Obsah (10)

§ 199§ 274§ 301§ 14§ 309§ 206§ 268§ 7§ 337§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-8943 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 199lg 1 p 1 ja § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus Kar

S § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses laste turvatooli, akulaadija, autokülmiku, tahvelarvuti, tahvelarvuti kaante ja mälukaardi omastamises. Kohus saatis selles osas kriminaalasja materjalid Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. Kohus tunnistas G. Vologdina süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi (õhuniisuti omastamises) ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 90 päevamäära ulatuses, s.o summas 6552 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistuse hulka kohtueelses menetluses kinnipidamise aja

1. mail 2014, s.o ühe päeva, mis vastab rahalise karistuse kolmele päevamäärale, ning mõistis tasumisele kuuluvaks rahalise karistuse 87 päevamäära ulatuses, s.o summas 6333,60 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel andis kohus G. Vologdinale võimaluse tasuda rahaline karistus ositi ühe aasta jooksul igakuiste maksetena 527,80 eurot alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. 2.1 Ehkki G. Vologdina oli kohtu alla antud viie omastamise toimepanemises, siis kohtuvaidlustes loobus prokurör nelja kuriteo osas (vt otsuse p-d 1.2–1.5) esitatud süüdistusest. Seda põhjusel, et
2. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 44 lg 2 muudatustest tulenevalt ei ole need teod enam kvalifitseeritavad kuritegudena, vaid tegemist on väärtegudega. Kuigi prokurör leidis istungil, et sellest lähtuvalt tuleb G. Vologdina nendes episoodides õigeks mõista, siis kohus selle järeldusega ei nõustunud. Tulenevalt

§ 274

lg-st 1 ei too taoline asjaolu kaasa mitte isiku õigeksmõistmist, vaid menetluse lõpetamise ning materjalide saatmise kohtuvälisele väärteomenetlejale menetluse alustamise otsustamiseks. Kohus leidis, et kuna prokuröri loobumine oli tingitud sellest, et teod vastavad väärteo tunnustele, ei ole kohus seotud prokuröri hinnanguga sellega kaasneva õigusliku järelmi osas. Tegemist ei ole süüdistusest loobumisega

§ 301

mõttes, mistõttu ei kaasne sellega obligatoorset nõuet ilma süüdistuse hindamiseta õigeksmõistva otsuse tegemiseks ning kohtul lasub kohustus tuvastada, kas süüdistuses kirjeldatud teod vastavad kuriteo tunnustele või võib süüdistatava tegevuses sedastada väärteo tunnuseid. Viimasel juhul tuleb otsustada materjalide saatmine väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. 2.2 Ülejäänud osas, s.o õhuniisuti omastamises, leidis G. Vologdina süü kohtu hinnangul tõendamist ja tema tegevus oli õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 3 järgi (KarS § 201 lg 2 p 1, s.o korduvus langes ülejäänud episoodide osas menetluse lõpetamise tõttu ära). Kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades ilmselge, et G. Vologdina sai aru, et tegemist on 3 Sotsiaalabiametile kuuluva vallasasjaga. G. Vologdina Sotsiaalabiameti direktorina pidi olema kursis tingimustega, mille alusel võib Sotsiaalabiameti valitsemisele antud linna vara kolmandatele isikutele (kas sotsiaalabi või muus korras) üle anda. Usutav ei ole, et ameti direktorina ei olnud G. Vologdina teadlik KVS § 11 lg-st 1 tulenevast piirangust teha tehinguid või toiminguid seotud isikuga. Andes tähtajatult oma tütrele üle Sotsiaalabiametile kuuluva õhuniisuti valduse, sai ta seega väga hästi aru, et tegemist on ebaseaduslikult võõra vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramisega. Vara üleandmine toimus kavatsetult sooviga saada võõra vara arvelt hüvesid ja vältida seeläbi enda või tütre sissetulekutest kulutuste tegemist selliste esemete soetamisele, mida tal oli võimalik Sotsiaalabiameti direktorina omastada. Arvestades kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, on kohtu hinnangul tuvastatud, et G. Vologdina jaoks oli muutunud tavapäraseks kasutada ja käsutada Sotsiaalabiameti valitsemisel olevat vara oma lähedaste ja tuttavate hüvanguks. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. Vologdina, kes taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista ta esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi täies ulatuses õigeks. Apellandi seisukohad on lühidalt järgmised. 3.1 Apellant leiab, et pärast prokuröri poolt süüdistusest osaliselt loobumist, pidanuks kohus ta loobutud osas õigeks mõistma. Pärast prokuröri poolt süüdistusest loobumist ei saanud kohus enam analüüsida, kas süüdistatav pani toime kuritegusid episoodides, millest prokurör kohtuvaidlustes loobus. Sellise tegevusega rikkus kohus kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ning võttis endale süüdistaja rolli. Kohtu otsus saata asja materjalid Politsei- ja Piirivalveametile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks on omaalgatuslik ega põhine seadusel. Apellant leiab, et kohtul puudus õigus vastava lahendi tegemiseks. Seejuures viitab apellant

§-le 301, mille kohaselt, kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. 3.2 Apellant leiab, et tema süüditunnistamine KarS § 201 lg 2 p 3 järgi on täiesti põhjendamatu ja ebaseaduslik. Asjas puuduvad süüd kinnitavad tõendid ning süüdimõistmine tugineb vaid kohtu oletustele. Seejuures ei võtnud kohus arvesse tõendeid, mis kinnitavad süüdistatava versiooni ning lükkavad ümber esitatud süüdistuse. Vaidlusaluste õhuniisutite Sotsiaalabiametile ostmise vajadus oli tingitud tööruumide halbadest olmetingimustest. Seda on kinnitatud nii süüdistatav kui ka tunnistaja T.L. . Samas on kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et pärast soetamist paigutati õhuniisutid G. Vologdina ja tunnistaja T.L. kabinettidesse. G. Vologdina andis õhuniisuti Sotsiaalabiameti ametnikuna sotsiaalabi osutamise korras ajutiseks kasutuseks oma tütrele J.K. le, kuna tütre lapse halva tervisliku seisundi tõttu oli neil vaja õhuniisutit ning tütre enda oma läks katki. Viimase fakti kinnituseks esitas kaitsja kohtule ka tõendid. Vastav õhuniisuti ajutisse kasutusse andmise fakt on tõendatud nii G. Vologdina kui ka tunnistaja J.K. ütlustega ega ole millegagi ümber lükatud. 3.3 Kohtu väide, et vaidlusaluste esemete üleandmine toimus määramata ajaks, kuna G. Vologdina andis kolmanda isiku kasutusse äsja soetatud ja seega uued esemed ega seadnud mingeid konkreetseid tingimusi esemete tagastamisele ega hoolinud sellest, kas esemed üldse kunagi tagastatakse või mitte, on alusetu ega vasta asjas tuvastatud asjaoludele. Kohtul puudus õigus analüüsida episoode, millest riiklik süüdistaja loobus. Mis puudutab õhuniisuti kasutamise aega, siis puuduvad tõendid selle kohta, et see oli antud J.K. le alaliseks kasutamiseks. Nii süüdistatava kui ka tunnistaja J.K. ütlustest nähtub, et õhuniisuti oli antud kasutusse ajutiselt. Õhuniisuti ei olnud J.K. valduses nii pikka aega, et oleks võimalik rääkida omaniku asjast kestvalt ilmajätmisest või omastamistahte manifesteerimisest. Seega puudub süüdistatava tegevuses omastamise koosseisu objektiivne külg. 4 4. Tartu Ringkonnakohtu 7. detsembri 2015. a määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti ringkonnakohtule kirjalike seletuste ja vastuväidete, samuti taanduste ja taotluste esitamiseks aega kuni 21. detsembrini 2015. 18. detsembril 2015 esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör ringkonnakohtule apellatsiooni kohta oma seisukoha, vaieldes apellatsioonile vastu. Prokurör leiab vastuses järgmist. 4.1 Prokurör nõustub apellandiga selles, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid ning kohus ei saa võtta üle süüdistaja rolli. Ei saa ka eitada, et kohus on seotud prokuröri poolt süüdistusest loobumisega. Samas on apellant jätnud tähelepanuta

§ 14

lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt vabastab prokuröri poolt süüdistusest loobumine

§-s 301 sätestatud korras kohtu küll menetluse jätkamise kohustusest, kuid sellega ei kaasne alati õigeksmõistva otsuse tegemist. Nii seadus kui ka kohtupraktika näevad ette, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab

§ 309

lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või

§ 274kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Prokuröri loobumine süüdistusest tingib

§ 14

lg-st 2, § 274 lg-st 1 ja §-st 301 tulenevalt vältimatult isiku õigeksmõistmise, välja arvatud juhul, kui prokurör loobub süüdistusest põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13, p 13). Viimati nimetatud juhul on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise (

§ 14

lg 2 ls 2), mitte aga isiku õigeksmõistmise alus (

§ 14lg 2 ls 3).

Samuti leiab prokurör, et kohus ei olnud seotud prokuröri taotlusega süüdistatav osaliselt õigeks mõista. Seaduslik ning õiguspärane oli antud juhul kohtu poolt menetluse lõpetamine ning lähtumine

§ 14lg-s 2 ja § 274 lg-s 1 sätestatust.

Sellega seonduvalt ei saa nõustuda ka apellandi seisukohtadega, mille kohaselt oli lubamatu G. Vologdina tegevuse analüüsimine episoodides, mille osas prokurör süüdistusest loobus. 4.2 Maakohtu otsus on G. Vologdina KarS § 201 lg 2 p 3 järgi õhuniisuti omastamises süüditunnistamise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on ära näidanud põhjendused ja tõendid, millele tuginedes on langetatud süüdimõistev kohtuotsus. Seejuures on kohus põhjendanud, miks tuleb lugeda kaitseversiooni kinnitavad tõendid ebausaldusväärseteks/ebatõepärasteks. Olukord, kus apellant ei nõustu tõendite hindamisel tehtud järeldustega või kohtu põhjendustega, ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistamata jätmisena. Maakohtule tehtud etteheited tõendite põhjendamatust mittearvestamisest on alusetud ning tegelikkusele mittevastavad.

2. detsembril 2015 esitas G. Vologdina kaitsja ringkonnakohtule seisukoha prokuröri apellatsioonivastuse kohta. Vastuses jäävad G. Vologdina ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Kaitsja leiab, et lubamatu on olukord, kus riiklik süüdistaja loobub tagantjärgi oma kohtus väljendatud positsioonist süüdistatava õigeksmõistmise kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooni ja prokuratuuri kirjalike seisukohtadega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Samuti peab kriminaalkolleegium vajalikuks muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolusid. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 5
4. Esmalt ei saa kriminaalkolleegium nõustuda apellandi seisukohaga, mille kohaselt pidanuks kohus prokuröri süüdistusest loobumise järel G. Vologdina loobutud osas õigeks mõistma. Selline apellandi seisukoht ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga. Apellant on kaebuses põhjendatult viidanud

§-le 301, kuid jätnud seejuures tähelepanuta

§ 14lg-s 2 sätestatu.

Kui

§ 301

näeb prokuröri poolt kohtuvaidluses süüdistusest loobumise korral ette menetlust jätkamata õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise, siis

§ 14lg 2 täpsustab seda põhimõtet.

Nii sätestab

§ 14

lg 2, et süüdistusest loobumine

§-s 301 sätestatud korras vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise alus. Muudel juhtudel on süüdistusest loobumine õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. Seega tuleneb

§ 14

lg-st 2, § 274 lg-st 1 ja §-st 301, et prokuröri loobumine süüdistusest tingib vältimatult isiku õigeksmõistmise, välja arvatud juhul, kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13, p 13). Sellisel juhul on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise, mitte isiku õigeksmõistmise alus. Seega on maakohus prokuröri loobutud süüdistuse osas kriminaalmenetlust lõpetades toiminud kooskõlas seadusega ja apellandi vastupidine seisukoht on alusetu.
3. Seaduslik on ka maakohtu otsus edastada kriminaalasja materjalid lõpetatud osas Politseija Piirivalveameti Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. Ringkonnakohus täpsustab selles osas maakohtu otsust viitega kriminaalmenetluse seadustikust tulenevale õiguslikule alusele. Nii tuleneb

§ 206

lg-st 4, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia võib saata alluvuse korras asjaomasele asutusele, kes otsustab väärteo- või distsiplinaarmenetluse alustamise. Riigikohus on selgitanud, et kõnealuse sättega on seadusandja sisuliselt näinud ette ülemineku kriminaalmenetluselt väärteo- või distsiplinaarmenetlusele, mida ei saa käsitada sama asja teistkordse menetlemisena. Materiaalõiguslik alus selleks tuleneb KarS § 3 lg-st 5, mis reguleerib olukorda, kus isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule. Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. KarS § 81 lg 7 p 2 järgi peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Samas lahendis leidis Riigikohus sedagi, et väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-57-08, p-d 13 ja 13.1.) Seega on maakohus seaduslikult edastanud kriminaalasja materjalid lõpetatud osas Politsei- ja Piirivalveametile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.
3. Eelöeldule vaatamata soostub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, mille kohaselt ei saanud kohus pärast prokuröri poolt süüdistusest osaliselt loobumist enam asuda analüüsima, kas loobutud osas süüdistatava poolt süütegude toimepanemine on tõendatud ning kuidas tuleks need teod kvalifitseerida. Prokuröri süüdistusest loobumine, sh põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, välistab edasise kohtumenetluse jätkamise. See tuleneb kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest, mis tähendab, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest tuleneb muuhulgas kohtu kohustus arutada asja esitatud süüdistuse piires (

§-d 14, 268, 301). Süüdistuse piirid paneb paika prokuratuur, esitades kohtule süüdistusakti. Samuti on prokuratuuri pädevuses esitatud süüdistust muuta ja täiendada (

§ 268

) või süüdistusest loobuda (

§ 301). Kohus on prokuratuuri sellekohaste otsustustega seotud.

See tähendab, et olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (

§ 301

) või kõnealusel juhul lõpetab kriminaalmenetluse (

§ 14lg 2).

Seejuures ei ole kohtul õigust 6 ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ega põhjendatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-49-07, p 6). Asudes prokuröri poolt süüdistusest osaliselt loobumisele vaatamata kohtuotsuses tõendeid analüüsima ning süüdistatava käitumisele hinnanguid andma eiras maakohus eeltoodud põhimõtteid. Seetõttu muudab ringkonnakohus käesoleva otsusega maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused osas, milles kohus analüüsis prokuröri poolt loobutud osas süüdistuse tõendatust ja andis hinnanguid nendes kuri- ja väärteotunnuste esinemise kohta.
3. Kriminaalkolleegium jagab apellandi seisukohta ka selles, et G. Vologdina poolt õhuniisuti omastamine on jäänud nõuetekohaselt tõendamata ning tema süüdimõistmisel on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. KarS § 201 lg1 järgi on omastamisena karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel. Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14). Omastamise koosseisu realiseerimiseks on oluline, et asja või vara senine omanik jäetakse sellest kestvalt ilma. Võõra asja ajutise kasutamise korral omastamisega tegemist ei ole.
6. Ringkonnakohtu hinnangul seisnebki kõnealuse kriminaalasja lahenduse võtmeküsimus selles, kas õhuniisuti senine omanik, s.o Narva linna Sotsiaalabiamet jäeti selle omandist kestvalt ilma või oli tegemist õhuniisuti ajutise kasutusvõimaluse kaotamisega. Viimasel juhul alust rääkida õhuniisuti omastamisest ei ole. Maakohus on Sotsiaalabiameti raamatupidamisdokumentide seas oleva OÜ Demitol arve-saatelehe nr 5858 alusel tuvastanud, et kaks õhuniisutit osteti
7. detsembril 2013 ning nende kogumaksumuseks oli 500,34 eurot. Sotsiaalabiamet tasus arve
8. detsembril 2013, õhuniisutid võeti inventarina arvele ning anti G. Vologdina ja T.L. kasutusse.
9. mail 2014 leiti ja võeti üks õhuniisutitest ära G. Vologdina tütre J.K. korterist. J.K. ja G. Vologdina kinnitasid, et tegemist oli Sotsiaalabiametile kuuluva õhuniisutiga, mille G. Vologdina oli andnud tütre kasutusse. Tütrele endale kuuluv õhuniisuti oli katki läinud, kuid lapse tervisliku seisundi tõttu oli õhuniisutit vaja. Kaitsja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt oli G. Vologdina viinud
10. märtsil 2014 remonti õhuniisuti „Chicco“ väljalaskeaastaga
11. Sellest järeldas maakohus, et Sotsiaalabiameti õhuniisuti üleandmine J.K. le pidi toimuma
12. aasta märtsi lõpus või aprilli alguses. Seega oli õhuniisuti J.K. valduses veidi üle kuu.
13. Nii G. Vologdina kui ka J.K. on kinnitanud, et õhuniisuti anti J.K. kasutusse ajutiselt. Maakohus asus seisukohale, et ükski muu tõend seda väidet ei kinnita. Samas ei toonud maakohus esile ka süüdistuse versiooni kinnitavaid tõendeid. Selle asemel tugines kohus lubamatult ülejäänud omastamise süüdistustes (millest prokurör loobus) kajastatud esemete üleandmiste asjaoludele, millest järeldas, et õhuniisuti anti J.K. le üle määramata ajaks. Ringkonnakohtu hinnangul on selline kohtu järeldus oletuslik. Tuvastatud aeg, mille kestel õhuniisuti J.K. kasutuses oli, ei ole piisavalt pikk, tegemaks ainuüksi selle põhjal järeldusi selle kolmanda isiku kasuks pööramise ning senise omaniku kestvalt ilmajätmise kohta. Selliseks järelduseks ei anna alust ka maakohtu arvamus, mille kohaselt puudus Sotsiaalabiametil tegelikult õhuniisuti järele vajadus. Liiati on selline arvamus ümber lükatud asjaoluga, et õhuniisuteid osteti tegelikult kaks ning üks neist anti Sotsiaalabiameti töötaja T.L. kasutusse. Järelikult kasutati ühte soetatud õhuniisutitest ka Sotsiaalabiameti tööruumides. Rõhutamist väärib ringkonnakohtu hinnangul ka tõik, et õhuniisuti oli kantud Sotsiaalabiameti inventari nimekirja. Seega olnuks süüdistatavast naiivne arvata, et õhuniisutit kolmanda isiku kasuks 7 pöörates, st selle tegelikku omanikku asjast kestvalt ilma jättes, ei tuleks see varem või hiljem välja. Seetõttu on usutavam, et õhuniisuti oli antud J.K. kasutusse, ent seda mitte jäädavalt.
14. Apellatsioonivastuses on prokurör asunud seisukohale, et maakohtu otsus on G. Vologdina süüdimõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu jaoks on prokuröri selline seisukoht üllatav, võttes arvesse, et kohtuvaidluste käigus on prokurör teinud teistsuguseid järeldusi. Nimelt on prokurör asunud seisukohale, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et G. Vologdina eesmärgiks oleks olnud õhuniisuti kestvalt ja lõplikult J.K. kasuks pöörata, mistõttu kahtlused tuleb tõlgendada isiku kasuks. KarS § 201 lg 2 p 3 asemel palus prokurör kvalifitseerida G. Vologdina käitumine ümber KarS § 215 lg 1 järgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamisena. Ringkonnakohus nõustub prokuröri istungil avaldatud seisukohaga, mille kohaselt esinevad kriminaalasjas omastamise süüdistuses kõrvaldamata kahtlused, millised tuleb

§ 7lg 3 järgi tõlgendada G.

Vologdina kasuks ning lugeda, et õhuniisuti pööramine kolmanda isiku kasuks ei ole tõendatud. Nõustuda ei saa aga prokuröri taotlusega kvalifitseerida süüdistatava käitumine hoopis KarS § 215 lg 1 järgi. Samale seisukohale on oma otsuses asunud ka maakohus (seda küll autokülmiku ja akulaadija ajutise kasutamise osas, ent samad põhjendused on kohaldatavad ka õhuniisuti kasutamisel). Seega tuleb nõustuda apellandiga, et kogutud tõendid ei ole piisavad tema süüditunnistamiseks KarS § 201 lg 2 p 3 järgi omastamises. Kuna G. Vologdina käitumine ei ole kvalifitseeritav ka mõne muu karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi, tuleb süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista. 14. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes

§ 337lg 1 p-dest 3 ja 4 ja § 338 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 7.

oktoobri

1. a otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis G. Vologdina õhuniisuti omastamises süüdi, mõistis talle karistuse ning mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud. Ringkonnakohus mõistab G. Vologdina õhuniisuti omastamises õigeks. Veel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa, jättes otsusest välja põhjendused osas, milles kohus analüüsis nelja ülejäänud episoodi osas süüdistuse tõendatust ja andis hinnanguid nendes kuri- ja väärteotunnuste esinemise kohta.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse, tuleb maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulud (kaitsjatasu 108 eurot)

§ 181ja § 183 alusel jätta riigi kanda.

Apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtule esitatud taotlust menetluskulude hüvitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau