← Eesti

3-14-51736/23

Obsah (5)§ 212§ 213§ 109§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 31.03.2016, Tartu Haldusasja number 3-14-5173

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Juri Paramonov esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 30.06.
  2. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt viibis J. Paramonov 26.05.2013 – 15.10.2013, 22.10.2013 – 05.11.2013 ja 28.01.2014 – 04.03.2014 Võru arestimajas, kust teda koheldi väidetavalt ebainimlikult ja alandavalt.
  3. PPA jättis 30.07.
  4. a otsusega J. Paramonovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  5. 12.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Paramonovi kaebus, milles kaebaja nõudis hüvitist 5820 eurot Võru arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt hoiti teda kambrites, kus ühe isiku kohta oli vaid 1,5 m² vaba põrandapinda, mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Kaebuse kohaselt esinesid kinnipidamistingimustes ka muud rikkumised: vähene valgus ja kambris nr 7 akna puudumine, samuti laua, istepingi ja riidenagi puudumine kambris, kambri nurgas asuv WC ei võimaldanud privaatsust ning levitas haisu, kambris puudus ventilatsioon, duširuum oli koristamata, nädalavahetustel ja mõnikord ka nädala sees ei võimaldatud värskes õhus viibimist, samuti ei võimaldatud värskeid ajalehti ega kokkusaamistel ettenähtud aega.
  6. Tartu Halduskohus rahuldas 01.04.
  7. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 92 eurot, kuna kaebaja pidi viibima 38 päeva ilma aknata kambris ning nädalavahetustel puudus tal võimalus viibida värskes õhus. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis Võru arestimaja kambrites nr 1, 2, 3 ja 7 kokku 194 päeva. Kohus leidis, et kuna Võru arestimaja kambris nr 7, kus kaebaja viibis 38 päeva, puudus aken, siis selles osas oli vastustaja tegevus vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-ga 4 koosmõjus § 45 lg-ga
  8. Kohus leidis, et Võru arestimaja kinnipidamiskambrites ei puudunud ükski kohustuslik sisustuselement. Kaebaja ebamugavused seoses poolavatud WC kasutamisega tuli halduskohtu hinnangul käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Kambri suuruste osas asus halduskohus seisukohale, et see oli nõuetekohane, sest ilma WC nurga pinda arvestamata jäi see vahemikku 3,17 – 4,6 m² ühe kambris viibiva isiku kohta. Kaebaja väiteid, et kambrite seinad olid niisked ja hallitanud, ei lugenud kohus tõendatuks. Kohus leidis, et kaebajale oli tagatud võimalus värskes õhus viibimiseks, kuid kuna seda ei võimaldatud igapäevaselt, siis oli selles osas tegemist VangS § 93 lg 5 rikkumisega. Ventilatsiooni osas asus halduskohus seisukohale, et on 2 tõendatud, et
  9. a ja
  10. a oli Võru arestimaja kambrites olemas töötav ventilatsioonisüsteem ja see tagas piisava õhuvahetuse. Väidete osas, et kaebajale ei võimaldatud lugeda värskeid ajalehti ning kokkusaamised ei kestnud ettenähtud aega, leidis halduskohus, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. Ebasanitaarse olukorra osas duširuumis, WC-s ja kambris märkis halduskohus, et siseministri 27.09.
  11. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 32 lg 1 p 5 kohaselt on kinnipeetaval endal kohustus kambris puhtust hoida. Halduskohtu hinnangul on akna puudumine kambris niisugune rikkumine, mis mitmeid päevi kestva kinnipidamise korral võib ületada raskusastme, mis eristab haldusorgani lihtsalt õigusvastast tegevust inimväärikuse alandamisest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes ja mistõttu saab sellest õigusest ilmajätmise korral eeldada isiku kannatusi. Samas võttis kohus arvesse seda, et 38 päeva, mil kaebaja loomuliku valguseta kambris viibis, ei olnud järjest. Sellest tulenevalt pidas kohus aknata kambris viibimise eest õiglaseks hüvitiseks 38 eurot. Samuti mõistis halduskohus välja hüvitise värskes õhus viibimise võimaluse osalise puudumise eest. Kohus märkis, et tal ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal antud võimalus puudus, kuid kuna PPA on tunnistanud, et nädalavahetustel ei ole Võru arestimajas tavaliselt võimalik värskes õhus viibida, siis lähtus kohus hüvitise mõistmisel üksnes nädalavahetustest. Kohus pidas õiglaseks hüvitiseks värskes õhus viibimise võimaluse osalise puudumise eest samuti välja mõista 1 eurot päeva kohta ehk 54 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  12. J. Paramonov esitas 13.04.2015 Tartu Halduskohtu 01.04.
  13. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada täies ulatuses. Kaebaja ei nõustu halduskohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitise suurusega. Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-11-700, milles mõisteti välja kahjuhüvitis summas 1225 eurot. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et arestimaja kambrites nr 1, 2 ja 3 on klaasplokkidest aken. Üheski kambris ei ole klaasplokid terved ja katkise klaasplokiga osad on kinni müüritud. Samuti leiab kaebaja, et klaasplokkidest aken ei taga piisavat valgust. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ventilatsioonisüsteem vastas nõuetele. Kambrites on vaid üks ventilatsiooniava, mille kaudu toimub vaid õhu äratõmme. Samas õhu juurdevool kambrisse puudub. Kaebaja märgib, et tal tuli pesu pesta ja kuivatada kambris, sest kinnipidamist reguleerivate õigusaktide kohaselt peab iga kinni peetav isik hoidma ka oma riietuse puhtana. Kaebajal puudus võimalus saata oma riided omastele pesemiseks. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et värskes õhus ei olnud alati võimalust viibida ka nädala sees. Võru arestimajas on seitse kambrit, kuid arestimaja tööaega mahub ilma hommiku- ja lõunasöögita vaid kuus ühe tunni pikkust jalutusaega. Lisaks sellele toimus värskes õhus viibimine lahtise aknaavaga kambris, mis oli räpane ja haises, sest WC potil puudus võimalus vee peale tõmbamiseks.
  14. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on leidnud, et 3 klaasplokkidest akende ebapiisav valgus oli kompenseeritud kunstliku valgusega. Võru arestimajas on kõigis kambrites lisaks õhu äratõmbeavale olemas ka õhu sissevooluava, mille kaudu toimub värske õhu sissevool loomulikul teel. Kaebajal oli tihedalt kokkusaamisi ja pakkide vahetamisi omastega, mistõttu asjaolu, et keegi tema omastest ei tahtnud tema pesu pesta, oli tema ja tema omaste vaheline probleem. Kaebaja väide ja arutlus värskesse õhku saamise võimaluse puudumise kohta nädala sees ei ole tõsiseltvõetav, sest kaebaja on lähtunud eeldusest, et kõik kinnipidamiskambrid on täies mahus hõivatuid, kuigi tegelikkuses see nii ei ole. Kambrite hõivatus kaevataval perioodil oli keskmiselt 60%. Värskeõhukambrit koristatakse regulaarselt ja seal asuv WC mingit haisu ei levita. Kaebaja viide Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-11-700 ei ole asjakohane, sest käesoleva asja asjaolud on oluliselt erinevad. Vastustaja leiab, et ei ole põhjust kaebajale väljamõistetud hüvitise suurendamiseks. Kaebaja sai Võru arestimajas viibimise ajal kasutada teatavaid eeliseid ja soodustusi, nt sagedased kokkusaamised ja helistamisvõimalused, samuti oli duši kasutamise võimalus sagedamini kui kord nädalas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  15. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 01.04.
  16. a otsuse hüvitise suuruse osas ja leiab, et tema nõue tuleks rahuldada täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendustes kaebaja poolt esitatud vastuväited halduskohtu otsusele ei puuduta aga ainult kahjunõude suurust, vaid ka nõude aluseid. Eeltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas nii kahjunõude alust kui ka väljamõistetud hüvitise suurust.
  17. Halduskohus luges õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks kaebaja kinnipidamise 38 ööpäeva kambris, kus puudus aken ning nädalavahetustel värskes õhus viibimise võimaluse puudumise. Kuna kaebaja ei ole apellatsiooniastmes esitanud vastuväiteid halduskohtu otsusele kambri põrandapinna ebapiisavuse, WC ja dušši puuduste, kambri inventari puudulikkuse ning värskete ajalehtede ja kokkusaamistel ettenähtud aja mittevõimaldamise osas, siis vastavate asjaolude üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole. Vastavalt apellatsioonkaebuse põhjendustele on apellatsiooniastmes vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle seoses Võru arestimaja kambrite nr 1, 2 ja 3 loomuliku valguse vähesusega, Võru arestimaja ventilatsiooni puudulikkusega, asjaoludega, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris ning alati ei olnud värskes õhus viibimise võimalus väidetavalt tagatud ka nädala sees ja seoses värskes õhus viibimiseks kasutatava kambri ebasanitaarse olukorraga.
  18. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Võru arestimajas ajavahemikel 26.05.2013 – 15.10.2013, 22.10.2013 – 05.11.2013 ning 28.01.2014 – 04.03.2014, kokku seega 194 päeva ning ta oli kambrites nr 1, 2, 3 ja
  19. Nõuded arestimajade kinnipidamistingimustele sisalduvad siseministri 27.09.
  20. a määruses nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ ning vangistusseaduses. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid nende arestikambri tingimuste õigusvastasuse kohta, mida halduskohus õigusvastaseks ei pidanud.
  21. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja on tõendanud, et Võru arestimaja kambrites nr 1, 2 ja 3 oli klaasplokkidest aken, mis tagas piisavalt valgust. Kaebaja väidab, et enamus akna klaasplokkidest olid lõhutud ning kinni müüritud, samuti, et ka terved klaasplokid ei taga piisavalt loomulikku valgust. Vastustaja on vastuses kaebusele ka ise nentinud, et kambritel 1, 2 ja 3 on olemas klaasplokkidest aken, kuid see ei pruukinud kaebaja jaoks piisavalt 4 loomulikku valgust läbi lasta. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et kambrites 1, 2 ja 3 oli loomulik valgus koos kunstliku valgusega kombinatsioonis igal juhul elutegevuseks piisav, nagu nõuab VangS § 45 lg 1, ning selles osas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust ei tuvastanud. Menetlusosalised vaidlevad seega apellatsiooniastmes selle üle, kas kunstliku valgustuse ning loomuliku valguse kombinatsioon oli arestimaja kambrites nr 1, 2 ja 3 piisav.
  22. VangS § 45 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt kuni 01.07.
  23. a kehtinud redaktsioonis pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri, ning kambris pidi olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et kunstliku valguse paigaldamisel on arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega (elektripirn vähemalt 100 W). Kaebaja väidab, et kambris kasutati 60W võimsusega elektripirni ning ta teab seda seetõttu, et ta ise korduvalt vahetas kambris elektripirni, kui eelmine läbi põles. Sarnase olukorra kohta on haldusasjas nr 3-06-294 Pärnu arestimaja tingimustega seoses tehtud ja jõustunud Tallinna Halduskohtu 20.11.
  24. a kohtulahendi kohaselt mõõdetud Pärnu arestimaja kambris, kus oli samuti klaasplokkidest aken, valguse tugevust olukorras, kus lisaks klaasplokkidega aknale kasutati 150W võimsusega elektripirni. Sellisel juhul jäi keskmine valgustatus kambrites ikkagi oluliselt alla 100 luksi. Kambris lugemiseks, kirjutamiseks või riiete hooldamiseks on aga vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi. Kui Võru arestimajas kasutati klaasplokkidest aknast tuleneva ebapiisava loomuliku valguse kompenseerimiseks kambrites ainult 60W võimsusega elektripirni, mis on 2,5 korda madalama võimsusega kui Pärnu arestimajas kasutuses olnud elektripirn, siis on selge, et sellisel juhul jäi ka täiendava valgusallika kasutamisel kambri valgustatus VangS § 45 lg 1 mõistes ebapiisavaks. Isegi juhul, kui kambris kasutati 100W võimsusega elektripirni, nagu väidab vastustaja, ei saanud kambri valgustatus olla piisav, seda enam, kui klaasplokkidest aknad olid lõhutud või osaliselt kinni müüritud, nagu väidab kaebaja. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Võru arestimajas ei olnud kambrites loodud kunstliku valgustuse ning loomuliku valguse kombinatsioon piisav VangS § 45 lg 1 mõistes ning kaebaja kinnipidamistingimused kambrites nr 1, 2 ja 3 olid kambrite valgustatuse osas õigusvastased.
  25. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtuga, et ventilatsioonisüsteem vastas nõuetele. Kaebaja väitel on kambrites ainult ventilatsiooniava, mis tõmbab õhku sisse, kuid puudub teine ava, mille kaudu oleks tagatud värske õhu juurdevool kambrisse. Vastustaja väitel on Võru arestimaja kambrites lisaks õhu äratõmbeavale olemas ka õhu sissevooluava, mis asub kambri seinas akna klaasplokkide kõrval. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väited nõuetele mittevastava ventilatsioonisüsteemi kohta ei ole tõendatud. Vastustaja väidete tõepärasust toimiva ventilatsioonisüsteemi olemasolu kohta kinnitab ka Õiguskantsleri nõunike poolt 03.04.
  26. a Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga ja Võru kambritesse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte, mille p 4.1 teises lõigus on selgelt fikseeritud, et
  27. aastal renoveeriti oluliselt Võru kambrite ventilatsioonisüsteemi. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates kaebaja väide õhu sissevooluava puudumise kohta kambris usutav.
  28. Kaebaja väitel tuli tal pesu pesta ja kuivatada kambris, kuna tal puudus võimalus saata need lähedastele pesemiseks, sest keegi lähedastest ei tahtnud tema pesu pesemisega tegeleda. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustajal ei olnud vangistusõigust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt kohustust korraldada kaebaja pesu pesemist ning arestimajas 5 kinnipeetavatel isikutel ei ole keelatud kambris pesu pesemine ja kuivatamine, kuid samas on ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt kaebajal kohustus hoolitseda isikliku hügieeni eest, siis ei ole asjaolu, et kaebajal tuli pesu pesta ja kuivatada kambris õigusvastane.
  29. Kaebaja väidab, et ka nädala sees ei olnud alati võimalik jalutuskäigul käia ning kui arvestada, et Võru arestimajas on 7 kambrit ning arvestada hommiku- ja lõunasöögiaeg tööajast välja, siis ei jäägi kella 8 ja 17 vahele iga kambri jaoks ühte tundi. Vastustaja märgib, et kaebaja on lähtunud eeldusest, et kõik kinnipidamiskambrid on täies mahus hõivatud. Vastustaja andmetel oli kambrite hõivatus vaidlusalusel perioodil keskmiselt 60% ning tööpäevadel oli kinnipeetavatele tagatud soovi korral värskeõhukambrisse saamine. Vastustaja väidet kambrite hõivatuse osas kinnitab ka õiguskantsleri nõunike poolt 03.04.
  30. a Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga ja Võru kambritesse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte, milles on märgitud, et nii Võru kui Valga kambrite täituvus oli
  31. a kolme esimese kuu jooksul keskmiselt 50% ringis. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates usutav kaebaja väide, et tööpäevadel ei olnud värskes õhus viibimine alati võimalik seetõttu, et ilma hommiku- ja lõunasöögiajata ei jäänud tööpäeva 7 tundi selleks, et iga kambri jaoks oleks üks tund värskes õhus viibimise jaoks.
  32. Kaebaja väidab, et värskes õhus viibimine toimus lahtise aknaavaga kambris, mis on mõeldud joobes kinnipeetavate paigutamiseks, ning see kamber oli lisaks veel ka räpane ja haisev. Kuna kaebaja ei ole vastavaid väiteid esitanud PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses halduskohtule, jätab ringkonnakohus need väited hüvitamisnõude alusena apellatsioonimenetluses tähelepanuta.
  33. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja kinnipidamistingimused Võru arestimajas olnud õigusvastased osas, mis puudutab kambrite valgustustingimusi ning nädalavahetustel värskes õhus viibimise võimaluse puudumist. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.
  34. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).
  35. Arvestades kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis, oli ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul õigusvastaste kinnipidamistingimuste puhul tegemist inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Seega on kaebajal RVastS § 9 lg 1 kohaselt õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitist. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 6
  36. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik kambri valgustatuse ebapiisavusest ning asjaolust, et kaebajal puudub nädalavahetustel võimalus värskes õhus viibimiseks. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul vastustaja tegevus teadlik ning tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4).
  37. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Kaebaja taotles halduskohtult arestimaja õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 5820 eurot (30 eurot ööpäeva eest). Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 92 eurot. Sellest 38 eurot mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et kaebaja pidi viibima 38 päeva kambris nr 7 ilma loomuliku valguseta, ning nädalavahetustel värskes õhus viibimise võimaluse puudumise eest 54 eurot.
  38. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja viide Tartu Ringkonnakohtu 20.12.
  39. a otsusele asjas nr 3-11-700 ei ole asjakohane, sest nimetatud kohtuasja asjaolud ja kohtu poolt tuvastatud rikkumised olid käesolevast asjast oluliselt erinevad. Lisaks sellele ei saa Riigikohtu praktika kohaselt mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  40. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1).
  41. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.
  42. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.
  43. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  44. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).
  45. Halduskohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud õigusvastastes tingimustes viibimise päevade arvust, leides, et õiglaseks hüvitiseks on üks euro iga päeva eest. Riigikohtu praktika kohaselt on kannatanu alandava kohtlemise kestus oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohus tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
  46. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 25).
  47. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 150 eurot. Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et kaebajal tuli viibida kogu Võru arestimajas viibitud ajal ehk 194 päeva kambrites, mille valgustustingimused ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sealhulgas pidi kaebaja viibima 38 päeva kambris nr 7, milles puudus üldse aken. Ringkonnakohus arvestab hüvitise suuruse määramisel ka asjaoluga, et kaebaja viibis aknata kambris 38 järjestikusel päeval (26.05.2013 – 03.07.2013). Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus veel sellega, et värskes õhus viibimise võimalus puudus vaid nädalavahetustel, seega vaid kahel päeval nädalas. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, kuna 7 kaebajale oli vastustaja andmetel, millele kaebaja ei ole vastu vaielnud, tagatud sagedased kokkusaamised ja helistamisvõimalused, duši kasutamise võimalus sagedamini kui kord nädalas ning võimalus lugeda ajalehti.
  48. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb PPA-l välja mõistetud hüvitis kanda kaebaja isiklikule arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS SEB Pank). 25.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108

lg 2).

§ 118

lg-st 3 tulenevalt jäävad kaebuse rahuldamata jäetud osas kaebaja menetluskulud riigi kanda.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. 05.12.

  1. a määrusega vabastas Tartu Halduskohus J. Paramonovi riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohtus on 07.05.
  2. a määruse alusel menetlusabi jätkuvuse korras kaebaja riigilõivu tasumisest vabastanud. Kaebaja taotles käesolevas haldusasjas esitatud kaebusega 5820 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus mõistab kaebajale välja 150 eurot ning rahuldab seega kaebuse 2,6% ulatuses. Riigilõivuseaduse (RLS) kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis § 57¹ lg 2 järgi tuli kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotleti, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Seega pidi kaebaja tasuma haldusasjas halduskohtule riigilõivu summas 174,60 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 60 lg 2 kohaselt tuli kaebajal apellatsioonkaebuse esitamisel maksta riigilõivu 171,84 eurot. Kokku pidi kaebaja halduskohtule ja ringkonnakohtule tasuma riigilõivu 346,44 eurot, millest 2,6% on 9 eurot. Politsei- ja Piirivalveametilt kuulub seega riigituludesse väljamõistmisele 9 eurot. Agu Timmi Einar Vene Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.