Obsah (6)

§ 238§ 130§ 339§ 312§ 333§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-5273 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus K

§ 238lg 2 alusel mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja I.

Kozlovile mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. I. Kozlovile valitud tõkend, s.o elukohast lahkumise keeld, muudeti vahistamiseks ning ta võeti kohtusaalis vahi alla. Karistuse kandmise aega arvestati alates

1. oktoobrist
2. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldati I. Kozlovile lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks alates põhikaristuse ärakandmisest. Kohus rahuldas kannatanute V.N. ja J.S. tsiviilhagid osaliselt ning mõistis VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel I. Kozlovilt välja: - kannatanu V.N. kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 50 821,36 eurot; - kannatanu J.S. kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 137 081,09 eurot. 2.1 Karistuse mõistmisel arvestas kohus süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus hindas I. Kozlovi süüd 2 suureks, sest ta eiras mitut liiklusseaduse sätet ja rikkumistega põhjustatud liiklusõnnetus oli üliraskete tagajärgedega: peale selle, et kolm inimest hukkusid, sai veel üks inimene raskeid tervisekahjustusi ning jäi 100% töövõimetuks. Kohus hindas süüdistatava süüle vastavaks maksimaalset, s.o 5-aastast vangistust. Arvestades aga asjaolusid, et I. Kozlov on varem karistamata, kuriteo toimepanemisest on möödunud peaaegu kaks aastat, I. Kozlov on oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud ning karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, pidas kohus võimalikuks kergendada I. Kozlovi karistust ning mõista talle nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka seda, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabaduskaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-99-06). I. Kozlovi puhul kohtu hinnangul selliseid asjaolusid ei esine. 2.2 Kuna süüdistatavale mõisteti karistuseks reaalne vangistus, kohaldas kohus

§ 130

lg 41 alusel süüdistatava suhtes tõkendit vahistamine, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmist. 2.3 Kuna tegemist oli ohutu liiklemise eeskirjade rikkumisega seotud kuriteoga, mille tagajärjed olid eriti rasked, pidas kohus vajalikuks kohaldada ka KarS § 50 lg 1 p-s 1 sätestatud lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist, selle maksimaalses määras – kolmeks aastaks. 2.4 Kannatanu J.S. esitas tsiviilhagi summas 264 881,09 eurot ning kannatanu V.N. summas 51 000 eurot. Süüdistatav võttis esitatud tsiviilhagid omaks osaliselt, st pool kogu summast. Kohus asus seisukohale, et kannatanute tsiviilhagid on põhjendatud osaliselt. V.N. tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamise nõude osas (50 000 eurot) hindas kohus täiesti põhjendatuks. I. Kozlovi põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel jäi V.N. 100% töövõimetuks ega saa iseseisvalt liikuda. Seega tundis kannatanu I. Kozlovi toimepandud kuriteo tagajärjel valu nii sündmuskohal kui ka pärast seda taastusravi käigus. Hageja on jäänud võimetuse tõttu tegeleda sellega, millega ta enne tegeles, ilma osast elumõnudest. Varalise kahju hüvitamise nõude osas hindas kohus hagi põhjendatuks osaliselt, kuna hagiavaldusele lisatud kuludokumentide kohaselt moodustasid kulud 821, mitte 1000 eurot. J.S. hagi varalise kahju hüvitamise nõudes (9281,09 eurot) luges kohus täies ulatuses põhjendatuks ning kuludokumentidega tõendatuks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (255 600 eurot) luges kohus hagi põhjendatuks osaliselt. Kohus võttis arvesse seda, et liiklusõnnetuse tagajärjel hukkusid hageja ema ja laps ning hageja peab ülal pidama ka oma alaealist õde. Ehkki iga inimene elab ema ja lapse kaotamist väga raskelt üle, oli hageja nõue kohtu hinnangul ülemääraselt suur ega vastanud väljakujunenud kohtupraktikale. Seetõttu rahuldas kohus hagi mittevaralise kahju osas üksnes ulatuses, mille I. Kozlov omaks võttis, st summas 127 800 eurot. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Kozlovi kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist I. Kozlovile mõistetud põhikaristuse määra, V.N. tsiviilhagi rahuldamise ulatuse ja I. Kozlovi suhtes vahistamise kohaldamise osas. 3.1 Arvestades, et KarS § 423 lg 2 sätestab karistuse kahe või enama isiku surma põhjustamise eest ning I. Kozlovi teo tagajärjel sai surma kolm inimest, tuleb I. Kozlovi süüd hinnata keskmiseks ja sellele vastavaks karistust kolm aastat vangistust. Selline karistus oleks 3 kooskõlas Riigikohtu seisukohaga lahendis nr 3-1-1-77-11, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmise määra. Konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. I. Kozlovi teojärgne käitumine oli suunatud tulutoova töö leidmisele. Samuti on I. Kozlov kannatanute ees puhtsüdamlikult vabandanud. Seega pidanuks kohus karistuse mõistmisel lähtuma sanktsiooni keskmisest määrast, mida I. Kozlovi süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust arvestades kergendama ning mõistma talle karistuse keskmisest määrast madalamas määras. Maakohus on aga karistuse mõistnud oluliselt üle keskmise määra. Siinkohal ei saa arvestada seda, et lõppkaristusena on lühimenetluse kohaldamise tõttu mõistetud karistuseks kolm aastat vangistust. Nii on Riigikohus rõhutanud, et isiku karistamise aluseks on tema süü ja süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-83-12). 3.2 I. Kozlovi arvates tuleks tema süü suuruse hindamisel arvestada ka liiklusõnnetuses osalenud teiste isikute tegevust ja selle seost saabunud tagajärjega. Seejuures leiab I. Kozlov, et liiklusõnnetust oleks olnud võimalik vältida, kui Opel Kadeti juht oleks täitnud oma kohustust hoiduda võimalikult paremale ning mitte takistada möödasõitu sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Möödasõidu teostamisel on juhtidel vastastikused kohustused, mis tähendab, et kui vähemalt üks juhtidest täidab liiklusnõudeid, ei saa möödasõidul kunagi juhtuda liiklusõnnetust. 3.3 Eeltoodud põhjustel palub kaitsja kergendada I. Kozlovile mõistetud karistust, mõistes karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, mida vähendada 1/3 võrra. Lisaks palub kaitsja ringkonnakohtul kaaluda võimalust jätta mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades nn šokivangistust. I. Kozlov on 4–5 kuud enne vahistamist asunud ametlikult tööle. Pärast vahistamist on tööandja teatanud, et on valmis I. Kozlovi vabastamisel ta uuesti tööle võtma. Arvestades, et ehitusvaldkonnas ehitustehnoloogiad muutuvad ja teadmiste ja oskuste säilitamiseks peab pidevalt praktiseerima, siis mida pikemaks ajaks I. Kozlov töölt eemale jääb, seda ebatõenäolisem on tema uuesti tööle asumine. 3.4 Kaitsja palub V.N. kasuks välja mõistetud moraalse kahju summat vähendada ning mõista see välja vahemikus 6391–19 173 eurot. Kahju suuruse määramisel palub kaitsja arvestada I. Kozlovi majanduslikku olukorda, mis ei võimalda tal väljamõistetud summat maksta. Tsiviilhagi rahuldamise ulatus ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga, kus
2. aastal on kuriteoga kehavigastuse tekitamisel mõistetud välja mittevaralise kahju hüvitis kergemate kehavigastuste korral 639,12–1917,35 eurot ja raskemate korral 6391–19 173 eurot. 3.5 Maakohus on I. Kozlovi suhtes vahistamise kohaldamisel piirdunud

§ 130

lg 41 refereerimisega, toomata välja faktilisi asjaolusid, mis viitavad sellele, et I. Kozlov asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Seega on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 mõttes, kuna otsuses puuduvad

§ 312p 7 järgi ette nähtud tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid.

I. Kozlovil on alaline töökoht ja ta on kogu kriminaalmenetluse kestel ilmunud menetleja juurde õigel ajal, ei ole rikkunud kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Vahistamine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et vabaduses viibides on I. Kozlovil võimalik käia tööl ja asuda juba tasuma tsiviilhagisid. Seega puudub alus arvata, et I. Kozlov asuks vabaduses viibides kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma ning tema vahistamine on alusetu. 4

1. Ringkonnakohtu istungil loobus I. Kozlovi kaitsja osaliselt esitatud apellatsioonist, s.o osas, milles apellant vaidlustas maakohtu otsusega V.N. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju suurust. Ülejäänud osas jäi apellant esitatud kaebuse juurde. Prokurör nõustus kaitsjaga selles, et maakohus on I. Kozlovi suhtes tõkendit kohaldades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja palus selles osas maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. Muus osas maakohtu otsuse muutmiseks prokuröri hinnangul alus puudub. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium lahendab esmalt apellandi kohtuistungil apellatsioonist osaliselt loobumise küsimuse. Nimelt teatas I. Kozlovi kaitsja pärast oma kaitsealusega nõu pidamist ringkonnakohtu istungil, et loobub esitatud apellatsioonist osas, milles ta vaidlustas V.N. tsiviilhagi rahuldamise ulatust. Apellatsioonist osaline loobumine on kantud istungiprotokolli.

§ 333

lg 1 sätestab, et apellandil on õigus apellatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne kohtuvaidluse lõppu. Apellatsioonist loobumine on ringkonnakohtule siduv, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhtudel. Ringkonnakohus leiab, et kohtul tuleb apellatsioonist osaline loobumine vastu võtta. Kohus ei tuvastanud

§ 333lg-s 6 sätestatud asjaolusid, mis tingiksid V.N.

tsiviilhagi rahuldamise ulatuse küsimuses apellatsioonimenetluse jätkamise apellatsioonist osalisele loobumisele vaatamata. Seetõttu lõpetab ringkonnakohus selles osas apellatsioonimenetluse ja võtab järgnevalt seisukoha ülejäänud apellatsioonis esitatud taotluste kohta.

1. I. Kozlov ja tema kaitsja ei ole rahul süüdistatavale maakohtu otsusega mõistetud karistusega, taotledes karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmise määra ning mõistetud karistuse osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Kriminaalkolleegium ei pea sellist taotlust põhjendatuks, leides, et maakohus on I. Kozlovile karistust mõistes õigesti juhindunud KarS § 56 lg-st 1 ning mõistetud karistuse kergendamiseks või selle osaliselt täitmisele pööramata jätmiseks puudub alus.
2. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus väita, et maakohus oleks I. Kozlovile karistust mõistes nende põhimõtete vastu eksinud. KarS § 423 lg 2 näeb sanktsioonina ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. Sanktsiooni keskmine määr on seega kolm aastat vangistust. Hinnates süüdistatava süüd aga eriti suureks, leidis maakohus, et see tingib tema karistamise seaduses ette nähtud maksimaalses määras, s.o viieaastase vangistusega. Võttes karistust kergendava asjaoluna arvesse I. Kozlovi poolt oma süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust ning karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades I. Kozlovil varasemate karistuste puudumist ning süüteo toimepanemisest möödunud pikka aega, pidas kohus põhjendatuks karistust vähendada ja mõista I. Kozlovile karistuseks neli aastat kuus kuud vangistust.
5. Apellatsioonis ei nõustu I. Kozlovi kaitsja süüdistatava süüle antud hinnanguga, asudes seisukohale, et süüd tulnuks hinnata keskmiseks. Arvestades I. Kozlovi süüteo toimepanemise asjaolusid ning saabunud tagajärgi, kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 5 Maakohus on põhjendatult arvesse võtnud, et I. Kozlov rikkus mitmeid liiklusseaduses sätestatud nõudeid, mille tagajärjel leidis aset äärmiselt raske liiklusõnnetus. I. Kozlov ei arvestanud piisavalt teiste liiklejatega ega hoidunud oma käitumises kõigest, mis võis takistada liiklust, ning ohustada või kahjustada inimesi ja vara. Ta ei veendunud enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Samuti ei hoidnud ta ohutut külgvahet, juhtis sõidukit olukorrale mittevastava kiirusega ega arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, teeolusid, tee- ja ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid. Enne möödasõidu alustamist ei veendunud I. Kozlov oma tegevuse ohutuses ega katkestanud liiklusohu ilmnemisel möödasõitu. Kõigi nende nõuete rikkumise tagajärjel ei suutnud I. Kozlov õigeaegselt oma sõiduratta naasta ning põrkas kokku möödasõidetava Opel Kadetiga. I. Kozlov käivitas ahela, kus Opel Kadeti juht kaotas sõiduki üle juhitavuse ning kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku talle vastu tulnud veokiga.
6. Apellatsiooni kohaselt on I. Kozlov seisukohal, et liiklusõnnetust oleks olnud võimalik vältida, kui Opel Kadeti juht oleks täitnud LS § 53 lg-st 2 tulenevat kohustust hoiduda võimalikult paremale ning mitte takistada möödasõitu sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Selle kaitseväite kohta on maakohus oma otsuses seisukoha võtnud, leides, et liiklusõnnetuse toimumist ei saa mingil määral ette heita Opel Kadetti juhtinud V.N. le, sest viimane liiklusnõudeid ei rikkunud. Tutvunud kriminaalasja materjalide, sh tunnistajate E.A. i ja A.F. i ütlustega, jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta. Mõlemad tunnistajad nägid pealt liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid. E.A. juhtis haagist Volvo, millega Opel Kadett vastassuunavööndisse kaldudes kokku põrkas. Tunnistaja kirjeldas, kuidas süüdistatava juhitud sõiduk hakkas liiga vara oma sõiduratta naasma ning riivas manöövri lõpetamisel Opel Kadeti esiosa. Tunnistaja A.F. liikus oma sõidukiga E.A. i juhitud haagise ees. Ta nägi neile vastu liikuvat Opel Kadetti, selle taga süüdistatava juhitud Hyundai Getzi ning neile järgnenud veel vähemalt kümmet sõidukit. Sõidukite kolonn liikus tunnistaja hinnangul korralikult ja kiirusega mitte üle 60 km/h. Tunnistaja nägi, kuidas Hyundai Getz keeras järsku oma sõidureast välja, hakates seejuures vibama. Tunnistaja liikus oma sõidukiga parempoolsele teepeenrale ja vähendas kiirust, et vastassuunas liikuva Opel Kadetiga kohakuti jõudes mahuks Hyundai Getz nende vahelt läbi. Tunnistaja hinnangul jäi selleks piisavalt ruumi. Süüdistatav aga surus oma sõiduki parema külje järsult vastu Opel Kadetti.
7. Eeltoodud tunnistajate ütlustest nähtub, et liiklusõnnetuse põhjustas süüdistatava poolt järsu manöövri sooritamine ja liiklusolukorra ebaõige hindamine. Kummagi tunnistaja ütlustest ei ilmne, et V.N. Opel Kadeti juhina oleks käitunud viisil, mis takistas I. Kozlovil möödasõidu sooritamist. Vastupidi, tunnistajad on andnud ütlusi, et kehvadest teeoludest tingituna liikus sõidukite kolonn, sh V.N. juhitud Opel Kadett, korralikult ja mitte kiiremini kui 60 km/h. Tunnistajate ütlustest ei selgu küll seda, kas V.N. hoidis oma sõidukiga võimalikult paremale, et võimaldada I. Kozlovil takistamatult endast mööduda. Samas nähtub A.F. i ütlustest, et tema juhitud sõiduki ja vastassuunas liikunud Opel Kadeti vahele jäänuks piisavalt ruumi, et I. Kozlov oleks nende vahelt läbi mahtunud. I. Kozlov aga sooritas järsu manöövri oma sõiduraja suunas, mille käigus riivas V.N. sõidukit. Seega puudub alus väita, et kannatanu enda tegevus või liiklusnõuete rikkumine oleks mingil moel soodustanud liiklusõnnetuse toimumist ning annaks alust hinnata I. Kozlovi süüd toimepandus väiksemaks.
8. I. Kozlovi toimepandud süüteol olid äärmiselt rasked tagajärjed. Põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus kolm ja sai eluohtliku tervisekahjustuse üks inimene. Kannatanu J.S. jäi ilma nii emast kui ka oma alaealisest tütrest. Vigastusi sai ka tema noorem õde, kes ema hukkumise tõttu on nüüd J.S. ülalpidamisel. Samuti hukkus õnnetuses V.N. elukaaslane A.G. . V.N. on õnnetuse tagajärjel 100% töövõimetu ega saa iseseisvalt liikuda. 6 Praktiliselt kogu tema parem kehapool on liikumatu. Samuti on halvenenud kannatanu mälu. Ta ei mäleta liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ega seda, et elas enne õnnetust A.G. ga koos. Tunnistaja mäletab ammuseid sündmuseid, kuid mitte seda, mis juhtus näiteks mõni tund tagasi. Kirjeldatud asjaolusid arvestades nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb süüdistatava süüle vastavaks hinnata KarS § 423 lg 2 sanktsiooni maksimaalset määra, s.o viieaastast vangistust. Võttes aga arvesse seda, et I. Kozlov on oma süüd tunnistanud ja toimepandut puhtsüdamlikult kahetsenud, samuti temal varasemate karistuste puudumist, on kohus põhjendatult karistust vähendanud ja mõistnud I. Kozlovile karistuseks neli aastat ja kuus kuud vangistust.
9. Järgnevalt on kaitsja palunud ringkonnakohtul kaaluda võimalust jätta mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades I. Kozlovi suhtes nn šokivangistust. Riigikohus on selgitanud, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku vangistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-70-10, p 28). Kõnealusel juhul on kaitsja karistusest tingimisi vabastamise taotlust põhjendanud peaasjalikult sellega, et I. Kozlovi ei ole varem karistatud ning tal on vabanedes võimalik asuda tööle. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole nimetatud asjaolude puhul tegemist selliste erisustega, mis tingiksid I. Kozlovile mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise.
12. Ehkki ringkonnakohus ei rahulda kaitsja apellatsiooni I. Kozlovile mõistetud karistuse vaidlustamise osas, peab kohus siiski nõustuma apellandiga osas, mis puudutab I. Kozlovi vahistamise ebaseaduslikkust. Maakohus muutis otsusega I. Kozlovile kohaldatud tõkendit (elukohast lahkumise keeld) ja võttis ta kohtusaalis vahi alla. Sellist otsustust põhjendas kohus viitega

§ 130

lg-le 41 ning asjaoluga, et süüdistatavale on mõistetud karistuseks reaalne vangistus. Viidatud sätte kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Tegemist ei ole kohtu suvaotsusega, vaid vastavalt

§ 312

p-le 7 tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid. Seega tuleb kohtul raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 22).
3. Kaitsja leiab õigustatult, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele ja põhistustele maakohus raskemaliigilise tõkendi valimisel tugines. Üksnes asjaolu, et süüdistatavale on mõistetud karistuseks reaalne vangistus, tõkendi kohaldamiseks alust ei anna. Puuduvad muud asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et I. Kozlov asub vangistuse hirmus karistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse I. Kozlovi vahistamise osas.

§ 130lg 4 järgi tuleb I.

Kozlov viivitamatult vahi alt vabastada. 14. Eeltoodust lähtudes ning juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, milles kohus kohaldas I. Kozlovi suhtes tõkendina 7 vahistamist. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

§ 333

lg 5 alusel kaitsja osaliselt apellatsioonist loobumise tõttu lõpetab kohus apellatsioonimenetluse osas, milles kaitsja vaidlustas V.N. tsiviilhagi rahuldamise ulatust. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 8