Obsah (8)

§ 177§ 174§ 175§ 456§ 663§ 657§ 651§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Ande Tänav ja Tiit Kollom Määruse tegemise aeg ja koht 26.04.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-21098 Tsiviilasi AO hagi DH v

) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse 2 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 11.09.2014 otsusega rahuldati AO hagi DH vastu võla ja viivise saamiseks ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsust osaliselt, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hageja nõue 5 000 euro ulatuses rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2015 otsusega jäeti Harju Maakohtu 11.09.2014 otsus muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata 13.10.
2. 29.10.2015 kirjas teavitas maakohus hagejat võimalusest esitada kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldus hiljemalt 12.11.
4. Hageja palus 05.11.2015 menetluskulude kindlaksmääramise taotluses määrata tema menetluskuludena kindlaks ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 761,49 eurot, sh riigilõiv 550 eurot, esindaja kulu maakohtus 1 413,67 eurot, muud menetlusega seotud kulud 149,82 eurot (maakohtu menetlusega seotud kulu kokku 2 113,49 eurot) ning esindaja kulu apellatsioonimenetluses 648 eurot. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks viivise menetluskuludelt määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5. Hageja täpsustas, et tema kohtuvälised kulud maakohtus olid järgmised: - arve nr 2/13/O: hagi koostamine ja kohtule edastamine 2,4 tundi (130 eurot/tund), bürookulud summas 9,36 eurot (paber, printimine), teenuste maksumus kokku 385,63 eurot; - arve nr 5/13/O: vastuse koostamine ja kohtule edastamine 2 tundi, kokku 260 eurot, vastuse täiendamine kohtu nõudele, kohtu küsimustele vastamine 1 tund, kokku 130,00 eurot, bürookulud summas 11,70 eurot (paber, printimine), maksumus kokku käibemaksuga 482,04,eurot; - arve nr 120: 28.05.2014, 29.05.2014 kohtunõudele vastamine ja kulude nimekirja esitamine, 29.05.2014 istungil osalemine 1 tund, 130 eurot, kostja istungi edasilükkamise taotlusele vastamine 0,5 tundi, 65 eurot; 01.09.2014 kohtuistungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 2 tundi, 260 eurot, maksumus kokku 455 eurot, käibemaksuga 546 eurot; - kohtutäituri teenus 36 eurot; - tõlkekulu (dokumentaalsed tõendid) 37,02 eurot; - ajalehe kuulutus (lep. lõpet.) 76,80 eurot. Apellatsioonimenetlusega seonduvad kulud on vastavalt arvele nr 191 kostja apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs, vastuse koostamine ja kohtule edastamine 4 tundi, (130 eurot/tund), kokku 540,00 eurot, maksumus koos käibemaksuga 648 eurot.
6. Hageja kinnitas, et kõik kohtule esitatud andmed menetluskulude kohta on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-13-
7. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
8. Kostja vaidles hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu, palus jätta menetluskulud kostjalt välja mõistmata või alternatiivselt vähendada menetluskulusid kuni mõistliku suuruseni asja keerukust arvestades. Kostja põhjendas, et Harju 3 Maakohtu 11.09.2014 otsus jõustus vaidlustamata osas juba 11.10.
9. Seega jõustus ka 11.10.2014 kulude jaotuse kohta tehtud lahend. Maakohus selgitas otsuses, et hagejal on õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise avaldus koos menetluskulude nimekirjaga 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest alates. Kostja viitas, et toimikust ei nähtu, et hageja oleks esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 30 päeva jooksul, alates 11.10.
10. Järelikult ei kasutanud hageja oma seadusega tagatud õigust menetluskulude hüvitamiseks. Seega ei ole hagejal seoses tähtaja möödumisega õigust esitada menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, mistõttu tuleks menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jätta rahuldamata.
11. Kostja esitas vastuväited ka apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludele. Hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses taotluste esitamiseks antud tähtajaks (28.08.2015). Seega pole kostja arvates hagejal õigust nõuda apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude hüvitamist. Alternatiivselt kostja leiab, et kulud ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu 4 tundi ei ole põhjendatud. Vastus oli vähem kui 2 lehekülge pikk ja hageja oli kasutanud oma vastuses ka juba eelnevalt maakohtule esitatud vastustes mainitud seisukohti. Seega ei ole usutav, et see võttis aega 4 tundi. Põhjendatud aeg on kostja arvates 1,5 tundi. Lisaks on tunnitasu määr 130 eurot + käibemaks kostja arvates ebamõistlikult kõrge. Lubamatu on apellatsioonkaebusega tutvumise ning selle analüüsi eest küsitud esindaja tasu 150 eurot + käibemaks. Kostja arvates on põhjendatud tasu tunnis 140 eurot ((150+130)/2). Esimese astme kohtu määrus
12. 22.02.2016 määrusega rahuldas Harju Maakohus AO avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus mõistis kostjaks hageja kasuks välja menetluskulud 2341,42 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni.
13. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna kostja vaidlustas maakohtu otsust vaid osaliselt ja hageja ei kasutanud pärast maakohtu otsuse osalist jõustumist oma õigust nõuda menetluskulude hüvitamist, siis ei saa hageja enam nõuda maakohtu menetlusega seotud kulude hüvitamist. Kohus selgitas, et kostja on oma olemuselt esitanud apellatsioonkaebuse kogu nõude suuruse vastu, kuivõrd kaebuse esitamisel ei ole võimalik põhinõude suurust poolitada, st vaidlustades osa väljamõistetud põhinõudest, vaidlustab kostja kogu nõude suuruse, sh viivised, mille määr sõltub otseselt põhinõude suurusest. Eeltoodust tulenevalt ei olnud võimalik hagejal enne otsuse jõustumist ka kohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust esitada.
14. Samuti ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, et kuna hageja ei esitanud ringkonnakohtule oma menetluskulude nimekirja, siis ei ole tal õigust nõuda ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskulude väljanõudmist. Maakohus selgitas, et Ringkonnakohtu otsuse tegemise ning jõustumise ajal kehtinud

§ 177

lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui 4 menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Eeltoodust tulenevalt annab kohus menetlusosalisele, kelle kasuks menetluskulud välja mõisteti, mõistliku tähtaja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamiseks peale lahendi jõustumist. Seega, on põhjendamatu ka kostja väide, millega tuleks jätta kostjalt hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulud välja mõistmata. 10. Maakohus nõustus kostja esitatud vastuväitega hageja esindaja tunnihinna osas. Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabiteenust tunnihinnaga 130 eurot/h ja 150 eurot/h, millele lisandus käibemaks. Maakohus leidis, et tegemist on õigusteenuse osutamisel keskmisest kõrgema hinnaga, mis käesoleva tsiviilasja puhul ei ole põhjendatud. Käesolev tsiviilasi ei ole tavapärasest keerukam, menetlus läbis vaid kaks kohtusüsteemi astet. Tõendite maht ei ole tavapärasest mahukam. Tsiviilasja ajaline kestvus ei ole keskmisest pikem. Asjas ei ole olnud vaja tavapärasest enam süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, mistõttu ei anna eeltoodu võimalust lugeda tsiviilasja keerukaks

§ 175lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel.

Seega ei ole millegagi põhjendatud tunnitasu määr 150 eurot + käibemaks. Kohus lähtus tunnihinna määramisel Riigikohtu praktikast. Arvestades eeltoodut ning asja olemust, luges maakohus põhjendatuks ja vajalikuks hagejale õigusabi osutanud esindaja tunnihinnaks 120 eurot, millele lisandub käibemaks. 11. Maakohus hindas ka menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus leidis, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduses taotletud menetluskulud ei olnud täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Maakohus põhjendas, et puudub alus bürookulude hüvitamiseks (RKTKm 3-2-1-102-11 p 14). Maakohtu menetlusega seonduvatest kuludest pidas maakohus põhjendatuks 1981,42 eurot, sh 550 eurot riigilõiv, 1 281,60 eurot õigusabikulud ja 149,82 eurot muud menetlusega seotud kulud. Apellatsioonimenetluse kuludest pidas maakohus põhjendatuks ja vajalikuks kuluks seoses apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega 4 tunni asemel 1,5 tundi. Maakohus luges põhjendatuks hageja menetluskulusid seoses ringkonnakohtu menetlusega summas 360 eurot (2,5h x 120 eurot/h + 20% km).

§ 177

lg 4 alusel kohus märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus

1. DH palus tühistada maakohtu määruse kostjalt hageja kasuks välja mõistetud maakohtu menetlusega seonduvate kulude 1981,42 euro osas.
2. Kostja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et apellatsioonkaebus oli esitatud kogu nõude suuruse vastu ja et vaidlustades osa väljamõistetud põhinõudest, vaidlustab kostja kogu nõude suuruse, seejuures ka viivised, mille määr sõltub otseselt põhinõude suurusest. Apellatsioonkaebuses oli expressis verbis väljendatud kohtuotsuse osa, millega apellant ei nõustunud.

§ 456

lg 4 sätestab, et kohtuotsuse seaduslik vaidlustamine peatab kohtuotsuse jõustumise. Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Asjaolu, et kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-21098 jõustus vaidlustamata osas kinnitab ka see, et hageja esitas koheselt täitmisavalduse kohtutäiturile nõude vaidlustamata osas väljamõistmiseks ning selles osas algatati täitemenetlus nr 022/2015/

1. Maakohus ei ole põhjendanud, oma väidet, miks ei olnud võimalik põhinõuet poolitada. Kuna vaidlustatud 5 000 eurot oli konkreetne 5 summa ja vaieldi selle üle, millise võla katteks antud summa üle kanti, siis on põhjendamatu maakohtu väide, et 5 000 eurot ei olnud võimalik põhinõudest eraldada.
2. Maakohtu otsuse resolutsioonis oli viide

§ 174

lg-le 1, mille kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega oli hagejale antud 30-päevane tähtaeg esimeses kohtuastmes kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks pärast menetluskulude kohta tehtud lahendi jõustumisest. 15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Koosmõjus

§ 456

lg 4 ning

RS § 3 lg-ga 1 jõustus terve kohtuotsus vaidlustamata osas, sh menetluskulude osas. Kostja on seisukohal, et koos 11.10.2014 jõustunud vaidlustamata osaga ehk 8 000 euroga jõustus otsus proportsionaalselt ehk 61 % ulatuses ka menetluskulude osas. Kuna hageja ei kasutanud oma õigust õigeaegselt esitada kohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlus maakohtu poolt antud tähtaja jooksul, siis järelikult hageja ei soovinud maakohtus tehtud menetluskulude hüvitamist. Ei ole õiguspärane nõuda kostjalt neid menetluskulusid, mille osas ei ole hageja õigeaegselt taotlust esitanud. Menetluse edasine käik 16. AO vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. 17. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 18. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt

§ 657

lõike 1 punktile 21 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes maakohtu määruse põhjendusi menetluskulude kindlaksmääramise korra osas. DH määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 19. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Määruskaebuses on määrust vaidlustatud üksnes osas, milles maakohus on rahuldanud AO menetluskulude kindlaksmääramise avalduse maakohtu menetlusega seotud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks väljamõistmise osas.

1. Kolleegiumi arvates tuleb muuta maakohtu põhjendust menetluskulude kindlaksmääramise korra osas. Olenemata sellest, kas maakohtu otsus oli osaliselt jõustunud ja kas seda täideti täitemenetluses, ei olnud enne põhinõude osas menetluse täielikku lõppemist võimalik alustada menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. Otsuse osaline jõustumine ei anna menetlusosalisele võimalust alustada vähemalt jõustunud osa ulatuses menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. Selline järeldus ei oleks kooskõlas menetluskulude kindlaksmääramise põhimõtetega. 6
2. Harju Maakohtu 11.09.2014 otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Riigikohus on enne 01.01.2015 kehtinud

§ 174

lg 1 kohaldamise osas selgitanud, et lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (

§ 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3) (RKTKm 3-2-1-102-11 p 14).

Sellest järeldub, et menetluskulude kindlaksmääramine sai alata alles siis, kui asjas tehtud lõplik lahend oli jõustunud, st menetlus lõppenud kogu menetluses olnud nõude osas. Järelikult on välistatud olukord, kus otsuse osalisel jõustumisel oleks võimalik paralleelselt vaidlustatud nõude osas menetluse jätkumisega alustada menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. 22. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 177lg 1 p-s 2 sätestatud menetluskulude kindlaksmääramise korda.

Riigikohus on selgitanud, et kui kas või ühes kohtuastmes on lõpplahend tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (RKTKo 3-2-1-147-14 p 22). 23. Eeltoodust lähtudes ei anna määruskaebuse esitaja väited alust maakohtu määruse tühistamiseks maakohtu menetlusega seotud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks väljamõistmise osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus määras kindlaks hageja esindaja põhjendatud ja vajaliku kulu. 24.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 25. Vastavalt

§ 178

lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/