3-14-50705/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi 01.03.2016, Tartu 3-14-50705 Andrey Egorovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4851 eurot väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 16.01.

1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andrey Egorov Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
2. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.01.
4. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Andrey Egorovi kaskuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1836 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Andrey Egorovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 350 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt
5. märtsil
6. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Kinnipeetav Andrey Egorov esitas 21.02.2014 Tallinna Vanglale ebapiisava kambripinnaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Tallinna Vangla ei lahendanud A. Egorovi kahju hüvitamise taotlust õigeaegselt ning lõpetas esitatud kahjunõudes menetluse pärast A. Egorovi poolt kaebuse esitamist halduskohtule.
8. A. Egorov esitas 04.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4851 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 19.08.2011 – 16.09.2011, 30.09.2011 – 16.12.2011, 13.01.2012 – 23.03.2012, 30.03.2012 – 20.02.2013, so ligikaudu 16 kuud ebapiisava põrandapinnaga kambrites. Mittevaraline kahju seisneb selles, et Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid keskeltläbi 15 m 2 suurused ning sisaldasid nii inventari kui WC-d. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5 m 2, kambris oli 5 vahistatut. Kambri üldpindalast tuleb maha arvutada nii tualeti kui kambris oleva mööbli alune pind. Kaebajal ei võimaldatud kordagi osaleda spordiüritustel ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutusboksis koos teiste vahistatutega, kuid ka seal puudus spordiinventar. Jalutusboksi pind oli ebapiisav, et 6 inimest saaks samaaegselt teha liikumis- või võimlemisharjutusi. Alla 3 m2 isikliku ruumiga kambris hoidmisega alandati kaebaja inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Pika ajaperioodi jooksul halbades tingimustes hoidmine ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata, on tekitanud liigesevalud ning see on käsitletav piinamisena. Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile ja väljendus närvilisuses. Kaebaja pöördus suuliselt kontaktisiku poole seoses kambri kitsaste elamistingimustega ning taotles ümberpaigutamist suuremasse kambrisse. Kontaktisik vastas, et Tallinna Vanglas ei ole suuremaid kambreid ning viitas vangla sisekorraeeskirjale (VSkE), mille kohaselt peab kambris põrandapinda olema ühe kinnipeetava kohta 2,5 m
9. Seega ei olnud otstarbekas esitada kirjalikku pöördumist ümberpaigutamiseks. Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
10. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest tuleneb, et igal kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile, mille standardiks Euroopas on 4 m
11. Hüvitise määramisel tuleb juhinduda EIK praktikast. Õiglane hüvitis Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes viibimise eest 16 kuu jooksul on 294 eurot kuus, so 4851 eurot. HALDUSKOHTU LAHEND
12. Tartu Halduskohtu 16.01.
13. a otsusega rahuldati A. Egorovi kaebus osaliselt (resolutsiooni p 1) ja mõisteti Tallinna Vanglalt A. Egorovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1836 eurot (resolutsiooni p 2). Kohtuotsuse kohaselt on kaebaja kohtule esitatud kaebuses põhjendanud oma kahju hüvitamise nõuet ainult ebapiisavast kambri pinnast tulenevalt. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta vastustaja vastuses esitatud seisukohad kambri valgustuse, õhuniiskuse ja pesemise võimaluste osas. Kaebaja on neid puudusi märkinud vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes, kuid mitte kohtule esitatud kaebuses. Kaebuse põhjendustest nähtuvalt on kaebaja ka võimaliku tervisekahju tekkimise seostanud kambri tingimustega. Kaebaja viibis vastustaja andmetel Tallinna Vanglas erinevatel perioodidel kokku 505 päeva. Kuni 16.01.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja 16.01.2013 alates kuni 20.02.2013 süüdimõistetuna. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid EIK-i lahendis asjas Tunis vs Eesti käsitletutest oluliselt erinenud. Seega ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m 2) nõude alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust tuleb hinnata EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Isikliku ruumi pindala arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti alune pind, kuna tualett ei ole eluruumina kasutatav. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala. Vastustaja andmete järgi on kaebaja viibinud kambris, kus ühe isiku kohta oli isiklikku pinda alla 3 m2 (pind koos tualeti aluse pinnaga) 318 päeva. Vastustaja vastuses toodud andmete järgi WC aluse pinna kambri pinnast mahaarvamisel moodustab päevade arv, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m 2, kokku 459 päeva. Seejuures 257 päeva viibis kaebaja tingimustes, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m2.. Nii on kaebaja viibinud 57 päeva järjest kambris nr 318, kus isiku kohta oli põrandapinda 2,41 m2, 93 päeva kambris nr 316, kus oli põrandapind isiku kohta 2,48 m 2 ning 162 päeva kambris nr 142, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda 2,43 m
14. Kambrites oli sel ajal 6 isikut. Seega jäi enamikel päevadel kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt lubatavaks peetava määra, milliseid kinnipidamistingimusi tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3 tuleneva alandamise keeluga vastuolus olevateks. Puudub vaidlus, et kaebaja viibis kinnistes kambrites vahistatuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja ainult tunniajalisele jalutusele. Enamusel päevadel viibis kambrites üheaegselt 6 2 2 isikut, 162 päevast ainult 32 päeval on kambris olnud vähem kui 6 isikut, kuid ka juhul, kui kambris on olnud 5 isikut, on vaba pind ühe isiku kohta jäänud alla 3 m
15. Kaebajal puudus võimalus spordiga tegeleda või spordisaali külastada. Asjaolu, et kambrisse sai värsket õhku osaliselt avatava akna kaudu, et kambris oli vastustaja väitel piisavalt nii loomulikku kui kunstlikku valgust, et kambris oli nõutav temperatuur, ei korva asjaolu, et isik viibis vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles isiklikku pinda oli vähem nõutud minimaalsest pinnast. Kaebaja ei viibinud neis tingimustes lühiajaliselt, vaid 505 päeva. Isiku hoidmine kambris, mille pindala oli väiksem kui 3 m2 isiku kohta, ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega. Esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine või kasutamata jätmine ei takista hüvitise nõude rahuldamist. Hindamist vajab ka vastustaja süü. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas ning, et enne
16. a ei olnud EIK selgelt väljendanud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi rikkunud. On usutav, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Määrav ei ole, kui suures ulatuses on EIK või siseriiklikud kohtud teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kohus teeb individuaalse otsuse ja arvestab, et kaebaja oli 459 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, sealhulgas 257 päeval jäi isiklik ruum alla 2,5 m
17. Ühe isiku põrandapinna sisse on arvestatud ka kambris oleva mööbli alune pind, seega jäi reaalselt liikumiseks vaba ruum veel väiksemaks. Kaebaja pidi vahistatuna sellisel pinnal viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja ei viibinud kõiki 162 päeva järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m 2, selle perioodi sees oli päevi, kus kambris viibis vähem kui 6 kinnipeetavat või viibis kaebaja suurema põrandapinnaga kambrites. Kambrites olid osaliselt avatavad aknad, kambrid oli piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal isikul oli oma voodikoht, igas kambris oli eraldatud veega WC ja kraanikauss. Ei saa välistada, et kaebaja märgitud liigesevalu, ärrituvus ja närvilisus võis tekkida ka seonduvalt pikaajalisest kinnisel režiimil viibimisest, kus vaba ruumi isiku kohta oli alla 3 m 2 või sellest vähesel määral rohkem. Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 4 eurot päeva eest ehk 1836 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
18. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Egorovi kasuks välja 1836 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus, et Tallinna Vangla tegevus A. Egorovi kinnipidamisel oli õigusvastane 459 päeval, kus vastustaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
19. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Tallinna Vangla kambrites, kus paiknes A. Egorov vaidlusalusel perioodil, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda, võimaldades privaatsuse ja kohese tualeti kasutamise võimaluse. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. 3 3 Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral A. Egorovile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m 2 põrandapinda. 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. A. Egorov oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja vangla ei rikkunud siseriikliku õiguse norme. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga vastustaja süü kohta. Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m 2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m 2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai
20. a teada, et alla 3 m 2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued Tartu ja Viru Vanglad. Kavas on uue Tallinna Vangla ehitus. Vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil A. Egorov viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Tartu Vangla ja Viru Vangla mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine. Tallinna Vanglas vähendati
21. a kinnipeetavate arvu 145 võrra. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Arvestades, et A. Egorov on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. A. Egorov ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. A. Egorov ei esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Seega järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud. A. Egorovi kirjalikud pöördumised ei kinnita halduskohtu poolt usutavaks peetud paljasõnalist väidet, et ta pöördus suuliselt vangla poole seoses ruumipuudusega. Seega jättis halduskohus asjas olulise tähtsusega asjaolud välja selgitamata. Halduskohus ei arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel siseriikliku kohtupraktikaga ja mõistis välja ebamõistlikult suure hüvitise. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel aluseks põrandapinna suuruse, hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Alla 3 m 2 isiklikku ruumi kambris ei saa automaatselt aluseks võtta rahalise hüvitise väljamõistmisel. Olukorras, kus kinnipeetavale ei ole mingisuguseid lisapiiranguid kaasnenud, ei saa 4 euro suurust päevamäära pidada õigustatuks. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel peab kohus juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ning kohtupraktikast ning hüvitise suurus on ühiskonnas kokkuleppeline. Vaidlustatavast kohtuotsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades ületab 1836 euro suurune hüvitis vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.
22. A. Egorov leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt leidis EIK lahendis Tunis vs Eesti, et tingimused, mis esinesid Tallinna Vanglas, on ebainimlikud. Kaebaja viibis T. Tunisega sarnastes tingimustes. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et Eesti riik ei olnud tegevusetu ja astus konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. EIK tugineb oma otsustes Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportitele. 05.03.2004 Eesti Valitsusele esitatud CPT raporti Tallinna Vanglat puudutavas osas soovitab CPT Eesti ametivõimudel kiiresti kavandada ja jõuliselt ellu viia strateegia kohtade arvu vähendamiseks Tallinna Vangla eelvangistusosakonnas, nii, et kambrisse paigutatakse mitte rohkem kui 4 inimest. Selle soovituse eiramine Eesti Vabariigi justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid, mille tõkestamiseks CPT on ellu kutsutud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 16.01.
24. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsust omapoolsete põhjendustega. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 4 4
25. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus leidis, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinnast maha arvestada ja osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise hüvitise 1836 euro suuruses summas.
26. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29334: Lutsenko/Ukraina, p 117). Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapind vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
27. Ringkonnakohus leiab, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. EIK on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m 2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananayev/Venemaa