KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht
- märts 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-515 Haldusasi V. V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seonduvalt kaebaja transportimisega ilma turvavööta 18.11.2014, 15.12.2014, 16.02.2015 ja 08.04.2015 Kaebaja – V. V. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Menetlusosalised RESOLUTSIOON Tagastada kaebus läbivaatamatult. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) registreeriti 30.09.2015 V. V. avaldus kriminaalasja algatamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot selle eest, et PPA transportis teda 18.11.2014, 15.12.2014, 16.02.2015 ja 08.04.2015 Tallinna Vanglast Harju Maakohtusse ja Tallinna Ringkonnakohtusse ilma turvavööta, tekitades temas hirmu ja alaväärsustunnet. PPA jättis 06.10.2015 vastusega nr 1.3-1/1014-2 taotluse rahuldamata.
- PPA-s registreeriti 08.03.2016 V. V. korduv taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seonduvalt turvavööta transportimisega. PPA vastas V. V.le 10.03.2016 vastusega nr 1.3-1/1014-4, milles märkis, et on samasisulise taotluse juba lahendanud ning korduvas nõudes pole esitatud uusi asjaolusid, mis tingiks 06.10.2015 vastuses tuvastatu ümbervaatamise. PPA jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
- V. V. esitas 14.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA-lt 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt tema turvavööta transportimisega 18.11.2014, 15.12.2014, 16.02.2015 ja 08.04.
- Kaebaja leiab, et PPA täitis karistusseadustiku § 425 lg 1 koosseisu, seades ohtu kaebaja elu ja tervise, kuna kaebaja ei saanud kasutada turvavööd. Sellega tekitati kaebajas alaväärsustunnet ja hirmu. Kaebaja viitas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lg-le 2, §-dele 10 ja 18 ning märkis, et arvestada tuleb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) seisukohtadega. KOHTU PÕHJENDUSED
- Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 1
(3)Kohus leiab, et kaebus on materiaalõiguslikult perspektiivitu ja tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Riigikohus on pidanud õigeks kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel olukorras, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15 ja asjas nr 3-3-1-2913, p 24).
- Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusteks muuhulgas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ning vähemalt ühe RVastS § 9 lg-s 1 loetletud aluse esinemine.
- Vangistusseaduse (VangS) § 109 lg 2 sätestab, et saatemeeskonna ülesanded ja töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega ning lg 5 järgi kaasatakse kinnipeetavate saatmiseks vajadusel politseiametnikke. Justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 17, 01.01.2014-20.02.2016 kehtinud redaktsioonis) § 11 sätestab, et saateülesande täitmine toimub alarmsõidukiga või muu selleks sobiva sõidukiga (saateauto). Määruse nr 17 § 12 lg 1 kohaselt on alarmsõidukis saadetavate paigutamiseks lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Muus sõidukis peab olema võimalik saadetavat vahetult jälgida. Seega ei ole kehtestatud nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutatavas sõidukis peaks kinnipeetavale olema turvavöö. Ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määrusest nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ ega selle lisadest ei tulene, et eriotstarbelises sõidukis peaksid reisijatele tingimata olema turvavööd (vt lisast 5 M-kategooria sõidukite ja eriotstarbeliste sõidukite jaotust ning lisast 1 kood 620 või lisast 2 kood 615). Kohtu järeldust ei muuda ka asjaolu, et liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p 4 järgi on juhil keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole LS § 30 lg 1 kohaselt turvavööga kinnitatud. Nimelt sätestab LS § 30 lg 1, et sõitja peab olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud sõidukis, millel on turvavööd. Kuna saateauto kui eriotstarbelise sõiduki puhul ei ole sätestatud nõuet turvavöö võimaldamiseks, siis ei saa olla nõutav ka turvavöö kinnitamine.
- EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt nt Riigikohtu 15.03.2010 otsuse nr 3-3-1-93-09 p 11). EIK praktikast ei tulene, et turvavöö puudumine kinnipeetava saateautos kujutaks endast inimväärikuse alandamist. Vastupidi, 10.06.2014 otsuse Voicu vs. Rumeenia (avaldus nr 22015/10) p-s 63 leidis EIK, et ainuüksi turvavöö puudumine kinni peetava isiku transportimisel ei kujuta endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 (alandava kohtlemise keelu) rikkumist. EIK arvestas otsuses ka CPT soovitusega, et sõidukid võiksid olla varustatud adekvaatsete istekohtade ja kinnitustega, mis hoiaksid ära tasakaalu kaotamise, kuid lisas seejärel, et Rumeenia seadusandlus ei nõua, et sõiduki istmed oleksid turvavööga varustatud (otsuse p 62 viitega p-le 38). Eelnevat arvestades jõudis EIK ikkagi järeldusele, et avaldaja inimväärikust ei ole ainuüksi turvavöö puudumisega alandatud.
- Kohus leiab, et ka praegusel juhul ei kujutanud kaebajale transportimisel turvavöö mittevõimaldamine endast inimväärikuse alandamist. Kaebaja tugineb üldisele hirmutundele võimaliku avarii toimumise ees ega ole viidanud reaalsele ohuolukorrale, mille pärast tulnuks konkreetselt muret tunda. Samuti ei viita kaebaja tervisekahjustuse ega kehavigastuse tekkele. Arvestada tuleb veel seda, et kaebajat transporditi turvavööta vaid neljal päeval (ilmselt edasi2
(3)tagasi kokku kaheksa korda) ning et Tallinna Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse või Harju Maakohtusse kestab sõit lühikest aega (kaardirakenduse Google Maps järgi Tallinna Ringkonnakohtusse kuni 10 minutit ning Harju Maakohtu erinevatesse kohtumajadesse 5-10 minutit). Seega isegi, kui kaebaja tundis turvavööta sõidu pärast muret, siis asjaolusid arvestades ei saavutanud tema võimalikud kannatused ilmselgelt sellist taset, mille põhjal tuvastada inimväärikuse alandamine ja mõista talle välja mittevaralise kahju hüvitis. Kohtu seisukohta kaebuse edulootuste puudumise osas kinnitab ka riigisisene kohtupraktika (Tartu Halduskohtu 26.09.2014 otsuse p 18 asjas nr 3-14-50320, 03.10.2014 otsuse p 24 asjas nr 314-50981, 19.11.2015 p 8 asjas nr 3-15-2104, 23.10.2014 otsuse p 16 asjas nr 3-14-50966 ning Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2015 otsuse p 15 asjas nr 3-14-50596 ja 17.03.2015 otsuse p 19 asjas nr 3-14-220). 9. Kuna kohus tagastab kaebuse selle edulootuste puudumise tõttu, puudub vajadus menetlusabi taotluse lahendamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 3
(3)