Obsah (9)

§ 91§ 85§ 3§ 95§ 12§ 38§ 100§ 28§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2016.a, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 91

alusel ja mõista välja hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses (töövaidlusasi 4-1/1589-2014; edaspidi TVK toimik I). RR Lektus AS esitas 21.09.2014.a TVK-le avalduse, milles palus lugeda tühiseks töötaja poolt töölepingu ülesütlemise ja lugeda tööleping lõppenuks

§ 85lg 4 alusel (töövaidlusasi 4-1/1662-2014; edaspidi TVK toimik II).

TVK tegi mõlemas asjas 19.11.2014.a otsused, millega rahuldas K.R.i avalduse osaliselt ja luges töölepingu lõppenuks 27.08.2014.a

§ 91

lg 2 alusel ning mõistis tööandjalt välja hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 704 eurot ning jättis RR Lektus AS avalduse K.R.i vastu rahuldamata. RR Lektus AS esitas 16.12.2014.a Tartu Maakohtule taotluse mõlema töövaidlusasja läbi vaatamiseks hagimenetluses. Maakohus lahendas avaldused ühes menetluses hagi ja vastuhagina. 2. RR Lektus AS avalduse kohaselt sõlmiti K.R.iga tööleping, mille alusel asus töötaja tööle 05.05.2014.a Põltsamaa kauplusse müüja-klienditeenindaja ametikohale, kus töötas kuni 15.05.2014.a, s.o kuni haigestumiseni. Töötajale olid kuni 23.07.2014.a väljastatud ajutise töövõimetuse lehed, mille töötaja esitas oma otsesele ülemusele, kaupluse juhatajale. Viimasel töövõimetuslehel oli märge “püsivalt töövõimetu“. Töötaja ei teavitanud tööandjat, kas ta jääb jätkuvalt töövõimetuslehele või naaseb tööle ning tööle ei ilmunud. 15.08.2014.a esitas töötaja tööandjale arstitõendi, milles oli märgitud, et tervisliku seisundi tõttu on soovitatud töötaja üle viia kergemale tööle. Kaupluse juhtaja selgitas, et kaupluses ei ole kergemat tööd. Kuna töötaja ei olnud võimeline tööd tegema, ei saanud tööandja lisada teda töögraafikusse. Tööandja planeeris saata töötaja tervisekontrolli, et selgitada välja, kas on võimalik jätkata töötajaga töösuhet. 25.08.2014.a esitas töötaja avalduse töölepingu ülesütlemiseks, sest leidis, et tööandja on töölepingut rikkunud. Tööandja leidis, et ei ole töölepingut rikkunud, mistõttu puudus töötajal õigus leping üles öelda. Tööandja palus lugeda tööleping lõppenuks

§ 85lg 4 alusel.

Tööandja leidis, et töötaja on käitunud tööandja suhtes pahatahtlikult, esitades TVK-le valeväiteid ja soovides saada põhjendamatult hüvitist. Töötaja väited, et ta teavitas kaupluse juhatajat tööle asumise soovist ja vajadusest kergema töö järele, on ebaõiged. Alles 15.08.2014.a sai tööandja teada vajadusest viia töötaja üle kergemale tööle. 2 Tööandja rõhutas, et on töölepingut töötajaga kogu aeg tunnistanud, ta ei ole teinud töötajale takistusi tööle asumiseks ja töö tegemiseks. Seoses töölepingu allkirjastamisega märkis tööandja, et olukord oli tingitud mitmest möödalaskmisest. Töölepingute allkirjastamine võtab tööandjal tavapärasest rohkem ega, sest tööandjal on üle 60 kaupluse ja äriühingu kontor asub Tapal. Lepingud saadetakse töötajatele allakirjutamiseks töökohtadesse, s.o kauplustesse. K.R.i puhul viibis töölepingu alla kirjastamine töötaja terviserikke tõttu. Hiljem soovis tööandja saata lepingu töötajale koju postiga, kuid töötaja aadress oli lepingus vale ja töötaja ise polnud lepingut allkirjastades seda parandanud. Tööandjale on arusaamatu, milles seisneb tööandja kohustuse rikkumine. Algses avalduses oli nimetatud töölepingu ülesütlemise põhjustena, et ei esitatud allkirjastatud töölepingut ja ei viidud üle kergemale tööle. Menetluses on lisandunud põhjus, et tööandja ei lubanud töötajat tööle. Töövõimetuslehte üle andes selgitas töötaja kaupluse juhatajale, mida ta teha ei saa. Kaupluses muud töökohad aga puuduvad. Töötaja tööle sundimine oleks võinud tekitada kahju töötajale ja tööandja ei soovinud sellist vastutust endale võtta.

1. K.R. selgitas TVK-le esitatud avalduses, et ütles töölepingu üles, sest 25.08.2014.a ei olnud temani jõudnud allkirjastatud töölepingut, kuigi ta asus tööle 05.05.2014.a. Allkirjastatud töölepingu sai töötaja kätte alles 03.09.2014.a. Töövõimetuseleht lõppes 23.07.2014.a, kuid töötajat perioodil 23.
2. kuni 25.08.2014.a endise töö tegemiseks töögraafikusse ei lisatud ja ei võimaldatud ka kergemat tööd. Töötaja oli sel ajal telefonikontaktis kaupluse juhatajaga ja käis korduvalt kohal. Juhataja palus oodata kuni juhtkond otsustab, mis edasi saab. Töötaja leidis, et sellise käitumisega on tööandja rikkunud töölepingut ja palus mõista välja hüvitise. TVK-s töötaja poolt tööandja nõudele esitatud kirjaliku seisukoha kohaselt olid esialgselt töötajale allkirjastamiseks esitatud töölepingus valed lepingu tingimused: tööle asumise aeg ja töökoha nimetus. Uuesti sai töötaja lepingu allkirjastada 21.07.2014.a, kuid kirjutas siis allkirja ekslikult valele reale. Nädala pärast kirjutas töötaja uuesti lepingule alla õigele reale ja see saadeti tööandja poolt allkirjastamiseks Tapale. Aadress lepingus jäi kontrollimata inimliku eksituse tõttu, sest töötaja oli andnud tööandjale oma aadressi varem. Töötaja pakkus, et tööandja võiks lepingu lõpetada, sest neil puudub võimalus pakkuda kergemat tööd, tööandja keeldus sellest ja leidis, et töötaja võiks lahkuda töölt omal soovil. Perioodil 23.
3. kuni 15.08.2014.a soovitas kaupluse juhataja töötajal oodata tööle asumisega. Tööandja ei andnud töötajale selgeid ja õigeaegseid korraldusi ja ei kindlustanud töötajat alates 23.07.2014.a kokkulepitud tööga. Lepingu ülesütlemise avalduses ei pea olema näidatud kõiki aluseid, miks töötaja töölepingu üles ütleb ja neid aluseid saab hiljem täiendada. Märge „püsiv töövõimetus“ ei tähenda, et isik tööd teha ei või. Kui töötajat graafikus pole, siis ei tea ta, millal peab tööle ilmuma. Töötaja ootas kuu aega, enne kui avalduse esitas. Töötaja tööga kindlustamata jätmine oli tingitud tööandja esindaja – kaupluse juhataja – tegevusest, kes ei tutvunud töövõimetuslehega ja ei pannud töötajat graafikusse. Töötaja on esitanud pretensioonid seoses töölepingu sõlmimata jätmisega mõistliku aja jooksul, sest oli kuni 23.07.2014.a haige ja alles seejärel sai oma nõudeid esitada. Töötaja arvas, et tal on töösuhe alates
4. maist 2014, kuid tal ei olnud selle kohta kirjalikku lepingut. Töötajal puudus kindlus tuleviku suhtes. MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus rahuldas 02.06.2015.a otsusega RR Lektus AS hagi K.R.i vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise vaidlustamiseks ja töölepingu korraliselt lõppenuks lugemiseks ning tuvastas, et K.R.i 25.08.2014.a avaldus töölepingu nr 2547 erakorraliseks üles ütlemiseks

§ 3

91 lg 2 alusel on tühine ja luges RR Lektus AS ja K.R.i vahelise töölepingu nr 2547 korraliselt lõppenuks alates 27.08.2014.a Maakohus jättis rahuldamata K.R.i hagi RR Lektus AS vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu hüvitise saamiseks. RR Lektus AS-i menetluskulud jäeti K.R.i kanda ja K.R.ilt mõisteti välja RR Lektus AS kasuks menetluskulud summas 297,50 eurot. Maakohus tuvastas, et pooltel vahel puudub vaidlus, et: 1) töötaja asus tööandja juures tööle 05.05.2014.a. müüja-klienditeenindajana tööandjale kuuluvas kaupluses Põltsamaal; 2) kirjalikult sõlmitud tööleping jõudis töötajani alles 03.09.2014.a; 3) töötaja ütles töölepingu üles 25.08.2014.a. Poolte vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise õigusliku aluse üle. Töötaja on töölepingu üles öelnud kahel alusel: temaga ei olnud sõlmitud kirjalikku töölepingut ja talle ei võimaldatud terviseseisundi tõttu kergemat tööd. Lepingu lõpetamise alusena viitas töötaja

§ 91lg 2.

Menetluses lisas töötaja täiendava põhjusena tööga kindlustamata jätmise. 5. Maakohus leidis, et menetluses saab esitada täiendavaid põhjendusi tingimusel, et vastaspoolel on võimalus nendele vastuväiteid esitada. Töötaja on esitanud erakorralise ülesütlemise avalduse koos põhjendusega, millega on töötaja formaalselt seaduse nõude täitnud (

§ 95

lg 2).

§ 95

lg 3 kohaselt ei mõjuta lõikes 2 sätetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. Seega kehtib ülesütlemine ka siis, kui seal üldse põhjendused puuduvad või kui mõni põhjendus on välja jäänud. Maakohus selgitas, et ülesütlemisavalduses põhjenduste esitamise eesmärgiks on võimaldada vastaspoolel hinnata, kas ta soovib ülesütlemist vaidlustada. Kui tööandja otsustab ülesütlemise vaidlustada, saab ja peab kohus avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemisavalduses esitatud (Riigikohtu lahend nr 32-1-21-14 p 12). Käesolevalt oli tööandjal võimalik esitada oma vastuväited ja tõendid ka täiendavale ülesütlemise põhjusele, mille töötaja tõi välja lepingu lõpetamise alusena. 6. Maakohus leidis, et töötaja ei ole viidanud ühelegi

§ 91

lg 2 eraldi esitatud punktile ning töötaja esitatud põhjendused ei kvalifitseeru ühegi punkti alla. Maakohus hindas, kas töötaja poolt esile toodud asjaolud on üldiselt käsitletavad tööandja kohustuste olulise rikkumisena. Töötaja põhjendas töölepingu erakorralist ülesütlemist asjaoluga, et ei olnud 25.08.2014.a saanud allkirjastatud töölepingut. Pooled ei vaidle, et allkirjastatud leping jõudis töötajani 03.09.2014.a. Maakohus asus seisukohale, et tööandja on küll rikkunud töölepinguseaduses sätestatud lepingu vorminõudeid, kuid tööandja ei ole eitanud töölepingu olemasolu töötajaga. Töölepingu kirjalik sõlmimine (lõplik allkirjastamine) venis mõlemast lepingupoolest tingitud ebasoodsate asjaolude tõttu: 1) tööandja oli korraldanud töötajatega töölepingute allkirjastamise väga kohmakalt (lepingute saatmine kauplustesse ja tagasi kaubaautoga, töölepingul tööandja allkirja puudumine jne); 2) esmane leping valede andmetega (tööle asumise ja lepingu kehtivuse aeg); 3) töötaja haigus; 4) töötaja poolt allkirja kirjutamine valele reale; 5) töötaja vale aadress. Töölepingu allkirjastamisel tekkinud tõrked on tõendatud tunnistajate K.A. (kaupluse juhataja) ja A.K. (töötaja õde) ütlustega. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud tööandja tahtliku tegevusega eesmärgiga lepingut mitte sõlmida. Maakohus asus seisukohale, et asjaolusid arvestades ei olnud kirjaliku töölepingu töötajani jõudmise viibimine nii oluline tööandja poolne lepingu rikkumine, mis annaks alust tööleping erakorraliselt

§ 91lg 2 alusel üles öelda.

1. Maakohus leidis, et töötaja põhjendused töölepingu lõpetamise kohta, et talle ei võimaldatud lepinguga kokku lepitud tööd ja talle ei võimaldatud kergemat tööd, on omavahel osaliselt vastuolus. Kirjalike tõenditega on tõendatud, et töötaja viibis haiguslehel kuni 23.07.2014.a. Töövõimetuslehe lõpetamise otsuse kohaselt on töötajale määratud püsiv töövõimetus. 4 Maakohus leidis, et töötaja ei olnud valmis pärast haiguslehe lõppemist tegema oma lepingujärgset tööd. Töötaja töökohaks oli müüja-klienditeenindaja töö. Töötaja ise hindas, et ei ole oma halvenenud terviseseisundi tõttu võimeline tööülesandeid täitma. Ei ole tõendatud, et töötaja avaldas valmisolekut teha lepingus kokku lepitud tööd. Tunnistajate ütlustest nähtub, et töötaja soovis teha kergemat tööd ja ka TVK-le esitatud telefonikõnede eristused ei tõenda vastupidist. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-117-11 p-s 19 märkinud, et töö küsimise tõendamiseks ei piisa ainuüksi telefonikõnede eristustest. Töö küsimist oleks töötaja saanud tõendada e-kirja, lühisõnumi või tööandjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks tema pöördumise sisu. Käesolevalt ei ole kõneeristused tõendiks, et töötaja soovis asuda tegema oma lepingujärgset tööd.
2. Maakohus luges tuvastatuks, et töötaja palus kergemat tööd. Soovituse teha kergemat tööd andis ka töötaja perearst. Tunnistajate ütluste kohaselt esitati nimetatud tõend tööandjale 15.08.2014.a. Maakohus leidis, et kergemat tööd küsides tegi töötaja tööandjale ettepaneku töölepingu muutmiseks, s.o töökohustuste muutmiseks. Lepingu muutmine on töölepingu puhul võimalik vaid poolte kokkuleppel (

§ 12

). Maakohus leidis, et töölepingu muutmisest keeldumine on tööandja õigus ja sellega ei ole tööandja rikkunud oma kohustusi. Maakohus leidis, et kuna töötaja ei olnud valmis ise lepingujärgset tööd tegema ja tööandjal puudus kohustus lepingut muuta, ei ole tööandja rikkunud oma kohustusi. Seega puudus töötajal alus öelda tööleping üles

§ 91lg 2 alusel viitega tööandja poolt kohustuste rikkumisele.

Maakohus leidis, et töötaja sundimisel tööle, mis ohustab töötaja tervist, oleks töötajal tekkinud alus lõpetada tööleping erakorraliselt

§ 91lg 2 p 3 alusel.

Seetõttu oli tööandja käitumine töötaja tööle mitte kutsumise osas õiguspärane. Maakohus selgitas, et tööandjal oli kohustus maksta töötajale keskmist töötasu

§ 38alusel mõistliku aja eest, kui töötaja ei saanud tööd teha.

Töötaja ei ole nimetatud rikkumist tööandjale ette heitnud, tasu maksmist nõudnud ega esitanud ka lepingu ülesütlemisavaldust nimetatud rikkumisele viidates. Maakohus märkis, et töötajal oli õigus lõpetada tööleping erakorraliselt

§ 91lg 3 alusel.

Maakohus leidis, et põhjendatud on lugeda tühiseks töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine ja lugeda tööleping lõppenuks

§ 85lg 4 alusel.

Kuna puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, tuleb lugeda RR Lektus AS ja K.R.i vaheline tööleping nr 2547 lõppenuks korraliselt alates 27.08.2014.a. Maakohus jättis K.R.i nõude hüvitise saamiseks

§ 100lg 4 alusel rahuldamata.

Hüvitise saamise eeldused, s.o töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolse rikkumise tõttu, ei ole täidetud.

1. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud K.R.i kanda, kuna tema nõue jäi rahuldamata ja tema vastu suunatud nõue rahuldati. Maakohus leidis, et RR Lektus AS esindaja tasu summas 297,50 eurot on asjakohane ja vajalik ning kuulub vastaspoolelt menetluskuluna välja mõistmisele. Kuna K.R.i menetluskulud jäävad tema enda kanda, siis maakohus tema menetluskulude suurust eraldi kindlaks ei määranud. Maakohus märkis, et arvestades hagiavalduse mahtu (2 lk sisulist teksti), on selle koostamiseks kulutatud aeg ebamõistlikult suur. 5 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. K.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 02.06.2015.a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega: 1) jätta rahuldamata RR Lektus AS hagi K.R.i vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise vaidlustamiseks ja töölepingu korraliselt lõppenuks lugemiseks; 2) rahuldada K.R.i hagi RR Lektus AS vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise alusel hüvitise saamiseks; 3) mõista vastustajalt välja hüvitis töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 704 eurot; 4) tuvastada lepingu lõpetamine

§ 91

lg 2 alusel alates 27.08.2014.a; 5) jätta kõik apellandi ja vastustaja menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus rikkunud menetlusnorme (TsMS § 436, § 442 lg 8) ja kohaldanud valesti materiaalõigust (

§ 91

lg 2, § 5 lg 2, § 28 lg 1, § 28 lg 2 p 1 ja § 35); 2) jättis maakohus tähelepanuta, et töötajal puudus 15.05.2014.a tööandja nõusolekul töövõimetuslehele jäädes töövõimetuskindlustus. Töötaja oli tööle asunud 05.05.2014.a. Töö jätkamine tööandja juurde, kes ei vormista töötajat ametlikult tööle, on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele ja heale nimele (

§ 91lg 2 p 3).

Kindlustamata isik tasub ravikulude eest ise. See raskendab tervishoiuteenuste kättesaadavust. Eesti Haigekassa korralduse nr. 1-14-/1907065 (TVK toimikus) kohaselt ei määratud avaldajale perioodi 15.05.2014.a kuni 12.06.2014.a eest töövõimetushüvitist. Maakohus sellega ei arvestanud; 3) jättis maakohus tähelepanuta, et töötajale on 26.05.2014.a esitatud allkirjastamiseks tööleping nr 2547, mille kohaselt asus ta tööle 26.05.2014.a määratud ajaks kuni 25.06.2014.a. Maakohus on leidnud, et lepingu allkirjastamise viibimine oli seotud teiste põhjustega; allkirjastamiseks esitati leping määramata ajaks ja alates 05.05.2014.a. Sisuliselt on tööandja kohelnud töötajat ebaväärikalt (

§ 91

lg 2 p 1); 4) ei nõustu töötaja maakohtu järeldusega, et tegemist ei olnud tööandja tahtliku tegevusega eesmärgil lepingut mitte sõlmida. Maakohtu järeldus on vastuolus TVK-le ja kohtule esitatud tõenditega. Apellandi faktiliste väidete mittearvestamisel ja tõendite analüüsimata jätmisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8; 5) ei tähenda kergema töö küsimine, et töötajale ei pea sellisel juhul tagama tööd. Kergema töö küsimine (sõltumata sellest, kas töö on kergem või raskem) tõendab töötaja valmisolekut töö tegemiseks; 6) on töö mitteandmine tõendatud, töötajat peale töövõimetuslehe lõppemist töögraafikusse ei pandud ja tööga ei kindlustatud. Samuti ei antud töötajale selgeid korraldusi, millega rikuti

§ 28lg 2 p-s 1 sätestatud tööandja kohustusi.

Tööandja ei ole töötajat kindlustanud kokkulepitud tööga alates 23.07.2014.a. Töötaja ei ole tööandja tegevusetuses süüdi ega pea selle eest vastutama; 7) on kergema töö küsimise puhul tegemist ettepanekuga, mis ei ole töölepingust tulenevate kohustuste suhtes siduv. Kui tööandja ei ole esitatud ettepaneku elluviimisest huvitatud või ettepaneku realiseerimine ei ole võimalik, siis lihtsalt öeldakse ei ja sõlmitud leping kehtib edasi.

ei näe ette lepingu kehtivuse peatamist läbirääkimiste pidamiseks; 6 8) selgitas maakohus, et tööandjal oli kohustus maksta töötajale keskmist töötasu

§ 38alusel.

Töötaja ei ole nimetatud rikkumist tööandjale ette heitnud, tasu maksmist nõudnud ega esitanud ka lepingu ülesütlemiseavaldust nimetatud rikkumisele viidates.

1. Vastustaja RR Lektus AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu leides, et Tartu Maakohtu 02.06.2015.a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62741 on seaduslik. Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et töölepingu sõlmimine võttis ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu tavapärasest rohkem aega, kuid tegemist ei olnud tööandja tahtliku tegevusega ning tööandja on töösuhet kogu aeg tunnistanud. Esitatud tõenditest ja tunnistajate ütlustest tulenevalt ei takistanud kirjaliku töölepingu dokumendi puudumine teha töötajal kokkulepitud tööd, takistuseks töö tegemisel oli töötaja tervislik seisund; 2) on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et töötaja asus tööandja juurde 05.05.2014.a tööle ning poolte vahel oli sisuliselt sõlmitud ka tööleping. Poolte vahel puudus vaidlus töösuhte ja selle oluliste tingimuste üle. Ebaõige ja tõendamata on töötaja väide, et tööandja sooviks oli tööleping sõlmimata jätta; 3) on töötaja loobunud töövaidluskomisjonile esitatud nõudest saamata töövõimetushüvitise hüvitamiseks ning ei ole esitanud otse töövõtjale mitte ühelgi korral nõuet vastava hüvitise saamiseks. Hüvitise küsimuse oleks saanud lahendada teisi õiguskaitsevahendeid kasutades. Töötaja käitumist ei saa lugeda heauskseks ega mõistlikuks; 4) on ebaõige ja tõendamata apellatsioonikaebuses toodud väide, et tööandja tõttu oli ohustatud töötaja elu, tervis, kõlbelisus ja hea nimi; 5) ei saa töölepingu erakorralist ülesütlemist töövõimetuskindlustuse ajutise puudumise tõttu lugeda kehtivaks, kuna see ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Töövõimetuskindlustuse puudumine oli töötajale teada juba alates 15.05.2014.a, kuid ülesütlemisavalduse esitas töötaja tööandjale alles 28.08.2014.a; 6) kui lugeda töövõimetuse kindlustuse ajutist puudumist tööandja kohustuste oluliseks rikkumiseks ja ülesütlemist õigeaegseks, siis tuleks jätta nii töötaja kui ka tööandja kohtukulud töötaja kanda. Tööandja ei saanud erakorralise ülesütlemise avaldust vaidlustades selliste põhjendustega arvestada, kuna neid ei olnud esitatud ülesütlemiseavalduses; 7) on maakohus õigesti leidnud, et töötaja soovid, nõudes üheaegselt nii kokkulepitust kergemat tööd kui ka kokkulepitud tööle lubamist, on vastuolulised. Olukorras, kus töötaja oli tunnistatud 90% ulatuses töövõimetuks, ei saanud töötaja kokkulepitud tööd oma terviseseisundist tulenevalt teha ning kergem töö kaupluses puudus. Tööandja kohustuste rikkumiseks ei saa lugeda olukorda, kus kokkulepitud töökohustuste täitmine oli takistatud töötaja tervisliku seisundi tõttu. Tunnistajate poolt antud ütluste kohaselt selgitas töötaja oma tervislikku seisundit tööandjale, mis tingis ka töötaja väljajäämise töögraafikust. Maakohus on õigesti leidnud, et tööandja poolt töötaja tööle mitte kutsumine tema terviseseisundi tõttu oli õiguspärane ning tööandja käitus õigesti kui jättis ohtu seadmata töötaja tervise ja elu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 02.06.2015.a otsus muutmata. 7 Kuna Tartu Maakohtu 02.06.2015.a otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
3. Apellatsioonkaebuses on töötaja jäänud nõude juurde tuvastada töölepingu lõppemine

§ 91

lg 2 alusel alates 27.08.2014.a ja mõista tööandjalt välja hüvitis töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 704 eurot. Põhjustena on töötaja esile toonud järgmised asjaolud: 1) allkirjastamata tööleping; 2) ei viidud üle kergemale tööle; 3) tööle mitte lubamine; 4) haigushüvitisest ilma jäämine. 12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et allkirjastamata tööleping ei ole iseenesest selline tööandja poolne rikkumine, mille alusel oleks töötajal õigus tööleping erakorraliselt

§ 91lg 2 alusel üles öelda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtub, et töölepingu allkirjastamine venis mõlemast lepingupoolest tingitud ebasoodsate asjaolude tõttu (ebatäpsused töölepingus, töötaja haigestumine). Ringkonnakohus ei nõustu töötajaga, et tegemist olnuks tööandja poolse pahatahtliku käitumisega. Asja materjalidest nähtub, et tööandja ei ole kordagi eitanud töötajaga töösuhte olemasolu ning poolte vahel puudub ka vaidlus, et töösuhe algas 05.05.2014.a. 12.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja põhjendused talle töö mittevõimaldamise osas on vastuolulised. Asja materjalidest nähtub, et 23.07.2014.a esitas töötaja tööandjale töövõimetuslehe, millel on märge „määratud püsiv töövõimetus“ (TVK toimik nr 4-1/15892014, tl 30). Asja materjalidest ei nähtu, et töötaja oleks selgelt tööandjat teavitanud haiguslehe lõppemisest ning tööle asumise soovist. Asja materjalidest nähtub, et töötaja on tööandjale selgitanud (TVK toimik nr 4-1/1589-2014, tl 6, 23, tunnistaja A.K. ütlused tl 65-66), et töötaja tervislik seisund ei võimaldanud tal vastavalt sõlmitud töölepingule tööülesandeid täita. Tööandja selgituste kohaselt ei olnud võimalik töötajale kergemat tööd pakkuda. 15.08.2014.a esitas töötaja perearsti tõendi soovitusega viia töötaja üle kergemale tööle (TVK toimik nr 41/1589-2014, tl 31). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja ei olnud ise valmis, arvestades tema tervislikku seisundit peale haiguslehe lõppemist, tegema lepingujärgset tööd. 12.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna töötaja ei olnud valmis ise lepingujärgset tööd tegema ja tööandjal ei olnud pakkuda töötajale kergemat tööd, siis ei ole tööandja rikkunud töölepingut töötaja töögraafikusse lisamata jätmisega. Asja materjalidest ei nähtu, et tööandja oleks keeldunud töötajat tööle lubamast, kui töötaja avaldanuks üheselt mõistetavat soovi jätkata senise töö tegemist. Tööandja arvestas, et töötaja tervislik seisund ei võimalda teha lepingujärgset tööd ning töögraafikusse mittelisamine oli kooskõlas töötaja poolt tööandjale avaldatuga, mille kohaselt ei olnud senisel tööl jätkamine töötaja tervislikku seisundit arvestades ohutu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tööandjal oli kohustus tasuda töötajale keskmist töötasu

§ 38alusel, kui töötaja ei saanud tööd teha kergema töö puudumise tõttu.

Töötaja ei ole hagimenetluses esitanud saamata jäänud töötasu nõuet. Töövaidluskomisjoni 15.09.2014.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1271 on lõpetatud K.R.i 04.09.2014.a avalduse alusel menetlus K.R.i avalduses RR Lektus AS vastu töösuhte tuvastamise ja sissenõutavaks muutunud tasude nõudes seoses tööandja poolt 25.08.2014.a kõikide tasude väljamaksmisega. Kohtuinfosüsteemi andmetel ei ole nimetatud otsust vaidlustatud. Seega saab järeldada, et tööandja on täitnud oma rahalised kohustused töötaja ees. 12.4. Ringkonnakohus ei nõustu töötajaga, et tööandja poolt töövõimetuskindlustuse tagamata jätmine ajavahemikul 05.05.2014.a kuni 12.06.2014.a oli käesoleva vaidluse asjaolusid 8 arvestades selline rikkumine, mille alusel oli töötajal õigus 25.08.2014.a tööleping erakorraliselt

§ 91lg 2 p 3 alusel üles öelda.

Eesti Haigekassa korraldusest nr 1-14/1907065 nähtub, et töötajale ei määratud ajavahemiku 15.05.2014.a kuni 12.06.2014.a eest töövõimetushüvitist kindlustuskaitse puudumise tõttu (TVK toimik nr 4-1/1589-2014, tl 57). Riigikohus on lahendis nr 3-2-154-12 p 12 selgitanud, et ITVS § 14 lg 3 p-de 4 ja 5 järgi tuleb töövaidluskomisjonile esitatavas avalduses märkida avaldaja selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud nõue ning nõude aluseks olevate asjaolude kirjeldus, millega nõuet põhjendatakse, ja nõude õiguslik alus. Töötaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks kohus hinnata, kas töövõimetuse kindlustuse puudumise tõttu jäi töötajal saamata arstiabi või on töötajal kindlustuskaitse puudumisest tekkinud kahju (TsMS § 230 lg 1). Kuna sellekohast nõuet varasemas menetluses ei esitatud, siis ei ole alust heita maakohtule ette ka selgitamiskohustuse ebapiisavat täitmist. Asja materjalidest ei nähtu, et töötaja oleks esitanud saamata jäänud töövõimetushüvitise nõude tööandja vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töövõimetuse kindlustuskaitse puudumise tõttu ei ole

§ 91lg 2 p 3 alusel põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab, et kui Eesti Haigekassa keeldus 09.07.2014.a ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest, siis oleks töötaja pidanud koheselt nimetatud otsusega pöörduma tööandja poole hüvitise saamiseks. Töövaidluskomisjoni 15.09.2014.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1271 on lõpetatud K.R.i 04.09.2014.a avalduse alusel menetlus K.R.i avalduses RR Lektus AS vastu töösuhte tuvastamise ja sissenõutavaks muutunud tasude nõudes seoses sellega, et 25.08.2014.a on tööandja kõik tasud välja maksnud. Töötaja käitumisest saab järeldada, et tööandja on rahuldanud töötaja nõuded sissenõutavaks muutunud tasude osas või on pooled lugenud rahuldatuks töötaja nõuded tööandja vastu, sh saamata jäänud töövõimetushüvitis. 13. Vastavalt

§ 98

lg-le 1 tuleb töötajal tööandjale töölepingu korralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 30 päeva. Töötaja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 25.08.2014.a koos taotlusega lugeda tööleping lõppenuks alates 27.08.2014.a Maakohus on lugenud poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks korraliselt alates 27.08.2014.a, s.o vähem kui

§ 98lg-s 1 sätestatud etteteatamise tähtaeg (30 päeva).

Ringkonnakohus on seisukohal, et poolte kokkuleppel saab töölepingu korraliselt üles öelda ka lühema kui 30 päevase etteteatamise tähtaja möödumisel. Töötaja on töövaidluskomisjonile 04.09.2014.a teatanud, et tööandja on kõik tasud välja maksnud, millest tulenevalt ringkonnakohus järeldab, et poolte vahel puudub vaidlus saamata jäänud töötasu nõudes ning 30-päevase etteteatamise tähtaja mittejärgimine ei ole kaasa toonud töösuhte poolte õiguste rikkumist. 14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda. Apellant palus tööandjalt mõista välja töötaja poolt kohtumenetluses kantud menetluskulud kokku summas 1000 eurot. Töötaja kulutas apellatsioonkaebuse koostamisele ja kohtule esitamisele õigusabikuluna 300 eurot (3 tundi×100 eurot/tund). Kuna apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangut K.R.i menetluskuludele. Apellandi kanda tuleb jätta ka vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtule esitatud andmetel piirdusid RR Lektus AS menetluskulud ringkonnakohtus esindaja tasuga summas 70 eurot, mis koosneb K.R.i apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest, kokku 1 tund, tunnihinnaga 70 eurot. Arve esitaja Kalwi Kinnisvara OÜ ei ole käibemaksukohuslane. Ringkonnakohtu hinnangul on 9 tegemist vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Apellandilt kuulub seega vastustaja kasuks välja mõistmisele vastustaja menetluskulu summas 70 eurot. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid maakohtu menetluses töötajalt tööandja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurusele. Seega ringkonnakohus ei anna hinnangut tööandja menetluskulu suurusele maakohtus. Maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotus ja nende rahaline suurus jäävad käesoleva otsusega muutmata. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10