← Eesti

3-14-50853/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi 19.01.2016, Tartu 3-14-50853 Ester Ilvese kaebus Tartu Vangla direktori 21.04.

  1. a käskkirja nr 3-2/258 p-de 1, 3 ja 4 õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise maksmise kohustamise ja põhiseaduslikkuse kontrolli nõudes Tartu Halduskohtu 28.11.
  2. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja Ester Ilvese vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ester Ilves, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  3. Võtta asja materjalide juurde vastustaja poolt 11.12.2015 esitatud Tartu Vangla direktori 28.04.
  4. a käskkiri nr 1-1/61 „Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna põhimäärus“.
  5. Ester Ilvese vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.
  6. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.
  7. a otsus osaliselt, so Tartu Vanglalt Ester Ilvese kasuks hüvitise väljamõistmise osas ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses seonduvalt õigusvastaselt teenistusest vabastamisega ja Ester Ilvese kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Teha uus otsus, millega jätta Ester Ilvese kaebus tervikuna rahuldamata.
  8. Ester Ilvese poolt halduskohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 18.02.
  9. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Tartu Vangla edastas 26.03.2014 E. Ilvesele teatise nr 3-1/289-1 ametikoha koondamise kohta. Teatise kohaselt ei olnud Tartu Vanglal pakkuda E. Ilvesele ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, kuid vangla märkis teatises, et vabad on valvuri ametikohad ning huvi korral tuleb E. Ilvesel pöörduda personali valdkonna töötajate poole.
  11. Tartu Vangla direktor otsustas 21.04.
  12. a käskkirjaga nr 3-2/258 vabastada E. Ilvese Tartu Vangla teenistusest ja kriminaalhooldusametniku ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu alates 01.05.2014 (p 1); lugeda E. Ilvese teenistussuhte viimaseks päevaks 30.04.2014 (p 2); maksta E. Ilvesele hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses (p 3) ja väljateenitud puhkuse eest 11,51 kalendripäeva ulatuses (p 4) ning palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva, s.o 37 tööpäeva eest. Samuti on teenistujal õigus saada koondamise tõttu kindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras (p 5). Käskkirja kohaselt ametnike koondamisel kontrolliti ja võrreldi talituse kriminaalhooldusametnike ametikohale esitatavate nõuete vastavust haridusnõuetele, täidetavaid põhifunktsioone ning töösooritust, et välja selgitada koondamisele kuuluvad ametnikud. Käskkirjas märgitakse, et E. Ilves töötab alates 01.05.1998 kriminaalhooldusosakonna teenistujana ning omab keskeriharidust. Alates
  13. aastast kehtiv regulatsioon näeb ette, et kriminaalhooldusametnik peab olema omandanud rakendusliku või akadeemilise kõrghariduse, mis on omandatud riiklikult akrediteeritud õppekava alusel. Käskkirjas märgitakse, et E. Ilvesel ei ole rakenduslikku ega akadeemilist kõrgharidust, mistõttu ei vasta tema haridus kehtestatud haridusnõuetele ning samuti ei ole ta näidanud kriminaalhooldusametnikuna töötamise jooksul välja huvi vastav haridus omandada. Käskkirja kohaselt sai eelmärgitud põhjus E. Ilvese osas koondamise otsuse tegemisel määravaks, kuna osakonna töö restruktureerimine eeldab kõrgemat tasemeharidust ning selle alusel omakorda eraldi spetsialiseerumist üha kasvavate nõudmiste tõttu. Käskkirjas märgiti, et kuna teistel osakonna ametnikel on nõuetele vastav haridus ja valmidus kohanemiseks uute ja üha kasvavate nõudmistega, siis ei saa E. Ilves Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnikuna enam teenistust jätkata. Veel märgiti, et Tartu Vanglal ei ole E. Ilvesele pakkuda ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta.
  14. E. Ilves esitas 19.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 21.04.
  15. a käskkiri nr 3-2/258 p 1 osas ja mõista tema kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses; tühistada või tunnistada õigusvastaseks 21.04.
  16. a käskkiri nr 3-2/258 p 3 osas ja teha kohustav ettekirjutus maksta talle hüvitist 12 kuu ametipalga või alternatiivselt 10 kuu põhipalga ulatuses; tühistada või tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 21.04.
  17. a käskkiri nr 3-2/258 p 4 osas ning teha kohustav ettekirjutus arvestada haldusorganil vastav hüvitis uuesti ning vähemmakstud osa E. Ilvesele välja maksta. Lisaks taotles kaebaja, et kohus tunnistaks ATS § 131 lg 1 p 4 muutmise alates 01.07.2009 PS §ga 10 vastuolus olevaks, kuna seadusemuudatus ei võimaldanud enam maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud. Kaebaja märkis, et tema ametikoha kaotamine ametiasutuse koosseisus ei olnud põhjendatud. Peale 01.05.2014 jäi kriminaalhooldusosakonda vabu ametikohti, millest järeldub ATS § 90 lg 1 p 2 rikkumine. Ka teisi kriminaalhooldusametnikke koondati, kuid neile pakuti võimalust jätkata teenistust lapsehoolduspuhkusel viibiva kriminaalhooldusametniku asendajana kuni viimaste naasmiseni. Kaebaja selgitas, et temale seda ettepanekut ei tehtud ning sellest 2 tulenevalt on koondamine ebaseaduslik. Kuivõrd alates
  18. aastast kehtima hakanud regulatsioon ei oma tagasiulatuvat mõju, siis tugineb Tartu Vangla direktor nii ametikoha koondamisel kui ka E. Ilvesele ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikoha mittepakkumisel kaalutlusele, mis on vastuolus seadusega. Ametiasutus on kohelnud ametnikke ka ebavõrdselt, kuivõrd kaebaja koondati hariduse puudumise motiivil, kuid samas jäi kriminaalhooldusosakonda endiselt ametisse kriminaalhooldusametnik, kellel on kaebajaga võrdväärne haridustase. Kaebaja märkis, et vaatamata ATS-i kehtestamisele 01.04.2013 uues redaktsioonis jäi vanglaametnikele koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon vangistusseaduse (VangS) § 154² lg-s
  19. Seetõttu tulnuks talle maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Kui kohus nimetatuga ei nõustu, on hüvitise suuruse kindlaksmääramisel keskse tähendusega, et juba 30.06.2009 oli E. Ilvesel täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž. Lisaks märkis kaebaja, et hüvitis väljateenitud puhkuse eest on arvutatud valesti, kuna ei ole arvestatud sellega, et Tartu Vangla direktori 07.11.
  20. a käskkirjaga nr 3-2/633 anti talle tasulist lisapuhkust 2 päeva. Kui ergutusena antud 2 täiendavat lisapuhkuse päeva on jäänud kasutamata, tuleb ka need ametisutusel kompenseerida rahaliselt tulenevalt ATS § 104 lg-st
  21. Kaebaja selgitas, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Kaebaja oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis jätkata töötamist ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta vabastatakse avalikust teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat teenistusstaaži, s.o enne 30.06.
  22. Kaebaja leidis, et kuivõrd seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive erakordselt intensiivne.
  23. E. Ilves esitas 04.11.2014 täiendava seisukoha. Kaebaja märkis, et justiitsministri 25.05.
  24. a määrusest „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond oleks jagatud eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel, mistõttu pidanuks vastustaja koondamisotsust tehes E. Ilvest võrdlema ATS § 90 lg 5 tähenduses teiste ametisse jäetud ametnikega, s.o E. Schasminiga ning E. Ilvesele saanuks teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna siseseks ümberpaigutamiseks, kuivõrd ametnikud kuulusid ilma erisusteta sama kriminaalhooldusosakonna koosseisu. HALDUSKOHTU LAHEND
  25. Tartu Halduskohus rahuldas 28.11.
  26. a otsusega E. Ilvese kaebuse osaliselt ning mõistis Tartu Vanglalt E. Ilvese kasuks hüvitise ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses seonduvalt õigusvastaselt teenistustest vabastamisega. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et ATS § 90 lg 7 ei sätesta koondamisel ainult hariduse nõude arvesse võtmist, vaid rõhub ka headele töökogemustele, teadmistele ja oskustele. Halduskohus nõustus kaebajaga, et hariduse puudumise kompenseerib seadusandja mõtte kohaselt kaebaja töökogemus ja tööandjapoolne koolitus. Vanglal oleks olnud võimalus kaebajale pakkuda ametikohta, mida pakuti teistele koondatavatele, kes nõustusid koondamisega ning ei soovinud pakutavat ametikohta vastu võtta. Teistele koondatavatele pakuti nimelt asenduskohta, mis oleks olnud vastavuses E. Ilvese töökogemuse, teadmiste ja oskustega. Kaebajale ei ole pakutud asenduskohta ega võimalust töötada mõnel muul ametikohal. Kuna kaebajale on jäetud täitmata ametikoht pakkumata, siis leidis halduskohus, et koondamise 3 protseduur on olnud kaebaja suhtes õigusvastane ning kaebajal on tekkinud nõudeõigus rahalise hüvitise näol õigusvastaselt teenistusest vabastamisel. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude saada hüvitist kuni 31.03.2013 kehtinud ATS § 131 lg 1 alusel sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, mida antud asjas ei saa rakendada, kuna seadusandlus ei näe ette juhtusid, et kellel on 01.04.2013 kehtima hakanud ATS-i ajaks täitunud vastav avaliku teenistuse staaž, makstakse hüvitist kuni 31.03.2013 kehtinud ATS-i sätete alusel. Lisaks jättis halduskohus rahuldamata kaebaja nõude saada VangS § 154² lg 3 p 4 alusel makstavat hüvitist koondamise korral, kuna kaebaja ei olnud vanglaametnik. E. Ilves oli teenistussuhtes vanglaga kriminaalhooldusametniku ametikohal ATS-i tähenduses. Rahuldamata jäi ka nõue arvutada uuesti väljateenitud puhkusepäevade eest väljamakstav kompensatsioon ja arvestada ka lisapuhkuse päevad kompensatsiooni hulka. Ergutusena saadud lisapuhkus ei kuulu ametniku põhipuhkuse hulka ja selle kasutamata jätmise korral ei ole vanglal kohustust ametniku teenistusest vabastamise korral seda hüvitada. Halduskohus leidis, et kaebaja suhtes ei ole rikutud õiguskindluse ega õiguspärase ootuse printsiipi ning puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kaebajal on täitunud teatud teenistusstaaž ajal, mil kehtis ATS vanas redaktsioonis, mil oli ette nähtud koondamisel hüvitis sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, kuid see põhimõte ei rakendu alates 01.04.2013 kehtima hakanud ATS-is. Halduskohus selgitas, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks mistahes õigusakti muutmine tulevikus. Õiguskindluse põhimõte ei nõua, et seadust ei või ümber kohandada vastavalt elumuutustele ja -korraldustele. Kuigi õiguskindlus on väga soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei võeta isikult ära seda riigi poolt antud õigust, mida isik on hakanud juba realiseerima. Kui arvestada seadusandluse muutmisel mõistliku aja põhimõtet, on ATS-i uus redaktsioon vastu võetud 13.06.2012 ja jõustus 01.04.2013, seega oli halduskohtu hinnangul kaebajal võimalus ja piisavalt aega tutvuda uute normidega. Halduskohus leidis, et vangla on kohaldanud õigesti teenistusest vabastamisel ATS-i sätteid uues redaktsioonis, mil kaebaja teenistuses oldud aeg hüvitise suurust ei mõjuta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  27. Tartu Vangla esitas 29.12.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus osas, millega E. Ilvese kaebus rahuldati ja mõisteti Tartu Vanglalt E. Ilvese kasuks ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitis seonduvalt õigusvastase teenistusega vabastamisega ning teha uus otsus, millega jätta E. Ilvese kaebus Tartu Vangla vastu rahuldamata. Vastustaja märkis, et E. Ilvesele pakuti võimalust asuda tööle vanglas teisel ametikohal. E. Ilvesele 26.03.2014 esitatud koondamise teatises on selgitatud, et vanglal ei ole pakkuda tema ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, aga täitmata on valvuri ametikohad ning huvi korral sellele kohale asumiseks tuleb E. Ilvesel pöörduda vangla personali valdkonna töötajate poole. Vangla selgitas, et tegemist oli reaalse pakkumisega ametikohale, mis vastas E. Ilvese võimetele ning see ei olnud tema jaoks ka ebasoodne. Töökoht oleks olnud kindel ning asunud Tartu linnas. Samuti ei oleks E. Ilves kaotanud oluliselt palgas. Kuivõrd E. Ilves valvuri ametikohale asumiseks soovi ei avaldanud, siis ilmselt see pakkumine teda ei huvitanud, mis aga ei tähenda, et vangla rikkus ATS § 90 lg-t 7 ning temale pakkumist ei teinud. Vastustaja ei nõustunud halduskohtuga, et vangla on rikkunud ATS § 90 lg-s 7 sätestatud kohustust, kuna ei pakkunud kaebajale võimalust jätkata teenistust lapsehoolduspuhkusel oleva teenistuja asendajana, nagu seda tehti teistele koondatavatele. Vastustaja märkis, et lapsehoolduspuhkusel viibivate ametnike asendamiseks tehti pakkumised nendele koondatavatele ametnikele, kelle haridusnõue oli täidetud. Halduskohus ei ole väitnud, et 4 vangla oleks lähtunud asenduskohale asumise pakkumise tegemisel asjakohatust või põhjendamatust seisukohast. Vaatamata E. Ilvese pikaaegsele töökogemusele oli vastustaja hinnangul kriminaalhoolduse läbiviidavat reformi silmas pidades ning kriminaalhooldusaluste uue kohtlemismudeli rakendamisel olulisem, et teenistusse jäävad ametnikud, kelle haridus on nõuetele vastav. Tartu Vangla ei nõustunud halduskohtuga, et pikaaegne töökogemus asendab vajaliku hariduse puudumist. Sellisele seisukohale asudes puuduks üldse vajadus erialalise hariduse omandamiseks ning teatud ametikohtadel haridusnõude kehtestamine muutuks sisutuks. Vastustaja hinnangul on seadusandja ATS § 90 lg 7 sätestamisel pidanud silmas koondatavale põhikohaga töötamise võimaluse pakkumist. Kuigi seadus ei keela pakkuda koondatavale äraoleva töötaja asenduskohal teenistuse jätkamist, ei muuda selle tegemata jätmine vastustaja hinnangul veel koondamisprotseduuri õigusvastaseks. Seda veel olukorras, kus koondatavale tehti pakkumine asuda põhikohaga teisele ametikohale.
  28. E. Ilves esitas 03.02.2015 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.
  29. a otsus osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Kaebaja märkis, et Justiitsministri määrusest nr 25 ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond oleks jagatud täiendavalt eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel. Seetõttu pidanuks vastustaja koondamisotsust tehes E. Ilvest võrdlema ATS § 90 lg 5 tähenduses teiste ametisse jäetud ametnikega, kellel puudus kõrgharidus, s.o E. Schasminiga. Kaebaja selgitas, et E. Ilvesele saanuks vajadusel teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna siseseks ümberpaigutamiseks, kuivõrd mõlemad ametnikud kuulusid ilma erisuseta sama kriminaalhooldusosakonna koosseisu. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taasesitamist võimaldaval kujul andmeid selle kohta, kas üldse ja mis kriteeriumite alusel ning mis tulemustega erinevaid ametnikke võrreldi koondamisotsust tehes. Sellest tulenevalt ei ole diskretsiooni teostamise õiguspärasus kontrollitav. Kaebaja leidis, et vaatamata ATS-i kehtestamisele 01.04.2013 uues redaktsioonis jäi vanglaametnikele koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon VangS § 154² lg-s
  30. Seetõttu tulnuks kaebajale maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Lisaks märkis kaebaja, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on keskse tähendusega, et 30.06.2009 oli E. Ilvesel täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 3 sätestatud üle 10-aastane staaž. Kaebaja asus seisukohale, et kui ergutusena antud 2 täiendavat tasulist lisapuhkusepäeva on jäänud kasutamata, siis tuleb ka need ametiasutusel kompenseerida rahaliselt. Seejuures ei oma tähtsust, et lisapuhkusepäevad anti eriregulatsiooni alusel, s.o vangistusseaduse alusel, kuivõrd hüvitis väljateenitud puhkuse eest maksti välja üldregulatsiooni, s.o avaliku teenistuse seaduse alusel. See oleks pidanud seaduse mõtte kohaselt hõlmama ka kahte lisapuhkusepäeva. Kaebaja märkis, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Kaebaja oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis jätkata töötamist ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta vabastatakse avalikust teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat teenistusstaaži, s.o enne 30.06.
  31. E. Ilves leidis, et seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, seega oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive erakordselt intensiivne.
  32. E. Ilves esitas vastuse vastustaja apellatsioonkaebusele, milles ta palus jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. 5
  33. Tartu Vangla esitas vastuse E. Ilvese vastuapellatsioonkaebusele, milles vastustaja palus jätta E. Ilvese vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.11.
  34. a otsus kaebaja poolt vaidlustatud osas muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Ringkonnakohus leiab, et E. Ilvese vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 28.11.
  36. a otsuse osaliselt, so Tartu Vanglalt E. Ilvese kasuks hüvitise väljamõistmise osas ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses seonduvalt õigusvastaselt teenistusest vabastamisega ja E. Ilvese kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsus, millega jätab E. Ilvese kaebuse tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgmist.
  37. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Tartu Vangla on pakkunud E. Ilvesele ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Halduskohus leidis, et E. Ilvesele jäeti ametikoht pakkumata ning sellest tulenevalt oli koondamine õigusvastane. Halduskohus selgitas, et vanglal oleks olnud võimalus kaebajale pakkuda ametikohta, mida pakuti teistele koondatavatele, kes nõustusid koondamisega ning ei soovinud pakutavat ametikohta vastu võtta. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt tuleks ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus alati kaaluda, kas ametnikule sobiva ametikohta leidmine on võimalik ja juhul, kui ei ole võimalik, siis tuleb ka pakkumata jätmist põhjendada. Kaebajale saadetud 26.03.
  38. a teatises ja ka vaidlustatud käskkirjas (tl 7-7p) on vangla leidnud, et Tartu Vanglal ei ole kaebajale pakkuda sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Tartu Vangla põhjendas ametikoha pakkumata jätmist sellega, et kaebaja haridus ei vastanud kehtestatud nõuetele ning kaebaja ei olnud näidanud kriminaalhooldusametnikuna töötamise jooksul huvi vastav haridus omandada. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tartu Vangla on sarnaste teenistusülesannetega ametikoha pakkumata jätmist piisaval määral põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub vastustajaga. ATS § 90 lg 7 sätestab, et pakutav ametikoht peab vastama koondatava ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele. Seega peab ametiasutus arvestama uue ametikoha pakkumisel ühe kriteeriumina ka koondatava ametniku haridustasemega ning vaidlus puudub selle üle, et kaebaja haridus ei vastanud kriminaalhooldusametnikule kehtestatud nõudele. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et hariduse puudumise kompenseerib seadusandja mõtte kohaselt kaebaja töökogemus ja tööandjapoolne koolitus. Vastustaja on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et sellisele seisukohale asudes puuduks üldse vajadus erialalise hariduse omandamiseks ja teatud ametikohtadel haridusnõude kehtestamine muutuks sisutuks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et arvestades asjaolu, et kriminaalhooldusametnikele esitatav haridusnõue kehtestati juba
  39. aastal, on olnud kaebajal piisav aeg enda haridus nõuetega vastavusse viia. Kuigi Tartu Vanglal ei olnud pakkuda kaebajale tema ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, siis viitas vastustaja 26.03.
  40. a teatises võimalusele asuda tööle valvurina. Riigikohus on selgitanud, et varem kehtinud ATS § 116 lg 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. ATS § 116 lg 3 eesmärgist tulenevalt peab pakutav ametikoht vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne (RKHK 22.05.
  41. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00; RKHK 14.11.
  42. a otsus asjas nr 3-3-1-48-00; RKHK 07.04.2005 a otsus asjas nr 331505). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad analoogia korras kohaldatavad ka 01.04.2013 6 jõustunud ATSi puhul. Tartu Vangla apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei oleks E. Ilves valvuri ametikohta vastu võttes kaotanud oluliselt palgas, talle oleks säilinud töökoht Tartu linnas ja see oleks olnud kaebaja võimetele vastav. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul vastustaja tegevus olnud igati kooskõlas seadusandja eesmärkidega ametniku koondamise olukorras. Võrdlus E. Schasminiga ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna nimetatud kriminaalhooldusametnik töötab Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Valga talituses. Ringkonnakohus peab põhjendatuks võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Tartu Vangla direktori 28.04.
  43. a käskkirjaga nr 1-1/61 kinnitatud „Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna põhimäärus“. Nimetatud määruse § 19 kohaselt on Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna piirkondlike esinduste asukohad Tartu esindus asukohaga Tartu linnas; Jõgeva esindus asukohaga Jõgeva linnas; Viljandi esindus asukohaga Viljandi linnas; Valga esindus asukohaga Valga linnas; Võru esindus asukohaga Võru linnas ning Põlva esindus asukohaga Põlva linnas. Kuigi vaidlusalune käskkiri on koostatud 21.04.2014, seega enne eelviidatud Tartu Vangla direktori käskkirja, siis nähtub Tartu Ringkonnakohtu 10.09.
  44. a otsusest haldusasjas nr 3-14-50855, et varasemalt kehtinud „Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna põhimäärus“ redaktsiooni §-st 19 nähtub eeltooduga olemuslikult analoogne kriminaalhooldusosakonna jaotus Tartu maakonna, Tartu linna, Jõgeva, Viljandi, Valga, Võru ja Põlva talitusteks (p 13). Eeltoodust järelduvalt on Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna jaotus tööpiirkonnast lähtuvalt olnud kehtestatud piirkondlike talituste või esindustena ehk vastustaja nimetatud piirkondlikkuse põhimõttel, mis puudutab ka osakonna ametnike isikkoosseisu, asjaajamist ja töökorraldust. Seega on Tartu Vangla tegevus olnud ametnike võrdlemisel vaid Tartu talituse piires koondamise olukorras õiguspärane. Lisaks sellele on Tartu Vangla tegevus olnud kaebaja huve arvestav, kuna vastustaja on pakkunud kaebajale ametikohta Tartu linnas, kus kaebaja oli varasemalt töötanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on vastustaja ATS § 90 lg-d 4, 5 ja 7 piisavalt ja nõuetekohaselt kohaldanud ning vaidlustatud käskkirjaga ATS § 90 lg 1 p 2 alusel kaebaja teenistusest vabastamine koondamise tõttu ei ole õigusvastane ning sellest tulenevalt ei ole alust kaebuse rahuldamiseks. Seega kuulub halduskohtu otsus selles osas tühistamisele.
  45. Kriminaalhooldusseaduse § 37¹ lg 1 (jõustus 01.06.2008) kohaselt maakohtute juures asuvad kriminaalhooldusosakonnad korraldatakse ümber ja ühendatakse vanglate kriminaalhooldusosakondadeks alates
  46. a
  47. juunist. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on E. Ilves 30.05.
  48. a käskkirja nr 3-1/833-P alusel seoses koosseisude muutmisega jätkanud teenistust Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Tartu linna talituse kriminaalhooldusametniku ametikohal alates 01.06.
  49. Tartu Vangla teenistujate koosseisus on ette nähtud eraldi vanglaametniku ametikohad, teenistujate ametikohad ja töökohad. Vanglaametniku mõiste on antud VangS § 111 lg-s 1, mille kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et vangla on ametiasutus, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks. Teenistusele vanglas VangS § 111 lg-s 1 nimetatud ametikohtadele laieneb lisaks ATS-le VangS-i
  50. ptk
  51. jaos sätestatud teenistusalane erinormistik (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 211). Eeltoodut arvestades ei ole kriminaalhooldusosakonna ametnikud vanglaametnikud VangS § 111 lg 1 mõttes, mistõttu reguleerib nende teenistust üksnes ATS, s.h ka koondamisel hüvitise maksmist. Seega ei ole põhjendatud kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel. 7
  52. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ergutusena antud lisapuhkusepäevad tuleb ametiasutusel hüvitada rahas. Tartu Vangla on vastuses kaebusele jõudnud õigele järeldusele (tl 22p), et arvestades ATS § 43 lg-s 1 ning töölepingu seaduse §-des 68 ja 71 sätestatut ei kuulu ergutusena saadud lisapuhkus ametniku põhipuhkuse hulka ning selle kasutamata jätmise korral ei ole vanglal kohustust ametniku teenistusest vabastamise korral seda hüvitada.
  53. Kaebaja on arvamusel, et kuna tal oli 30.06.2009 seisuga juba täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž, siis tuleks talle maksta koondamishüvitisena 12 kuu ametipalk. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli 30.04.2014 seisuga staaži 18 aastat 9 kuud ja 9 päeva. Tartu Vangla 21.04.
  54. a käskkirja p 2 kohaselt on kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks loetud 30.04.2014, millisel ajal kehtinud ATS (jõustus 01.04.2013) § 102 lg 1 sätestas, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral makstakse ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalus ja piisavalt aega tutvuda uute normidega, arvestades, et ATS-i uus redaktsioon on vastu võetud 13.06.2012 ja see jõustus 01.04.
  55. ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt on uue ATS-i koostamise eesmärk ajakohastada avaliku teenistuse õiguslikku regulatsiooni ja viia see kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku teenistuse üldpõhimõtetega. Eelnõus on kajastatud muuhulgas väärtusena efektiivsus, mis tähendab, et ametnike ametihüved muudetakse sarnasemaks töötajate hüvedega (s.h hüvitis teenistusest vabastamise korral). Ühtlasi on märgitud, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral hüvitise maksmisel on lähtutud töölepingu seaduse (TLS) põhimõtetest (vt TLS § 100 lg 1) ning on loetud kohaseks koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral maksta ametnikule ametiasutuse poolt tema ühe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Eelnõu üle toimunud arutelude protokollidest nähtuvalt on Justiitsministeerium ja põhiseaduskomisjon nõustunud eelnõus valitud lahendusega, kuna see on analoogne TLS-is sätestatuga ja seetõttu sobiv. Lisaks on märgitud, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisel on ametnikul õigus saada hüvitist töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Ka ATS-i üleminekusätted ei näe nimetatud osas ette mingit erisust. Eriregulatsioon on ette nähtud üksnes ATS §-s 113, et tagada staažiga seotud vanaduspensionite osas õiguspärase ootuse printsiibi järgimist. Koondamise olukorras hüvitise maksmisel ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eriregulatsiooni kehtestamist. Sarnaselt halduskohtule ei tuvasta ringkonnakohus uue regulatsiooni vastuolu põhiseadusega. Eelnevast juhindudes on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja poolt kaebajale hüvitise maksmine ühe kuu keskmise palga ulatuses on õiguspärane ning põhjendatud ei ole kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses.
  56. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud 195 eurot ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 15 eurot tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.