangid ja nende külalised istuvad laua ääres) peaksid olema reegliks ja suletud kokkusaamised erandiks ning seda kõigis vangide kategooriates. On tõsi, et CPT soovitused, nagu ka Euroopa Vanglareeglistik, millele kaebaja viitab, pole siduvad õigusaktid, ent väljendavad need siiski euroopa tänases kultuuriruumis valdavat arusaama isikult vabaduse võtmise ja kinnipidamistingimuste suhetest inimväärikuse ja põhiõigustega. Pelgalt CPT aruannetele või Euroopa Vanglareeglistiku sätetele tuginedes ei saa isikud mingeid nõudeid esitada, küll on aga õigustatud vangistust reguleerivate normide tõlgendamine nendes dokumentides sisalduva valguses.
28. Perekonnaelu puutumatuse piiramine olukorras, kus ühel elukaaslastest on seaduse alusel võetud vabadus, võib olla õigustatud kinnipidamisasutuses julgeoleku tagamiseks. Kohtuasjades nr 3-3-1-12-14 ja 3-3-1-40-14 tehtud lahendites on Riigikohus leidnud, et nii lühiajalisele kokkusaamisele tuleva külalise kui ka vangla üldise julgeoleku tagamiseks on õigustatud lühiajalisel kokkusaamisel isikute klaasvaheseinaga eraldamine. Kõnealused kohtulahendid on küll tehtud juhtumite kohta, mis leidsid aset VSkE § 31 varasema redaktsiooni ajal, ent neis toodud seisukohad on asjakohased ka käesoleval juhul. Kohtuasjas nr 3-3-1-40-14 tehtud otsuses möönis Riigikohus, et võrreldes VSkE § 31 varasema sõnastusega, piirab alates
29. jaanuarist 2015 kehtiv redaktsioon vanglaadministratsiooni kaalutlusõigust vaheseinata kohtumiste võimaldamisel, ent siiski ei välista seda. Seega, vaatamata sellele, et varasemaga võrreldes on alates
30. jaanuarist 2015 lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta VSkE § 31 lõikes 21 sõnaselgelt sätestatud erandliku võimalusena, ei tähenda see, et sellise erandi tegemisest võiks keelduda suvaliselt või et selle puhul tuleks lähtuda mingisugusest oluliselt erinevatest kaalutlustest kui varem.
31. VskE §-i 31 ülesehitusest tulenevalt on klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajaline kokkusaamine käsitatav erandina, mille tegemise peab vangla otsustama niisiis kaalutlusõiguse alusel. Leian, et käesoleval juhul ei ole vangla kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud, omistades ilmselgelt põhjendamatult vähese kaalu sellele, et kaebaja oli taotluse esitamise ajaks 5 viibinud vahistuses pikaajaliselt. Nii vangla otsuses kui vaideotsuses on ära toodud, et vahistuse pikk kestus ei ole iseenesest õigustus vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Põhimõtteliselt on see õige, ent ei tähenda siiski, nagu võiks selle asjaolu kaalumisel üldse kõrvale jätta. Antud juhul on aga vangla sisuliselt vahistuse kestuse aga hoopis tähelepanuta jätnud.
32. Vaidlust pole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna alates
33. aasta augustikuust ehk oli vahistuses viibinud vanglale taotluse esitamise ajaks enam kui aasta. Vahistatu näol on tegemist isikuga, kellelt käimasoleva kriminaalmenetluse tagamiseks on võetud vabadus, ent keda pole siiski kuriteos süüdi mõistetatud. Vahistatu puhul esineb niisiis võimalus, et teda süüdi ei mõisteta ning temalt vabaduse võtmine osutub hiljem alusetuks. Seda suurem on vajadus vahistatu puhul tagada sotsiaalsete ja perekondlike sidemete säilimine ning selliste sidemete säilimise võimaldamise osas ei tohiks vahistatu üldjuhul olla halvemas olukorras võrreldes karistust kandva kinnipeetavaga või kui tema olukord ongi halvem, peab selleks olema mingisugune selge ja tema suhtes käimas oleva kriminaalmenetluse tagamise vajadusest lähtuv põhjus. Seda seisukohta toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Varnas vs. Leedu. Tegelikult on perekonnaliikmetega kokkusaamise osas Eesti õiguses vahistatu objektiivselt halvemas olukorras kui karistust kandev kinnipeetav. Nimelt on viimasel õigus ka pikaajalisele kokkusaamisele, millist õigust vahistatul pole. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mitte võimaldamine on proportsionaalne. Küll aga tuleks selle piirangu valguses hinnata ka VSkE § 31 lg 21 sätestatud erandite lubamist. Nimelt kui karistust kandva kinnipeetava puhul kompenseerib lühiajalisel kokkusaamisel eraldusseina tõttu puudu jääva läheduse võimalus pikaajaliseks kokkusaamiseks, siis vahistatu puhul sarnast vahetut kompenseerivat meedet ei ole. See annab VSkE § 31 lõikes 21 sätestatud erandi üle otsustamisel vahistatu soovile suurema kaalu.
34. Nõustun vastustajaga selles, et vajadus tagada vangla julgeolek, on äärmiselt kaalukas põhjus vanglas viibivate isikute põhiõiguste piiramiseks. Iseenesest usutav on ka vastustaja seisukoht, et kokkusaamisele tuleva isiku läbi otsimine ning kokkusaamise pidev visuaalne jälgimine vanglaadministratsiooni poolt ei suuda täielikult tagada seda, et üle ei antaks keelatud esemeid või aineid. Samas ei saa seda samavõrd välistada ka pikaajaliste kokkusaamiste puhul kinnipeetavatega. Seega ei saa väita, et kinnipeetavate kokkusaamised väljastpoolt tulnud külalistega saaksid põhimõtteliselt toimuda üksnes seinaga eraldatult või et vastupidine saaks toimuda (selleks, et oleks võimalik tagada vangla julgeolek) vaid väga üksikutel juhtudel. Eeltoodust tulenevalt leian, et VSkE § 31 lg 21 punkt 2 kohustab üldjuhul vanglat pikaaegselt vahistuses viibinud kinnipeetavale mõistliku ajavahemike järel korraldama selliseid "tegevusi", mille raames on selleks soovinud kinnipeetaval võimalus ilma vaheseinaga eraldamata kohtuda vähemalt oma kõige lähedasemate perekonnaliikmetega (abikaasa/elukaaslased/lapsed), kui selle vastu ei räägi mingisuguseid iseäranis kaalukaid asjaolusid. Selliseks "tegevuseks" nimetatud sätte tähendused võibki olla lühiajalise kokkusaamise korraldamine tingimustes, kus isikud saavad küll järelevalve all, ent ilma neid eraldava füüsilise tõkketa kokku saada.
35. Kuivõrd on ilmne, et eraldamiseta kokkusaamise korraldamisel tuleb vanglateenistuse ametnikel teha täiendavaid kontrollitoiminguid, mis tähendab samas seda, et mingis muus 6 kohas vanglas on julgeolek samal ajal halvemini tagatud (sest ressurssi kasutatakse kokkusaamisele tulija täiendavaks kontrollimiseks), siis ei saa nõuda, et sellised eraldamiseta kokkusaamised toimuksid pidevalt, vastupidine oleks vastuolus ka VSkE § 31 loogikaga, kus sõnaselgelt nähakse vahetu lühiajaline kokkusaamine ette erandina. Eelnimetatud mõistlikuks ajavahemikuks võiks olla näiteks 6 kuud, arvestades, et karistust kandvale kinnipeetavale võimaldatakse VSkE § 45 kohaselt vähemalt sellise ajavahemiku jooksul pikaajaline kokkusaamine. Sellise sagedusega seda soovivatele vahistatutele ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise korraldamine ei saa vangla jaoks kujutada endast sellist julgeolekuohtu ega halduskoormust, mis kaaluks üles vahistatu õiguse perekonnaelu kaitsele. Antud juhul oli kaebaja vahistuses viibinud enam kui aasta ning sedavõrd pika vahistuses viibimise puhul oleks vangla pidanud tema soovile saada elukaaslasega kokku ilma vaheseinaga eraldamiseta, omistama märksa suurema kaalu.
36. VSkE § 31 lõikes 21 sätestatud erandi üle otsustamisel peab vangla igal juhul silmas pidama nii konkreetse vahistatu kui temaga kokkusaamisele tulla sooviva isiku tausta ja tegevuse kohta olemasolevaid andmeid ning erandi tegemisest võib keelduda, kui neist andmetest nähtuvad mingisuguseid täiendavad julgeolekuohud. Nii näiteks leidis Riigikohus juba eelpool viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-40-14 (mis puudutas küll kinnipeetava, mitte vahistatu kokkusaamist), et kinnipeetava isik ja tema poolt varem toime pandud kuriteod on juba sellist laadi, mis välistavad julgeolekukaalutlustel lühiajalise kokkusaamise ilma vaheseinata. Antud juhul ei nähtu, et vangla oleks mingisuguseid selliseid täiendavaid turvariske T.V.u või tema elukaaslase osas tuvastanud. Kuivõrd küsimus tuleb vanglal otsustada kaalutlusõiguse alusel, ei saa otsust, kas vahetut lühiajalist kokkusaamist kaebajale lubada või mitte, teha kohus. Liiati võivad asja uue otsustamise ajaks teatud ohuhinnanguid õigustavad asjaolud olla muutunud. Seetõttu tuleb vanglal kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata ja teha asja kohta uus otsus.
37. Selles, et vangla rikkus kaebaja
38. novembri 2015 taotluse lahendamisel VSkE § 35 lõikes 2 sätestatud tähtaega, pole kohtumenetluses poolte vahel enam vaidlust. Samas pole see käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtis, sest ilmselgelt ei saanud see tähtaja rikkumine mõjutada asja sisulist otsustamist ning teisalt on otsus õigusvastane, sõltumata tähtaja rikkumisest. VSkE § 35 lõikes 2 sätestatud tähtaja rikkumine iseenesest aga sellise otsuse tühistamist kaasa ei tooks. 23.

§ 108lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud vastustaja kanda.

Tulenevalt

§ 109

lõigetest 1 ja 6 tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 7