← Eesti

3-14-51676/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene

  1. aprill 2016, Tartu 3-14-51676 Haldusasi OÜ Autoelite kaebus Maksu- ja Tolliameti
  2. juuli
  3. a maksuotsuse nr 12.2-3/017120-19 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  4. veebruari
  5. a otsus Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Autoelite Vastustaja Maksu- ja Tolliamet RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu
  8. veebruari
  9. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Autoelite kaebus täielikult rahuldamata.
  10. Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
  11. Jätta kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  12. mai
  13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Maksu- ja Tolliameti
  15. juuli
  16. a maksuotsusega nr 12.2-3/017120-19 vähendati OÜ Autoelite poolt juunis 2013 deklareeritud sisendkäibemaksu kokku 8400,01 eurot ja nõuti samas summas tagasi käibemaksu enammakse. Maksuotsuse kohaselt kajastas OÜ Autoelite käibedeklaratsioonis sõidukite ostuarvete alusel sisendkäibemaksu ja arvas selle maha, kuid tegelikult OÜ Autoelite sõidukite eest ei tasunud.
  17. OÜ Autoelite esitas halduskohtule kaebuse, milles palus maksuotsus tühistada. Kaebuse kohaselt on maksuotsus piisavalt põhjendamata ja tõendeid on hinnatud valesti. Vale on seisukoht, et sõidukid võõrandati tasuta võõrandamise tehingutega. Äriühingu raamatupidamisdokumentidega on tõendatud nelja sõiduki eest tasumine.
  18. Tartu Halduskohtu
  19. veebruari
  20. a otsusega rahuldati kaebus ja tühistati maksuotsus. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
  21. Maksuotsuse kohaselt asuvad kõik tehingutes osalenud äriühingud samal aadressil ja tegutsevad samal tegevusalal, füüsilised isikud on omavahel seotud ning sõidukite omand anti üle. OÜ Aivor, kes võõrandas kaebajale
  22. a juunis neljast sõidukist kolm, esindaja M. Sallo sai
  23. detsembril 2013 kaebaja ainuosanikuks ning saab seetõttu osaleda tehingute tulemusena õigusvastaselt saadud tulu jagamises näiteks dividendi võtmise kaudu. Tehingud vormistati sularahaarveldustena, kuigi sularaha kasutamiseks puudus kaalukas põhjus. Äsja tegutsema asunud äriühinguna puudusid kaebajal vahendid sõidukite eest tasumiseks. Ka kaebaja tegevust väidetavalt laenuga finantseerinud Taipan Haldus OÜ-l ning viimasele laenu andnud A.R. l puudusid selleks vajalikud vahendid. 3.
  24. Eeltoodud asjaoludest hoolimata leidis kohus, et põhjendatud pole maksuotsuse järeldus, et kaebaja sai vaidlusalused sõidukid vara tasuta võõrandamise tehingute, mitte müügilepingu alusel. Ehkki maksuhaldur on esitanud andmed selle kohta, et tehingutes osalenud äriühingute esindajatena tegutsenud füüsilised isikud olid tuttavad ja tööalaste suhete kaudu seotud, puuduvad andmed selle kohta, et sõidukeid võõrandanud äriühingud oleksid kaebaja lähikondsed või seotud muul viisil, mis selgitaks nõustumise vara tasuta ühelt äriühingult teisele üleandmisega. Kuna äriühingu tegutsemise eesmärgiks on kasumi teenimine, ei saa tasu eest omandatud vara tasuta üleandmist teisele äriühingule pidada tavapäraseks. Maksuhaldur ei ole esile toonud asjaolusid, mis võinuks motiveerida sõidukite võõrandajaid – OÜ-d Aivor või OÜ-d Nordport Logistics – neile kuuluvast varast tasuta loobuma. 3.
  25. Selliseks motivaatoriks ei saa pidada asjaolu, et OÜ Aivor esindajana tegutsenud M. Sallo sai ca 6 kuud hiljem kaebaja seaduslikuks esindajaks. Maksuhaldur ei ole väitnud, et tehingute tegemise ajal oleks olnud eelkokkulepe kaebaja osa võõrandamiseks M. Sallo kontrollitavale äriühingule. Kohtumenetluses kinnitas A.R. (ainuosanik OÜ-s Taipan Haldus, ning viimane osaühing oli omakorda kaebaja ainuosanikuks), et osaühingu osa võõrandamise kavatsus tekkis alles
  26. a sügisel seoses kaebaja mitterahuldavate majandustulemustega. Seetõttu ei pidanud kohus võimalikuks seostada M. Sallo poolt kaebaja osa omandamist OÜ Aivor poolt vara väidetava tasuta võõrandamisega. 3.
  27. Ka kaebaja poolt sõidukite võõrandamise tehingutega seotud sisendkäibemaksu tagasinõudmine ei saanud tuua OÜ-le Aivor või OÜ-le Nordport Logistics kasu. 3.
  28. Nendel asjaoludel ei ole vara tasuta võõrandamise kohta põhjendatud kahtluse loomiseks piisav see, et tehingud toimusid väidetavalt sularahaarveldustena, või et kaebajal sõidukite ostmiseks vajalikud vahendid väidetavalt puudusid. 3.
  29. Samuti ei nõustunud kohus maksuhalduri seisukohaga, mille järgi pole eluliselt usutav, et kaebaja sai laenu tähtajatu ja tasuta laenulepingu alusel OÜ-lt Taipan Haldus. Viimatinimetatud osaühing oli kaebaja ainuosanikuks ja A.R. OÜ Taipan Haldus ainuosanikuks. Nad võisid olla huvitatud kaebaja tegevuse finantseerimisest soodustingimustel, lootuses teenida tulevikus omanikutulu. Sellise laenulepingu ülesütlemine on võlaõigusseaduse § 398 lg 1 järgi lubatud ja seetõttu ei ole alust maksuhalduri väitel, et sarnastel tingimustel antud laenu ei saakski sisuliselt tagasi nõuda. Lisaks, ehkki asjas kogutud tõendid ei kinnita kaebaja finantseerimiseks piisavate vahendite olemasolu A.R. l, ei kinnita need ka vastupidist. 2 3.
  30. Põhjendatud kahtlust ei loo ka asjaolu, et sõidukid asusid nii enne kui pärast võõrandamist samas asukohas. Tunnistajad on selgitanud, et sõidukite võõrandamine samal tegevusalal tegutsevale teisele äriühingule on tavapärane ning võib olla tingitud äriühingu soovist vabastada sõiduki soetamiseks kulutatud rahalised vahendid uute sõidukite soetamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  31. Maksu- ja Tolliamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
  32. Kaebaja kasutas teadlikult OÜ-de Aivor ja Nordport Logistics rekvisiitidega arveid vaid selleks, et tekitada endale võimalus sisendkäibemaksu tagastusnõudeks. 4.
  33. Halduskohus on ekslikult leidnud, et lisaks arve nõuetele mittevastavusele tuleks ära põhjendada ka arve varjus tehtud tehing. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks piisab juba asjaolust, et arvel kajastatud tehingut tegelikkuses ei toimunud ning müüja oli sellest teadlik. 4.
  34. Kaebaja pole suutnud maksumenetluses esitada tõendeid, mis kinnitaks sõidukite eest sularahas tasumist. 4.
  35. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et tähtis on hinnata maksuhalduri poolt ümberkvalifitseeritud tehingu elulist usutavust. Isegi kui halduskohtul on õigus ja toimunud ei ole tasuta võõrandamise tehingut, siis iseenesest ei tähenda see seda, et tehing on toimunud arvel kajastatud viisil ehk sõiduki ostu-müügi tehinguna. 4.
  36. Halduskohus on ekslikult asunud seisukohale, et seotud isikud saavad olla vaid lähikondsed. Seotud isikud võivad olla ka pikaajalistes ärisuhetes olevad isikud või ühes valdkonnas tihedalt koos töötavad isikud. Antud juhul oli tegemist isikutega, kes tegutsesid kõik koos samas kohas – Anne Autoaias. 4.
  37. Maksuhaldur on põhjendanud tasuta üleandmise eesmärki. Selleks on alusetu sisendkäibemaksu tagastusnõude tekitamine. Sellisel viisil vara loovutamise eesmärgiks ongi näilikest tehingutest mulje jätmine ning alusetu tagastusnõude tekitamine. Sõidukid tegelikkuses ei liikunud ja jäid autode müügiplatsile. 4.
  38. Kindlasti pole tavapärane see, et sõidukid võõrandatakse ühel ja samal müügiplatsil asuvate äriühingute vahel, keda võib pidada seotud isikuteks.
  39. OÜ Autoelite vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta ning põhjendatakse seda järgnevalt. 5.
  40. Kohtuotsus on põhjendatud. Müügitehingud toimusid kaebaja poolt kinnitatud tingimustel. 5.
  41. Tõendatud on, et A.R. l oli autode eest tasumiseks rahalisi vahendeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  42. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata.
  43. Vaidlusaluses maksuotsuses leitakse seda, et kaebaja ei tasunud kontrollitaval perioodil (
  44. a juuni) OÜ-dele Aivor ja Nordport Logistics sõidukite eest ja seega ei tekkinud tal ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Vaidlust pole küll selles, et autode omand võis üle minna kaebajale, kuid maksuhaldur seab kahtluse alla just selle, et kaebaja autode eest reaalselt tasus. Seda põhjendab maksuhaldur eeskätt järgmiste asjaoludega: 7.
  45. tehingute alusel saadud autod asusid ka pärast seda, kui kaebaja oli need omandanud, edasi samal aadressil, Kaunase pst 72 Tartu (tl 15, kd I); 3 7.
  46. tehingutes osalenud äriühingud on läbi erinevate füüsiliste isikute omavahel seotud. Nii oli A.R. , kes andis sõidukite ostmiseks laenu OÜ-le Taipan Haldus, juhatuse liige OÜ-s Kaksikvara ning töötaja OÜ-s Aivor. Samal ajal oli A.R. juhatuse liige äriühingus, kellele ta laenu andis (OÜ Taipan Haldus) ning viimane oli kaebaja osanikuks. OÜ Kaksikvara töötaja on E.K. , kes oli tehingute tegemise ajal omakorda kaebaja juhatuse liige. Alates detsembrist 2013 (pool aastat pärast vaidlusaluseid tehinguid) sai kaebaja juhatuse liikmeks M. Sallo, kes esindab ka sõidukite võõrandajaid – OÜ-sid Aivor ja Nordport Logistics (tl 15 ja 18, kd I); 7.
  47. kõik tehingutes osalenud isikud tegelevad sõidukite ostu-müügiga (tl 15p, kd I); 7.
  48. kaebaja raamatupidamise andmetel tasuti autode eest sularahas. Kuna kaebajal endal vajalikud rahalised vahendid puudusid, võttis kaebaja laenu OÜ-lt Taipan Haldus. Sealjuures laenas vajaliku raha OÜ-le Taipan Haldus kõigepealt A.R. , ja seejärel laenas OÜ Taipan Haldus sama rahasumma edasi kaebajale. Laenu tagastamise kuupäeva ei olnud kokku lepitud ja laenu intress oli 0%. Sellisele käitumisele puudub põhjendus ning on alust arvata, et laenuandmist tegelikult ei toimunud (tl 15p, kd I). Sealjuures oli A.R. ise Taipan Haldus OÜ juhatuse liikmeks ja sisuliselt toimus laenutehing iseendaga (tl 16p, kd I); 7.
  49. tõendatud pole, et A.R. l oleks olemas laenu andmiseks vajalik rahasumma. A.R. on küll aastatel 2003-2006 võtnud oma pangakontolt välja aeg-ajalt 10 000 krooni kaupa raha, kuid need summad olid tõenäoliselt isiklikuks otstarbeks. Eluliselt pole usutav raha hoidmine sularahana 10 aasta vältel, kuivõrd A.R. on ise kinnitanud, et alates 2006-st aastast käib majandustegevus eranditult äriühingute kaudu; 7.
  50. lisaks võeti raha välja kroonides, kuid laenu, 46 000 eurot, andis A.R. eurodes. Ehkki A.R. on kuni
  51. a novembrini tõepoolest eurosid ostnud, on usutav, et see on toimunud seoses tegevusega kasutatud autode ostmise ja müümise alal (tl 15p-16, kd I); 7.
  52. laenu andmise võimaluse puudumist A.R. l kinnitab ka asjaolu, et kuni
  53. a jaanuarini tasus A.R. maksuvõlga, mille tasumine oli ajatatud põhjusel, et tal puudusid maksusumma koheseks tasumiseks vahendid (tl 16p, kd I); 7.
  54. isikute vahel liikus väidetavalt eranditult sularaha, kuigi kaalukas põhjendus sularahas arveldamiseks puudus ning samas on sularahas laenu andmisega seotud suuremad riskid, kuna kolmandad isikud ei saa laenu andmist vajadusel tõendada; 7.
  55. lühikese ajavahemiku möödudes (
  56. mai –
  57. detsember 2013) vahetus kaebaja juhatuse liige. Selleks sai M. Sallo, kes oli eelnevalt sõidukite müüjate esindusõiguslik isik. On usutav, et kasu saamise võimalus ajendaski M. Sallot tehinguid tegema (tl 17p, kd I); 7.
  58. tehingute eesmärgiks oli maksukasu saamine alusetu käibemaksu tagastusnõude kaudu (tl 17, kd I). 7.
  59. kaebaja tegevus sai olla üksnes teadlik ja tahtlik (tl 18, kd I).
  60. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga (st maksuhalduriga), et neil asjaoludel on põhjendatud järeldus, et tehinguid ei ole näidatud kujul (sõidukite ostu-müügi tehingutena) tegelikkuses toimunud ning vastavalt oli kaebaja poolt sisendkäibemaksu mahaarvamine põhjendamatu. Erinevalt halduskohtust ei pea ringkonnakohus kaebaja näidatud viisil tehingute toimumist tõendatuks ning leiab, et toodud asjaoludel ei saa neid pidada ka eluliselt usutavaks.
  61. Halduskohus on esiteks leidnud, et puuduvad andmed, et sõidukeid võõrandanud äriühingud oleksid kaebaja lähikondsed või seotud muul viisil, mis selgitaks nõustumise vara tasuta ühelt äriühingult teisele üleandmisega. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mida täpselt on halduskohus mõelnud termini „lähikondsed“ all, kuid osundab, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades pole kahtlust selles, et tehingutega seotud füüsilised ja juriidilised isikud olid omavahel piisavalt seotud selleks, et sõlmida näilikke tehinguid maksukasu (arvetel näidatud sisendkäibemaksu tagasinõudmise õigus) saamise eesmärgil ühele isikutest. Vaidlust pole selles, et füüsilised isikud olid omavahel 4 pikaajalised tuttavad, tegelesid samas asukohas sama tegevusega (autode müügiga) ning olid töötamise, esindamise või juhatuse liikme staatuse kaudu seotud ka ühtede ja samade äriühingutega (vt ülal p 7.1-7.3). On usutav, et sellise tutvuse ning seotuse korral on isikutevahelised sidemed piisavalt tugevad, et selgitada ka vara võõrandava äriühingu jaoks pealtnäha kahjumlikku tehingut – vara võõrandamist tasuta. Sellisel juhul jääb maksueelis – arvetel näidatud sisendkäibemaks – lõppkokkuvõttes ikkagi ühtede ja samade isikute siseringi. Kui aga võõrandavad äriühingud oleksid tõepoolest käitunud viisil, mis on äriühingu jaoks esmapilgul kasumlikum, st võõrandanud vara tasu eest, ei oleks nad seda eelist saanud. Seetõttu ei saa pidada asjakohaseks halduskohtu poolt väljatoodut, et sisendkäibemaksu tagasinõudmine ei saanud tuua võõrandajatele (OÜ-d Aivor ja Nordport Loigstics) kasu.
  62. Seda, et maksueelise saamine oli vaidlusaluste tehingute eesmärgiks, kinnitab ka see, et sõidukeid võõrandanud äriühingute esindaja M. Sallo sai vaid pool aastat hiljem kaebaja juhatuse liikmeks. Halduskohus on liialdatud tähelepanu pööranud sellele, et maksuhaldur ei ole viidanud, et sellekohane eelkokkulepe oleks olnud tehingute tegemise ajal ja et A.R. on halduskohtu istungil kinnitanud, et kavatsus osa võõrandamiseks tekkis alles hiljem. Ilmselgelt on sellist eelkokkulepet maksuhalduril raske kui mitte võimatu tõendada. Mis puudutab A.R. ütlust, siis ei saa seda pidada kuigivõrd usaldusväärseks, sest seda ütlust ei saa kuidagi kontrollida ning A.R. vaidlusaluste tehingutega seotud isikuna on tõenäoliselt huvitatud maksuotsuse tühistamisest ning kaebaja poolt sündmuste kohta esitatud versiooni toetamisest.
  63. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et kaebaja poolt ostu finantseerimine näidatud viisil ei ole usutav. Halduskohus pidas võimalikuks sellise, ilma kindla tasumise tähtpäevata ja 0%-lise intressiga laenulepingu sõlmimist, leides, et Taipan Haldus OÜ kaebaja ainuosanikuna ja A.R. Taipan Haldus OÜ ainuosanikuna võisid olla huvitatud kaebaja tegevuse finantseerimisest soodustingimustel. Ringkonnakohus osundab esiteks, et selle küsimuse puhul on halduskohus pidanud võimalikuks käitumist, mille ta varem välistas – et äriühing ei pruugi käituda ainult kohese varalise kasu saamise eesmärgist lähtudes, vaid võib silmas pidada ka muid tulutoovaid eesmärke (vrd käesoleva otsuse p 9). Teiseks on ringkonnakohtu jaoks veenvad maksuhalduri poolt esitatud argumendid, mis seavad sellise laenu andmise kahtluse alla. Nii puudub mõistlik põhjendus, miks pidi A.R. andma kõigepealt laenu Taipan Haldus OÜ-le ning viimane laenama seejärel sama summa edasi kaebajale. Lisaks, kuigi halduskohus ei välistanud, et A.R. l võis laenu andmiseks vajalik rahasumma sularahas olemas olla, ei ole halduskohus analüüsinud kõiki maksuhalduri poolt väljatoodud aspekte, mis selle kahtluse alla seavad. Nii ei selgu usutavat seletust sellele, kust võttis A.R. sularaha eurodes, kuigi oli varem sularaha välja võtnud kroonides ning vahepealsed valuutavahetused olid tõenäoliselt seotud tema äritegevusega; miks hoidis A.R. alles sularaha ca 10 aastat jne (vt ülal p-d 7.5-7.7). Selgusetuks jääb seegi, miks anti laenu kõigi isikute vahel sularahas, hoolimata sellega kaasnevatest riskidest.
  64. Halduskohus on pidanud usutavaks tunnistajate E.K. ja A.R. seletust, et sõidukite võõrandamine samal tegevusalal tegutsevale teisele äriühingule on tavapärane ning võib olla tingitud äriühingu soovist vabastada sõiduki soetamiseks tehtud kulutused uute sõidukite soetamiseks. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ehkki niisugust käitumist ei saa tõepoolest välistada, tuleb selline käitumine asetada muude asjaolude konteksti. Käesoleval juhul viitavad ringkonnakohtu hinnangul muud asjaolud selgelt sellele, et niisugune käitumine ei ole eluliselt usutav. Lisaks kõigele eeltoodule ei nähtu esiteks millestki, et sõidukeid võõrandanud äriühingud oleksid olnud sellistes rahalistes raskustes, et vajalik oleks olnud sõidukite kiire müük teisele äriühingule. Teiseks pole tavapärane ilmselt seegi, et kaebaja kui alustav äriühing (asutatud
  65. mail 2013) ja kelle põhikapital on ainult 2500 eurot (tl 15p, kd I) ostab koheselt järgmisel kuul ettevõtluse 5 alustamiseks teistelt äriühingutelt autod, mis ei ole tänavapildis kõige tavalisemad ja mille müümine ei pruugi vastavalt kõige kiiremini õnnestuda, võttes selle jaoks ka koheselt laenu. Vaidlusaluste tehingutega ostis kaebaja neli sõidukit: BMW 630, Volvo XC90, Mitsubishi Grandis ja Honda FR-V, tasudes nende eest kokku 50 400 eurot (tl 4-7p, kd II). Küll oleks aga selline käitumine mõistetav siis, kui tehingute eesmärgiks oli hoopis võimalikult suure sisendkäibemaksu tekitamine. Sellisel juhul on arusaadav, miks võõrandatakse just sellised autod, mis on kasutatud autode kohta suhteliselt kallid. Seega isegi kui pidada selliseid tehinguid auto-müügi valdkonnas tavapäraseks müüja seisukohast, on see käesolevas asjas raskesti usutav ostja, st kaebaja, seisukohast. Ka ei andnud E.K. selliseid ütlusi maksumenetluses (vt tl 162-162p, kd II). Ei nähtu ka, et selliseid ütlusi oleks andnud A.R. . Kohtumenetluses antud ütlused võivad olla seega kokkulepitud, sobitumaks kaebaja kujundatud versiooniga toimunust.
  66. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada ka järgnevat. A.R. suhtes on
  67. jaanuaril 2011 tehtud maksuotsus (tl 75-113), millega kohustati teda tasuma täiendavat tulu- ja käibemaksu. Maksuotsuse tegemise aluseks olid A.R. poolt kasutatud autode ostu-müügiga tegelemine ettevõtluse vormis
  68. aastal, ning sellelt vajalike maksude tasumata jätmine. Seda arvestades pidi A.R. l olema
  69. aastal vaidlusaluseid tehinguid tehes kindlasti keskmisest kõrgem teadlikkus maksude tasumisega seonduvast, maksumenetlusest ning maksumenetluses seisukohtade tõendamise eripäradest. Kui kaebaja ja temaga seotud isikute versioon toimunust vastaks tõele, oleksid A.R. ja teised isikud käitunud käesolevas asjas eelduslikult teistmoodi, st viisil, mis oleks võimaldanud hilisemas vaidluses nende seisukohti hõlpsamalt tõendada. Näiteks oleks olnud võimalik täita eelnevalt kirjeldatud laenulepingud pangaülekannetega, mitte sularahamaksetena. Ringkonnakohus ei näe takistusi, mis oleksid võinud takistada A.R. l väidetavalt olemas olnud sularaha kandmist oma pangakontole ja seejärel laenulepingute täitmist pangaülekannete teel. Sellisel juhul oleks laenu reaalset andmist olnud võimalik usutavamalt tõendada. Eelduslikult oleks varasema maksuvaidluse kogemusega keskmine mõistlik isik nii toiminud. See, et A.R. seda ei teinud, viitab selgelt sellele, et tegelikult A.R. sularahas laenu ei andnud ja kaebaja näidatud viisil tehinguid tegelikult ei toimunud.
  70. Eelnevat arvestades on maksuotsus piisavalt põhjendatud ja selles on jõutud õigetele järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et eeltoodu põhjal pole kahtlust selles, et kaebaja tegevus – autode hankimine ilma nende eest tegelikult tasumata ja tehingute kajastamine arvetel ostu-müügi tehingutena sisendkäibemaksu saamise õiguse tekitamiseks – oli selgelt teadlik ja tahtlik.
  71. Kaebaja väite osas, et maksumenetlus oli asjas lõppenud ja maksuotsust teha ei saanud, on halduskohus selgitanud, miks see seisukoht paika ei pea. Ringkonnakohus nõustub nende selgitustega ega korda neid.
  72. Eeltoodut arvestades tuleb halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv kaebuse esitamisel 252 eurot ja õigusabikulu 936 eurot apellatsioonimenetluses) tema enda kanda. Apellatsioonimenetluses taotletud menetluskulude väljamõistmise põhimõttelise võimalikkuse osas ringkonnakohus käesolevaga seisukohta ei võta.
  73. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole asjas istungi korraldamine vajalik, sest asjas on esitatud piisavalt tõendeid, halduskohtus on üle kuulatud tunnistajaid ning esitatud täiendavaid tõendeid. On selge, et vajalikud tõendid on asjas kogutud ning istungi korraldamine ei annaks asja 6 lahendamisele juurde kvalitatiivset väärtust. Küll aga pikendaks istungi korraldamine oluliselt asjas otsuseni jõudmise aega. Asja lahendamine kirjalikus menetluses on võimalik märgatavalt kiiremini. Seega räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka menetlusökonoomia põhimõte. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 7 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.