← Eesti

3-14-52535/16

Obsah (4)§ 212§ 215§ 116§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-14-52535 1. Ahti Kuuseväli tegi 18.08.2014 vandeadvokaadi eksami osaks olnud testi, mis koosnes 50 valikvastustega küsimusest, kusjuures ta vastas õigesti kõigile eraõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonna viieteistkümnele küsimusele, seitsmele viieteistkümnest karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna küsimusest, üheksale viieteistkümnest riigi põhikorra, avaliku õiguse ja halduskohtumenetluse valdkonna küsimusest ning neljale viiest advokatuuri puudutavast küsimusest. Kokku vastas Ahti Kuuseväli õigesti 35-le küsimusele 50st. Valeks loeti muu hulgas vastus küsimusele nr 3.2 „Eksperdiks kriminaalmenetluses on

  1. a)kohtuekspert;
  2. b)riiklikult tunnustatud ekspert;
  3. c)muu asjakohaste teadmistega isik;
  4. d)kõik käesoleva küsimuse vastusevariantides a, b ja c toodud isikud.“ A. Kuuseväli vastas sellele küsimusele „b“. 2. Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjon otsustas 21.08.2014 otsusega nr 121, et A. Kuuseväli on vandeadvokaadi eksami mitte sooritanud. Testi tulemus oli 70% ning otsuse tegemise õigusliku alusena on viidatud advokatuuriseaduse (AdvS) §-dele 30, 31, 32, 33, 34 ning Eesti Advokatuuri kodukorra §-dele 63, 64, 65, 66, 67, 68 ja 69. 3. A. Kuuseväli vaidlustas eksamitulemuse Eesti Advokatuuri juhatusele esitatud kaebusega. Eesti Advokatuuri juhatus tegi 16.09.2014 istungil (protokoll nr 18) otsuse, millega otsustas eksamitulemust mitte tühistada. Testi küsimus nr 3.2 ei ole oma sisult eksitav. Küsimus on selge ja arusaadav. Õige vastusena arvestatud vastus on esitatud valikvastustest ainsana korrektne. 4. Ahti Kuuseväli esitas Tallinna Halduskohtule 21.10.2014 kaebuse, milles palus Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 21.08.2014 otsuse ning Eesti Advokatuuri juhatuse 16.09.2014 otsuse tühistamist. 1) Test tulnuks Eesti Advokatuuri kodukorra § 69 lg 1 kohaselt lugeda positiivselt sooritatuks, sest vähemalt 70% küsimustest oli vastatud õigesti. Vaidlusalust otsust on kutsesobivuskomisjon põhjendanud üksnes sellega, et testi tulemus oli 70%, ning seda, et mõnes testi konkreetses valdkonnas oli tulemus väiksem, ei ole otsuse tegemisel üldse aluseks võetud. 2) Karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna testiküsimusele nr 3.2 antud vastus on hindamisel loetud põhjendamatult valeks ja õigeks loeti variant „d“. Küsimus oli eksitav, kuna õigeid vastuseid sellele oli valikvastuste hulgas rohkem kui üks. Arvestades eksamikorralduse reeglit, et õige saab olla vaid üks vastustest, välistas kaebaja õige vastusevariandina vastuse „d“. Kui õiged olid kõik vastusevariandid, siis tuli õigeks lugeda iga vastus, sõltumata sellest, millise konkreetse vastusevariandi eksami sooritaja valis. Kaebaja valitud vastusevariant oli ka sisuliselt õige, sest eksperdiks kriminaalmenetluses võib olla riiklikult tunnustatud ekspert. Oma seisukoha kinnituseks on kaebaja küsinud arvamuse ka emeriitprofessor Ene Graubergilt. Olukorras, kus eksamikorra kohaselt võib õige olla vaid üks valikvastustest, on mitme õige valikvastusega küsimuse esitamine eksamikorraga vastuolus. 3) Eksamineeritava ülesandeks oli leida valikvastustest üks õige vastus, mitte hinnata, kas õigeid vastuseid võib olla rohkem. 2

(6)3-14-52535 4) Eksamiküsimus nr 3.2 ei ole kooskõlas eksami eesmärgiga oma liigse spetsiifilisuse tõttu. Viidates kodukorra § 63 lõigetele 2 ja 4, leiab kaebaja, et vaidlusaluse küsimuse puhul on tegemist spetsiifilist kriminaalmenetlusõiguse normi puudutava küsimusega, millele vastuse andmiseks ei piisa karistusõiguse teooria tundmisest, samas kui seaduste detailne pähe õppimine ei saa olla advokaadi kutsetegevuses eesmärgipärane.
  1. Eesti Advokatuur palus jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtu 30.12.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Vandeadvokaadi kutseeksami kulg ja tulemus on kohtulikult täielikult kontrollitavad. Selline eksam on võrreldav vandetõlgi, pankrotihalduri või kohtutäituri kutseeksamiga, millte täielikku kohtulikku kontrollitavust on Riigikohus kinnitanud kohtuasjades nr 3-3-1-87-04 ja 33-1-20-00 tehtud otsustes. Kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad. Haldusasjas 3-3-1-68-12 tehtud lahendis käsitles Riigikohus ülikoolis tehtud pedagoogilisi hindamisotsuseid, millest ei sõltunud vahetult isiku PS §-s 29 nimetatud õiguse realiseerimine. 2) Kutsesobivuskomisjoni otsuse näol on tegemist haldusaktiga, mille põhjendamise kohustus tuleneb HMS §-st
  3. Sellest haldusaktist ei nähtu, miks loeti eksam mittesooritatuks. Kohtumenetluses vastustaja poolt antud selgitustest nähtuvalt oli otsuse tegemise aluseks asjaolu, et kaebaja tulemus testi karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna küsimuste lõikes oli alla 51%. Eesti Advokatuuri kodukorra § 69 lõikest 1 tuleneb, et testi positiivseks sooritamiseks ei tohi ühegi kodukorras loetletud valdkonna (sh karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna) küsimustele antud õigete vastuste osakaal olla väiksem kui 51%. Kutsesobivuskomisjonil ei olnud kaalutlusruumi otsustamaks, kas lugeda test positiivselt sooritatuks või mitte. Vaidlusalune testiküsimus, mis puudutas eksperte kriminaalmenetluses, on väga konkreetne ning selle õigsuse hindamisel ei ole komisjonil tegelikult erilist hindamis- või kaalutlusruumi. Seda, kas kaebaja vastus loeti õigeks põhjendatult või põhjendamatult, saab tagantjärgi tõrgeteta kontrollida ka ilma, et vastav põhjendus oleks otsuses esitatud. 3) KrMS § 95 lõike 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab KrMS-s sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi
  4. lõikes on sätestatud, et ekspertiisi määramisel eelistab menetleja riiklikku ekspertiisiasutust. Kui vajalikku ekspertiisiliiki ei ole riiklikus ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside loetelus, eelistab menetleja eksperti määrates riiklikult tunnustatud eksperti, kuid eksperdiks võib määrata ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Kohtuekspertiisiseaduse §-s 5 on sätestatud, et kohtuekspert on riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. Seega võib eksperdiks olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või muu asjakohaste teadmistega isik. 4) Dokumendist „Advokaadieksami korraldus alates
  5. jaanuarist 2014“ nähtub, et test koosneb 50 küsimusest, igale küsimusele on mitu valikvastust, millest õige võib olla vaid üks. Eksamijuhendis sisalduv säte, et õige saab olla vaid üks valikvastus, tähendab seda, et ülejäänud ei ole õiged. Seda konteksti pidi testi sooritaja arvestama, ent kaebaja seda ei teinud. Valides vastuse „b“, vastas kaebaja, et eksperdiks võib olla riiklikult tunnustatud ekspert, ent kohtuekspert ega muu asjakohaste teadmisega isik ei või eksperdiks olla. See vastus ei ole õige. Teistsugusele seisukohale ei saa asuda ka professor Ene Graubergi seisukoha pinnalt. Juhul, kui lisaks riiklikult tunnustatud eksperdile võivad eksperdiks olla ka kohtuekspert ja muu asjakohaste teadmistega isik ning viimased on pakutud valikvastustena kõrvuti riiklikult tunnustatud eksperdiga, ei saa riiklikult tunnustatud eksperdi eelistamist neile teistele kuidagi 3
(6)3-14-52535 põhjendatuks pidada olukorras, kus neljas vastusevariant hõlmab kõiki kolme ning vastab küsimusele õigesti ja täielikult. 5) Asjakohatu on viidata sellele, et tegemist on küsimusega, mille regulatsiooni on seadusandja hiljuti muutnud. Normi muutmist kaks aastat enne kõnealuse eksami tegemist ei saa nimetada normi hiljutiseks muutmiseks. Teiseks ei sisaldanud 01.08.2012 jõustunud KrMS § 95 lg 2 muudatused midagi põhimõtteliselt selles osas, kes võib olla kriminaalmenetluses eksperdiks. Õige pole ka kaebaja seisukoht, nagu piiraks Eesti Advokatuuri kodukorra § 63 lg 2 testis esitatavate küsimuste ringi väga rangelt vaid üldiste teoreetiliste küsimustega. Nimetatud normis sõnastatakse advokaadieksami eesmärk. Seda, kuidas või milliste küsimuste kaudu seal nimetatud eesmärki saavutatakse, on eksami koostaja otsustada. Kindlasti pole advokaadieksami korraldust reguleerivate normide mõte selles, et piirata küsimuste ringi vaid nendega, mis seonduvad mingisuguste eriti pika ajalooga ja õiguskorra seisukohast eriti oluliste teoreetiliste lähtekohtade tundmisega. 6) Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja argumentatsioon, et vaidlusalune küsimus on vähetähtis, sest vastus sellele peitub KrMS § 95 teises, mitte esimeses lõikes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Ahti Kuuseväli apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 30.12.2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Kohus on hinnanud faktilisi asjaolusid, mida haldusaktis ei sisaldu. Haldusaktis põhjenduste puudumine toob kaasa selle tühistamise (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.11.2008 otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11). 2) Vastustaja rikkumine eksami läbiviimisel seisnes selles, et õigeid vastuseid küsimusele nr 3.2 oli neli, mitte üks, nagu lubatud. Prof E. Grauberg märkis oma arvamuses, et küsimusepüstitus, kus pakutud alternatiivsetest võimalustest tuli leida vaid üks suletud vastus, on ebakorrektne nii küsimuse püstitamise semantilisest kui ka süntaktilisest aspektist. Halduskohus nõustus, et eksperdiks kriminaalmenetluses võib olla ka riiklikult tunnustatud ekspert. Käsitus, et kaebaja pidanuks ära tundma kõik neli õiget vastust, on vastuolus eksamikorraga. 3) Olukorras, kus prof E. Graubergi arvamus ei olnud piisav tõend kaebuse rahuldamiseks, oleks halduskohus pidanud uurimispõhimõttest lähtudes koguma ise täiendavalt tõendeid või selgitama menetlusosalistele täiendavate tõendite esitamise vajadust. Seda ei ole tehtud. Apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud Tallinna Ülikooli akadeemilise audiitori seisukoht kinnitab, et Eestis kehtiva praktika kohaselt tulnuks kaebaja vastus küsimusele nr 3.2 lugeda õigeks. 4) Valikvastustes ei sisaldunud sõna „ainult“. Mõisted „õige vastus“ ja „kõige õigem vastus“ erinevad oluliselt. Eksamikorra sõnastus välistab õigete vastuste paljususe. Halduskohus nõustus kaebajaga, et kaebaja pakutud vastusevariant on õige, s.t kohtueksperdiks võib olla riiklikult tunnustatud ekspert.
  2. Eesti Advokatuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Advokatuuri juhatuse otsuses sisaldus viide normile, mis välistab kaebaja eksami sooritatuks lugemise. Halduskohus võis haldusakti 4
(6)3-14-52535 õiguspärasuse kontrollimisel tugineda vastustaja seisukohtadele kohtumenetluses. Kaebajale selgitati testi tulemusi juba 19.08.
  1. 2) Eksamiküsimuse sisu ei ole kohtuliku kontrolli ese. Eksamineeritavatele oli eksami läbiviimise korda tutvustatud ja eksami läbiviimisel ega kaebaja testi tulemuse hindamisel ei ole tehtud viga. Eksamikorraldus ei ole kohtumenetluse ese. Kui kaebaja pidi valima ühe vastusevariandi, siis see viitab, et valida tuleb üks – õige – vastusevariantidest. Küsimuse semantiline ja süntaktiline ülesehitus ei ole relevantne. 3) Küsimus 3.2 oli selge, sest kõik variantides „a“, „b“ ja „c“ nimetatud isikud võivad olla ekspertideks kriminaalmenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu otsus on õiguspärane ja ringkonnakohus nõustub selle põhjendustega, neid kordamata, tuginedes

§ 201lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsusest ei nähtu põhjendused, miks komisjon luges kaebaja eksami tulemuse negatiivseks. Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.05.2000 otsus asjas nr 3-3-1-14-00).
  2. Haldusaktis selle põhjenduste puudumine ei too aga kaasa haldusakti tühistamist, kui haldusakti vormipuudused ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-46-14, p 15 edasiste viidetega). Advokatuuri kodukorra § 69 lg 1 ls 1 ei võimaldanud kaebaja eksamit lugeda sooritatuks, kui enamus kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse testi küsimustest vastati valesti. Vastustaja on kohtumenetluses veenvalt tõendanud, et see oli kaebaja eksami mittesooritatuks lugemise põhjus ning kaebaja on kaebuse väidetest nähtuvalt sellest ka aru saanud. Asjaolu, et advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus on formaalselt õigusvastane ega sisalda põhjendusi, ei tingi kaebuse rahuldamist.
  3. Õige on apellandi seisukoht, et semantiliselt oli testi küsimus 3.2 vastuolus eksami läbiviimise juhendiga („Advokaadieksami korraldus alates
  4. jaanuarist 2014“), sest õiged olid kõik vastused, kuigi juhendi kohaselt on igale küsimusele mitu valikvastust, millest õige võib olla üks. Testi sooritamisel ei ole kaebaja sellele puudusele aga tähelepanu pööranud ning valides ühe vastuse, kinnitas kaebaja testi sooritamisel, et teised vastused on valed. Olukorras, kus valikvastustest mitu on õiged, oleks kaebaja pidanud vaidlustama küsimuse juba enne sellele vastamist. Mõistlikult küsimust tõlgendades võis kaebaja mõista, et valikvastuse „d“ korral on võimalik ka olukord, kus ka valikvastused „a“, „b“ ja „c“ on õiged, kuid ei vasta küsimusele ammendavalt. 5

(6)3-14-52535
  1. Halduskohus ei ole rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku norme, kui ei asunud otsima ja koguma täiendavaid tõendeid ega selgitanud kaebajale, et esitatud tõendid ei võimalda kaebust rahuldada. Kaebuse rahuldamist ei takista väheste tõendite olemasolu, mis kinnitaksid mõne asja lahendamisel tähtsust omava faktilise asjaolu esinemist. Vaidluse lahendamine sõltub materiaalõigusele antud tõlgendusest ning pooltele on olnud vaidlusküsimus selge nii esimeses kui teises kohtuastmes.
  2. Tallinna Ülikooli akadeemilise audiitori kiri ei kinnita, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased. Kirjas selgitatakse halduspraktikat Tallinna Ülikooli õppekorralduse eeskirja tõlgendamisel. See ei ole kohtule ega advokatuurile sarnase vaidluse lahendamisel siduv.
  3. AdvS § 34 lg 1 võimaldab kaebajal sooritada korduseksami.
  4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja tasutud riigilõiv apellatsioonimenetluses 15 € tema enda kanda. Muude menetluskulude kohta apellatsioonimenetluses pooled kohtule avaldusi ei esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.