← Eesti

1-15-5385/20

1-15-5385 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5385 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali Anneli Mere süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Andres Simon Leelet Kivioja Süüdistatav Kaitsja ANNELI MERI isikukood: 46501290328; kodakondsus: XXX; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: A OÜ, juhatuse liige; elukoht: XXX, Harjumaa; varem kriminaalkorras karistatud: 11.12.2014.a Harju Maakohtu poolt KarS § 424 järgi rahalise karistusega 100 (ühe saja) päevamäära (päevamäära suurus 18,20 eurot) ulatuses, s.o. summas 1820 eurot. Kohaldades KarS § 66 lg. 1 ja lg. 3 sätteid määratud rahaline karistus summas 1820 eurot tasumisele 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel kuul 170 eurot ning järgmisel 11-l kuul igakuiste maksetena mitte vähem kui 150 euro kuus. Vandeadvokaat Andres Simon Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Harju Maakohtu 10.11.2015 otsus Anneli Mere suhtes täies ulatuses ning mõista Anneli Meri talle esitatud süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi õigeks.
  6. Kaitsja apellatsioon rahuldada.
  7. Määrata OÜ Advokaadibüroo Simson & Variku poolt apellatsioonimenetluses Anneli Merele osutatud õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 600 (kuussada) eurot ja mõista see summa välja Eesti Vabariigilt Anneli Mere kasuks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Anneli Meri on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, olles eelnevalt kaitsja juuresolekul tutvustatud kannatanu õiguste ja kohustustega vastavalt KrMS § 38 ja § 71-73 ning hoiatatud, et KarS § 318 ja § 320 kohaselt järgneb ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest kriminaalvastutus, teadvalt moonutas tõendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja teadvalt andis ütlusi tegelikkusele mittevastavate asjaolude kohta, kinnitades need ütlused omakäeliselt allkirjaga kui tõesed ütlused. Nimelt andis Anneli Meri 30.07.2014.a ajavahemikul kell 14:00 kuni kell 14:55 Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroos (Pärnu mnt 139/1, Tallinn) kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanuna KarS § 291 (võimuliialduse) järgi ülekuulamisel teadvalt valesid ütlusi selle kohta, et ta ei juhtinud 04.04.2014.a õhtusel ajal Tallinnas Pirita linnaosas XXXXXXX XX juures sõidukit Citroen Xsara reg nr XXX XXX alkoholijoobes; ning et 04.04.2014.a pärast kella 20:15 kasutasid politseiametnikud Pirital, XXXXXXX XX lähedal tema KarS § 424 järgi kahtlustatavana kinnipidamisel põhjendamatult suurt füüsilist jõudu, s.o vägivalda, nimelt tekitasid talle suurt füüsilist valu ning kehavigastuse, so sääremurru, sh peksemurru, sääreluu proksimaalse (üla)otsa kinnise murru. Tegelikkuses tekitas Anneli Meri nimetatud kehavigastused endale ise 04.04.2014.a õhtusel ajal enne kella 20:15, olles alkoholijoobes ja sõites Tallinnas, XXXXXXXX XX lähedal sõidukiga Citroen Xsara reg nr XXX XXX vastu posti. Seega kannatanuna kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmisega pani Anneli Meri toime KarS § 320 lg. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  9. Harju Maakohtu 10.11.2015 otsusega tunnistati Anneli Meri süüdi KarS § 320 lg. 1 järgi ning karistati teda rahalise karistusega 150 (ühe saja viiekümne) päevamäära (päevamäära suurus 18,20 eurot) ulatuses, s.o. summas 2730 (kaks tuhat seitsesada kolmkümmend) eurot. Kohaldades KarS § 66 lg. 1 ja lg. 3 sätteid määrati rahaline karistus summas 2730 (kaks tuhat seitsesada kolmkümmend) eurot tasumisele 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, igakuiselt summas 227 (kakssada kakskümmend seitse) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti.
  10. Oma otsuses maakohus leidis, et Anneli Meri andis 30.07.2014.a ajavahemikul kell 14:00 kuni 14:55 Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroos kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX KarS § 291 (võimuliialduse) järgi kannatanuna ülekuulamisel ütlusi, mille kohaselt 04.04.2014.a, peale kella 20.15 kasutasid politseiametnikud Pirital, XXXXXXXX XX lähedal tema suhtes kinnipidamisel vägivalda, nimelt tekitasid talle suurt füüsilist valu ning kehavigastuse, s.o sääremurru, peksemurru, sääreluu proksimaalse (üla)otsa kinnise murru. Ülekuulamise protokolli alguses (t. lk. 36) on Anneli Merele selgitatud kannatanu õigused ja kohustused KrMS § 38 kohaselt, sealhulgas hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest järgnevast kriminaalvastutusest 2

(8)KarS § 320 järgi. Anneli Meri on isiklikult andnud selle kohta allkirja (t. lk. 36). Ülekuulamise juures on olnud ka kaitsja Avo Greebe, seda kinnitab kaitsja allkiri protokolli lõpus (t. lk. 38). Maakohus märkis, et Anneli Mere poolt allkirja andmisega, saab lugeda KarS § 320 lg. 1 sätestatud süüteokooseisu objektiivse külje täidetuks. Süüteo subjektiivse külje osas selgitas maakohus, et otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Maakohtu hinnangul andis Anneli Meri valeütlusi teadlikult. Kuigi Anneli Mere poolt kannatanuna kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX antud ütlused on käesoleva kriminaalasja tõendiks vaid valeütluste andmise faktis, märkis maakohus, et A. Mere kannatanuna ülekuulamisel esitatud väited ei kõla eluliselt usutavana, ka on need teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kaalukalt ümber lükatud. Maakohtu hinnangul ei saa vaidlust olla ka selles, et Anneli Meri kannatanuna ülekuulamise hetkel tajus toimunud sündmuse asjaolusid teisiti ning millest ajendatuna andis just sellised ütlusi nagu on ülekuulamise protokollis fikseeritud. Esiteks on need teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega täielikult ümber lükatud, teiseks ei ole Anneli Meri ka maakohtu istungil oma positsiooni muutnud. Ka kohtuistungil väitis A. Meri, et vigastused tekitasid temale just politseitöötajad. KarS § 320 lg 1 süütekoosseisu subjektiivse külje luges maakohus samuti täidetuks ning leidis, et Anneli Meri pani antud kuriteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg. 3 kohaselt, s.t ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis selle saabumist. Kohus kokkuvõttes leidis, et Anneli Meri süü KarS § 320 lg. 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. ESITATUD APELLATSIOON
  1. Apellatsiooni esitas süüdistatava Anneli Mere kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, kes leiab, et Harju Maakohtu 10.11.2015.a. otsus kriminaalasjas nr. 1-15-5385 tuleb tühistada, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, rikkunud protsessiõigusnorme viisil, mis viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. 3.
  2. Esitatud apellatsioonis kaitsja märkis, et 04.04.2014 toimus Pirita teel liiklusavarii, mille käigus Anneli Meri juhitav sõiduauto Citroen sõitis vastu tee äärekivi. Kohale kutsuti politsei, kes kasutas Anneli Merit autost välja tirides jõudu. A. Meri läks järgmisel päeval, s.o. 05.04.4014, arsti juurde, kus tuvastati A. Meril järgmine trauma: sääreluu ülaotsa (lateraalse kondüüli ehk külgmise põnda) ning põntade vahelise kõrgendi murd. A. Meri esitas Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse seoses politsei poolt liigse vägivalla kasutamisega. A. Meri kahtlustas, et ta sai luumurru, kui politsei tema suhtes jõudu kasutas ja autost välja tiris. Prokuratuur leidis, et hoopis Anneli Meri on andnud oma vigastuste tekkimise põhjuste kohta valeütlusi ja algatas A. Meri suhtes kriminaalasja KarS 320 lg 1 järgi. 3.
  3. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuse põhjendused on lünklikud, vastukäivad ja mittejälgitavad, mis on KrMS § 3051 lg 1 rikkumine. Maakohus on lugenud üles vaid A.Meri süüstavad tõendid. Maakohus on lükanud kõrvale A. Meri enda ütlused üldsõnalise põhjendusega, et need on ebausaldusväärsed ja ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtuotsus on üles ehitatud peamiselt kohtuarstlikule ekspertiisiaktile nr 14E-PõI0195 (t. lk. 45-52). Teisi tõendid nimetatakse episoodiliselt. Otsusest pole võimalik aru saada kuidas nende tõendite alusel on jõutud järeldusele, et A. Meri on andnud valeütlusi teadvalt. 3.
  4. Kui politseinike tegevuses ei tuvastatud võimuliialdust, siis ei tähenda see automaatselt A.Meri oleks andnud teadvalt valeütlusi. Kaitsja leiab, et A. Meri tuleb õigeks mõista ainuüksi põhjusel, et pole tuvastatud, et ta oleks andnud valeütlusi teadvalt. Maakohus põhjendas A. Meri süüdimõistmist alljärgnevalt: “Ekspertiisiaktist on oluline välja tuua, et Anneli Meril tuvastatud tervisekahjustuse tekitamist tema kinnipidamise ajal politseiametnike IN ja VV tegevuse tagajärjel 3
(8)ei saa pidada tõenäoliseks ning antud tervisekahjustused võisid tekkida 04.04.2014.a Anneli Meri poolt sõiduautoga Citroen Xsara vastu posti sõitmise tagajärjel.” Puudub vaidlus asjaolu üle, et 05.04.2014 tuvastati A.Meril sääreluu ülaotsa (lateraalse kondüüli ehk külgmise põnda) ning põntade vahelise kõrgendi murd. Määrusest, millega politseinike N ja V suhtes lõpetati kriminaalasi võimuliialduse faktis (t. lk. 5962), nähtub, et politseinikud N ja V kasutasid A. Meri suhtes jõudu ja kiskusid A. Meri jõuga autost välja. Kriminaalasja lõpetamise määruses leitakse, et jõu kasutamine oli põhjendatud. A. Meri on seisukohal, et need vigastused tekitati talle, siis kui politseinikud ta jõuga avariijärgselt autost välja kiskusid ja käsi raudu panid. Maakohus on seisukohal, et vigastused võisid tekkida juba autoavarii tagajärjel. Kaitsja rõhutab, et maakohus on seisukohal, et vigastused võisid tekkida avarii tagajärjel. Seega ei saa väita, et A. Meri oleks esitanud tahtlikult A. Meri valeväited politseinike N ja V suhtes selle kohta, et nad kasutasid tema suhtes ülemäärast jõudu. Kuna autoavarii ja politseinike poolt jõukasutamise vahel oli ajavahe väike ja A. Meri oli avariijärgselt šokis, siis võis tajuda ja meelde jätta ainult valu, mida tundis, kui politseinikud N ja V ta autost jõuga välja kiskusid ja panid tal käed raudu. Just seda autost väljatirimise valu aistingut võis A.Meri seostada oma vigastustega. 3.
  1. Kui A. Meri luumurd oli autoavarii tagajärg, nii nagu leidis kohus, siis on politseinikud kasutanud ülemäärast jõudu raskelt vigastatud (paranemine üle 4 kuu) isiku suhtes. Liiklusseadus § 168 kohustab liiklejaid ja juhte abistama liiklusavariis kannatada saanuid. Võimalike vigastuste korral tuleb kutsuda kiirabi või viia kannatanud kiirabisse. Samas kohustus lasub politseinikel tulenevalt LKS §-st 168 ja politsei ametiülesannetest. Ka üksik juht, kes on sõitnud vastu äärekivi või vastu posti võib olla kannatanu ja võib vajada arstiabi. Seega oleks pidanud politseinikud N ja V sündmuskohale saabudes tuvastama A.Meri võimalikud vigastused ja kutsuma kiirabi või viima A.Meri kiirabisse. Politseinikud on koolitatud tegema järeldusi võimalike vigastuste kohta hinnates kohapeal auto vigastusi ja muid asjaolusid. Käesoleval juhul sõitsid politseinikud sündmuskohale ja jätsid A.Meri võimalikud vigastused tuvastamata ja asusid teda hoopis jõudu kasutades autost välja tirima. Ka liiklusavariis raskelt vigastatud isiku jõuga väljatirimine võib olla politseiniku poolt võimuliialdus. Antud juhul pidasid politseinikud prioriteediks juhi joobe tuvastamist, mitte juhi võimalike (raskete) vigastuste tuvastamist ja arstiabi osutamist. Kummalisel kombel on kohus politseinike poolsed rasked rikkumised pööranud nende kasuks. Kohus leiab, et avarii oli nii võimas, et A.Meri sai avarii tagajärjel luumurru ja ta oleks pidanud aru saama, et vigastused tekkisid avarii tagajärjel, mitte siis, kui politsei teda jõuga autost välja tiris. Kohus jätab tähelepanuta, et samad politseinikud ei ole kuskil maininud, et sündmuskoht nägi välja selline, et nad oleks võinud teha järeldusi, et A.Meri oleks võinud avarii tagajärjel olla vigastatud. Politseinikud N ja V on õigusrikkumise (kiirabi kutsumata jätmine ja kannatanule abi osutamata jätmine) teel tekitanud olukorra, kus vigastused võisid tekkida kolmel viisil: autoavarii tagajärjel; autoavarii tagajärjel, kuid vigastusi suurendati A.Meri autost väljatirimisel; A.Meri autost väljatirimisel. 3.
  2. Kaitsja märgib, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et A. Meri sai vigastused autoavarii tagajärjel. Ekspertiisiaktis ainult oletatakse, et A. Meri jalavigastus võis olla 04.04.2014 autoavarii tagajärg. Tegemist on kohtuarstliku ekspertiisiga, mistõttu eksperdist arstil puudub üldse pädevus sellisteks järeldusteks. Puudub tehniline ekspertiis, mis ütleks, milline jõud avariihetkel A. Meri kehale mõjus. Nimelt, väidetakse kriminaalasja lõpetamise määruses, et A. Meri autol olid kriimustused ja mõlgid (t. lk. 4
(8)59-62). On vähe tõenäoline, et A. Meri sai luumurru avarii tagajärjel, mis jättis autole kriimustused ja mõlgid. Ka sündmuskohale saabunud politseinikud N ja V ei osanud isegi kahtlustada A. Meril mingeid vigastusi. 3.
  1. Politseinike N ja V õigusrikkumised avarii sündmuspaigas annavad aluse kahelda nende ütluste, et nad pole A. Meri suhtes ülemäärast jõudu kasutanud, usaldusväärsuses. 3.
  2. Kaitsja palub tühistada 10.11.2015 Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr. 1-15-5385 ja teha uus otsus, millega Anneli mõistetakse esitatud süüdistuses täielikult õigeks; mõista Eesti Vabariigilt Anneli Meri kasuks viimase poolt käesolevas kriminaalasjas kantud menetluskulud vastavalt kohtule esitatud aruandele. PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE
  3. Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokurör eelkõige märgib, et apellant on esmalt leidnud, et pole tuvastatud, et Anneli Meri oleks andnud teadvalt valeütlusi. Seejärel on kaitsja aga pikalt analüüsinud, kuidas Anneli Meri sai tõepoolest oma kehavigastuse enda poolt alkoholijoobes põhjustatud liiklusõnnetuse käigus, st politseinike sündmuskohale jõudes oli ta juba vigastatud. Prokuratuur peab vajalikuks rõhutada, et Anneli Meri on andnud läbivalt ütlusi, et tema kehavigastused tekitasid politseiametnikud, mitte need ei tekkinud avarii tagajärjel. Seega möönab kaitsja oma apellatsioonis, et Anneli Meri on teadvalt valetanud. Järgnevalt on kaitsja aga arvustanud, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Anneli Meri sai vigastused autoavarii käigus ja kohtuekspert ei ole üldse pädev andmaks hinnangut, kas sellised vigastused saavad tekkida avarii tagajärjel. Prokuratuuril meditsiinilised eriteadmised puuduvad, samas ei usu prokuratuur, et vastavad eriteadmised oleks olemas apellandil, seega ei vääri kaitsja nimetatud väide isegi pikemat analüüsi. Samuti on kaitsja pikalt analüüsinud politseiametnike N ja V tegevust ning ütlusi, kuigi nimetatud isikuid ei ole käesoleva kriminaalasja raames kohtus tunnistajatena üle kuulatud ning nende ütlustele ja ka tegevusele on juba varasemalt antud lõplik õiguslik hinnang kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXXX raames. Nimetatud menetlusotsus on jõustunud, vaatamata sellele, et Anneli Meri on seda kõikvõimalikel moel vaidlustanud. Seega pole juriidiliselt võimalik ning puudub ka igasugune seaduslik alus selle menetlusotsuse õigsuses kahelda või selle järeldustest mööda vaadata. Prokuratuur soovib rõhutada, et valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate andmete moonutamisel. Kuritegu loetakse lõpuleviiduks isiku poolt protokollis ütluste allkirjastamisega. Tõe moonutamise all mõistetakse tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Antud juhul on juba kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXXX raames tuvastatud, et Anneli Meri sõitis autoga vastu posti, olles seda tehes alkoholijoobes. Võimuliialdust politseinikud toime ei pannud, seda kinnitab ka kohtuarstlik ekspertiis ning selles osas on olemas jõustunud menetlusotsus. Samuti prokuratuur rõhutab, et kaitsja apellatsiooni ei ole võimalik jälgida, kuivõrd selles toodud väited on üksteisele vasturääkivad, samuti on kaitsja oma apellatsioonis ka ise möönnud, et Anneli Meri on andnud teadvalt valeütlusi. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu otsus Anneli Meri süüdimõistmisel on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei ole otsuse tühistamise ja isiku õigeksmõistmise aluseks. Kuivõrd kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused puuduvad, palub prokuratuur kaitsja taotlus jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus nr 1-15-5385 muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5
(8)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsiooni ning prokuratuuri vastusega esitatud apellatsioonile, leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid väärivad tähelepanu, apellatsioon kuulub rahuldamisele ning maakohtu otsus Anneli Meri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 320 lg 1 järgi tühistamisele.
  2. Esmalt väärib märkimist, et kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt tuvastatud, mis asjaoludel on Anneli Meri saanud süüdistuses nimetatud kehavigastusi s.o sääremurru, peksemurru, sääreluu proksimaalse (üla)otsa kinnise murru. Kohtukolleegium leiab, et kohtuliku uurimisega pole tõendamist leidnud süüdistuses toodud faktiline asjaolu, et tegelikkuses tekitas Anneli Meri nimetatud kehavigastused endale ise 04.04.2014.a õhtusel ajal enne kella 20:15, olles alkoholijoobes ja sõites Tallinnas, XXXXXXXX XX lähedal sõidukiga Citroen Xsara reg nr XXX XXX vastu posti. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et maakohtu otsus on üles ehitatud peamiselt kohtuarstlikule ekspertiisiaktile nr 14E-PõI0195 (t. lk. 45-52), mis ei ole aga kategoorilises vormis ning eksperdiarvamuse kohaselt Anneli Merel tuvastatud tervisekahjustuse tekitamist tema kinnipidamise ajal politseiametnike IN ja VV tegevuse tagajärjel ei saa pidada tõenäoliseks ning antud tervisekahjustused võisid tekkida 04.04.2014.a Anneli Mere poolt sõiduautoga Citroen Xsara vastu posti sõitmise tagajärjel. (T lk 59). Kohtukolleegiumi on seisukohal, et nimetatud ekspertiisiaktis toodud järeldustest tulenevalt, ei saa välistada, et A. Mere kehavigastused võisid tekkida ka teistel asjaoludel. Teisi tõendeid, mille alusel saaks kategooriliselt väita, et tegelikkuses tekitas Anneli Meri nimetatud kehavigastused endale ise 04.04.2014 sõidukiga Citroen Xsara reg nr XXX XXX vastu posti sõites, kriminaalasjas kogutud ega uuritud ei ole. Samuti pole asutud A. Mere suhtes läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi eksperdiarvamuses seisukohale, et süüdistataval tuvastatud kehavigastuste tekitamine tema poolt kirjeldatud viisil on kategooriliselt välistatud. Väärib märkimist, et prokurör pole taotlenud kohtusse kutsuda tunnistajatena isikuid, kes nägid A. Mere käitumist ja liikumist kuni politseipatrulli saabumiseni. Kuigi käesolevas kriminaalasjas pole neid tõendeid vahetult uuritud, ei saa mööda vaadata asjaolust, et nähtuvalt prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest tunnistaja SK seletas eeluurimisele, et A. Meri lükkas koos temaga autot tee äärde, seejärel istus kõrvalistmele. (T lk 60). Tunnistaja JA-M samuti seletas, et autojuht vahetas istekohta ning politseipatrulli saabumisel istus autos millegipärast kõrvalistuja kohal. (T lk 62). Keegi nimetatud isikutest ei räägi, et A. Meri oleks longanud.
  3. Kui süüdistusest välja jätta selles kirjeldatud faktiline asjaolu (milleks süüdistuse kohaselt on fakt, et A. Meri kehavigastused tekkisid autoavarii tagajärjel), millega võrreldes andis isik lahknevaid ütlusi, siis laguneb isikule inkrimineeritava kuriteo objektiivne külg ehk puudub võrdlusmoment, kuidas isik moonutas tõendamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kohtukolleegium leiab sellega, et maakohus uuris kriminaalasjas kogutud tõendeid ühekülgselt ning sellest tulenevalt tuvastas ebaõigesti, et A. Merile esitatud süüdistus on tõendamist leidnud.
  4. Kohtukolleegium on seisukohal, et esitades politseiametnike suhtes kuriteokaebuse ja andes kannatanuna ütlusi A. Meri üksnes avaldas oma hinnangu, kuidas tal tuvastatud kehavigastused tema arvates tekkisid. See hinnang vajas kontrollimist, mis päädis eraldi kriminaalmenetluse alustamisega. Eesmärgiga välja selgitada, mis oli A. Merele tekitatud kehavigastuste mehhanism ja asjaolud, kriminaalmenetluse nr. XXXXXXXXXXXX raames oli määratud ja 21.10.2014 tehtud isiku ekspertiis nr 14E-PõI
  5. Alles ekspertiisi arvamuse alusel, mille kohaselt Anneli Merel tuvastatud tervisekahjustuse tekitamist tema kinnipidamise ajal politseiametnike IN ja VV tegevuse tagajärjel ei saa pidada tõenäoliseks ning antud tervisekahjustused võisid tekkida 04.04.2014.a 6
(8)Anneli Mere poolt sõiduautoga Citroen Xsara vastu posti sõitmise tagajärjel, alustati A. Mere suhtes kriminaalmenetlus 19.01.2015 KarS § 320 lg 1 tunnustel. Kohtukolleegium osundab, et A. Mere suhtes alustati kriminaalmenetlus, esitati talle süüdistus ning anti kohtu alla hinnangu avaldamise eest ning selle hinnangu õigsus vajas kontrollimist. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et politseiametnikud kasutasid süüdistatava suhtes jõudu, tirides teda autost välja. A. Mere veendumus ja arvamus oli, et temal objektiivselt tuvastatud kehavigastused olid tekitatud politseiametnike poolt tema suhtes jõu rakendamisel. Puudub vaidlus selles, et A. Meri hakkas valu jalas kurtma peale tema paigutamist politseiautosse ning saabumisel politseijaoskonda ei saanud enam ise kõndida. Väärib märkimist, et A. Meri pole oma arvamust muutnud ning jätkuvalt on seisukohal, et tema kehavigastused tekkisid tema autost väljatirimisel politseiametnike poolt. Sellele asjaolule on viidanud oma otsuses nii maakohus, kui ka vastuses apellatsioonile prokurör. Kohtukolleegium osundab, et erialakirjanduses on asutud seisukohale, et tõendamise seisukohalt tähtsateks asjaoludeks/tõenditeks ei ole ülekuulatava omapoolsed hinnangud, oletused ja arvamused. (KarS kom. väljaanne 2015, lk 799, p.3.2.) Kohtukolleegium leiab seega, et tunnistades A. Meri süüdi hinnangu andmise eest, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.
  1. Asudes seisukohale, et A. Mere tegevuses puudub teadvalt valeütluste andmise objektiivne koosseis, ei pea kohus hindama, kas A. Meri on realiseerinud KarS § 320 lg 1 subjektiivset koosseisu. Kohtukolleegium siiski märgib, et tuleb nõustuda kaitsja apellatsioonis toodud põhiargumendiga, et kriminaalmenetlusega pole tuvastatud, et A. Meri oleks andnud valeütlusi teadvalt. Kohtukolleegium on seisukohal, et kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et Anneli Meri objektiivselt teadis, kuidas tal tekkisid tuvastatud kehavigastused. Ta üksnes arvas (subjektiivne arvamus/hinnang), et need olid tekitatud politseiametnike poolt tema väljatirimisel autost. Sellest tulenevalt ei saanud A. Meri realiseerida ka teadvalt valeütluste andmise subjektiivset koosseisu ehk teadvalt valeütluse andmise vähemalt otsese tahtlusega. Kui süüdistatav objektiivselt ei teadnud kuidas tal tekkisid kehavigastused, siis ei saanud tema ka teada, et politseinike suhtes süüstavaid ütlusi andes teostab ta süüteokooseisule vastava asjaolu ja tahta ning vähemalt möönda seda.
  2. Kohtukolleegium jätab tähelepanuta kaitsja apellatsioonis toodud seisukohti politseiametnike IN ja VV tegevuse seadusevastasuse kohta, kuna nendel argumentidel ei ole tähtsust käesoleva kaasuse lahendamise seisukohalt. Kohtukolleegium samuti märgib, et politseiametnike tegevusele on jõusutnud lahendiga antud juriidiline hinnang eraldi kriminaalmenetluse raames.
  3. Süüdistatava lepinguline kaitsja Andres Simson on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses kokku 1 200,00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Nähtuvalt õigusabikulude hüvitamise taotlusest palus kaitsja kulude hüvitamist apellatsioonkaebuse koostamise 10 tunni eest. Kuigi kaitsja taotleb õigusabikulude hüvitamist üksnes apellatsiooni koostamise eest, kohtukolleegium märgib, et vandeadvokaat Andres Simson ei olnud süüdistatava kaitsjaks maakohtus, seega pidi ta maakohtu menetluse järgselt ka tutvuma kriminaalasja materjalidega. Kohtukolleegium leiab aga, et õiguslikust küljest käesolev kaasus on keskmisest oluliselt lihtsam, kriminaalasi ei ole mahukas ning kaitsja apellatsioon on võrdlemisi lakooniline, kusjuures apellatsiooni rahuldamise aluseks on vaid 1 selles toodud õiguslik argument ehk subjektiivse koosseisu puudumine süüdistatava tegevuses. Kohtukolleegium asub seisukohale, et põhjendatud ja mõistlikuks kaitsja tasu suuruseks tuleb lugeda summat 5 töötunni eest (2 tundi kriminaalasjaga tutvumiseks ning 3 tundi apellatsiooni koostamiseks), seega kokku 600 eurot (sh käibemaks). 7
(8)KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 - 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda ning eelnimetatud summa 600 € kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt A. Mere kasuks. 12. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 340 lg 1,2 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju maakohtu 10.11.2015 otsuse Anneli Mere suhtes täies ulatuses ning mõistab Anneli Meri õigeks KarS § 320 lg 1 järgi. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni. Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt Meelika Aava allkirjastatud digitaalselt Orvi Tali allkirjastatud digitaalselt 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.