Obsah (5)

§ 137§ 116§ 123§ 143§ 145

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-15-4195 Määruse tegemise aeg ja koht 6. jaanuar 2016, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ülle Jänes, Gaida Kivinurm Tsiviilasi DZ avaldu

) § 123 lg-le 1, mille kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lastekaitseseaduse (LaKS) § 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.

§ 137

lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 2 kohaselt avaldust ei rahuldata, kui 1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või 2) on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

§ 137

lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. 9. Maakohus tuvastas tsiviilasjas esitatud tõendite ja ärakuulamisel avaldatu pinnalt, et lapse isa ei ole oma alaealise lapse suhtes nõuetekohaselt täitnud

§ 116lg-s 2 sätestatud kohustusi.

Vanemal lasub mitte ainult õigus, vaid ka kohustus last kasvatada ja lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda, nimetatu hõlmab lapse ülalpidamist ja hoolitsust lapse arengu, hariduse, turvalise ja stabiilse elukeskkonna eest jpm. Antud juhul ei ole lapse isa lapse elus osalenud ega last vajalikul määral materiaalselt toetanud. Nimetatud käitumisega on lapse isa jätnud oma seadusest tulenevad kohustused lapse ees täitmata.

1. Lapse kasvatamisega ja ülalpidamisega on lapse sündimisest saati tegelenud lapse ema. Tsiviilasjas esitatud tõenditega on tuvastatud, et puudutatud isikul I esineb kaasasündinud 3 adrenogenitaalne sündroom, mille korral on häiritud kortisooli ja aldosterooni süntees neerupealistes. Haigus avaldub kliiniliselt juba vastsündinueas põhjustades virilatsiooni ning eluohtlikku soolakaotus-sündroomi. On ilmne, et lapse tervislik seisund eeldab tema vanematelt tavalisest suuremat hoolt ja pühendumust, kui samas vanuses terve lapse puhul. Avaldaja on tütre tervise huvides korraldanud ümber oma elu. Tsiviilasjast nähtuvalt on laps vajanud operatsiooni, mille teostamiseks on vajalik mõlema vanema nõusolek ning pole välistatud ka edasine vajadus operatiivseks sekkumiseks. Avaldaja ei ole vajalikel hetkedel lapse isalt lapse terviseküsimuste otsustamiseks mingit tuge ega nõusolekut saanud. Kohus nõustus eestkosteasutusega, et olukord, kus teine hooldusõiguslik vanem paikneb kaugel, on kättesaamatu ja osavõtmatu lapse emaga suhtlemisel ja koostöö tegemisel, ei ole lapse huvides. Takistatud on lapse tervise ja elukorraldusega seonduvate oluliste otsuste ja toimingute tegemine. Lapse peamiseks huviks on stabiilne elukorraldus ja turvaline keskkond ning lapsele vajaliku raviteenuse korraldamine. Selle on ema siiani ainuisikuliselt tütrele taganud. Lapse igapäevane hooldamine ja kasvatamine on täielikult olnud lapse ema kanda.
2. Arvestades, et tegelikkuses teostab lapse hooldusõigust käesoleval ajal avaldaja üksinda, on ainuhooldusõiguse üleandmine emale põhjendatud. Hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele ning üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kohus asus seisukohale, et avaldus on põhjendatud ja tuleb

§ 123

lg 1,

§ 137lg 1 ja 3 alusel rahuldada, seda olenemata lapse isa vastuväidetest avaldusele.

Lapse isa on valinud omale elukoha lapsest eemal ja avaldanud, et ta Eestisse elama ei asu. Põhjendamatu on nõuda, et lapse ema võiks lapse viibimiskoha üle otsustada üksnes Eestis elades. Lapse isal on olnud lapse sündimisest alates võimalus osaleda lapse elus ning teostada lapse suhtes nõuetekohast hooldusõigust ja täita ülalpidamiskohustust. Asja materjalidest nähtuvalt ta seda teinud ei ole. Kohtu hinnangul on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine kooskõlas lapse huvidega. Avaldaja on taganud kõik lapse eluks ja heaoluks vajalikud tingimused ning hoolitseb oma lapse eest parimal võimalikul moel. Samuti on ta pidanud üksi toime tulema lapse raskete kaasasündinud terviseprobleemide lahendamisega. 12. Puudutatud isiku II kohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et isa ei soovi kaotada kontakti oma lapsega ning soovib lapsega suhelda Skype ja telefoni teel. Kohtu hinnangul ei jää lapse isa hooldusõiguse üleandmisega avaldajale ilma suhtlusõigusest lapsega ega millestki muust tavapärasest, mis oleks olnud isa elu lahutamatu osa. Riigikohus on oma 3-2-1-4511 lahendis märkinud, et

§ 143

lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning

§ 145

lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Kohus selgitas lapse isale, et tal on jätkuvalt õigus suhelda lapsega ning tal on kohustus tasuda lapse ülalpidamiseks elatist. Määruskaebus

1. 14.10.2015 esitas puudutatud isik II Harju Maakohtu 30.09.2015 määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
2. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud TsMS §-s 465 sätestatud põhjendamiskohustust ning TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut, kuna ei ole hinnanud puudutatud 4 isiku II poolt esitatud tõendeid. Kohus ei ole võtnud arvesse puudutatud isiku II soovi osaleda oma lapse elus, kasvatada teda ning hoolitseda tema heaolu eest. Esitatud kirjavahetusest tuleneb, et lapse isa on lapsega toimuvast huvitatud. Puudutatud isik II on avaldanud soovi osaleda aktiivselt oma lapse kasvatamisel. Ta on ööpäevaringselt valmis last puudutavaid asju arutama ja avaldajal on teada kõik tema kontaktid, mille kaudu on võimalik teda kätte saada. Vastavalt 15.09.2015 kohtuistungi protokolli lk-le 3 ütles isa, et ta armastab oma last ja ta on valmis tegema kõik oma lapse heaks. Kohtu järeldus, et lapse isa ei ole oma alaealise lapse suhtes täitnud nõuetekohaselt

§ 116lg-s 2 sätestatud kohustusi, on pealiskaudne.

Kohus ei ole võtnud arvesse lapse isa seisukohta ning tõendeid, mis näitavad, et lapse isa tahab täita oma kohustusi, mis tulenevad

§ 116lg 2.

Avaldaja ei ole andnud isale võimalust teostada oma õigusi ja kohustusi ning takistab igasuguse ühenduse loomist isa ja lapse vahel.

1. Puudutatud isik II juhib kohtu tähelepanu sellele, et peale vanemate lahkuminemist asus puudutatud isik II New-Yorgist elama Venemaale ainult selle tõttu, et olla lapsele lähemal. Venemaa on tema kodumaa. Eestis ta ei saa elada, kuna ei valda eesti keelt, mis omakorda raskendab töö leidmist. Eestis ei ole tal kinnisvara, järelikult on tarvis üürida korter, kuid materiaalseid vahendeid tal selleks ei ole. Puudutatud isikul II on kavas vahetada töökohta ja kolida Peterburgi, et olla oma tütrele lähemal. Kohus ei ole võtnud arvesse puudutatud isiku II poolt esitatud tõendeid, millest järeldub, et puudutatud isik II on kutsunud lapse ema koos tütrega Venemaale elama. Asjaolu, et lapse isa elab Venemaal, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.
2. Maakohus leidis, et antud juhul ei ole lapse isa oma lapse elus osalenud ega last vajalikul määral materiaalselt toetatud. Puudutatud isik II selgitab, et kandis igakuiselt ligikaudu 100 eurot avaldajale lapse ülalpidamiseks. Asjaolu, et puudutatud isik II maksis lapsele elatist 95 eurot kuus vähem, ei tähenda, et ta ei tahaks oma lapse eest hoolitseda. Antud hetkel otsib puudutatud isik II võimalusi selleks, et oma last piisavas ulatuses ülal pidada. See, et lapse isa ei ole nõuetekohaselt oma ülalpidamiskohustust täitnud, ei saa olla ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks. Puudutatud isikul II on võimalus oma majandusliku olukorra paranemisel elatise võlgnevus likvideerida. Lisaks vaadeldakse elatise küsimust tsiviilasja nr 2-15-8975 raames ning elatise maksmine ei ole käesoleva menetluse esemeks.
3. Avaldaja väited selle kohta, et ta küsis puudutatud isikult II nõusolekut operatsiooni läbiviimiseks, on tõendamata. Avaldaja ei küsinud temalt nõusolekut operatsiooni läbiviimise osas, samuti ei ole avaldaja esitanud dokumente, mida oleks olnud vajalik allkirjastada operatsiooni läbiviimiseks.
4. Maakohus ei ole piisavalt argumenteerinud oma seisukohta, et põhjendamatu on nõuda, et lapse ema võiks lapse viibimiskoha üle otsustada üksnes Eestis elades. Puudutatud isik II tõi esile, et lapse ema suhtleb oma endise elukaaslasega, kes praegusel hetkel elab Tais ning kutsub teda sinna koos lapsega. Tais ei ole lapsele sobilik kliima ja piisavalt kättesaadavad kvaliteetsed meditsiinilised võimalused.
5. Maakohus on jätnud tähelepanuta puudutatud isiku II seisukohad kui märkis, et lapse isal on olnud lapse sündimisest alates võimalus osaleda lapse elus, ning teostada lapse suhtes nõuetekohast hooldusõigust ja täita ülalpidamiskohustust. Nii kohtuistungi ajal kui ka oma seisukohas teatas lapse isa, et lapse ema ei võimalda tal teostada hooldusõigust lapse üle. Kohus jättis täielikult tähelepanuta lapse isa poolt esitatud tõendid, mis tõendavad seda, et lapse isa soovib lapsega kokku saada, avaldab huvi tema asjade vastu, küsib, kuidas laps 5 kasvab. Kõike seda on ta küsinud Skype vahendusel, kuna lapse ema keeldub temaga kohtumast ja last näitamas. Samuti ei ole kohus võtnud arvesse tõendit selle kohta, et kui lapse isa last külastas, visati ta lapse kodust välja ning ta oli sunnitud esitama politseisse avalduse. Samuti ei ole kohus arvestanud sellega, et lapse isa teatas kohtuistungil, et avaldaja blokeeris lapse isa mobiiltelefoni numbri ning keeldub temaga ühendust võtmast. Kohus on jätnud tähelepanuta ka lapsele määratud esindaja seisukoha. Vastavalt kohtuistungi protokolli lk-le 3 on lapse esindaja asunud seisukohale, et puudub alus hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks.
6. Kohus ei selgitanud, mille alusel oleks mõistlik emale üle anda isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus. Avalaja poolt ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et isa ei ole saanud hakkama isiku-ja varahooldusõiguse teostamisega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-142-13 leidnud, et lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. Vastused määruskaebusele
7. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
8. Puudutatud isikule I määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et lapse tervislik seisukord nõuab pidevat jälgimist ja sekkumist. Olukorras, kus vanemad elavad eri riikides ning ajuti ka eri kontinentidel ei ole mõistlik, et lapse elulisi huve puudutavates küsimustes peaksid vanemad alati ühise otsuse vastu võtma.
9. Lapse elukohajärgne eestkosteasutus on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Edasine menetluse käik
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
11. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.09.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku II määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 26.

§ 137

lg 1 kohaselt võib juhul, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, kumbki vanem kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

1. Maakohus on avalduse rahuldamisel ning ühise hooldusõiguse lõpetamisel lähtunud õigesti eelkõige lapse huvidest ning sellest, kes lapse hooldusõigust faktiliselt teostab. Ka 6 Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (RKTKo nr 3-2-1-45-11, p 21). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hooldusõiguse üleandmine emale on lapse huvides. Lapse isa elab teises riigis ning lapsega igapäevaselt ei tegele. Eestkosteasutus on määruskaebusele esitatud vastuses märkinud, et tsiviilasja nr 2-1514143 raames on puudutatud isik II eestkosteasutusele kinnitanud, et tal on võimalik Eestis viibida maksimaalselt kaks korda aastas korraga neli päeva. Samuti nähtub ringkonnakohtu hinnangul käesoleva tsiviilasja materjalidest, et vanemate omavaheline suhtlemine ja koostöö on keeruline. Sellises olukorras on ühise hooldusõiguse jätkumine vastuolus lapse parimate huvidega.
2. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda siiani ainuisikuliselt teostanud, ei oleks lapse huvides. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et lapse peamiseks huviks on stabiilne elukorraldus ja turvaline keskkond ning lapsele vajaliku ravi tagamine. Lapse igapäevane hooldamine ja kasvatamine ning temale vajaliku ravi korraldamine on täielikult olnud lapse ema kanda. Võttes arvesse ema pühendumust lapse eest hoolitsemisel ja seda, et tegelikkuses on senini kõik lapsega seotud otsustused teinud ema üksi ning isa ei ole lapse kasvatamises osalenud, on hooldusõiguse emale üleandmine põhjendatud.
3. Puudutatud isik II on määruskaebuses leidnud, et kohus ei ole võtnud arvesse tema soovi osaleda oma lapse elus ning hoolitseda tema heaolu eest ning leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta tema poolt esitatud tõendid. Kolleegium märgib, et puudutatud isiku II poolt esitatud kirjavahetusest nähtub, et lapse isa on olnud lapse emaga kirjavahetuses ning tundnud huvi lapse vastu. Samas ei nähtu esitatud kirjavahetusest, et isa oleks lapse hooldusõigust sisuliselt teostanud. Ringkonnakohus leiab, et isa soov lapse elus osaleda on teretulnud ning lapse huvides on soodustada lapse ja isa vahelist suhtlemist ning nende vahelise sideme loomist, kuid määruskaebuse väited ei võimalda jõuda lapse hooldusõiguse küsimuses maakohtuga võrreldes erinevale järeldusele. 30.

§ 116

lg 2, § 124 lg 1 ja § 127 kohaselt seisneb lapse hooldusõigus suuresti mitmesuguste lapsega seotud igapäevaste ja praktiliste küsimuste otsustamises ja toimingute tegemises. Ühise hooldusõiguse teostamine vanemate lahuselu korral eeldab mõlemalt vanemalt paindlikkust ja koostöötahet. Käesoleval juhul ei nähtu tsiviilasja materjalidest ega vanemate vahelisest kirjavahetusest, et vanemad oleksid valmis last puudutavates küsimustes koostööd tegema. Käesoleval juhul tuleb eriti arvestada lapse terviseseisundit, mille tõttu vajab laps tavapärasest suuremat hoolt ja järelevalvet ning terviseseisundist tulenevate küsimuste osas kiireloomulist reageerimist. Vanemate vahelised erimeelsused ning koostöö puudumine võivad sellisel juhul ohtu seada ka lapse tervise ja elu. 31. Põhjendamatud on määruskaebuse väited, et maakohus ei ole selgitanud, miks on vaja emale üle anda isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus.

§ 116

lg 2 kohaselt tähendab hooldusõigus vanema kohustust ja õigust hoolitseda oma alaealise lapse eest, sealhulgas hoolitseda lapse isikliku heaolu ja vara eest ning otsustada lapsega seotud asju. Maakohus on ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selle tervikuna emale üleandmist piisavas ulatuses 7 põhjendanud ning seega puudus vajadus eraldiseisesvalt analüüsida lapse isikuhoolduse ja varahoolduse üleandmise küsimust.

1. Samuti ei näe ringkonnakohus, et põhjendatud oleks lapse viibimiskoha otsustusõiguse piiramine Eesti riigiga. Selleks ei anna alust ka määruskaebuse väited, mille kohaselt on puudutatud isikul II kahtlus, et lapse emal on plaanis kolida Taisse. Käesoleval juhul puudub alus eeldada, et ema võiks lapse heaolu või tervise ohtu seada. Muuhulgas on avaldaja määruskaebusele esitatud vastuses märkinud, et tal ei ole plaanis Taisse elama asuda. Viibimiskoha otsustusõiguse piiramine ei ole lapse huvides ka seetõttu, et laps on oma terviseseisundist tulenevalt vajanud raviteenuseid ka väljaspool Eestit.
2. Ringkonnakohus lisab, et maakohus juhtis vaidlustatud määruses põhjendatult puudutatud isiku II tähelepanu sellele, et ühele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei mõjuta teise vanema kohustust ja õigust lapsega isiklikult suhelda.
3. Avaldaja on määruskaebuse menetluses esitanud tõenditena puudutatud isiku II vastuse tsiviilasjas nr 2-15-8975 ja ning avaldaja ja puudutatud isiku II vahel peetud e-kirja vahetuse koos fotodega. Puudutatud isik II vaidles kirjavahetuse ja fotode toimikusse võtmisele vastu. Kolleegium märgib, et TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid. Nimetatud tõendid puudutavad avaldaja ja puudutatud isiku II suhteid seonduvalt nende ühise lapsega ning kohus peab vajalikuks need asja materjalide juurde võtta.
4. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt TsMS § 171 lgle 1 määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud puudutatud isiku II kanda, välja arvatud puudutatud isiku I riigi õigusabikulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm 8