2-14-62670/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-14-62670 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest Tsiviilasi MR ja MR hagi KR vastu kokkuleppe kehtivuse tuvastamiseks ja elatise võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind MR hagihind 3238, 12 eurot MR hagihind 3238, 12 eurot Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 03.07.2015 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MR ja MR apellatsioonkaebus Menetlusosalised, nende esindajad Hageja MR (IK XXXXXXXXX) Hageja MR (IK XXXXXXXXXX) Hagejate seaduslik esindaja AR, lepinguline esindaja Allan Viirma Kostja KR (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kai Kaljaste Kirjalik menetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 03.07.2015 otsuse lõppjäreldus jätta muutmata, kuid täpsustada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud AR ja KR abielust on sündinud kaks last: XX.XX.XXXX MR ja XX.XX.XXXX MR. AR ja KR kooselu on lõppenud, abielu on lahutatud, lapsed elavad ema juures. Lapsi puudutavates küsimustes sõlmisid KR ja AR 21.07.2014 notariaalse kokkuleppe, milles muuhulgas käsitleti ka isa poolt lastele elatise maksmist. Kokkuleppe kohaselt kohustus KR maksma lastele alates 12.08.2014 elatist kummalegi 250 eurot kuus, millele lisandus ühekordne makse lepingu sõlmimisel ning erandid isapuhkuse (alates 01.09.2014 kuni 12.02.2015) kasutamisel saadava hüvitisega igakuise elatise asendamise kohta. 02.10.2014 ütles KR kirjaliku avaldusega erakorraliselt üles poolte vahel 21.07.2014 sõlmitud lepingu, kuna AR ei ole võimaldanud tal lastega suhelda, vaatamata poolte vahel lepingus kokkulepitule ja Kiili valla osavõtul sõlmitud suhtlemisgraafikule. KR on maksnud laste ülalpidamiseks igakuist elatist kokku 500 eurot. Hagejate nõue 17.12.2014 kohtusse esitatud hagiavalduses ja selle hilisemas täpsustuses palusid alaealised hagejad MR ja MR tuvastada KR ja AR vahel 21.07.2014 sõlmitud „Laste elukoha määramise, lastega suhtlemise korra ning lastele elatise maksmise kokkuleppe ja muud kokkulepped“ kehtivus ning välja mõista KR-lt MR ja MR kasuks tagasiulatuvalt elatis perioodi 01.08.2014 kuni 31.01.2015 eest kummalegi 3238, 12 eurot. Hagejatel kui elatise saajatel on õiguslik huvi elatise saamiseks, millest tulenevalt on neil õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel hagi tuvastada, et AR ja KR vaheline kokkulepe on kehtiv. KR poolt tehtud lepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on kehtetu ega oma õiguslikku tagajärge, sest AR ja KR vahel sõlmitud kokkulepe ei ole võlaõiguslik tehing, vaid perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-s 3 sätestatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks sõlmitud kokkulepe; kui AR ja KR vahel sõlmitud kokkulepe oleks ka tehing võlaõigusseaduse (VÕS) mõttes, on ülesütlemiseavaldus alusetu ja sisutu, sest kostja on soovinud ülesütlemiseavalduse tegemisega vabaneda laste ülalpidamise kohustusest, mis on kostja seadusest tulenev kohustus, kusjuures hooldusõiguse muudatused ei mõjuta ülapidamiskohustust; kostja on lepingut üles öeldes rikkunud selleks ettenähtud vorminõuet. Kuna kokkulepe oli sõlmitud notariaalses vormis, oleks saanud selle ka üles öelda ainult notariaalse tahteavalduse tegemisega. Kuivõrd kostja oleks pidanud maksma hagejatele elatist 2014.a augustis 500 eurot ning septembrist 2014 kuni jaanuarini 2015 1795, 25 eurot kuus, kuid kuna ta maksis elatist igakuiselt 250 eurot kummalegi lapsele, on kostja elatise võlg kummagi hageja ees perioodi august 2014 kuni jaanuar 2015 eest 3238, 12 eurot, mis tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja oli nõus sõlmima AR-ga notariaalse kokkuleppe selles märgitud viisil eesmärgiga, et ta saaks oma lastega suhelda. Ühekordse elatise 8976, 25 eurot tasus kostja oma sõnul koheselt peale kokkuleppe sõlmimist ning edaspidi on kostja täitnud oma laste ülalpidamiskohustust, makstes elatist kummalegi lapsele igakuiselt 250 eurot. Kostja ütles kokkuleppe erakorraliselt üles 02.10.2014 põhjusel, et AR ei võimaldanud tal oma lastega suhelda vaatamata poolte kokkuleppele ja Kiili valla sotsiaaltöötaja juures kokku lepitud isa ja laste suhtlemiskorrale. Tulenevalt eeltoodust esitas KR kohtule avalduse tema ja laste suhtluskorra kindlaksmääramiseks, kusjuures AR on selles menetluses korduvalt tuginenud asjaolule, et kostja on vaidlusaluse notariaalse kokkuleppe üles öelnud. 2 Kostja ja AR vahel 21.07.2014 sõlmitud kokkulepe on võlaõiguslik leping, mille suhtes kohaldub võlaõigusseaduses sätestatu ning mida saab seetõttu ka erakorraliselt üles öelda, mida kostja ka teinud on. MR ja MR ei olnud AR ja KR vahel sõlmitud lepingu poolteks, mistõttu puudub hagejatel õiguslik huvi tuvastada lepingu kehtivust ning alaealised ei saa seda nõuet kostja vastu kohtule esitada. Kostjal oli õigus leping üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel, sest AR rikkus lepingut oluliselt välistades ja takistades laste suhtlemist isaga, mis oli ainukeseks AR kohustuseks vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele. Kostjal ei olnud kohustust öelda lepingut üles notariaalse avalduse tegemisega, sest elatise kokkuleppe sõlmimiseks ei ole seaduses ette nähtud kohustuslikku notariaalset vormi. Elatist 250 eurot kuus kummalegi lapsele on kostja maksnud. Elatise võlgnevust kostjal ei ole. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AR ja KR abielust sündisid XX.XX.XXXX MR ja XX.XX.XXXX MR; AR ja KR kooselu on lõppenud ja abielu on lahutatud ning lapsed elavad AR juures; KR ja AR sõlmisid 21.07.2014 notariaalse kokkuleppe, mille kohaselt MR ja MR elavad alaliselt oma ema AR juures; lastega suheldakse sotsiaaltöötaja poolt määratud graafiku alusel; KR maksab lastele elatist ühekordse maksena 8976, 25 eurot lepingu sõlmimise päeval; alates 12.08.2014 kohustub KR maksma oma alaealistele lastele MR-le ja MR-le kummalegi elatist 250 eurot kuus; elatise maksmisega viivitamisel on AR-l õigus nõuda tähtajaks tasumata elatiselt viivist 0,024% päevas; alates 01.09.2014 läheb KR isapuhkusele, Pensioniameti poolt makstava isapalga edastab KR AR-le ja isapuhkusel oleku ajal ei kohustu ta maksma laste ülalpidamiseks kokku lepitud 250 euro suurust elatist, vaid elatis sisaldub KR poolt AR-le makstavas isapalgas; pärast isapuhkuse lõppu 12.02.2015 hakkab KR maksma elatist laste ülalpidamiseks kummalegi lapsele 250 eurot; 02.10.2014 ütles KR kirjaliku avalduse tegemisega AR-le poolte vahel 21.07.2014 sõlmitud lepingu erakorraliselt üles põhjusel, et AR ei ole võimaldanud KR-l mitte ühelgi korral lastega suhelda, vaatamata poolte vahel lepingus kokku lepitule ja Kiili valla osavõtul sõlmitud suhtlemisgraafikule; KR on maksnud oma laste ülalpidamiseks igakuist elatist 500 eurot. Pooled vaidlevad selle üle kas AR ja KR vahel sõlmitud leping on võlaõiguslik tehing, mida saab erakorraliselt üles öelda, ja kas KR ütles lepingu kehtivalt üles või on leping AR ja KR vahel kehtiv ning KR võlgneb kummalegi hagejale elatist 3238, 12 eurot. Kohus asus seisukohale, et AR ja KR vahel sõlmitud notariaalne kokkulepe elatise maksmiseks on võlaõiguslik leping, sest pooled on selles kokkuleppes muuhulgas kokku leppinud kui kaua, millistel tingimustel ja millises määras maksab kostja oma laste ülalpidamiseks elatist ning millal annab KR vanemahüvitise AR-le. Tulenevalt asjaolust, et elatist saama õigustatud isikuteks olid vastavalt AR ja KR vahel sõlmitud kokkuleppele nende lapsed ehk hagejad, on AR ja KR vahel sõlmitud leping VÕS § 80 lg 1 kohaselt kolmandate isikute kasuks sõlmitud leping. Tegemist on tähtajalise kestvuslepinguga, sest lepingupooled leppisid kokku püsiva perioodiliste kohustuste täitmises kindlaks perioodiks. Tulenevalt sellest, et AR ja KR vahel sõlmitud lepingu näol oli tegemist kestvuslepinguga, oli lepingupoolel õigus mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata kestvusleping ka VÕS § 196 lg 1 kohaselt erakorraliselt üles öelda, mida KR AR-le 02.10.2014 saadetud avaldusega tegigi. 3 Lepingupool saab lepingust tuleneva võlasuhte ühepoolse tahteavaldusega lõpetada eelkõige juhul, kui teine lepingupool rikub lepingut. Kuivõrd pooled leppisid kokku selles, kuidas isa lastega suhelda saab ja millal ning kui palju peab isa laste ülalpidamiseks elatist maksma ja millal kogu vanemahüvitise hagejate emale andma ning AR rikkus tema ainukest lepingust tulenevat kohustust lasta isal lastega suhelda, oli KR-l õigus leping AR poolse lepingu rikkumise tõttu üles öelda. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Tulenevalt sellest, et seadus ei sätesta ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, sai KR AR-le nende vahel sõlmitud notariaalse kokkuleppe üles öelda ka lihtkirjaliku tahteavalduse tegemisega. Sellele seisukohale on lahendis nr 3-2-1-143-09 asunud ka Riigikohus. Pealegi ei ole seaduses ette nähtud elatise kokkuleppe sõlmimiseks notariaalset vormi, mistõttu ei tulene ka nimetatust, et leping oleks tulnud üles öelda notariaalse tahteavalduse tegemisega. Eeltoodust tulenevalt on AR ja KR vahel 21.07.2014 sõlmitud notariaalne kokkulepe KR poolt üles öeldud, mistõttu ei tule KR-l alates 02.10.2014 ka nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi täita. Sõltumata eeltoodust puudub MR-l ja MR-l õigus kohtu kaudu nõuda vanemate vahel sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamist ja seda ka vaatamata sellele, et kokkulepe oli sõlmitud nende kasuks, sest nad ei olnud vaidlusaluse kokkuleppe pooled. Õigus nõuda kokkuleppe kehtivuse tuvastamist oleks olnud AR-l. Arvestades asjaolu, et AR ja KR on lepingu p-s 3.3 kokku leppinud, et KR läheb alates 01.09.2014 isapuhkusele ja edastab Pensioniameti poolt makstava isapalga AR-le ning isapuhkusel oleku ajal ei kohustu ta maksma laste ülalpidamiseks kokku lepitud 250 euro suurust elatist, vaid elatis sisaldub KR poolt AR-le makstavas isapalgas, reguleeris nimetatud lepingupunkt samuti AR ja KR vahelist õigussuhet, millest tulenevalt puudub lastel õigus nõuda oma isalt selle lepingupunkti alusel vanemahüvitist. Ka selle nõude oleks KR vastu saanud esitada AR. Lisaks eeltoodule on KR täitnud elatise maksmise kohustust, makstes igakuiselt kahele lapsele kokku 500 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on kõnealust kohustust hagejate suhtes täitnud kogu vaidlusaluse perioodi ulatuses. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule. Maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et laste ema ei ole võimaldanud isal lastega suhelda ning jättis tuvastamata kostja tehtud ülesütlemiseavalduse alused ja põhjendatuse. Kostja väide, et AR ei ole võimaldanud kostjal lastega suhelda, on vale ja täielikult tõendamata. Kostja on lastega suhelnud nii enne kui pärast 02.10.2014 ülesütlemisavalduse esitamist. Samuti ei ole AR mitte kunagi keelanud kostjal suhtlemist hagejatega. MR oli enne ülesütlemisavalduse tegemist veel niivõrd väike (alla ühe aasta), et iseseisvat suhtlemist isaga, kes ei ole MR elu jooksul temaga koos elanud, on raske ette kujutada. Tegemist oleks olnud hagejale sisuliselt võõra inimesega, kellega ta oleks pidanud alla ühe aasta vanusena üksi kaasa minema. Samuti ei soovinud MR kostjaga tihti iseseisvalt suhelda peale kostja pere juurest lahkumist saadud psüühilise trauma tõttu. Kostja tõlgendab tema ultimatiivsete ja ebamõistlike tingimustega suhtlemistahte täitmatajätmisi AR keeldumisena ning esitab tekkinud olukorda ka kohtule AR keeldumisena. 4 Maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et elatise maksmiseks sõlmitud kokkulepe on käsitletav kolmandate isikute kasuks tehtud võlaõigusliku lepinguna. Lapsele ülalpidamise andmine on perekonnaseadusest tulenev kohustus, mitte võlaõiguslik tehing, mille täitmist või ülesütlemist võib seada tingimuslikult kehtivaks suhtlemisõiguse, elukohta või muudesse hooldusõigusesse puutuvate kohustuste täitmisest või täitmata jätmisest. Elatise andmise kohustus tuleneb seadusest, vanemad võivad PKS § 100 lg 3 alusel oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Vale on ka maakohtu seisukoht, nagu saaks võlaõigusliku lepinguga leppida kokku elatise maksmises üldse või selles, kui kaua elatist tuleb maksta. Võlaõigusliku tehingu üldiseks printsiibiks on osapoolte vabadus oma lepingulisi suhteid kujundada, võttes kohustusi ning saades õigusi. Ühtlasi annab võlaõigusseadus alused lepingu ülesütlemiseks, kui pooled ei ole täiendavaid aluseid ise kokku leppinud. Kohtu seisukoht selle kohta, et elatise maksmise täpsustamiseks PKS alusel tehtud kokkulepe on võlaõiguslik leping ei saa olla õige, kuna kokkuleppe pooled üksnes täpsustavad seaduses toodud kohustuse täitmist, nad ei loo ega võta sellise kokkuleppega elatise maksmise kohustust. Maakohtu seisukohaga nõustumine tähendaks sisuliselt seda, et on võimalik elatise maksmise kohustust kokkulepitud suuruses siduda ükskõik millise heade kommetega kooskõlas oleva tingimusega ning sellise tingimuse täitmata jätmisel lapsevanema poolt, kelle juures lapsed elavad, lastele elatise maksmise kohustus üles öelda. Perekonnaseadusest lähtudes ei saa elatise andmisele selliseid tingimusi seada. Lisaks ei ole seaduse alusel tekkinud elatise maksmise kohustus, mille täitmise tingimustes kostja ja AR kokku leppisid, kuidagi seotud võimalike hooldusõigustega ja suhtlusõiguse rakendamisega või selle rikkumisega. Võlaõigusseaduse üldosa sätted saaksid kohalduda VÕS §-des 572 jj sätestatud ülalpidamislepingule, kuid AR ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe ei ole ülalpidamis-leping VÕS § 572 tähenduses. Väär on maakohtu seisukoht, nagu saaks väidetav suhtlusõiguse rikkumine olla alus elatise maksmise kokkuleppe ülesütlemiseks. Kehtiv õigus ei võimalda alaealise lapse vanemal vabaneda ülalpidamiskohustusest seoses suhtlusõiguse realiseerimise asjaoludega. AR ei ole kokkulepet rikkunud. Kokkulepe ei tekita AR-le kohustust hagejaid kostjale „näidata“, mille eest „vastutasuks“ kostja elatist maksab, vaid kostjal on seadusest tulenev kohustus elatist maksta. Suhtlemisõiguse saavutamiseks ei ole elatise kokkuleppe täitmata jätmine kohaseks õiguskaitsevahendiks, vaid vastav nõue tuleks esitada kohtule. Isegi juhul, kui eeldada, et kokkulepe on võlaõiguslik leping, siis leidis maakohus ekslikult, et AR poolne kokkuleppe rikkumine on niivõrd suur, et selle kõrvaldamiseks ei oleks kostjal isegi täiendavat tähtaega vaja anda. Kuna elatise maksmine on niivõrd oluline kohustus, siis kohustuste kaalu arvestades ei oleks sellist ülesütlemist saanud teha ilma väidetava rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata. Maakohus ei selgitanud ega analüüsinud otsuses, kas AR kokkulepet üldse rikkus. Kohus lähtus kostja paljasõnalisest väitest suhtlemise mittelubamise kohta ja tugines üksnes sellele, jättes analüüsimata asjaolud, mis annaksid üldse alust AR-le kokkuleppe rikkumist ette heita. Isegi kui elatise maksmise kokkulepe on võlaõiguslik leping, jättis kohus tuvastamata kostja tehtud 5 ülesütlemisavalduse alused ja põhjendatuse. Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus ekslikule järeldusele, et kostja oli õigustatud kokkuleppe üles ütlema, mille tulemusena puuduvad kostjal kokkuleppest tulenevad kohustused, sealhulgas hagejatele elatise maksmise kohustus. Maakohus eksis selles, et hagejatel ei ole õigust esitada kokkuleppe kehtivuse tuvastamiseks tuvastusnõuet. Hagejad on alaealised lapsed ja neil on õigus saada kostjalt ülalpidamist. Kokkuleppe p 3.3 puudutab otseselt hagejatele antava ülalpidamise suurust ning hagi puudutab suures osas just sellest kokkuleppe punktist tulenevaid kostja täitmata kohustusi. Kokkuleppe osas valitsev õigusselgusetus on tingitud kostja esitatud ülesütlemisavaldusest ning hagejatele ei ole selge, kas kostjal on (ka edaspidi) elatise maksmise kohustus kokkuleppes märgitud ulatuses ja viisil või mitte. Hagejatel on kahtlemata huvi endale makstava elatise suuruse ja maksmise aluste kohta. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja palub mõista hagejatelt välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud, s.o õigusabikulud 17 tunni eest kokku summas eurot. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatavat otsust tühistada, küll vajavad täpsustamist maakohtu otsuse põhjendused. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid muudab otsuse põhjendusi. Kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu õiguslik hinnang hagejate ema ja isa vahelisele tehingule on kooskõlas seadusega. Ringkonnakohtul ei võimalik teha selles osas teistsugust järeldust. Pooled ei vaielnud selle üle, kas hagejatel kui kostja alaealistel lastel on õigus saada oma isalt ülalpidamist, vaid üksnes selle üle, kas hagejatel on õigus nõuda oma vanemate vahelise lepingu kehtivuse tuvastamist ning esitada sellest kokkuleppest tulenevaid rahalisi nõudeid. Maakohus leidis õigesti, et selliste nõuete esitamise õigust hagejatel ei ole ning seda sõltumata sellest, et kõnealune leping hõlmas muuhulgas ka hagejate kasuks makstavat elatist. Sellest tulenevalt ei olnud kohtul vajalik ka hinnata lepingu ülesütlemise kehtivust, sh kostja poolt esile toodud ülesütlemise materiaalseid aluseid. Praeguse vaidluse lahendamisel ei omanud tähtsust, millised asjaolud tingisid ülesütlemisavalduse esitamise ning kas leping on kehtivalt üles öeldud või mitte. Apellantide sellekohased väited ei ole asjakohased. Seega, kas KR-l oli õigus kõnealust lepingut üles öelda ning kas tal oli selleks mõjuv põhjus (kas ta võis seda teha etteteatamistähtaega järgimata), ei omanud praeguses vaidluses tähtsust. Seetõttu tuleb maakohtu käsitlus AR ja KR vahel 21.07.2014 sõlmitud kokkuleppe ülesütlemisest jätta maakohtu otsuse põhjendustest välja. Samuti tuleb otsuse põhjendustest jätta välja eelnevale tuginev järeldus, et lepingu ülesütlemise tõttu ei tule KR-l lepingust tulenevaid kohustusi täita. Küll märkis maakohus seejuures õigesti, et kokkuleppe kehtivuse tuvastamist võiks olla õigus nõuda tehingu poolel AR-l. Seega, kui kostja jätkas 21.07.2014 sõlmitud lepingu ülesütlemisel selles kokkulepitud tingimusete valikulist täitmist (kasutades jätkuvalt küll nn isapuhkust, kuid nn isapalka laste emale üle ei andnud), on tehingu poolel õigus nõuda kokkuleppe täitmist. Kuigi 21.07.2014 kokkulepe hõlmab ka lastele makstavat elatist (KR läheb alates 01.09.2014 isapuhkusele ja edastab Pensioniameti poolt makstava isapalga AR-le ning isapuhkusel oleku ajal ei kohustu ta maksma laste ülalpidamiseks kokku lepitud 250 euro suurust elatist, vaid elatis sisaldub AR-le makstavas isapalgas - punkt 3.3), käsitleb see siiski AR ja KR vahelist õigussuhet ega anna lastele õigust nõuda oma isalt kokkuleppe täitmist. 6 Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata, peab ta õiglaseks jätta ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest 7