MS § 238 lg 2 kohaldamisega karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 11 kuud 27 päeva.
aprilli 2014 otsusega mõistetud karistuse võrra, millest arvati maha tehtud üldkasuliku töö tunnid. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti D. Berjozkinile 11 kuud ja 27 päeva vangistust, mis kuulus kandmisele alates
Määruskaebus
lg 4 kohaselt arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Maakohus ei ole aga ühtegi nimetatud asjaolu D. Berjozkini puhul arvestanud ega nende osas seisukohta võtnud. Seega puuduvad määruses asjakohased põhjendused selle kohta, miks isik jäeti vangistusest vabastamata. Pelgalt kinnipeetava väide, et ta ei soovi vangistusest vabaneda, ei tähenda, et vangla taotlust ei tuleks sisuliselt arutada. Ei karistusseadustik ega vangistusseadus ei näe ette, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine eeldab tingimata kinnipeetava nõusolekut. Samuti mitte seda, et nõusoleku puudumine välistab automaatselt küsimuse sisulise arutamise või kinnipeetava vabastamise. 6. Maakohus ei ole D. Berjozkini vabastamise osas sisulist seisukohta võtnud ega kaalunud
MS § 339 lg 1 p 7 järgi on põhjenduste puudumine oluline kriminaalmenetluse rikkumine, mis KrMS § 341 lg 2 kohaselt tingib kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Kuna kriminaalmenetluse rikkumine puudutab ainult kohtumääruse tegemist, saadab ringkonnakohus KrMS § 341 lg 4 kohaselt asja maakohtu samale koosseisule uue määruse tegemiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.