MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ti

§ 112lg 1 p 1 toodud piirangu tõttu.

Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ajavahemikul 30.06.2015 - 29.10.2015, arvestades lubatud mahaarvamisi, oli 45 eurot. Seega on riigilõiv väiksem kaebaja kahekordsest keskmisest ühe kuu sissetulekkust ja kaebajat ei saa riigilõivu 15 euro tasumise kohustusest vabastada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 11.12.
2. a määruse p-d 1 ja 2 tühistada ja teha uus määrus, millega jätkata kaebajale riigi õigusabi andmist. Määruskaebuse kohaselt taotles kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses, kuid 03.07.
3. a kohtumääruse tegemise hetkel oli kaebaja olukord oluliselt muutunud. Vaatamata olukorra muutumisele ning kaebaja esindaja seisukohale, et tegemist oli riigi õigusabi ülekandumise olukorraga, lõpetas halduskohus 11.12.
4. a määrusega õigusabi andmise. Halduskohtu määrus ei ole põhjendatud ning asjas 1-15-4964 riigiõigusabi andmine ei ole seotud asjas nr 3-15-1671 riigi õigusabi andmata jätmisega. Sellest johtuvalt ei ole ka põhjendatud kaebajale riigi õigusabi andmise lõpetamine. Haldusakt, mille tühisust soovis kaebaja tuvastada ning mille nimel isik tegi kõik endast sõltuva, oli riigi õigusabi taotluse rahuldamise hetkeks juba aktuaalsuse kaotanud. 29.06.2015 tehti kaebaja suhtes uus haldusakt, millega pikendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Samas ei pööranud Viru Vangla uue käskkirja tegemisel tähelepanu asjaolule, et 29.05.
5. a käskkirja kohaselt kohaldati kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid tagasiulatuvalt alates 29.05.
6. Probleemiks on konkreetse faktilise olukorra õigusliku lahendi sisuline vastuolu või kooskõla õigusaktidega. Kaebaja esindaja lähtus asjaolust, et kaebajale on määratud riigi õigusabi vastava faktilise olukorra õigusliku lahendi õiguspärasuse kontrollimiseks ning kuna vastustaja on 29.05.2015 käskkirja soovinud 29.06.2015 käskkirjaga muuta õiguspäraseks, andes välja uue haldusakti, asus kaebaja esindaja seisukohale, et tegemist on riigi õigusabi asja ülekandumise olukorraga RÕS § 17 lg 1 mõttes. Vastupidine tõlgendus ei arvestaks seda, et riigi õigusabi eesmärk on õigusliku probleemi lahendamine sisuliselt, mitte formaalselt. Olukorras, kus haldusakt väljastati 29.05.2015 ning riigi õigusabi taotlus rahuldati 03.07.2015 kui vaidlustamise tähtaeg oli juba möödunud ning kaebaja esindaja võttis asja vastu 24.08.2015, on menetlustaktikaliselt mõttekas esitada tuvastamiskaebus. Vaidlustatud kohtumäärus piirab oluliselt esindaja menetlustaktikalisi valikuid ja seeläbi kaebaja kaebeõigust. Kaebaja ei pruugi teada kõiki võimalikke protsessuaalseid võimalusi oma õiguste kaitseks, mistõttu ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja on iseseisvalt läbinud kohtueelse vaidemenetluse, ei ole kaebajal tarvis oma õiguste kaitseks riigi õigusabi. Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse isiku esindamiseks haldusmenetluses, kuigi nimetatud olukorras puudusid kaebajal igasugused võimalused oma õiguste kaitseks haldusmenetluses. 3 3 Nõustuda ei saa ka halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja on erinevates menetlustes esitanud menetlusdokumente, siis puudub tal vajadus saada riigi õigusabi. Sellisel juhul ei oleks saanud kaebajale anda riigi õigusabi ka haldusmenetluse jaoks. Arvestada tuleb ka seda, et kaebaja on kinnipeetav ja tal on piiratud ligipääs tehnilistele võimalustele, mis on vajalikud operatiivseks ja sisuliseks osalemiseks vaidluses. Varasem menetlusdokumentide esitamise fakt ei tähenda, et isikul on erialane pädevus ja oskus esindada end optimaalsel viisil kõikides haldusõiguslikes vaidlustes. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsustusega jätta menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Kaebaja tegelik finantsiline olukord kaebuse esitamise hetkel oli oluliselt teistsugune võrreldes viimase nelja kuu sissetulekutega. Kaebajal puudusid rahalised vahendid peaaegu täielikult.

§ 112

lg 1 p 1 ei anna kohtusse pöördumisel kohtule võimalust arvestada kaebaja tegeliku majandusliku seisuga, mis on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja palub kohtul jätta

§ 112lg 1 p 1 kohaldamata ning rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et J. Reinomäe määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.12.
2. a määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (

§-d 201 lg 4 ja 203 lg 2). Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

1. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu sellele, kas halduskohtul oli õigus lõpetada kaebajale riigi õigusabi andmine Viru Maakohtu 03.07.
2. a määruse alusel. Nimetatud määrusega anti kaebajale riigi õigusabi kaebaja esindamiseks haldusmenetluses. Tartu Halduskohtu 06.07.
3. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigi õigusabi andmiseks halduskohtumenetluses. Tegemist on sama vastustaja käskkirja vaidlustamisega. Seega on olemas kaks jõustunud omavahel vastuolus olevat määrust. Halduskohus on õigustatult leidnud, et esinevad riigi õigusabi andmisest keeldumise alused, sest kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohtule teadaolevalt on kaebaja esitanud halduskohtule ja ka ringkonnakohtule erinevaid kaebusi ja määruskaebusi. Kõikides asjades on välja toodud ka vajalikud asjaolud ja põhjendused. Pealegi on halduskohtumenetluses uurimispõhimõte, mis tagab kaebaja õiguste kaitse, kui ka selle, et menetluse pooled on sõltumata oma õiguslikest teadmistest võrdses seisus. Pealegi on esitatud kaebuses välja toodud juba vajalikud asjaolud ja põhjendused ning seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et puuduvad alused riigi õigusabi andmiseks. 9.

§ 112

lg 1 p 1 alusel ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summad, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Halduskohus on määruse p-s 11 välja toonud kaebaja sissetulekud, nendest mahaarvamisele kuuluvad summad ning õigustatult leidnud, et kaebaja kahekordne ühe kuu sissetulek on 45 eurot. Kuna kaebajal tuleb kaebuse esitamisel tasuda riigilõiv 15 eurot, siis see ei ületa tema sissetulekut. Kuna seadus otseselt keelab riigilõivust vabastada juhul, kui see ei ületa kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, siis puudus halduskohtul õigus vabastada kaebajat riigilõivu tasumisest. Mingit tähendust ei oma kaebajal mingil momendil sissetuleku puudumine, kuna kaebaja juba varem kaebusi esitanud isikuna pidi olema teadlik riigilõivu tasumise kohustusest ja seega oli tal võimalik planeerida oma kulutusi selliselt, et tal jätkuks 4 4 neid ka võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks. Eeltoodu alusel tuleb määruskaebus ka riigilõivu vabastamise küsimuses jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi