← Eesti

3-14-50146/50

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 61§ 201§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 05.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-50146 A

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-14-50146 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla kinnipeetaval AB-l oli
  2. aasta suvel äge põletik vasakus kõrvas, mille möödumisel oli tal probleeme kuulmisega ja kõrv valutas periooditi. AB tervisekaardi väljavõtte kohaselt käis ta seoses probleemidega kõrvaga vangla arsti vastuvõttudel 04.07.2013, 31.07.2013, 15.08.2013, 08.11.2013, 07.02.2014 ja 18.03.2014 (tl 95, 95p, 96, 97, 98, 98p). Lisaks oli AB registreeritud arsti vastuvõtule 24.01.2014, kuid haigusloo väljavõtte kohaselt kaebaja keeldus sel päeval vastuvõtust (tl 97p). Tallinna Vangla programmi e-Kontakt sissekannetest nähtuvalt pöördus kaebaja perioodil 04.07.2013 kuni 18.03.2014 seoses probleemidega kõrvaga inspektor-kontaktisiku poole, et viimane registreeriks ta perearsti vastuvõtule, 08.08.2013, 21.08.2013, 30.10.2013, 27.01.2014 ja 13.03.2014 (tl 101). Kaebaja 08.08.2013 taotluse alusel määrati talle arsti vastuvõtt 19.08.2014 (tl 102), 30.10.2013 taotluse alusel vastuvõtt 08.11.2013 (tl 104), 27.01.2014 taotluse alusel vastuvõtt 07.02.2014 (tl 105) ja 13.03.2014 taotluse alusel vastuvõtt 18.03.
  3. 21.08.2013 esitatud taotluse kohta on meditsiinitöötaja e-Kontakti programmi märkinud, et ta ei pane kaebajat järjekorda, kuna 15.08 arsti poolt määratud ravi ei ole hakanud veel tulemust andma (tl 103). 16.12.2013 esitas AB Tallinna Vangla direktorile kaebuse (tl tl 42-43, tõlge tl 45), milles väidab, et meditsiinitöötajad ei täida vastaval määral oma kohustusi ning kaebaja ei ole saanud piisavalt kiiresti arsti vastuvõttudele. Juhul, kui Tallinna Vangla ei suuda kaebajale osutada kvalifitseeritud meditsiinilist abi, palus kaebaja saata ta ravile spetsialisti juurde. Tallinna Vangla märkis 24.01.2014 kaebaja pöördumisele esitatud vastuses, et on registreerinud kaebajale uue perearsti vastuvõtu aja 24.01.2014, et välja selgitada tema hetkeline tervislik seisund ja määrata edasine ravi.
  4. AB esitas 03.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-2p, tõlge tl 12-12p; tl 32, tõlge tl 34; tl 81-82, tõlge tl 83), mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebajale meditsiiniteenuste osutamise mitte tagamine – õigusvastasus. Kaebajal õnnestus saada seoses probleemidega kõrvaga õigeaegselt arsti juurde vaid üks kord, s.o siis, kui tal kõrvavalu algas. Samuti ei manustatud kaebajale nõuetekohaselt arsti poolt välja kirjutatud ravimeid. Perearst ei kutsunud kaebajat 2-3 kuu kaupa välja, kuigi ta oli kontaktisiku poole pöördunud akuutse kõrvavaluga. Pärast esimest vastuvõttu 04.07.2013 toimus järgmine vastuvõtt alles 31.07.
  5. 15.08.2013 vastuvõtul kirjutas arst kaebajale välja tilgad, mida kaebaja ei saanud regulaarselt iga päev, vaid üle päeva ja viie tilga asemel kolm tilka. Seejärel esitas ta inspektor-kontaktisikule pidevaid palveid tema arsti vastuvõtule registreerimiseks seoses akuutse kõrvavaluga, kuid tal ei õnnestunud saada perearsti juurde kuni 08.11.
  6. 19.11.2013 pani kaebaja ennast uuesti kontaktisiku vahendusel arsti vastuvõtule kirja ja ootas kuni 15.12.2013, kuid arst ei kutsunud teda välja. Kaebaja oli registreeritud arsti vastuvõtule ka 24.01.2014, kuid ka sel päeval ei kutsutud teda arsti juurde. 18.03.2014 käis kaebaja teise perearsti vastuvõtul, kes suunas ta eriarsti juurde, kus kaebaja käis 24.04.2014 ja 12.05.
  7. Kaebaja ei suuda meenutada, kas ta käis arsti vastuvõtul 07.02.
  8. Vangla toimingud kaebajale nõutaval määral ja õigeaegse raviteenuse osutamata jätmisel 04.07.2013 kuni 18.03.2014 on õigusvastased ja tekitasid kaebajale füüsilist ja psühholoogilist kahju, sest 2

(8)3-14-50146 kaebaja oli sunnitud kannatama valu. Kaebaja soovib tulevikus esitada vastava kahju hüvitamise nõude.
  1. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 91-94) jätta kaebus rahuldamata. 1) Vanglaametnikud registreerivad programmis e-Kontakt kinnipeetavad, kes soovivad saada arsti, kaplani, sotsiaaltöötaja või mõne muu spetsialisti vastuvõtule. Tallinna Vangla on registreerinud kaebaja igakordselt arsti vastuvõtule, kui ta on selleks soovi avaldanud. E-Kontakti väljavõttest nähtuvalt on kaebaja registreeritud seoses kõrvavalu kaebustega arsti vastuvõtule viiel korral. Inspektor-kontaktisiku kinnitusel (tl 107) ei ole kaebaja seoses kõrvavalu kaebustega ega arsti vastuvõtule registreerimise sooviga rohkem tema poole pöördunud. 2) Tallinna Vanglas teostatakse arsti vastuvõtte ravijärjekorra alusel, sest vanglal puuduvad võimalused tervishoiuteenuste koheseks osutamiseks – arsti vastuvõtule soovijaid on väga palju. Kuna kinnipidamiskohas viibivale isikule tervishoiuteenuste osutamine toimub vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt üldise korralduse järgi, arvestades vajalikke erisusi, siis ei saa õigusvastaseks pidada arsti vastuvõtu osutamist vanglas ravijärjekorra alusel, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe. Seda eeldusel, et teenuse osutamine toimub kooskõlas sotsiaalministri 21.08.2008 määruse nr 46 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded“ (määrus nr 46) §-ga
  2. Seega juhul, kui tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi, samuti on tagatud samasuguse meditsiinilise vajadusega patsientide võrdne kohtlemine, puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebaja ravijärjekorda lisamisel õigusvastasus. 3) Kaebajale osutatud ravi on olnud pädev, küllaldane, õigeaegne, sobilik, adekvaatne, piisav, tavapärane ja vastavuses rahvusvaheliste ravijuhistega. Kaebaja on olnud pidevalt arstliku järelevalve all, talle on osutatud asjatundlikku ravi vangla võimaluste piires ning Tallinna Vangla on talle seadusega pandud kohustused täitnud. 4) Kaebaja oli registreeritud perearsti vastuvõtule 24.01.2014 kell 09:15, kuid ta teatas teda saatma määratud valvur-saatjale, et ta keeldub arsti juurde minemast (tl 125). Inspektor-kontaktisiku 27.01.2014 kell 09:22 sissekandele e-Kontakti tuli meditsiiniosakonnast vastus, et kaebaja oli registreeritud arsti vastuvõtule 24.01.2014, millest ta keeldus. Uus vastuvõtt registreeriti 07.02.
  3. Seoses programmi e-Kontakt uuendamisega ei ole vanglal säilinud andmeid selle kohta, millal registreeriti kaebajale vastuvõtuajad 04.07.2013, 31.07.2013 ja 24.01.
  4. 5) Tervisekaardi väljavõttest nr 108 nähtub, et 15.08.2013 kirjutati kaebajale välja ravim Cyprobay 1 tilk õhtul vasemasse kõrva 5 päeva. Kinnipeetavatele ravimite väljastamise eest vastutab Tallinna Vanglas meditsiiniosakond. Kaebajale manustati ravimit Cyprobay 16.08, 17.08 ja 18.08.
  5. 19.08 keeldus kaebaja ravimist ning 20.08 talle seetõttu seda enam ei antud. 6) Osas, milles kaebaja heidab vanglale ette talle nõutaval määral raviteenuse mittetagamist ja eriarstile suunamata jätmist perioodil 04.07.2013 – 18.03.2014, ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse. Tulenevalt asjaolust, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse, sh patsiendi eriarstile suunamise vajaduse otsustab vangla arst, ei saa halduskohtumenetluses hinnata arsti tegevuse õigusvastasust. 3
(8)3-14-50146
  1. Tallinna Halduskohus lõpetas 20.04.2015 määrusega menetluse Tallinna Vangla kohustamise nõudes tagada kaebajale meditsiiniteenuse kättesaadavus ning tagastas kaebuse osas, milles kaebaja taotles Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist põhjusel, et talle ei osutatud nõutaval määral raviteenuseid ja perearst ei suunanud teda perioodil 04.07.2013 kuni 18.03.2014 eriarsti juurde. Kohus jätkas haldusasja menetlust Tallinna Vangla toimingute – kaebajale meditsiiniteenuste osutamise mitte tagamine perioodil 04.07.2013 kuni 18.03.2014 – õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajale oli piisaval määral tagatud meditsiiniteenuste (arstiabi) kättesaadavus perioodil 04.07.2013-18.03.
  3. Kaebajal oli võimalus minna arsti vastuvõttudele 04.07.2013, 31.07.2013, 15.08.2013, 08.11.2013, 24.01.2014, 07.02.2014 ja 18.03.
  4. Kaebaja haigusloo väljavõttega, e-Kontakti tehtud märkega ja saatmiskavaga (tl 97p, 105, juurdepääsupiiranguga toimiku tl 126) on tõendatud, et kaebaja jättis 24.01.2014 vastuvõtule minemata omal soovil. 2) Vastavalt VangS § 49 lg-le 1, § 52 lg-le 2, § 53 lg-le 1 ja määruse nr 46 § 3 lg-le 1 peab vangla tagama tervishoiuteenuste kättesaadavuse vastavalt vangla võimalustele ja kinnipeetavate terviseseisundile. Kui tervishoiuteenust ei ole võimalik viivitamatult osutada, tuleb kinnipeetav panna ravijärjekorda. Järjekorra pidamise aluseks on kinnipeetava meditsiiniline vajadus tervishoiuteenuse järele. Kinnipeetavale peab olema tagatud vangla poolt vältimatu arstiabi kättesaadavus. E-Kontakti andmetest ja kaebaja haiguslugudest nähtuvalt ei ole kaebaja kvalifitseerinud enda kõrvaprobleeme vältimatut ja kiiret abi vajavateks. Kuulmise probleemidega peab pääsema perearsti juurde mõistliku aja jooksul arsti juurde registreerimise taotluse esitamisest arvates. 3) Tallinna Vangla ei ole olnud kaebajale arstiabi kättesaadavuse tagamisel õigusvastases viivituses ning on pannud kaebaja nõuetekohaselt ravijärjekorda. Tõendamata on kaebaja väited seoses 31.07.2013 toimunud vastuvõtuga. Kohtul puuduvad andmed selle vastuvõtu toimumiseks esitatud taotluse esitamise aja kohta ja arvestades, et kaebaja sai pärast esmast vastuvõttu 04.07.2013 teistkordselt arsti juurde 31.07.2013 ehk vähem kui kuu aja möödudes, ei olnud vastustaja õigusvastases viivituses. Järgmisena esitas kaebaja taotluse arsti vastuvõtule saamiseks 08.08.2013 ja vastuvõtt toimus 15.08.2013, s.o 7 päeva pärast, mis on mõistlik aeg. 21.08.2013 esitatud taotluse puhul leidis vangla, et enne uue registreeringu tegemist peaks 15.08.2013 määratud ravi hakkama andma tulemusi. Kaebaja ei ole vaidlustanud vangla toimingut registreeringu tegemisest keeldumisel vaide korras ega kohtus. Olukorras, kus kaebaja ei vaidlustanud talle 21.08.2013 taotluse alusel arsti vastuvõtuaja määramisest keeldumist ega esitanud ka uut taotlust, ei pidanud vangla registreerima omal algatusel kaebajale uut vastuvõtuaega enne, kui kaebaja esitas selleks uue taotluse. Järgmise taotluse esitas kaebaja 30.10.2013 ja talle võimaldati arsti vastuvõtt 08.11.2013, s.o üheksandal päeval, mis on mõistlik aeg. Tõendamata ja põhjendamatud on kaebaja väited, et talle ei võimaldatud vaatamata aja olemasolule arsti vastuvõttu 24.01.
  5. Isegi kui kaebaja esitas sellele vastuvõtule pääsemiseks vanglale taotluse 19.11.2013, nagu ta väidab, ei olnud vastustaja õigusvastases viivituses, kuivõrd kaebaja pandi ravijärjekorda. Kuigi vastav ooteaeg oli kaebaja probleemi arvestades pikem kui eelmistel kordadel, ei tähenda see automaatselt seda, et vastustaja oleks olnud õigusvastases viivituses. Samuti ei ole kumbki pool suutnud tõendada, millise kaebuse tõttu kaebaja sel korral arsti juurde pääsemiseks pöördus. Ebamõistlikult pikaks ei saa pidada ka aegu kaebaja 27.01.2014 esitatud taotluse ja 07.02.2014 toimunud vastuvõtu ning 13.03.2014 esitatud taotluse ja 18.03.2014 toimunud vastuvõtu vahel. 4
(8)3-14-50146 4) Põhjendamatud ja tõendamata on kaebaja väited ravimi ebakorrapärasest manustamisest vangla süül. Kaebajale manustati ravimit Cyprobay 16.08.2013, 17.08.2013 ja 18.08.
  1. 19.08.2013 keeldus kaebaja ravimist ning seetõttu 20.08.2013 talle seda enam ei antud. Seega oli kaebajale ravi tagatud, kuid ta ise katkestas selle. Kaebaja on olnud arstide pideva järelevalve all ning talle on olnud tagatud meditsiiniteenuste kättesaadavus vastavalt seadusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. AB palub apellatsioonkaebuses (tl 102-103, tõlge tl 108-108 pöördel) Tallinna Halduskohtu 15.06.2015 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tuvastada Tallinna Vangla toimingute õigusvastasus (kaebajale raviteenuste osutamise tagamata jätmine). Nii kaebaja kui Tallinna Vangla väidetes ja tõendites on selged vastuolud. Pärast seda, kui 04.07.2013 kaebajale määratud 10-päevane ravikuur möödus, pani ta end uuesti kontaktisiku kaudu arsti vastuvõtule kirja, sest ta peaaegu ei kuulnud vasaku kõrvaga. 31.07.2013 tuvastas arst kaebajal kõrvas turse ning määras 7-päevase ravikuuri. Seitsme päeva möödumisel pöördus kaebaja uuesti kontaktisiku poole palvega registreerida ta arsti vastuvõtule, kuna rohud ei olnud andnud tulemust, ta kuulis endiselt vasaku kõrvaga halvasti ja kõrvas olid perioodiliselt valud. Kaebaja rõhutab, et pöördus abi saamiseks arsti poole vaid siis, kui tõesti abi vajas ehk seoses akuutse kõrvavaluga ja siis, kui talle määratud ravimid olid otsa lõppemas, aga paranemist ta ei tundnud. 15.08.2013 määras arst kaebajale ravitilgad, mida ei manustatud vastavalt arsti juhistele. Kaebaja ei ole keeldunud talle määratud ravimitest ega arsti vastuvõtust. Tallinna Vangla on edastanud kohtule ebaõiget infot kaebajate registreeringute ja vastuvõtuaegade kohta. Eeltoodu näitab, et Tallinna Vangla töötajad, sh meditsiinitöötajad suhtuvad oma kohustustesse vastutustundetult.
  3. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale osutatud ravi on olnud pädev, küllaldane, õigeaegne, sobilik, adekvaatne, piisav, tavapärane ja vastavuses rahvusvaheliste ravijuhistega. Tuvastamist ei ole leidnud Tallinna Vangla süü AB-le meditsiinitöötajate vastuvõttude võimaldamata jätmisel. AB on olnud pidevalt arstliku järelevalve all ning talle on osutatud asjatundlikku ravi vangla võimaluste piires. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Esmalt hindab ringkonnakohus vaidluse all olevate õigussuhete olemust ja võtab seisukoha vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu osas (I). Seejärel lahendab kohus apellatsioonkaebuse (II). I
  5. Vastavalt VangS § 49 lg-le 1 on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse TTKS alusel. TTKS § 1 lg 21 järgi kohaldatakse TTKS-i tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (
  6. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana. Kuigi 5
(8)3-14-50146 tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalikõiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.12.2010 otsus nr 3-3-1-69-10, p 9). Ka Riigikohtu erikogu on korduvalt selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (Riigikohtu erikogu 27.11.2014 määrus nr 3-3-4-9-14, p 11; 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11, p 10; 13.11.2013 määrus nr 3-3-4-1-13, p 8). 08.10.2014 määruses nr 3-3-1-50-14 kinnitas Riigikohtu halduskolleegium veel kord, et halduskohtu pädevusse ei kuulu vaidlus, kus isikul on etteheiteid vaid talle osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta ning ta ei vaidlusta vangla ja selle meditsiiniosakonna avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust vanglas tervishoiuteenuse tagamisel (p 11).
  1. Praeguses asjas ei ole kaebaja rahul sellega, et vangla ei võimaldanud tal pääseda piisavalt tihti perearsti vastuvõttudele, mistõttu pidi ta kannatama kauaaegselt valu ja taluma probleeme kuulmisega. Kaebaja sõnul avaldas ta inspektor-kontaktisikule korduvalt soovi arsti vastuvõtule saamiseks, kuid sai arsti juurde alles paari kuu möödudes või ei kutsutudki teda vastuvõtule. Vastavalt Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (kodukord) p-le 20.l korraldab meditsiinilise teenindamise vanglas meditsiiniosakond kooskõlas tervishoiuteenuste osutamist reguleerivate õigusaktidega. Seega on kinnipeetavate isikute tervisliku olukorra hindamise ja ravi ning ravimite määramise pädevus antud vangla meditsiiniosakonnale. Kodukorra p 20.3 sätestab järgmist: „Haigete ambulatoorne vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna kontaktisikut vajadusest meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsiooni või arstiabi järele. Kontaktisik registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.“ Kodukorra seletuskirja kohaselt lähtutakse kinnipeetavate registreerimisel järjekorda probleemi tõsidusest ja erakorralisusest, st kohest sekkumist vajavate probleemide korral kutsutakse kinnipeetav vastuvõtule esimesel võimalusel, plaaniliste uuringute või konsultatsioonide korral lisab arst kinnipeetava järjekorda.
  2. Eeltoodust nähtub, et pärast seda, kui kinnipeetava vastuvõtule saamise soov jõuab inspektor-kontaktisiku vahendusel arstini, otsustab vastuvõtule saamise arst, hinnates seda tehes isiku probleemi tõsidust. Tulenevalt TTKS § 2 lg-st 1 on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Seega on ka arsti vastuvõtu näol tegemist tervishoiuteenusega. Vastavalt määruse nr 46 § 3 lg-le 1 võib tervishoiuteenust osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe ning tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi. Eeltoodust nähtub, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse kindlakstegemisel tuleb anda isiku probleemile meditsiiniline hinnang, milleks on pädev üksnes kvalifitseeritud arst. Seega tegutseb meditsiiniosakond pärast vastuvõtule registreerimise soovi saamist ja tervishoiuteenuse osutamise vajaduse hindamisel arsti ja patsiendi vahelises eraõiguslikus suhtes, millega seonduvad vaidlused kuuluvad maakohtu pädevusse. Vangla administratsioon, edastades meditsiiniosakonnale kinnipeetavate soove ja registreerides kinnipeetavaid nende enda eest arsti vastuvõtule, tegutseb aga kinnipeetava ja vangla vahelises 6
(8)3-14-50146 avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks on vangla administratsioon kohustatud kodukorra p 20.4 kohaselt tagama meditsiiniosakonnale VangS § 53 lg-s 1 pandud kohustuse täitmist ning teavitama valvemeedikut viivitamatult kinnipeetaval esineva vältimatu abi vajadusest. Ka selle teavitamiskohustuse täitmine või täitmata jätmine jääb kinnipeetava ja vangla vahelise avalikõigusliku suhte raamesse.
  1. Praeguse asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja oma probleemi kirjeldamisel eristanud inspektor-kontaktisikute ja vangla meditsiinitöötajate tegevust. Seega ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, millises osas kaebaja vaidlustab vangla avalik-õiguslikku tegevust ja millises osas meditsiiniosakonna eraõiguslikku tegevust. Kaebaja esitatud avaldustes sisaldub väiteid nii selle kohta, et inspektor-kontaktisik ei ole tema taotlustele reageerinud ega teda arsti vastuvõtule registreerinud, kui ka selle kohta, et meditsiinitöötajad ei kutsunud teda vastuvõtule. Siiski ei pea ringkonnakohus praeguses menetlusstaadiumis vajalikuks täiendavalt kaebaja tahet välja selgitada. Riigikohtu erikogu seisukohtadest 10.04.2002 määruses nr 3-3-4-2-02 tuleneb, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka ringkonnakohtul praeguses asjas lähtuda põhimõttest lahendada asi mõistliku aja jooksul ja hinnata kaebuse põhjendatust nii kaebaja etteheidete osas vangla administratsioonile kui meditsiiniosakonnale. II
  2. Ringkonnakohus leiab, vangla administratsiooni poolt neile VangS-s ja kodukorras pandud kohustuste rikkumine kaebajale tervishoiuteenuse osutamise tagamisel ei ole tõendatud.
  3. Vastavalt

§ 61

lg-le 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asja materjalide pinnal on tuvastatav, et kaebaja on pöördunud inspektor-kontaktisiku poole kõrvaga seotud probleemidega esimesel päeval, kui kaebajal kõrvavalu algas (04.07.2013), ning seejärel 08.08.2013, 21.08.2013, 30.10.2013, 27.01.2014 ja 13.03.2014 (tl 101). Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav ega esitatud väidete pinnalt ka usutav, et kaebaja esitas perioodil 04.07.2013-18.03.2014 inspektorkontaktisikule teisi taotlusi seoses kõrvavalu või kõrvakuulmise probleemiga arsti vastuvõtule saamiseks. Tallinna Vangla 24.01.2014 vastusest kaebaja 16.12.2013 kaebusele nähtub, et kaebajale määrati perearsti vastuvõtuaeg 24.01.2014 Tallinna Vangla enda algatusel, eesmärgiga kontrollida kaebuses kirjeldatud asjaolusid ja selgitada välja kaebaja tervislik seisund. Seega ei vasta tõele kaebaja väited, et ta esitas 19.11.2013 inspektor-kontaktisikule taotluse 24.01.2014 määratud vastuvõtule saamiseks. Asjaolu tõttu, et kaebaja ei olnud varasemalt teadlik talle 24.01.2014 määratud perearsti vastuvõtuajast, on usutav, et kaebaja keeldus ise 24.01.2014 arsti vastuvõtule minemast, kuna see tuli talle ootamatult. Kaebaja keeldumist sel päeval vastuvõtule minemast kinnitavad ka kaebaja tervisekaarti ja e-Kontakti programmi tehtud märked ning saatmiskava, mille kohaselt valvuril ei olnud võimalik temast sõltumatutel põhjustel teostada kaebaja arsti vastuvõtule saatmist (tl 97p, 105, juurdepääsupiiranguga toimiku tl 126). Arvestades eeltoodud vastuolusid kaebaja väidetes, ei ole kaebaja väited inspektor-kontaktisikule muudel aegadel taotluste esitamise kohta usutavad. 15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas võimalik tuvastada õigusvastasust ka meditsiinitöötajate tegevuses kaebajale vastuvõtuaja määramisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebaja esitatud taotluste ning nende alusel määratud vastuvõttude 7

(8)3-14-50146 vahele jäänud aja mõistlikkuse osas ega pea vajalikuks neid põhjendusi

§ 201lg-le 4 tuginedes korrata.

  1. Kaebajale ravitilkade manustamisega seonduvalt saab kaebaja ja vangla väidetest koosmõjus järeldada, et kaebajale määrati ravitilgad üks kord päevas viie päeva jooksul, kuid talle manustati neid vaid kolmel esimesel päeval. Vangla väidete kohaselt kaebaja keeldus neljandal päeval ravimist ning viiendal päeval ei antud talle seetõttu seda enam. Kaebaja ei ole oma väiteid talle ravitilkade mittevõimaldamise kohta millegagi põhjendanud, vaid on paljasõnaliselt väitnud, et talle ei manustatud neid nõutaval määral. Samuti ei ole kaebaja täpsustanud, kelle süül ravimite ebakorrapärane manustamine võis toimuda. Seega loeb kohus, hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, usutavaks vangla informatsiooni, et kaebajale ravitilkade manustamise katkestamine oli põhjustatud kaebaja enda tegevusest.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei ole tuvastatav vangla administratsiooni ega meditsiiniosakonna tegevuse õigusvastasus kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel ja selle tagamisel ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  3. Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad apellandi menetluskulud

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Tallinna Vangla ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.